Männikul ujumas

Mul on sada aastat olnud plaan käia rattaga mingis linnalähedases soojas augus ujumas. Lõpuks sai tehtud ka. Kaasa tuli J., aitäh talle selle eest. Käisime Männiku karjääris - selles väikeses, mis on teest paremal, Trapi tänava juures. Seal on suplus-sillake ja valgustus ja BMX rada. Ja ka pärast keskööd oli seal rahvast. Ujumiskohana kevadel täiesti okei.

Järveke oli meeldivalt soe. Sisse minnes külm, aga sees oli soojem kui välises õhus.

Kadriorg => kesklinn => Männiku => Ülemiste => Kopli => Kadriorg.
40 km.
Start umbes kell 11, tagasi umbes kell 2 öösel.

Odav kohvikukülastus

10:34 Sisenen kohvikusse. Loen silti: "teenindame lauast".
10:35 Istun lauda. Olen ainus klient.
10.36 Miskipärast ei leia kusagilt menüüd. Aga Wifi töötab.
10:40 Minust jalutab mööda tädi, kes võiks olla teenindaja. Võtab naaberlauast mustad nõud. Teeb näo, et mind pole siin.
10:44 Sama tädi möödub ja heidab mulle korraks pilgu.

10:45 Töömeilid on loetud, Facebooki kiigatud.
10:46 vajutan "publish", pakin end kokku ja lähen ära.

Kohvik "Narva", Tallinn, 23. mai 2014

Tore, kui leiad kellegi, kes sinusse usub

[15:24:02] Kaur Virunurm: ja ma TEAN, mis on bechdeli test!!!!!!
[15:24:50] Kaur Virunurm: said nüüd

[15:24:54] X Y Z: tubli :)
[15:25:03] X Y Z: ma ei kahtlustanud hetkekski, et sa EI tea

Raudalu mini-rogain

Tegime Raudalu päevakust rogaini. Vaba raja kaart, kõik punktid sisse. Kuna Veiko hilines, plaanisin raja mina. Jooksime kahekesi, kordamööda orienteerudes.

V jooksis mu täiesti rihmaks. Mõtlemise halvamiseni siiski ei jõudnud, orienteerusime üsna okeilt. Nähtavus on metsas endiselt hea, ja nõgest pole, ja sääski pole, ja kuiv on, sihuke mugavus-sport.

Harjutus ise tundus mulle kasulik. Sisuliselt oli see mu selle hooaja esimene o-trenn. Libahundil ega rogainidel pole käinud, parkmetsa-päevakud ja xdream ei loe. Orienteeruda ei oska, joosta ei jaksa. Ja on umbes T-20. Brr, õõk!!

Roheliste rattamatk - Märjamaa

Katiga käisime koos rattamatkal viimati saja aasta eest Bosnias. Seekord siis pretensioonitu  Märjamaa. Lauana lauge maastik, kruus ja võsa. Aga Kati arvas, et varakevadine mets annab ise vaatamisväärsuse mõõdu välja. Või vähemalt, et ettekäändeks käib küll.

Reede. 
Hilinemine jättis meid ilma järtade (ajutised karstilised järved) jutust. Õnneks annavad Eesti Loodus ja keskkonnainfo.ee hea ülevaate. Muhamedi kabelis saime kohajutul napilt sabast, ürgmaantee-Praust tuli juba täiega kätte. Maastik oli nagu lubatud: õrnroheline võsa, võilill ja raps, sekka kenad ja heas korras külad. Ja kolhoosi-arhitektuuri laokil jäänukid.

Varbola maalinn on müstiline. Mis ime-inimesed selle küll kokku tassisid! Kui suur pidi sellise töö jaoks olema olema hirm ja tahe end kaitsta!!!

Curly Strings üllatas. Pidasin neid lõuna-eesti ullikesteks, kel omi lugusid vaid paar. Nii vist ongi, aga kontserdi andsid nad hea. Nii Vabarna kui Talsid naudivad mängimist, see paistab välja ja nakatab. Klappidest tundub "Kauges külas" uimasena, aga kohapeal oli kõik väga särtsakas, ja kontserdi edenedes aina enam, kokkuvõtteks hea tuju.

Laupäev.
Plaan oli 100 km lihtsalt läbi uhada, kultuuri võimaluste piires eirates. Ei tulnud välja. Elo vihje suunas meid 16:30 Kasari vanale sillale, kus laulis Kalevi kammerkoor. See oli selle matka maasikas!!!! Istusin sillal, kuulasin "Homset" ja tuletasin meelde, kuidas me seda Dvoinoi kurust üles punnides hingeldamise vahele laulsime. Uhh!!!!

Edasi läks kõik väga aeglaselt. Jäälinnu-peatuses tšillisime ornitoloogide ja külakiige seltsis terve tunnikese. Saime teada, miks süüa laulurästast, mina rabasin linnuteadust uue põrutava teooriaga linnunimetuste etümoloogiast. Ka edasi polnud meil kiiret. Sildadel peatusime. Rattal laisklesime. Vana-Vigala laagrisse jõudsime alles RailBaltica palaveri alguseks. Õhtul oli Audru Jõelaevanduse Pundi simman, et jalg ikka päris pehmeks saaks.

Pühapäev. 
Arvasin, 57 km udime me paari tunniga ära, aga ei miskit. Kõigepealt nautlesime Vigala raudteejaamas. Siis ühe teise Vigala kirikus. (Vigalaid on sealkandis nimelt rohkesti.) Siis Velise õigeusu kirikus. Selle päeva maasikas oli aga Sillaotsa talumuuseum. Erinevalt ülejäänud Märjamaast oli see kaelasadand ratturiteks ette valmistunud. Kiluvõileivad! Rabarbrikook! Kama! Karask! Kui odav ja KUI MAITSEV! Kõik pugisid kahe suupoolega. Muuseum ise on aga täiesti ulme. Koduleht http://www.velise.ee/saurus/ ei anna sellest mingit aimu. Kohalikud fännid on nimelt kogunud MASSSSIIIVSES koguses vana tehnikat. Neil on küünide kaupu ürgaegseid põllumasinaid, isetehtud traktoreid, saane vankreid mootoreid... minge ja imestage ja laske end harida!!!!

Seekordne matk pidi olema sildade matk, seega vaatasime ekstra hoolikalt Konuvere silda, eriti altpoolt - Kati pesi pead ja mina jalgu. Enne Matvere kontserti tegime Märjamaa keskplatsil veel paar 0% õlut, jäime neist purju ja eksisime linna peale ära. Ega nalja ei saa, kui ise ei tee!

Isiklikus plaanis oli pühap muidugi huvitav, sest otsisin kogu aeg silmadega tšikki, kes end mulle eelmisel öösel kaela riputas ja kempsu eskortida käskis. Lühikese teekonna jooksul toimus intensiivne infovahetus, nii et ta kutile sain hiljem teadjalt öelda "sa pole selle daami mees, vaid ainult tema laste isa".

Pudipadi
- Maastik. Läänemaa on tõesti igav. Samas hea ikka, et nähtud sai!
- Programm. Minu arust täitsa piisav.
- Kilometraaž. 230 km, päevade kaupa: 70 + 100 + 60.
- Sport. Kolm päeva aeroobset trenni, kiiremad sutsud vahepeale - rohelised ftw!
- Sõbrad. Neid oli, ja häid, aga võinuks olla rohkem.
- Lapsed. Matkapeerud on vanaks jäänud, aga uus põlvkond kasvab peale. Matk oli täis tittesid, 10a kanti, kes sõitsid kogu distantsi läbi. Respekt, lapsevanemad ja lapsed, mina nii ei oska!
- Korraldus. Kõik sujus suuuuuuurepäraselt!!!!
- Roheline huinamuina. Seda oli parajas koguses ja sellest sai end eemale hoida. Strandbergi polnud, mis on uskumatu ja arusaamatu ühekorraga.
- Alko, prügi jne. Laagriplats oli PUHAS. Matkaliste käitumine üldiselt adekvaatne, hiiepuu otsas ronimine välja arvata. Joodikute jaoks oli mõlemas laagris lõke. Väga viks värk; soovijad said jorutada, kedagi otseselt ei segatud. 

Soovitused
Käige Konuvere vanal sillal!!! Pärnu maantee 78. kilomeetril.
Käige Sillaotsa talumuuseumis!
Käige Curly Stringsi kontserdil! Või siis ükskõik kus, kus Vabarna-kutt esineb.
Minge järgmisel kevadel Haanjasse!

Aitäh
Tiiule-Matile, kes lapsi / lapselapsi hoidsid!!!

Akadeemia - Kadriorg

0 @töö
3 Tammsaare rist
5 Järvevana tee rdt
7 pööre Filtrisse
9 Vilmsi ots
10:50 @kodu

Kiiremini ei oska.
Tundub, et vana tee läbi linna oli ikkagi kiirem.

Raamat: "Videvik"

Lugesin, mitte päris läbi ja diagonaalis.
Esimesed 200 lk - ülesehitus ja tegelaste tutvustus - on täiesti okei. Haarav ja huvitav.
Raamatu teine pool on puhas soigumine. Autor tegeleb põhiliselt seksist hoidumisega - tegelased on 17-18-19, aga piinlikult hoolikalt EI aja üksteisele kätt püksi ja isegi ei mõtle sellest. Mida kuradit!
Samas on hea, Iidale paras ja ohutu lugemine.

Arvustus:
https://www.goodreads.com/review/show/26448271?book_show_action=true&page=1
Seletab lahedalt lahti, miks see raamat on selline, nagu on.

https://www.goodreads.com/review/show/2137485?book_show_action=true&page=1
on ka armas.

Eurovisioon 2014

Mu lemmikud: Sloveenia, Rootsi, Island.
Sloveenia, sest klassikaline šlaager. Hakkab ühe laksuga pähe, ilus, sõnum olemas, ja algkeeles. Laulja pole kõige värskem, aga noh.
https://www.youtube.com/watch?v=6J2OtoNyQD4

Lava & saal - taanlastelt üle mõistuse hea töö.
Laulud - päris head!!! Showd on muidugi ka, aga ka musa mõttes on täiesti kauneid etteasteid.

Vaatasime lastega. Kell on hetkel 1:04 öösel, hääletus käib, kõik lapsed on täiega üleval ja elevil.

Ove (3a) käib ja puurib ekraani ja küsib minult:
Mis maa on slove-niia?
Kas ital-igrek on ka üks maa?
Näe, ar-arme-armeniia!!!
Ehk, meie kolmene kodanik loeb.

Vanakas 1

Mai on käes. Tähendab, et on tagumine aeg uuendada oma sõprust liivase nõlvaga Sütiste metsas. Kolmap istusin seal kännujuurika peal ja imetlesin KES jõudsat sammu. Täna peatusin pikemalt ja viibisin minutit kakskümmend. Tulemuseks selline pilt:

Esimene tõus on poolik.
Seljakott oli kerge - läpakas ja riided - paar kilo.
Nagu näha, pakub kell, et kiirus tõusul on null, õigemini konstantselt "18.38 min/km", mis on mingi imelik Garmini null. 
Pulssi ei mõõtnud.

Vanakas peaks olema veidi üle 20m, nii et 110..120 m tõusu.

Fe / Raua tänava sauna kohvik

Käisin üle pika aja hommikul kohviks.
Raua saun on uueks saanud ja näeb kena välja nii seest kui väljast.
Ja kohviku nimi - Fe - on hea leid.

Hommikusöök oli maitsev, ja ülejäänud menüü tundus huvitav. Ainult lastele ei pakutud suurt midagi. Kuid 8.30 avatav kodulähedane kohvik on pmst meeldiv nähtus.

https://www.facebook.com/KohvikFe
http://rauasaun.ee/?page_id=276

Kevadjooks Liiapeksi - Aegviidu

Igal 1. mail jooksevad mägedega seotud inimesed Liiapeksist Aegviitu. Piki riiklikku matkarada, üle ooside ja rabade ja männijuurikate, kuusevõsas põigeldes ja järskudel nõlvadel turnides. Tee pikkus 30 - 32 km. Kevadjooks ei ole võistlus, aga ikkagi tahab enamik joosta nii kiirelt kui saab.

Seekord ei eksinud ma rajalt, rada ise väga kuiv, ilm jooksmiseks ideaalne.
3:09, kaotus KES põhigrupile (2:58) 11 minutit - olin palju kiirem kui ootasin. 

Buss oli täis liibuvas riides, joogisüsteemide ja gps-anduritega alpiniste. Loendus Liiapeksis andis 21 nägu.
Start. Võtsin end KES kamba sappa. Joosta oli ootamatult kerge, aga ma teadsin, et kaua selles tempos püsida ei tohi, tapab. Umbes poole tunni pärast jätsin punnimise ja jäin kokku Arvi ja Madisega. Järvi järvedel tegid kalamehed meist pilti. Kõnnu suursoo laudteed nautisin, Paukjärve vaatetorni all olime ~1:10. Järgnenud ooside tõusud kõndisin, Jussi järvedel kell 1:30. Seal oli juba raske, küngastel anna mu kõhuke end rohkem tunda kui siledal maal.

Jooksu teise poole vedasime Madisega kordamööda, vahepeal kippus ta maha jääma, aga lõpus oli just tema värskem ja kiirem. Ja tänu talle ei eksinud ma rajalt ära, üksi oleks kindlasti kusagil võssa või vastupidi - otse kihutanud. Arvi läks eest. Kramp ähvardas, aga päris külla ei tulnud. Jaksasin lõpuni joosta ja just selle üle on kõige parem meel üldse.

Väike pesu Mustjões, poetiir, õlu, Vana Tallinn.
Rongiga koju.
Ja 2 km jalutuskäiku Ülemistelt Kadriorgu.

Õhtul - jalad valutavad, väsimus on suur, Tour d'ÖÖ avasõidule minna ei jaksa.
Aga meel on selle eest hea.
Järgmisel 1. mail jälle!

Ürr fesaris https://www.facebook.com/events/572050482893784/
Kuulutus alpinism.ee-s http://www.ajaveeb.alpinism.ee/?p=4429
Kevajooks 2009 http://kurinurm.blogspot.com/2009/05/liiapeksi-aegviidu-kevadjooks.html
Rada Endomondos http://www.endomondo.com/workouts/332279882/7768241

Tartu Xdream

Ma olen Tartus elanud ja õppinud, aga sellegipoolest ei tunne ma seda linna üldse. Kohe üleüldse mitte! Olin põhjalik nohik, kulgesin pmst trassil kodu - füüsikahoone - Tähetorn ja sealt välja jäävast polnud suurt aimu. Rattad polnud moes - üks sõber liikus jalgrattaga ja ta tundus ikka täiesti friik seetõttu.

Pärast ülikooli hakkasin autoga Tartus käima ja sellega said mõned tükid linna veidi tuttavamaks.

Tänane Xdream täitis vähemalt ühe laigu mu Tartu kaardil - Raadi.

Meil läks üldiselt hästi. Nagu Lauri kirjutas - suuri vigu ei teinud. Lisaülesanded meeldisid. Ratta-BMX-kross - jaa! Rehvimägi - jaa! Kanuuslaalom - jaa! Monumentide LÜ lahendasime reeglite piiril, kanuuslallis kulutasime aega pliiatsi otsimisele ja joonistamisele, mina ei oska endiselt rattaga maastikul sõita ega mäest üles joosta. Aga no üldiselt - üsna hea.
Finišis 2:38, 24. koht, JEE!!!
Protokollis küll +15 min puuduva märke eest ja 42. koht.
Võitja aeg 2:06, kaotus võitjale seega 25% - vähe.

Iseasi, kas ka minul oli mingi osa või ei. L&M on sedavõrd kiiremad, et tõmbavad mu punasesse ära ja nii ma ei orienteeru, ei mõtle. Ma isegi üllatusin, et jaksasin enam-vähem tempos püsida, aga kas must oli ka kasu? Vist mitte väga.

Ilm oli +19C, tuuletu ja päike. Säh sulle 27. aprilli!
Sai Raekoja platsis päevitada, hästi süüa ja toredaid inimesi näha.
Linna-xdreamid ftw!

Pirita ratta-test-xdream

Sõitsime ratastel läbi Pirita xdreami testraja. Väga kasulik harjutus; soovitan kõigile. Ehkki võib muidugi joosta ka.
- ratas + kaardihoidja enam-vähem töötab. Ära ei vaju, põlvi ega randmeid ei sega.
- käikudega olen jätkuvalt hädas. Käiguvahetus võtab sekundeid mõtlemist. Pmst üritan kasutada nagu meestekat, ühe (raske) käigu peal.
- pidurid löövad laulu
- sadul on kitsas
- ratta inertsiga harjub ära. No kui ei saa kiiresti kohalt ära, siis ei saa.
- läbivus on muidugi nagu tankil
- asfaldil sõidab pärast hooldust (amortidesse õhku juurde) üsna okeilt

Orienteerumine on muidugi kivine-kännune.

Pehme ratas

(kirjutatud umbes kuu aega tagasi)
Ostsin kasutatud FS ratta, et proovida, kuidas sellisega on.

Esimene katse - Pirita mets.
Ratas on nagu laev. Pehme, ka amordi kõige kangemas seades. Mul on tunne, et ma olen liiga raske tema jaoks, vajutan tagumise amordi läbi ja keskjooks vajub vastu maad. Aga noh, vaatame, vaatame...

Samal õhtul võtsin enda vana ratta. Amordita MTB, raam mulle veidi väike. Nagu siga ja kägu on need rattad, ja vana on tänaval kahtlemata sümpaatsem. Kerge, vilgas ja tundlik - kui vajutad, siis liigub.

Uuele pillile tuleb klipid alla ja laiem sadul peale panna, eks siis näis, kas hakkab meeldima.

Positiivse poole pealt: maastikuratas ajab maastikule. Kohe esimene sõit viis mind Pirital jõe ja Kose tee vahele, kus ma pole iial käinud. Seal on miskid mahajäetud majad, varjend ????, hulk keerulist maastikku. Isegi päevakud pole seda puutunud. Sinna tuleks uuesti minna, ja kohe - suveks on sihuke võss ees, et midagi ei näe.

Rootsi suusamatk

https://sites.google.com/site/kurinurm/home/kungsleden-2014

 

 

Kas minust saab MTB äss?

Betteridge'i seadus ütleb muidugi, et ei, aga eksperiment on ikka parem kui Vikipeedia ja lõbusam ka.
Seega, Kakumäe metsas.
1) Kas ma suudan maastikul sõita? - ei.
2) Mis mind segab? - argus. Mis on osalt objektiivne (tuleb ratta valitsemise puudusest), osalt lihtsalt argus.
3) Millega xdreamile? - ei tea veel.
4) Saab must kunagi päris maastikurattur? - selles elus küll mitte.

Kogu selle segaduse põhjus on uus, pehmemat sorti ratas. Katsetused mu vana rattaga maastikul sõita osutusid nii lootusetuks, et ostsin päris MTB. Kasutatud - et kui ikka üldse ei meeldi, saan ehk suurema kahjuta lahti. Ratas veider, tundub rohkem laev kui jalgratas, pehme, suur. Hirmud FS ebaefektiivsusest mitte-maastikul on kõik õiged, vajutamise järel läheb hulk aega, enne kui kiirust tulema hakkab. Mu vana amordita linna-mtb on ikka väle kui välk selle kõrval. Käikudega on samuti jama, esiteks on neid vähe (vist 20) ja vahetamisel läheb mitu sekundit mõtlemisele, et mis hooba mis suunas.

Aga maastikul ukerdada on lahe.
Kasvõi seepärast, et satub urgastesse, kus muidu ei käi.
Eile siis - Astangu ja Kakumäe.
Nii et eks ma harjutan veidi ja siis otsustan. 

Uus statiivipea: Manfrotto 496RC2

Vana Manfrotto statiivi "püstolpea" vedrud on vedelaks läinud. Kaamera püsis statiivil vaid horisontaalasendis.

Niisiis - uus kuulpea. Selline lihtsake. Ei ole eraldi horisontaalse sättimise nuppu (see oleks olnud suuruselt & hinnalt järgimisel mudelil), ega loodi, ega muud. See-eest tundub mugav, kindel, kerge. Ma usun, et minu väheste vajaduste jaoks piisav.

Manfrotto enda link:
http://www.manfrotto.com/compact-ball-head-with-rc2

Rattaga tööle

1) Olen aeglane. Ka täiega pingutades tulevad kiirused vahemikku 16-20 km/h. 20 sirgel asfaldil, 16 väiksematel teedel või kruusal. Masendav. Kolleeg S näitas enda tracki (sama rada, Kadriorg - Järvevana - Järve - Skype), ta on must vähemalt poolteist korda kiirem, ehkki tal on täispehme ratas ja üldse.
Moraal - rohkem trenni!!!

2) Autode vahel sõites tekitan kogu aeg lolle olukordi. Täna näiteks TTÜ ees. Ei midagi ohtlikku, ma isegi otseselt ei seganud kedagi, aga jäin narris kohas passima, autojuhina oleks ma sellise ratturi peale õigustatult tige.
Moraal - hoiduda sõiduteelt metsa & rattaradadele!


Muidu on jätkuvalt tore sõita.
Skype ratta-infra (parkla, pesula) on ikka täiesti super.

"Nümfomaan"

Nägin ära, omal veidral viisil. Kõigepealt vaatasin II osa, arvates, et see on I. Imestasin veel, et esimest osa loetakse suht leebeks ja mõtlesin, et kui jube see teine siis veel olla saab. Siis läksin kinno omast arust II vaatama ja sain oma eksitusest aru. No ja lõpuks sattusin õige I osa peale ka.

Ma ei saa aru. Miks selline film? Miks jookseb see tavalises kinos? Kas härra kinokunstnikul on meile midagi öelda? Või ei?
Visuaal on muidugi haarav, ja lugu jutustada oskab Trier ka, ja näitlejad on usutavad, kohati keerab küll lugu ise liiga üle vindi.

Huvitaval kombel on internet selle filmi kohta vait nagu sukk. Imdb-s on sisuliselt üks rida.

IMDB kommentaarid on aga.... maitiamis. "Halb dokumentaal" selle filmi kohta - kas rohkem mööda on üldse võimalik öelda?

10 km - 56 min

Jooksin, õigemini sörkisin 10 km.
56 minutit ja üldse üle kivide-kändude.
Brr.

Rattaga tööle, 1

Läbi kesklinna, 9 km, alla poole tunni. Üsna täpselt 20 km/h.

Esimene ehmatus oli kohe lasteaia ees Raua - Vilmsi ristis. Sõiduauto keeras mulle ilma suunda näitamata ette, minu arust meelega. Uhh!!!

Kristiine ristis tehti mulle kolm tagant mööda sõites kolm napikat järjest.

Sõpakal keeras kaubik hoovi sõites mulle sirgelt ette. Tuli selja tagant ja tegi hoogsa parempöörde. Nägin seda ette ja võtsin hoo maha ja kõik läks õnneks hästi. Aga mida selliste olukordade ennetamiseks päriselt teha - ei tea.

Muidu on tore. Märtsi algus, aga kõik teed on juba kuivad. Vähesed lombid on alles jääs. Asfaldi-auke sel kevadel pole, soe talv on abiks olnud.

Ja ratas on mul hea. Ilma amordita MTB, rehvides 4 at. Mitte nii rakett nagu MNT, aga ikkagi mõnusalt jäik, ja kaevuluuke ei pea kartma, ja väiksemad augud pehmendab ära. Istud sadulasse ja kutsub vajutama :)

Suusatunnis

Jälgisin Pirital vene noorte suusatundi. Klassitäis neide ja noormehi viibis metsas, suuskadel, käte ja jalgadega vehkides. Pmst tegid nad kepikõndi, lauad jalas. Mõnel oli suu nutul, mõned lollitasid. Mitte ükski ei osanud suusatada.
Ja ei hakkagi oskama.
Ega tahagi, sellise kogemuse järel.

Miks viia lapsed metsa, kui ei ole mingit plaani neid õpetada?
Kas keka õps tõesti arvab, et kilomeetrise ringi läbimine ilma mingi tehnikata annab lastele midagi?
Kas kehaline kasvatus ei võiks olla samamoodi ÕPPE-aine nagu teised, kus õpetajal on kohustus ka õpetada, mitte lapsi lihtsalt lollustele sundida?

Trmv, tõesti.

Sharan

Kui ma olin väike, joonistasin tuleviku autosid.
Need nägid välja kergelt lömmis tilga kujulised.

Nüüd mul ongi selline.
VW Sharan
2.0 TSI DSG BMT, s.t. bensiin & automaat.
7 kohta.
Standardile (comfort) lisaks veidi turvavarustust ja navi.
Tumehall - VW värvivalik on nutuselt napp.
Rendifirmaks ja nõustajaks http://rentest.ee/.

Esimene sõit oli Tallinn - Tartu - Tallinn, väga rasketes oludes: tuisk, lumine tee, jäide. Auto on pehmema vedrustusega kui meie eelmised masinad, külgtuult kardab rohkem, aga üldiselt on sõita hea. Tagaistmele minek on väga väga mugav ja ka seitsme reisija korral mahub taga hulk pagasit.

Auto juhend on hulk õnnetust, koosneb põhiliselt ohutus-nõuetest ja on suht raske lugeda. WV on autode konfigureeritavusega täiesti üle võlli läinud, seega on enamik juhiseid stiilis "kui autol on lisa X, aga puudub lisa Y, võib lüliti A välja näha nagu pildil B näidatu, aga ei pruugi" ja "Kui menüüst Einstellung alammenüüst Komfort on välja lülitatud funktsioon ZZZ, siis töötab mehhanism A ainult kinnitatud turvavöö korral." Muide nii ongi, juhend on eesti-saksa-inglise keelte segu.

Navi on üsna käkk. Mu esimene siht oli Kastani 123B. Aga B tähte sisestada ei saa ja nii jõudsin peaaegu, aga mitte päris kohale. Kaardid on vanad - Ülemiste ristmikust pole navil aimugi, Filtri teel tal aju pmst plahvatas. Ka Kadriorus tahtis ta mind vedada läbi ussiaukude ja solgitorude, ehkki seal pole midagi muutunud väga mitu aastat.

Ja ma ei oska raadiot vaikseks panna. Tahaks, et raadio _ei_ mängiks ja navi töötaks. Aga ei oska! Ja navi üritab oma soovituste ajaks raadio vaikseks keerata, aga sellest ei piisa, ei kuule. OK, lähen loen, navi jaoks on _eraldi_ raamat...

Kütusekulu on 9 l / km kanti. Pöörded on tõeliselt madalal, linnas 1300 kandis, maanteel alla 2000. Tartus käimiseks läks alla poole paagi.

Kokkuvõtteks on auto vist hea, aga veidi liiga keeruline.

Ooper: Wagneri "Tannhäuser"

Ametlik arvutus on üsna piisav.
See on kah õige.
Meie nägime Mati Turi - Aile Asszonyi varianti.

Esimese vaatuse unelesin maha, no ei suut tajuda selle "lähen-jään-lähen-jään" kiunumise võlu. Aga edasi läks heaks. Teine vaatus oli väga äkšni-rohke. Kolmandas meeldis mulle muusika, ja orkester meeldis, ja peategelased suutsid oma tunded inimlikuks lahti laulda.

Aga päriselt tegi selle lavastuse ikkagi lavakujundus.
Vaheldumisi oli laval iPadi sisemus ja naise hargivahe.
Lisaks imelised massistseenid istuva kooriga.

Kokkuvõttes sai palju parem kui ma ette arvasin. 

Spordiplahvatus Lasnamäel

Jõusin Lasnamäe saali õhtul kell viis ja jahmusin. See oli TÄIS. Küsisin, et kas mingi võistlus või asi - ei, tavaline koolipäeva õhtu.
Paar aastat tagasi teadsin halli kasutajaid pmst nägupidi. Vene võimlejad, poksiring ja miski idamaine võitlus-kunsti grupike, kes tühjas saalis ringi kargas. Lisaks paar jooksjat ja võimlejat. Kui ma oma lapsed kaasa võtsin, said need tühjade hüppe-mattide peal mürada ja kogu hallis ringi joosta.

Nüüd on saal TÄIS. Enamasti kergejõustiklased - jooksevad, hüppavad ja teevad harjutusi. Aga ka Excite on laienenud ühest nurgast üle kogu saali, ja usin tegevus käib igal pool.
Ei noh, tore, kui hall kasutust leiab. Aga see vana tühjus oli ka omaette sümpaatne...

Ronisin ÜHE korra kõige kergemast vasakust äärest üles. Ja siis ka kukkusin poole peal lahti. Niipalju siis vormist.

Rannamõisa jääl

Hooaja esimene ja vbl ja viimane jääronimine - tehtud.
Rahvast oli üsna palju.
Ilm oli kena, umbes -8C ja ilus ilm.

Kassid ja saapad said tulemuslikult proovitud, s.t. nad ei sobi omavahel ja tuleb midagi välja mõtelda.

Ronida oli hea (kui oma saapad jalga sain). Keha mäletab, mis liigutusi tuleb teha. Lõpuks ronisin 2x järjest üles-alla, ilma vaeva ja väsimata.

Pidu

13 suurt + 3 last + 1 koer + meie.
Võib järgmine suuremagi teha.

Cooperi test 2760

Jooksin Lasnamäel 12 minutit, sain 11 ringi (ja veidi peale) ehk 2760m.
Vaheajad
4 ringi / 1 km 4.30
8 ringi / 2 km 8.50

Tulemus minu arust üllatavalt hea. Ehkki ilmselt ei ole see mu päris max. Esiteks tegin ma tunnikese trenni (võimlus + kõõlumine) ette. Teiseks sihtisin tempot 4:30 min/km ehk alla 2700, oleks võinud tegelikult 4:15 võtta. Ja kolmandaks olin ma lõpetades üsna okei, võrreldes eelmise korraga, mis oli vist mu elu raskeim jooks ja mille lõpus ma kukkusin jalapealt pikali.

Võrdluseks: Cooper 5 aastat tagasi, 2900 m.

Lasnamäel

Uus aasta, vanad jutud.
Käisin taas Lasnamäel.

Seal on endiselt meeldiv. Valge, avar, just parajalt rahvavaba. Uuendusena on tekkinud sõrmelauad. Ja köied on seinas.
Sörkisin, rippusin, sörkisin, rippusin, võimlesin veidi. Minu piiriks on hetkel edasi-tagasi traavers. Trenni pole selliste näppudega mõtet minna.
Õlg andis tunda ainult alguses. Kui soojaks sai, unus teine täiesti ära.

Õhtuks olin aga haige. Korralikult. Kas on seost - pole võimatu - koormus aitab haigusele alati kaasa :(

Sõbrad :(

Milleks meile vaenlased, kui on sellised sõbrad!
Mõtlen ma viimased 24 tundi.
Loen erinevaid jubedaid veebilehti ja mõtlen, millise hullusega kaasa minna ja millisega mitte.