Suveõhtul ronimas

Üle suve sai jälle korra ronima. 360 (huvitav, EENeti reeglite järgi ei tohiks ainult numbritest koosnevat domeeninime 360.ee üldse välja anda???) pani S. suve-õhtupoolikul püsti 6-meetrise seina.

Mul olid sussid kaasas ja see oli hea, endal mõnus ronida ja teisele andsin ka. Eriti suur vahe oli alguses, kui tibutas vihma ja nukid olid libedad, aga hiljem kah.

"Kes soovib, see proovib" ronimine läks kärmelt spordiks kätte. Mina sain "üles" 12 sekundiga; mõned kiiremad 10 ja üks eriti kiire kolleeg 8 sekundiga. Kiiremad kutid olid painduvamad kui mina ja "lõikasid" nukke vahelt välja, või tegid viimase lõigu väikeste nukkidega lõigu kiiremini.

Aga aeglasemad kulutasid üle minuti, või ei saanud üldse üles. Muidu lihtsal rajal oli üks pisemate nukkidega koht, kust paljud lahti kukkusid. Poleks ma talvel trennis käinud, oleks ma ilmselt ka selles "ei saanud üldse" kambas.

Kokkuvõttes veetsin kogu "vaba aja" seina juures ja sain päris palju ronida. Korra jõudsin kummipaadiga sõitma kah :) Täna on käelihased õlgade lähedal valusad.

360 poistele turva koha pealt üks kivi ja üks kiidusõna:
- Minu arust nad küll ei kontrollinud, kas ronijatel on karabiini muhv kinni või ei. Mõnel küll, või enamikul, aga mitte kõigil. Ja õpetada/julgustad nad ka eriti ei viitsinud.
- Kui tekkis korra mõte ise julgestada, ütlesid nad "ei". õigesti ütlesid.

A sein on neil asjalik, soovitan väga!!!

Äripäev on wiki!

Kukupai: Äripäeva artiklis on faktiviga.
Kirjatsura (päriselus Äripäeva toimetaja): "Too artikkel on Selveri omade poolt kirjutatud arvamusartikkel, mille tegemise juures ÄP ajakirjanikel puudub igasugune roll. Seega kõik pretensioonid esita Selverile. Kui nad faktides ebatäpsed on, siis on see muidugi piinlik."

Sisuliselt ütleb Äripäev, et nende veebi võib kirjutada ükskõik mida - nemad sisu eest ei vastuta ja pretensioonid otse autorile, mitte toimetajale.

Siin pole midagi uut, selliseid "me ei vastuta artiklite sisu eest" veebilehti on maailmas palju, aga tavaliselt ei nimeta nad end ajalehtedeks.

---

Veidi hiljem, kommentaaridest: Ajakirjanikud tõesti arvavad, et kusagil jookseb jäme punane joon, mis eristab lehe enda sisu ja välistest arvamustest ja reklaamist. Ongi, aga see joon pole kaugeltki nii jäme ega punane kui lehe-inimesed seda arvavad.

Alternatiivsed brauserid on alternatiivsed

- Firefox on mul mustvalge. Taustavärve ei näita: taust on valge, tekst on must, lingid sinised. Ma kahtlustan, et tean põhjust (ei, see ei ole "view / page style"), a abi sellest ei ole. Tuleks käsitsi confi kallale minna, aga...

- Nii Opera kui FF röögivad https://mailhost.ut.ee kui ratta peal, et häkkerid ja paha. Ma muidugi tean rohtu - tuleb SK juur-sert installida. Aga kas ma saan selle serdi sk.ee või id.ee pealt? Oh ei! Sk.ee pakub põhjalikk abi ID-KAARDI või MOBIIL-ID kasutamisel. Et enda kui PKI provaideri juurisert kusagil publitseerida - eiii....

- Opera crashib, kui Tartu Ülikooli squirrelmaili attachmente puutuda. Vanad (pre-9.5) versiooni toimivad. 9.50, .51, .52 crashivad laksust.

- Blogspot ütleb Operaga salvestamisel "your request could not be processed". Uuesti proovimine aitab.

Ehh...

Google kotib Operat?

Kulutasin 5 minutit oma elust, et Google Analytics'it üles leida. See ei ole kunagi lihtne olnud, a nüüd oli puha hull. No selles kohas OLI ju "my account" link, eks?? Aga praegu on seal hoopis "older version"...?

Lõpuks aitas muidugi vahetus Opera -> Firefox. Lehele tekkis "My account" link, selle all siis ka analytics.

Aga ma olen täiesti kindel, et analytics (jne) oli varem ka Operaga olemas.

Mis see siis on? Google keerab Operale meelega käru?

Väga igav jooksu-postitus

Suvi on kulund titehoiu, mudas suplemise ja mägedes turnimise peale, puhast jooksmist pole nagu saanudki. Nüüd siis tegin tavalise mereäärse 8.5 km. Nagu kontrolliks, et kas jalad nii lühikest distantsi üldse tunnistavad enam :)

Mhmh, tunnistasid. Kui algus oli kuidagi ebakindel, siis viimane kolmandik oli lausa lust joosta. Aeg umbes 38:00 - umbes, sest nii minnes kui tulles pidin foori all veidi ootama. Stopperil tuli tegelikult 38:36.

Kuna ma kunagi ei mäleta, kui kaua ma mingisse kindlasse punkti jooksen, siis seekord jätsin meelde ja panen edaspidiseks kirja:

- 4:30 ristmikuni
- 7:40 Russalkani
- 10:00 Lauluväljakuni
- 18:00 torudest langevarjurini
- 19:15 raja lõppu
- 28:35 tagasi Lauluväljakuni (ehk 9:20 lõpust siiani)
- 33:30 ristmikuni, (30 sekundit pausi)
- 38:30 koduni

Tähelepanekud:

* Tempo oli väga ühtlane. Ainus langus oli ristmik - Russalka, kus oli pime ja kartsin lompe. Tagasiteel on sama lõik tagant valgustatud ja ei pea "pidurdama". Lauluväljak - lõpp tuli 9:15, sama ots tagasi 9:20...

* Kuna kodu on kõrgemal kui mereäär, jooksen ma tavaliselt viimast ristmik -> kodu otsa umbes minut aeglasemalt kui esimest, kodu -> ristmik otsa. Seekord tulid ajad täpselt võrdsed: lõpus oli nii palju jõudu, et oli jaksu pingutada.

* Tempo tuli 4:30 kilomeetrile. Päris hea. Aga ega kiiremini ei jaksaks kah. Võib-olla minuti pingutab veel kusagilt...

* Kui kevadel oli mereäär täis noortekampasid, siis sügiseks on järel ainult paarikesed :)

Xdreami pildid

Piltide pealt selgub, et tegu oli ikka täiesti haige üritusega :)


Miks tassitakse kanuud risti jõega ja miks on soos ujujatel rattakiiver peas? Ei tea, ei tea ;)

Jooga

Käisin jooga tunnis. Esimest korda elus.

Jäin magama (no inimesed pannakse põrandale pikali, kästakse silmad kinni panna ja tuled kustutatakse ära - loomulik ju, et jääd magama) ja üldse oli väga kummaline olla.

Mu arvamus sellest on sama mis tai chist: tore asi, aga järgmine kord proovin, kui olen 60 täis.

Multisportlase märg, mudane unenägu

SOO ON MÕNUS. LAUKAST VÄLJA ROOMAMINE LÕBUS. TURBASAMMAL ÜMBER KÕRVADE SÕBER. MUDAST RIPSMEPIKENDUSED MOEKAD. RATTAGA MUDAS SÕITMINE JA ÜLE PEA SOOJÄRVE SULPSAMINE ANNAB HEA JUME.

Alt & pealt märg xdreami Paide sprindi-etapp oli senistest parim. Lugesime kokku 15 korda, kus sa rinnuni vees käidud. Kaisal tuli rohkem, ta hüppas kanuupunkte võttes mitu korda paadist mööda, minu arust meelega :) Mina käisin korra soojärves üle pea sees - astusin sammu ja lained lõid üle pea kokku. Niisama ujutud sai muidugi hoopis mitu korda :)

Soost ja porist hoolimata ei näind kordagi mossis nägu ega mures sportlast. Vastupidi, kõigil oli kogu aeg suu kõrvuni!!!

Järjekorras:

Kuulen läbi une - heliseb! Kaisa: tsau, sa pidid pool kaheksa õues olema, mis teed? Mina: a kell on alles... assaraisk!!!!

Tee Paidesse - sajab. Hall, külm, nukker sügisilm, igasugu spordituju läheb nii ära kui ära... A siis tulevad Mäost peale kaks naerunägu - sportlik Kaisa ja südasuvine Kats - ja kui 2 min enne starti starti jõuame, läheb vihm lihtsalt MEELEST ÄRA!

Ratas. Pärast starti segadus, T käib autos kinnaste järel, saame hilja rajale ja oleme ratta lõpus (126).

Kanuu. Kaisa ja Tiri leiavad õige raja, kanuud tassida oskame me kah. Kuna jõuame nii hilja kohale, jääb massipsühhoosi viga meist tegemata. Saame etapi [30] aja, pärast kanuud (58).

Ujumine. Vaatan, et rada on pontoonidega tähistet, a tegelt on need teiste ujujate vestid :) Paar min läheb sagimisele (et mis siin ikka teha tuleb), siis mauhh vette. Kuna võtame p84 topelt, siis saame trahvi (mille pärast maha vaidleme) ja aega ei tea.

Kraavijooks. Saab korduvalt väga märjaks :) Pärast kraave (64).

Ratas. Tüdrukud teevad jälle targa rajavaliku, vaatavad jooksukaarti ja leiavad sellelt (rattakaardil märkimata) tee. Koht (65)

Raba. Sumpame ja supleme, saame sinikaid ja jõhvikaid, aga ennekõike turbasammalt kõrva taha. Saame kõik ujuda, korduvalt, mina käin korra ka täiesti vee all. Võistkonnad on troppis koos, valitseb üldine masohhistlik meeleolu. Koht (72)

Ratas. Jätame lõpu lõikamata. Koht (88).

Lisaülesanne. Suhtume loominguliselt, pinke üles tõstes, a pmst on igav. Lisaül peal peaks saama teistest mööda minna, aga rajal eelmise võistkonna järel oodates seda küll ei saa. Koht (90).

Finishiaeg 3:40:27
Koht: 91. koht 143 võistkonnast,
25. koht 50 segavõistkonnast.

Protokollis saame 15 min trahvi juurde. Sellega oleme 104. kohal 143 võistkonna sees, või siis 32. kohal 50 segavõistkonna sees. Aga ma usun, et see 15min trahv võetakse meilt ära, siis oleksime 89/143 ja 25/50.
Samal õhtul: olemegi trahvist lahti.

Uus ratas: Merida TFS 500

Läks nagu Telleril: aitab teiste rataste lõhkumisest. Suvel varastatud Marin'i asemel oli uut maastikuratast vaja; paar kuud kuulutuste jälgimist tegi selgeks, et nii uut head ratast ikkagi ei saa; Merida tundus kõige mõistlikum valik ja hinna sai ka sõbralikuks.

Et siis
- 18" raam
- V-pidurid (ketaspiduriga rattale ei saa vist pakikat panna)
- Deore jupid (tagavahetajale on muidugi uhkelt XT kirjutet)
- tumehall

Kahtlusi tekitavad lühikesed sarved ja lenksul olev amordilukk. (Lukk iseenesest on vajalik, aga kas ta just lenksul peab olema...)

Proovisõit ütles, et ok ratas on. Näis, mis tast pärast pühapäeva järele jääb :)

Keila-Joa teisipäevak

Võtsin suvalise lühikese raja (M60) ja jalutasin läbi, kompass käes. Veidi sörkisin, kui päris igav hakkas. Ei taha rogaini ja xdreami vahel päris joosta, jalad on ikkagi natuke hellad. Ja kolleegid siin hirmutavad igasugu koledate tõbedega, mis neid orienteerudes tabanud on...

Laenasin Andreselt ratta ja proovisin korra ja ei teagi nüüd, millega xdreamile minna.

Slashdot avastas kliendisertifikaadid

Õigemini, avastas kellegi, kes avastas kliendiserdid.

Benjamin Britten, "Kruvi pööre", või siis "keere"

Benjamin Britten on Henry James'i samanimelise lühijutu peale kirjutanud ooperi "Kruvi pööre". Mida me Kati eestvedamisel Pirita kloostris vaatamas käisime.

Ooper on keeruline, sellest annab tunnistust juba kava: teose pealkiri on vaheldumisi kruvi keere või pööre - ilmselt pole ka tegijatel päris selge, mis värk on. Muusika käib selgelt üle minu pea; sisu võib vastavalt oma soovile võtta kas lihtsalt tondijutuna või siduda Britteni homo- ja pedekalduvustega. Ka ei ole victorian/goth teema mulle kunagi väga meeldinud.

Sellest hoolimata on ooper huvitav. Tunned, kuidas ühe õhtu jooksul areneb su arusaam kunstist hüppeliselt.

- Üks libreto tõlgendus
- Veel üks tõlgendus
- Youtube klipid

Kõrvemaa rogain!!!

Elu edukaim rogain, suuresti tänu Anule:
- Koht 35 (kokku 105 lõpetand võistkonda), MN-klassi 13 (37) - täpselt esimese kolmandiku sees.
- Esimesed paar tundi jooksime, siis kõndisime, siis sörkisime teedel / allamäge ja kõndisime soos / ülesmäge.
- Me ei teinud ÜHTEGI orienteerumisviga. Super! Mina sain end korduvalt reljeefil täiesti ära kaotada, a siis hüüdis Anu kusagilt eemalt "punkt käes!!!" Pisikesi mõneminutusi kaotusi muidugi oli ("vaatame, kas siit saab üle?" - "no ei saa" või "ei vaadanud reljeefi ja läksime üle mäe, mitte ümbert") muidugi oli, aga neidki vähe.
- Rajavalikuga panime puusse. Võtsime esimese 4 tunniga üle poolte punktide, aga ei teinud oma rada vastavalt ümber. Lõpus jäi 35 min aega üle ja võtmata punkte enam polnud.
- Maastik - soine. Väga soine, enamik punkte soosaarekeste peal. Sellegipoolest mina üle põlve vett ei saanud. Renati stiili "vaat siin kukkusin ma eelmine kord rinnuni sisse... OIH!" ei proovinud :)

Anu jookseb hästi :) Mitte ainult tee peal - seda oskavad paljud -, vaid ka maastikul. Raja teisel poolel võttis punkte ainult tema.

Üldiselt - super!

Tulemused, Kaart

Järmisel päeval: jalad veidi kanged ja mõned kohad suht ära hõõrutud, kuid üldiselt pole häda. Liigesed ei valuta, pmst on tipp-topp olla.

Mount Charleston, teist korda

Oli valida - päev poodlemist LasVegases või uuesti mägedesse. Valisin mäed :)

Mount Charlestonile viib kaks rada, South Loop Trail (Kyle kanjoni lääneküljel) ja North Loop Trail (Lee kanjonist, Kyle kanjoni põhjaküljel). NLT-le pääseb Kyle kanjonist mööda Trail Canyon Trail'i. Niisiis läksingi TCT-d mööda üles Mummy mountains'i alla, sealt mööda kanjoni serva / harja M.C. nõlvani ja seda mööda üles. Ja pärast tagasi.

(Mu tegelik kaval plaan oli leida üles Devil's Thumb Shortcut, aga ei leidnud.)

Hiline äratus - kell 7 üles, sööma, bensiini ostma...

Alles kell 9:30 rajale.

Aga tee on kerge, tõusen 420 m TCT / NLT ristini alla tunni. Ümberringi igav mets. Vahepeal ka väike paanikahetk, sest ma peaks mööduma veel ühest radade ristumisest, mida aga ei ole. Ka topograafia pole nagu see, mida kaart lubaks... Olen ma üldse õiges kohas?! Õnneks tuleb vastu tädi koeraga ja ütleb, et kõik on OK - olen lihtsalt kaugemal kui arvasin.

Ristilt viivad siksakid läbi vana põlenud metsa harjani. Tuttavad Bristlecone männid, vaated mõlemale poole - aga SLT laia alpiaasa siin ei ole.

Edasi aga läheb olemine kuidagi... tuttavaks. Kui nädala eest olime rajal suht ebakindlad - kus me nüüd oleme ja kui kaua veel on minna? -, siis nüüd on tunne hoopis teine. Seda rada me ju NÄGIME! Ja vastupidi ka, kogu SLT ülemine osa alates Charleston Peak'ist kuni Harrise sadulani Griffith Peak'i all on mul nüüd kogu aeg silme ees. TCT / NLT rist on otse Mummy Mountains'i varvaste all - M.M. sarkofaagi-profiil on SLT-l käies kogu aeg näha. Ja SLT peal mõõtsime oma asukohta ja kõrgust ühe pikliku, kahe tipuga mäe järgi - noh, seekord kõnnin ma lihtsalt selle mäe külje peal... Lihtne, eks!

Charleston Peak on aga siit vaadates teistsugune. Näen tema idakülge: see on järsem, lumetäppidega, tipust jalamini läheb pikk varingujälg. Vasakul avaneb vaade kogu Kyle kanjoni sakilistele, vertikaalsete kaljudega seintele.

Pikk minek kuni Devils Thumb nimelise rünkani. Siit peaks minema otsetee tipule, aga ma ei leia seda üles. Küsitlen kohalikku matkajat - ei tea temagi. Kaotan korra tee ka enne DT-d, satun ummikusse ja pean mööda üsna järsku kaljut mööda üles ronima. Muidugi võinuks ka tagasi pöörata ja raja üles otsida, aga see pole ju huvitav :) Tagasiteel leian eksimise koha üles: rajal on 180 pööre, kuid palju nähtavam tee läheb otse edasi ja hajub siis kaljude vahele. Tegelikult on pöördel ka tähistus täiesti olemas, aga pole harjunud selliseid märke tähele panema... Edasi läheb rada mööda väga järsku nõlva, kaljud on nii ülal kui all, ilma märgitud rajata siit küll minna ei oskaks - liiga järsk.

Idakülje serpentiin oma 350m tõusuga sujub üsna kärmelt. Nõlval tuleb mulle vastu grupp Bellaggio kasiino matkajaid, lähevad samuti TCT algusesse.

Tipus on imeilus ilm - päike, kerge tuuleke. Olen siin üle poole tunni, pikutan, teen paar pilti, ilus on :) Ehk - 14:30 tippu, 15:05 tipust ära.

Allateel sörgin palju. Nii on kiirem ja kergem, koormus põlvedele väiksem. Bellagio grupi saan kätte enne TCT / NLT risti. Ma ise teen väikese (50 m) põike NLT-d mööda edasi; all on kuristik, otse ees Mummy mäe "varbad" - jälle ilus :) Istun kivi peal ja tunnen, et on hea olla.

Ristist parklani sisuliselt jooksen. Kruusatee ja igav mets, mis tast vahtida :) All on veel kolm bellagiolast, puhivad ja ähivad. Aga nad näitavad mulle 2 nädalat vana lennuõnnetuse kohta ette. Väikelennuk jäi kanjoni otsas "lõksu", kukkus elektriliini ja tekitas metsatulekahju. Lugesin sellest varem, aga ei uskunud, et õnnestus nii madalal juhtus; põlenud ala on otse tee ääres, parkla lähedal.

Linna jõudes tellin ja söön Applebees ära nii fajitad kui magustoidu. Energiakulu on mäes käies suur.

Järgmiseks korraks :)
- Süüa pole rajale vaja. Kahest shokolaadist sõin ära ühe ja selleks pidin ka end sundima.
- 2.5 liitrit vett on päevaks pigem liiga vähe.
- Rohkem eeltööd! Rajal oli allikas, mida ma ei teadnud, aga oleks võinud. DT shortcut'i oleks võinud üles leida, kui oleks kirjelduse trükituna kaasa võtt.
- Sõpradega on igal juhul huvitavam! Mitmekesi näed ja märkad rohkem.

Lasteaed!

Tallinna lennujaama check-in: Teie pagas läheb otse Las Vegasesse. Ei, te ei pea seda JFK-s välja võtma.
JFK: Muidugi peate te pagasi siin välja võtma ja uuesti sisse check'ima.

LasVegas, check-in: Te peate oma pagasi Helsingis välja võtma ja uuesti sisse check'ma.
Helsingi: Ei, teie pagas läheb otse Tallinna.

JFK, terminal 3: teie lend väljub terminalist 7.
JFK, terminal 7: ei, teie lend väljub terminalist 4.
JFK, terminal 4: ei, teie lend väljub terminalist 8.
(Rongis ütleb malbe meeshääl, et "kontrollige directory'st, mis terminalist teie lend väljub". Aga sellist directory pole, pole ka mingit "lennufirmad - terminalid" tabelit. Ainult lineaarne otsing - käid kõik terminalid läbi ja vaatad, kas su lend on seal olemas või ei.)

LasVegas, check-in: Palun, siin on teie boarding passid kõigile kolmele lennule.
JFK, turvakontroll: siin on kirjas "Delta"! Selle paberiga Finnairi lennukile ei saa. Võtke normaalne boardinpass vot sealt kassast.
Helsingi - Tallinn lennule kõlbas Delta boardingpass küll. Vist, ma pole veel lennukis...


JFK, turvakontroll 1: teie "valge leht" võetakse ära väravas enne lendu.
JFK, turvakontroll 2: teie valge leht võetakse ära check-in-is.

Lasteaed, mitte rahvusvaheline lennundus!

Pildid ise kah :)

Mount Charleston'i pildid...

Fotokaga mägedes

Ma tõeliselt ei oska mägesid pildistada.

Esiteks - pildistada saab midagi, mida sa NÄED. Aga mägedes sa pigem OLED. Su nina all kõrgub kaljune sein nii kõrgele kui pilk haarab - tunne on võimas, aga pildile seda jätta ei oska. See sein on ju NII SUUR, kuidas võin mina pisikene putukas selle oma aparaati panna, ta ju ei mahu! Või haigutab su ees kuristik, eriti lähedale sellele minna ei julge... jällegi - emotsioon on, aukartuse ja kerge hirmu kujul, aga pilti ei ole.

Teiseks - kui on raske, siis lihtsalt ei pildista. Ainult rügad. Heal juhul jõuad ringi vaadata, ehkki küll on käidud ka nii, et sedagi ei jaksa. Enesealalhoiuinstinkt surub kõik vähevajalikud tegevused nii maha, et nende peale lihtsalt ei tule.

Kolmandaks - mõnikord on liiga KÜLM. Suusamatkadest tean, et labakindad ja peegelkaamera ei sobi omavahel mitte, kindaid käest ära aga ei saa. Kevadel Norras olin ütlemata rõõmus seebika üle, mille sai kergesti taskust kätte - aga kahekordse kindaga oli selle ainsa nupu leidmine ikkagi õnnemäng. Nüüd Charlestonil jäid tegemata allatuleku-kaadrid, sest mul olid sõrmed täiesti kanged. (No ja sadas kah.)

Igatahes ei ole Spring Mountains'i piltidel seda õiget "mäge" peal. Jääb mulje, et käisime miskil väikesel munamäel. Ehkki tegelikult olid kaljud kõrged, järsud ja urrima ilusad.

(Charlestoni pildid säritasin ma lisaks üle, kõik on kuidagi hall ja ilmetu. Photoshop aitab natuke, aga ikkagi..)

Edaspidiseks :)
- Raja / matka alguses ja lõpus dokumenteerimiseks fotod: meist, rajamärkidest
- Lainurk kaasa, kasvõi laenata

Järgmisel korral ehk nädala pärast samas kohas:
- Lainurk oli! Tulidki paremad pildid. Vist.
- Seekord pigem alasäris. *hmmmm*
- Polariseeriv filter + ülilainurk annab taevasse veidra efekti.
- Sensor puhtaks!
- Üksi käies on liiga kerge teha tuimi "mägi, org, mägi" pilte. Kui inimest peal ei ole, on tulemus ikka igav.
- Esiplaani on kindlasti vaja, muidu kaob mastaap ära.

Ameerika pudinad

1) Hotellis on laual shampusenõu ja kaks pokaali. Pidulik värk. Ostsin purgi Budweiserit (peaks maitsema nagu Saku hele), kallasin klaasi, maitsesin. ÖÄK! Nagu nafta. Nuusutasin teist klaasi - selge - nõudepesuvahend! Kallasin õlle välja, pesin klaasi ära, uuele ringile. Nüüd oli kõik korras. Hea, et siin suured purgid on :)

2) Käisin spordipoes. Kohalike omas, mitte turistikas. Igas riigis on spordipoodidel oma spetsiifika. Ameerika omad on aga seninähtutest lihtsaimad: müüakse a) pesapallimütse b) kohalike spordiässade nimede-numbritega tänavariideid.

3) Esimene Ameerika sööb ilmselt hästi ja kõike. Teine Ameerika sööb aga: kana. Kogu müüdav kiirsöök on kanast, ühtegi muud lihasorti ei tunta. BlackHati pidulik "plated lunch" oli samuti kana. Mõlemal päeval.

4) LasVegases on nüüd kahel päeval järjest vihma sadanud. Säh sulle kõrbe!

Operale kirvest!

Opera 9.51:
1) crashib!
2) puhverdamine (caching) endiselt täiega bugine.
3) too "otsin igalt poolt" on täiega häiriv featuur.
Kaotasin (2) tõttu just umbes tunni aja töö.

Downgrade eelmise 9.27 peale installeerus, aga käima ei läinud - ei saanud 9.5 configa hakkama.

Niisiis:
- uninstall koos kõigi andmetega. õnneks oli neid vähe!
- 9.27 tühjalt peale.
- edaspidi nii feedid kui järjehoidjad ainult veebi!
- enam kellelegi Operat soovitada ei julge.

Google alaealistele keelatud!

Kui oled alla 18, siis selle lehe lugemine sulle KEELATUD!

Miks? Sest Google Terms of Service 2.3 ütleb selgelt:
You may not use the Services and may not accept the Terms if (a) you are not of legal age to form a binding contract with Google.

"Legal age" on USA-e enamasti 18 aastat. Ja see nõue käib kõikide Google teenuste kohta - search, gmail, blogger, youtube...

(On vist küll vaieldav, mida see "legal age" täpselt tähendab, aga ikkagi!)

Mount Charleston, 3632m

Mt Charleston on Lõuna-Nevada ja Spring Mountains'i kõrgeim tipp.

Alustuseks ajame kõik segi ja läheme Little Falls rajale. Kui mõistus koju tuleb ja oma asukohast arusaam, otsustame L.F. lõpust kaardi ja kompassi järgi South Loop'ile edasi ronida. Little Falls on ka eraldi mini-matkaks päris sobiv, läheb kahe piraka rünka - Echo ja Cathedral Rock - vahelt üles ja on ilus.

Kui rada läbi, läheb raskeks. Nõlv ei olegi väga järsk, aga igal pool on püstised kaljud ees ja me ei tea, kas nende vahelt saab üles või ei. Harvad tuurid ja jäljed juhivad meid aga edasi. Hetkeks on küll tunne, et edasipääsu pole - ees on vertikaalne sein ja suurveeaegne kosk. Saame siiski kõrvalt kaljude vahelt läbi ja edasi on juba lihtne, mäehari paistab. Kaljud ja puud on tegelikult abiks, klibunõlv oleks palju vastikum ja raskem. No ja ronida mulle ju tegelikult meeldib, eks :)

Saame harjale ja South Loop rajale ja seda mööda edasi. Maastik muutub. Laial harjal on alpiaasad ja Bristlecone männi metsad. (Bristlecone pine... ehk harjaskäbine mänd? on maailma vanim puud - kui vanimad sekvoiad on 2200 aastat, siis nood männid on üle 4000 aasta vanad. Väändunud, seest tühjaks kõdund rondid, aga - elus!) Tõus on siin üsna malbe, kõnnime harjal ja selle lähedal. Harjalt näeb Kyle kanjoni seinu ja teispoolset kõrbe ja veel mägesid ja see kõik on hirmus ilus.

3450m peal on rajal sadulake, selle juures muutub maastik taas - puud ja põõsad kaovad, jäävad klibu ja okastaimed. Klibu on lahtine, aga õnneks on siin rada ees ja sellel on kõndida väga mugav. See on hea, sest kõrgus üle 3000m hakkab tasapisi mõjuma, liikuda on raske.

Kuid.. enne tippu algab oru teisel küljel äike. Mida teha? Otsustame ikkagi tipus ära käia, aga alla minna/tulla mitte mööda North Loop'i (sest selle peal sajab ja lööb välku), vaid tagasi SL pidi. Viimane 200m tõus läeb tänu äikesele küll väga nobedalt!

Charleston Peak, 3632m!!!

C Peak ise on lauge künkake ja peaaegu taimkatteta. Tipus on miskid rauast mastid, mille lähedal me olla ei julge - äike on veel eemal, aga läheneb kärmelt. Varem selgelt paistnud Mummy mountain on täies vihmas. Tipushokolaad, paar klõpsu, ja joostes alla!

5 min tipust allpool saavad vihm ja rahe meid ikkagi kätte. Kah huvitav elamus, 3500m peal rahes matkata! Aga äike on meist ikka eemal, ehkki välgud on selgelt näha ja mürin valju.

Laskume hämmastavalt kärmelt. Madalamal jätavad elemendid meid varsti rahule, äike piilub eemalt ja vihm ainult tibutab. Harja pealt hoiame siiski eemale...

Pikk tee Harrise sadulani enne Griffith Peak'i - 3370 m, seal olen ma varem käinud :) - ja siis siksakitades rada mööda alla. Sakid on lauged ja hirmus pikk, siit üles vantsida poleks küll viitsinud!!! Mets ja mäekülg muidugi ilus - võimsad puud, kivised jõeängid, ja vaated Kyle kanjoni püstistele seintele. Isegi lund näeme :)

Aeg-ajalt vilksab metsa vahelt Charleston Peak ise. Siit tundub ta hirmus kauge - uskumatu, kas me tõesti käisime seal?! Ise, omal jalal? Oh...

Täpselt päikeseloojanguks alla auto juurde.

Rada:
- Kõrguste vahe 1310m, reaalset tõusu umbes 1500m.
- Start hotellist 6:00, rajale 7:00, tagasi 19:00
- Üles 8 tundi (v veidi vähem. 8 tundi ongi selle raja "nominaalne" aeg.)
- Alla 4 tundi, kah täpselt nagu öeldud.
- Too Little Falls / otseminek oli päris hea variant. Kaks kord South Loopi teha oleks tobe, aga N ja S loop kokku oleks meile liiga pikk olnd.
- S Loop on krdi ilus oma vertikaalsete seinade ja harjapealse rajaga, aga N Loop olla veel parem. Kunagi teen selle ka!
- Meeriklaste rajatähistus ja kaardid imevad. LF rajal polnud ühtegi silti. SL rajal oli üks, mis ütles "see on tähtis rada nr 150". SL algus oli vastavast sildist ligi pool miili eemal. Veebis kah kurdetakse, et tähistustega jamad, seega pole me ainsad äpud.
- Aga valele rajale minek oli puhtalt me enda (või mu enda) kiirustamise kala.
- Ilma kohta lubati, et pilved tekivad kindlasti, aga vihma saame 20%. Saimegi.

Nägime:
- 1 matkajat - läks tippu pärast meid - hull!
- 2 tühja telki
- metsade kaupa Bristlecone mände
- koolibri-sarnast linnukest, mitut, püsisid põristades õhus paigal. 1 istus pikalt meist 2 m kaugusel oksal
- mingeid röövlinde (kullid, viud...?)
- Lockheedi Area-51 lennuki rususid (ülisalajane lend, mis U-2 projekti rahvast vedades Mt Charlestoni tipu lähedal alla kukkus)
- ja oh milliseid vaateid!!!

Mount Charleston @ WikiPedia
Mount Charleston @ SummitPost
Mount Charleston @ PeakBagger

Desert Rock Sports

Desert Rock Sports - 8221 W Charleston, LV Vegas, NV

Väga hea pood on. Suur valik igasugu ronimisvarustust. Poodnik Bill Hobbins annab asjalikku nõu. Kas pole naljakas see interneti-ajastu, kus võid võtta kassatsheki pealt müüja nime ja selle järgi ta netist üles otsida?

Seega on mul nüüd uued:
- Rocklock Twistlock karabiin, iselukustuv, 18 USD;
- ATC XP, 28 USD;
- uus müts;
- kolm peenikest (8mm) slingi (pole aimugi, mis nendega teha, a nad on nii nunnud, nagu nuku omad... samas on peal kirjas: 22 KN ja UIAA)

Varustuse ostmine on tore hobi. Saaks millalgi ronima kah...

Ronimiskeskus - Red Rock climbing centre - oli omapärane. Mitu koopataolist ruumi, nukke tihedalt täis, pehme põrandaga. Aga seal peab ronimiseks oma julgestaja kaasas olema. Või võib boulderinguga piirduda (mis on seal kindlasti imetabaselt lahe). Mina igatahes vaatasin ja tulin tulema.

Las Vegases

Õues on 42°C (107°F).

Hotell on luksuslik, aga ebamugav nagu alati: optiline arvutihiir ei saa klaasist laua peal hakkama, kogu toas leiduv reklaam on kriitpaberil ja ka ei sobi, mine või hiirematti ostma...