Seattle, done

Filip viis meid Seattle Waterfront-ile.
Enne tegime Best Buy ringi ja saime korralikult ummikuid nautida.

1) Sõitsime tõstetud tänavat mööda kaldajoone läbi ja imetlesime autoaknast vaadet.
2) Jalutasime särava vaaterattani.
3) Läksime üles Pike Place turule. Turg oli suhteliselt kinni.
4) Vaatlesime kõige esimest Starbucksi kohvikut Pike ja 1. tänava nurgal.
5) Ja kahtlasevõitu seltskonda lähiümbruses. Kodutud, kodutud, kodutud. Saba ööklubi ukse taga lõhnas kaugele - kanep on USA loodeotsas legaalne kraam.
5) Arutlesime umbes tund aega, kuhu sööma minna.
6) Sõime lõpuks otse vaateratta all "mere" ääres.

Üsna igav on see linn. Seattle + lähiümbrus on 3.5 miljonit inimest. Aga teha pole siin suurt midagi. Vähemalt turisti jaoks mitte. Ma olen nüüd käinud mitu korda kesklinnas, Space Needle'is, Seattle Undergroundis, mõlemal pool vee ääres (Lake Washington ühel pool linna ja Puget Sound teisel pool). Boeingu muuseumis kah. Aga muud... mis on siin muud? Keegi ei tea.

Muukimise trenn

A. tegi meile muukimise tunni.
Ma tegelikult teadsin põhitõdesid enne ka.
http://toool.us/resources.html presekad on DefCon-il nähtud, väike turisti-komplekt muukraudu endalgi kapipõhjas ootel.
Aga nüüd andis A. meile kätte kerged õppelukud ja aitas järjele.
Need Basic #1 ... #6 tulid üsna kergesti. # näitab pin-ide arvu.
Paar kergemat tabalukku samuti.
Päris lukkude muukimine on muidugi kunsti, mida tunniga ära ei õpi.

Pildil olevad käerauad on illustratiivsed - loeti muukimisele resistentseteks.

Raamatud mu nooruses

Vene ulme - "Andromeeda udukogu" (I Jefremov), "Totu kuul" (N Nosov)
Lääne ulme - "Linn ja tähed" (A C Clarke), "Lilled Algernonile" (kogumik)
Fantasy - "Kääbik" (JRR Tolkien)
Lasteraamatud - Tove Jansson ja Astrid Lindgren
Loodus - "Minu pere ja muud loomad" (G Durrell), "Lugusid loomadest" (ES Thompson), "Ra" (T Heyerdahl)
Aime - "5000 aastat matemaatikat" (L Hogben), "Huvitav astronoomia" (J Perelman),
Koomiks - "Piilupart Donald jt" (Disney stuudio)
Sõda - "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (J Peegel)
Romantika - "Hüljatud" (V Hugo)
Õpik - K&R (K&R), "Orgaaniline keemia" (H Karik)
"Mirabilia" sari
"Seiklusjuttude" sari, eriti J Verne

Pildilt puudub "tavaline" ilukirjandus. Pole romaane, pole armastuslugusid, pole noortekirjandust. Kas ma seda üldse lugesin? Kindlasti...
Aga kui, siis ajaloolises võtmes. "Sõda ja rahu" on mul loetud, aga kogu tunnete sigrimigri jäi märkamata, lugesin Borodino lahingut.
Poisina ei lugenud ma Rannamaad ega Bronte'd, ei lugenud (ega loe) luulet.
Raamaturiiul oli krimi, ulme ja popteaduse poole väga kaldu.

(copy-paste Facebookist.)

Peaaegu et avarii

Puget Sound oli kusagil selja taga ja vasakul, pilvelõhkujad ja kesklinn hakkasid lõppema. Olime eksinud ja tahtsime parkida. Vasakul paistis P(arking). Võtsin hoo maha, panin suuna sisse, heitsin pilgu peeglisse ja hakkasin keerama -

- kui meist lendas täiel laulul mööda Landrover. Vingerdas, pidurdas, lendas hooga kõnniteele. Ees olnud poe-silt lendas aknasse, mis veidi purunes.

Sõitsime veidi eemale ja jäime asju klaarima. Landikas oli USA mudel, plastikust, mitte rauast Euroopa karp. Plastist põrkeraud katki, kapotikaanel täke. Lahendus tuli rahumeelne. Süüdi olime ilmselt mõlemad. Tema kihutas, mina tegin manöövri kiirustades. Onu sai veidi valuraha (suurem kahju jäi ta enda kanda), juhatas meid Madisoni tänava pargi poole ja lahkusime sõpradena.

Hull vedamine, üldiselt. Keegi ei saanud haiget. Kui oleks ees olnud puu - jalakäija - teine auto - mis tahes... Oleks tulnud vaidlus süü üle, politsei, kindlustus. Nüüd pääsesin 100 USD-ga. Uhhhhh.

Nohikud, nohikud, nohikud..

S.t. käisin DevClubil.

The Curious Incident of the Dog in the Night-Time

Kitty soovitas; Inga ostis piletid.
Lihtne elu mul!

Oligi hea. Lava tundus alguses nagu Trieri või Stanislavski must kast, aga oli palju rohkem; moodsa tehnika võimalusi kasutati ägedamalt kui ma iial näinud olen. Näitlejad head, sisu huvitav. Meeldiva üllatusena sain kogu tekstist aru, diktsioon oli lihtsalt nii hea.

Curious... @ Wikipedia

Tartu Rattamaraton 2014

Läksin matkama ilma ühegi ootuseta aja / koha / kellelegi ära panemise osas. Tahtsin kukkumata ja "haamrit" saamata läbi sõita, kõik. Spidokat, pulsikella, gepsu ega Endomondot polnud. Stardigrupp 2000+.

Võtsingi rahulikult. Stardis ei rabelenud. Igas TP-s pidasin kinni, sõin, jõin. Mitu korda kohendasin sadulat (vajus alla), korra tuli kett maha. Laskumistel hoidsin ohutut vahet, kruusa-lõikudel ei hoidnud tihedalt tuulde. Ohtrad kukkumised tuletasid meelde, et tormata ei tohi.

Üllatusega märkasin, et jõudu on. Tõusud sõitsin. Laskumistel olen alati teistel jalus koperdand - seekord mitte; vahe tuleb paremast rattast, mitte must endast. Kui laskuda julged, saab ka pärast mäest kergemini üles...

Jõudu jätkus lõpuni; 36. ja 66. km vahel võitsin üle 100 koha. Poole maa peal viirastus aeg alla nelja tunni. Tegelikult 4:02:08, kuid ka see on PALJU parem kui arvata oskan.

 

Graafik: http://www.myttajad.eu/analysaator/

Mu eelmised 89 km ajad on 5:12 ja 4:24. Nendega võrreldes oli tänane igas mõttes mõnusam. Kergem, ohutum, enesetunne pärast finišit parem.

Aga kas ma tahan veel kunagi TRM-ile minna?
Vist mitte.
Sest, tsiteerides herr Ruuklit facebookis:
"... ennem uuesti ei tule kui harimäe ja meegaste laskumised välja võetakse. kiirused ja ratturite oskused balansist väljas, mõlemal vedeles ristseliti korisev mees maas ja oodati kiirabi. mul pole soovi oma õnne rohkem proovile panna, pool elu alles ees."

Blogroll 2014

Lisaks paarile isiklikule tuttavale on seal vaid:
- väga väga naine, sest seab nii hästi sõnu
- rents, õpetab küünilisust ja konkreetselt ütlemist
- ritsik, priimula ja indigoaalane

Mis on neil kõigil ühist?
- humanitaarid (vist, ega ma täpselt ju ei tea)
- naised
- elavad provintsis (indigoaalane vist Astangul küll)
- suht täiskasvanud

Mehed on kõik facebookis. Ma ei tea enam ühtegi blogivat meest, või siis ehk mõni, kes blogib ja siis lingib facebooki.

Mida see kõik mu enda kohta ütleb?

Rattaga tööl - ülestunnistus

// See on kirjutatud ajal, kui ma töötasin Skypes, ligi 10 km kodust

Kontor - kodu täpselt 20 min.
Reede õhtul, küll pärast tipptundi, aga ikkagi liikluses.
Pulss - lõpus - umbes 200.
(Hinnanguline, enesetunde pealt, ma ju ei mõõda.)
Kontoririietus, sandaal, MTB. Mitte MNT ja klipid ja lükra.

Ma enamasti käitun enam-vähem viisakalt, sõidan suisa rattateel ja järgin mõistlikus ulatuses liiklusseadust ja üldse, aga mõnikord ikka flipib ära.

Masohhistlik spordipäev / Sügisjooks / maraton

Maailmas on palju mõnusaid asju ja üks neist on jooksmine. On eri pikkusega distantsid, no näiteks 10 km ja 21 km. Mulle meeldivad mõlemad väga ja ma jooksen neid (enda vanuse & ümaruse kohta) üsna hästi. Tulemusest sõltumata on mõlemat HEA joosta. Sügisjooksul on mõlemad valikus ka.

Aga mina valin lolli järjekindlusega täismaratoni, 42,
- mida ma EI jookse hästi;
- mis on alati täielik PIIN läbida;
- mille kohta ma oskan juba väga täpselt ette ennustada, KUIDAS see mul pekki läheb.

ENNUSTUS järgmine:
Sihin aega alla 4 tunni. Tean, et see käib üle mu võimete, aga ikkagi sihin, sest tahan!!! Esimesed 20 km ongi mõnusad; poolmaraton tuleb vabalt alla 2 tunni. Aga 25 km kandis saabub surm. Miski hakkab valutama, siis väga valutama või läheb krampi, pean hakkama kõndima, kõik aja-plaanid lendavad kuradile, lõpetan ajaga 4 tundi ja peale.

NII KA NÜÜD. Vormi test näitas selgelt, et maratoni aeg tuleb 4+ ja lõpp saab olema piin. Aga tühja sest testist! Jookseme!! Eripärana alustasin eriti tagant ja 4-tunni-tempo grupi püüdmine oli omaette kurnav töö. Esimene ring ja teine ring kuni Piritani koos nendega. 27-28 km kandis tulid lihasvalud, kukkusin grupist. Lõpu-kolmandiku pidin jooksma vaheldumisi kõnniga, isegi 4.15 grupp sai mu viimasel tõusul kätte. Tänase iseärasusena surid lõpuks käed ära - kujutate ette - üritad joosta ja käed "surisevad", s.t. nende vereringe ei tööta. Wtf!
Aeg kusagil 4:12...4:13.

Gea leidis mind finišialast tursamaksa söömast (tx Reval Cafe!) ja viis sauna. Aitäh!

MIKS??, tekib loomulik küsimus. Miks inimene nii teeb? Ainus vastus on hetkel see, et vanusega hakkad nautima mitte asja ennast, ja ammugi mitte tulemust, vaid justnimelt seda, et MA TEEN MIS TAHAN. Olen paks, nõrk ja nohik? Peaks spordiürituse ajal vaikselt kodus püsima või siis vähemalt vormile kohase distantsi valima? Hah! - käige te kus! - mina jooksen maratoni ja kogu moos!

Järgmine aasta siis jälle. :)

Hiljem:
Aeg protokollis bruto 4:12:46, neto 4:12:03
http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2014/140914_42km/index3.htm

MinuMaja 2014

Toimus.
MinuMaja juures rannal, nagu ikka.
Üsna napis seltskonnas.
Pilti ei tehtud.
Kook koos Pillekaga viibis kusagil mujal.

Sinna sõites lõhkusin ära enda auto rehvi.

Koormustest 2014

Käin igal teisel varasügisel / hilissuvel kardioloogi juures koormustestil.
Medicover / Qvalitas, et metoodika oleks sama ja võrreldav.
Alguses tehakse puhates EKG, siis EKG ja vererõhu-pulsside mõõtmine ühtlaselt kasvaval koormusel.

Selle aasta kokkuvõte:
Kõik on parem kui varem.

Võrdluseks: http://kurinurm.blogspot.com/2010/09/koormustest.html
2012 andmed on mul paberil.

Lamades pulss 47; "bradükardia". EKG oli puhas.

Töötades on pilt aastate lõikes muutunud aga nii:
2010 275W - 176 bpm, rõhk 220/85
2012 275W - 169 bpm, rõhk 240/105
2014 275W - 164 bpm, rõhk 200/90


Sama trend on madalamatel koormustel. Sama töö juures on pulss madalam, rõhk madalam.
Kaal on samuti paar kg väiksem.

Olen HAV negatiivne

Laekus nimelt selline kiri:

Terviseameti Põhja talitus teostab epidemioloogilist uuringut seoses Kõrgezstanis viibinud kolme alpinistide grupiliikme haigestumisega A-hepatiiti.  Kuna viibisite koos Kõrgestanis siis on võimalik, et olete nakatunud A- hepatiiti. See haigus levib saastatud toidu, vee, toidunõude ja olmeesemete kaudu.

A- hepatiidil on kõige lühem peiteperiood kaks nädalat ja kõige pikem peiteperiood 45 päeva. Haiguse esmased haigusnähud võivad kulgeda gripitaoliselt (palavik ja lihasvalu) ning muutub uriini ja väljaheite värv: uriin muutub tumedaks ja väljaheide heledaks. Hiljem lisanduvad kõhulahtisus ja kollasus, mõnikord võib haigus kulgeda ilma kollasuseta. Haige muutub nakkusohtlikuks üks nädal enne esimeste haigusnähtude ilmumist.

Lisaks käitumisjuhised ja küsitlustik.

Mille saabumise ajaks olin juba testitud ja hetke seisuga siis hepatiidi-vaba.

(Ma muidu ei kirjutaks seda siia, aga kuna FB-s on juba haiglapildid olemas, siis las olla.)

Cooper 2950m

1. september. Lapsevanem magab vähe, ärkab vara. Sööb end õhtul magusast punni, sest 1. september. Ja kui jõmpsikad õhtul voodisse on saanud, läheb õue jooksma.

Soojendus, ja siis 3 km minutiaegadega: 4.01 4.08 4.06
Ehk siis 3 km 12:15
12 min jooksul 2950m.

Õues on Cooperit joosta tõeliselt tüütu. Tempot on raske hoida - peab kella vahtima, see aga segab. Kella täpsust on tundmatu suurus, loodan vaid, et mere ääres on ta enam-vähem. Pingutada kuidagi.. ei julge. Kui spordisaalis olin ma 12 minuti lõppedes täiesti läbi, pmst kukkusin pikali ja nautisin vere maitset suus ja (ilmselt üle 200 bpm) pulsi kukkumisest tingitud veidrat tunnet, siis eile polnud suurt miskit. Jalutasin veidi ja jooksin tagasi koju.

Ehk siis.
Aastatest hoolimata on mu 12 minuti distants püsinud sama: veidi alla 3000 meetri.

Pirita MTBO

Joostud on niigi, seega läksin Pirital ratta-orienteerumist proovima. Eelmine MTBO Jõelähtmel oli mu kõigi aegade kõige feilinum päevak, seega tahtsin lihtsalt raja läbida, ei muud.

Kaardialus on kadunud - tuli sõita kaart käes. Maastikul ühe käega ratast ei kontrolli, seega olin kogu aeg üli-ettevaatlik. Lisaks kaob kaarti kokku-lahti voltides ära suunataju. Iga pilk kaardile nõudis pausi tegemist ja iseenda "üles otsimist" - jama.

Kohe KP2 selgus, et ratta-O kaart on teine asi kui jalgsi-O oma. Otsisin kaua teed, mis minu arust pidi olema lai ja pirakas, aga maastikul väljendus raskelt märgatava rajana võsas. Pirita teederohkus on ka jalgsi-kaardil tüütu, rattakaardil oli kohati lihtsalt sigrimigri... Ambrose mäel - mida ma ometi võiks tunda!!! - eksisin täiesti ära ja otsisin KP-d täiesti valest kohast.

Aga raja läbisin, kogemuse sain. Ja kui eelnev tundub kurtmisena, siis - kaks tundi rahulikku rattasõitu (läksin kohale ka rattaga) Pirita maastikul, mis saaks olla parem?

Nägin ka homse kolmapäevaku raja märgistust. Ei, ma ei taha sinna minna.

Ring ümber Lasnamäe

Gea on süüdi!!!
Kutsus inimesi sörkima ümber Viimsi, et 30 km järjest liikuda saaks.
Tema ajastus mulle ei sobind, seega jooksin siis ise.
Samuti 30 km, aga ümber Lasnamäe.
Et huvitavam saaks, siis öösel.

Plaan: Joosta 3 tundi või 30 km (ideaalis üks ja sama), tempoga 6 min/km.

Start 21:26.Ronin trepist Lasnamäe nõlvale, teen auringi ümber Pae järve. Tempo algul 6-7 min/km.
Lauluväljakult mööda ja Maarjamäe nõlvale. Sörgin kaldapealsel vanal teel. Kottpime ja auklik, vahepeal on vene noorte seltskondi.
Hoian kiirust 6 min/km, ehkki see on üsna raske: kogu aeg kipub kiiremaks. Minek on mõnus, pehme, tunne on nagu jalutades.
Piki Vana-Narva mnt kergliiklusteed Iru sillani. Alguses oli plaan siit Viimsi poole pöörata, aga kiriku juures tekib mõte: jookseks ümber Lasnamäe! Et tee liig lühike ei saaks, tuleb minna ka ümber Iru. Seega ületan silla ja pööran Saha-Loo tee peale, päris-Narva mnt suunas.
Kottpime Saha-Loo tee on oodatust lihtsam ja lühem. Mind peatab rekka. Välismaal juht, küsib teed mingi OÜ juurde. Oleme GPS järgi õiges kohas, aga ettevõtet ei leia. Ma ei oska aidata, sest koht on tõesti õige, ainult sissepääsu pole. Aga kabiinist alla ronides astun loiku ja teen jalad märjaks.
See rekka-peatus on ka raja ainus puhkepaus.

Pärast Iru el-jaama läheb põnevaks. Keeran uuele valgustusega kergliikusteele, mis jookseb Narva mntga samas suunas Lasnamäe poole. Kahtlustan küll, et see on mingi lõks... Valgustus lõpeb kerg-liiklus-sillal. Pole hullu - mul on pealamp. Ja olen vähemalt Pirita jõest üle. Aga siis lõpeb ka tee! Fakk... Seiklen võsa vahel ja kirun lolli tee-omanikku, kel on raha panna üles valgus, aga umbtee sildi jaoks mõistust ei jätkunud.
Narva mnt asemel satun liiklus-sõlme ehitusse. Suman liivas ja tunnen esimest korda, et jalad on väsinud. Joostud on ainult 15 km, pool maad.
Narva mnt teepeenart pidi Lasnamäele. 20 km saab täis Sõjamäe raudtee-sillal - 2 tundi. See on ka raja kõrgeim koht. Poolmaraton 2:05.

Siiani oli joosta väga kerge. 20 km peal oli liikumine mõnus, pingutuseta, hingamine korras, miski ei andnud tunda. Aga 23-24 km kandis hakkab raske. Jooksen Lasnamäe nõlva pidi tagasi Lauluväljakule ja nüüd pean 6 min/km tempo jaoks juba pingutama.

Pärast Lauluväljaku laskumist on aga surm. Valutavad varbad; päkad; sääred; reied; puusad. Kogu aeg on tahtmine maha istuda ja puhata. Kuid 30 km jaoks tuleb veel Russalka kandis edasi-tagasi sörkida... Kell saab pool üks, Pirita tee on auto- ja inimtühi, sörgin tühjal teel täiesti üksi.

30 km - 2.58.

Lõpetan jooksu ja astun sisse Petrooleumi Statoili. 
Pilt tahab eest minna. Nii halb pole mul olnud pärast ühtegi jooksu!!! Kõik valutab, silme ees virvendab, tuigun. Istun maha, koju (500m) minna pole jaksu. Tahaks vaikselt maas lamada ja haliseda.
Joon laksust ära liitri õunamahla; saan magusamürgituse ja nüüd tahaks lisaks ka oksendada.
Söön; taastun; kõnnin koju; ja ei saa üldse aru, miks ma seda kõike tegin.
Ah jah.
Süüdi on ju Gea!

http://connect.garmin.com/modern/activity/573329185

Järgmisel päeval:
On ootamatult okei olla; lihased ei valuta; küll aga valutavad varbad. Ilmselt on vaja uut & laiemat tossupaari.

Jooksuvorm

Maratonini on alla kuu, aga mina olen UNUSTANUD, kuidas joosta. Arusaadav kah - kuu aja jooksul tegin vaid 50 m sörki, kui jäin ise airaani jooma, Katrin aga murelikult edasi tormas.

Eile, Kadrioru park. Omast arust lippasin üsna hoogsalt, aga kell näitab tempoks 6:xx. Siis 7:xx. Siis kaheksa. Mis!! Kas kell on minutit miili peale näitama hakanud? Ei? Siis mis värk on?

Kolm kilomeetrit läbitud, otsustasin, et nii ei saa. Viskasin kampsuni pingile ja võtsin jalad kõhu alt välja. Selgus, et saab ka kiiremini! Ma varem lihtsalt ei jooksnud, vaid jalutasin, pidades seda jooksuks! Ma olin UNUSTANUD, mis on jooksmine!

Sibasin mere äärde. Istusin pingile, mõõtsin pulssi, mõtlesin elu üle. Siis jooksin tagasi koju. Minu imestuseks tuli 10 km aeg 56 minutit, koos kõikide sörkide ja istumiste ja vahepealse pissipausiga. Nii et ma pmst oskan endiselt joosta küll - kui vaid meelde tuleb, kuidas.

Järgmisel päeval, Kadrioru park. Eelmise aasta maraton feilis just jalakrampide tõttu. Ja aeroobset on vahepeal oksendamiseni saanud. Seega - tuleb jalgadele trenni teha. Kuna eilne 10km ei andnud mingi tuntavat efekti, tuli uuesti ja kiiremini joosta.
1000, 1000, 500, 500, 4 x 200, 500, 500, 1000, 1000 m. Kilomeetrid alla 4:30, 500m alla 4 min/km, 200m lõigud täiel kiirusel. Kokku 13 km ja järgmisel päeval oli juba tunda küll.

Kaks päeva puhkust, siis:

Nõmme ringrajal 8 km. 
Suvega on palju muutunud. Rajale on laotatud hobusesõnnikut, rada on tehtud 500m lühemaks ja selle äärde on kleebitud VANGLATEENISTUS sildid. Rattasõitu keelavad märgid on endiselt üleval.
Jooksin 1 km soojendust, siis 7 km ühtlase tempoga 4:30...4:50 min/km. Hingamine korras, jõudu oli, ainult gps-kell näitas täiega teibaid.

Sõrve ringrajal 5 km. Max kiirusel. Iida vedas rattaga. 22 min õuest "lõpuni", 21 min 5 km ring. See on hea tulemus!!! Kell, ******, valetas jälle. 

(Nende lühikeste kiirete otsade mõte on vältida eelmise aasta õnnetust, kus võhma nagu oli, aga jalad läksid 25 km kandis krampi ja sinna läks ka kogu jooks. Joosta tuleb ka kiiresti!)

Nelijärve triatlon

Tegelikult mini-triatlon. 200-250m ujumist, 15 km ratast, 4.5 km sörki.

Eelmine triatlon samas kohas samal rajal:
http://kurinurm.blogspot.com/2010/07/triatlon.html

Seekord on kõik teisiti.
Ujun rahulikult. Endiselt konn-krool pooleks. Lõpetan sabas, aga kaotus võitjale alla 2 min, täpes. Ja hingamine on korras.
Ratas - 6 ringi, kokku 15 km. Tõusud on rasked, aga laskumistel puhkan, jällegi ei võta viimast välja. Stardi-finiši alast mööda lipates hõisatakse, loetakse ringe, kõik on tip-top.
Jooks - või siis tegelikult sörk - 3 ringi ümber Purgatsi, 4+ km. Minust möödub rahvast - naisi, võistkondliku omi, paar mulle ringiga pähe tegevat härrat. Siban rahulikult, pulssi päris punasesse ei lase, ja lõpetan kiirendusega.

Tulemusi täpselt veel ei tea, aga ega ma võitma ei läinud.
Füüsilise vormi testina - tundub, et on okei!

10 km

Prooviks jooksin ka 10 km.
Seekord keset päist päeva.
Mitte päris ausalt: start @Ilvesesild, lõpp @Vesivärava kohvik, dH kümmekond meetrit.
0:49, või isegi veidi vähem.

Ma siinkohal ei ole väga kindel GPS kauguse mõõtmises.
Kell annab Kadrioru ovaali pikkuseks 1.25.
Kaardilt mõõdan 1.29.
Rattaga olen saanud 1.3.
Ja GPS kiirus kukub nõlva all (kus levi viletsam) ligi minut / km võrra.
Kui ovaal oleks 1.29, jooksnuks ma 0.04 x 6 = 0.24 km rohkem, üle minuti vahet.

Ehk siis, 10 km jooksen endiselt alla 50 minuti.

Jalgpall

on kõikide mängude kuningas, on.

Mulle ei meeldi tugitoolisport, no kohe üldse ei meeldi.
Mul on ükskõik, kes saab Eesti, Euroopa või Maailma meistriks, no kohe täiesti ükskõik.
Aga...
Käib Saksa - Alžeeria viimane lisaminut ja no.. milline mäng! millised mehed! ja emotsioon!
Uhh!!!!

Poolmaraton 1:59

Siin: http://connect.garmin.com/jsPlayer/528570995
Öösel,
Pirita tee ääres.

Rõõmustada pole millegi üle.
See mu elu seni kõige aeglasem poolmaraton.
Plaan oli tegelikult 6 min / km ehk ajaks üle 2:05.
Esimesed 10 km jooksingi 1:00, aga siis vaatasin, et jõudu on ja teine 10 km tuli 0:53.

6 km peal hakkas puus valutama. Jäin seisma, kallistasin veidi posti ja liipasin kodu poole tagasi; õnneks sain end taas jooksma; aga pausi ajal kell seisis, s.t. tegelik aeg on veel paar minutit pikem.

Poolmaratoni saaks tegelikult kiiremini ka, aga teist samasugust kindlasti otsa ei jookseks. Seega päris-maratoni aja saaks ma praegu kaugelt üle 4 tunni.

Ja kehal on pärast jooksu erakordselt halb. Kõik kohad valutavad, süüa ei jaksa, väkk.

Ja kõik algas üleüldse sporditibide arutlusest trenniriietuse üle.

Protsendid ja punktid

Lubadusi võib jagada igaüks.
Isegi raha võib maksta igaüks.
Tõsiseks läheb alles siis, kui su nimi on ühes paberivirnas Pärnu maanteel ja kuupäev sellel on värske.

88% - 140p
87% - 220p
86% - 210p
(Või umbes nii.)

... ei, ei muutunud perekonnaseisu, ei ole see virn, ei ole see maja!!!!!

Cooper 2880 m

http://connect.garmin.com/activity/522159620

Pirita tee ääres, kerges külg- ja taganttuules.
Kaugus GPS-ilt, pärast kontrollisin kaardi pealt üle, tuli täpselt sama.
Kui arvestada tuulest 5 s/min maha, tuleb 15 sekundit ehk 60 meetrit vähem.

Kõik mu Cooperi testid on joostud 2800 ja 2900 m vahele.
Mu VO2max tuleb selle pealt 52.5 .. 53.
http://www.brianmac.co.uk/gentest.htm

Põhikooli mata

Renee kutsus inimesi põhikooli matemaatikat tegema.
http://www.innove.ee/UserFiles/mat_PK_2014.pdf
Stressist hoolimata (kass käis klaviatuuril ja K ähvardas arvuti käest võtta) proovisin.

1 - avaldise lihtsustamine - võttis veidi aega, harjumatu
2 - ruutfunktsioon - nullkohtade valem ei olnud meeles :(
3 - peenra pindala - lugesingi valesti, diagonaal vs külg
4 - võrrandisüsteem
5 - tabel
6 - taskuraha-funktsioonide võrdlemine
7 - karpide geomeetria - paberikulu triviaalne lahendus (1 m x 50 cm) on ilmselt õige, aga miks?

Tuleb olla nõus: väga head ülesanded on.
Ei testi mitte matemaatikat, vaid matemaatikast arusaamist ja selle kasutamist.
Erandid vast 1 ja 2, mis on abstraktsemad ja "lihtsalt trenni küsimus".

2048

Andres kirjutas 2048-st,
proovisin siis kah üle tüki aja.
Esimene katse läks 256 pealt sassi ja korrastamine oleks võtnud rohkem aega kui uus katse.
Teine katse andis 4096.

Orava 24h rogaini EM

Rogaini Euroopa meistrikad toimusid sel aastal Põlvamaal. Piusa ja Meenikunno vahel, keskusega Oraval. Kuna eelmine 24h rogain - MM Karulas - on mu elu kõige ägedam spordi-üritus üldse, siis regasin end Veikoga ära ja olin laupäeval stardis.

Tavalised rogainid on 8 tundi, tiitlivõistlused - 24.
Start laupäeval kell 12:00.
Finišis olime pühapäeval 11:40.
Kogu vahepealse aja müttasime metsas, võsas ja rabas.
Läbisime umbes 100 km.
Linnulennult 76.6 km. (Oletan koefitsienti 1.3, GPS-i meil ei olnud.)
Saime 212 punkti,
112. koht 285 lõpetanud võistkonna seas.

Plaan
Vedasime 260 cm niidi uhkelt ümber kaardi. Päripäeva ring, et hommik oleks finišile lähemal ja saaks vajadusel koju ära. Sisse said kaardi kõik nurgad - Meenikunno raba loodes, raudtee-tagune idas, Piusa mäed lõunas.
Tundus aferistlik.
Aga tegelikult käisime kõike enam-vähem ära ka!!
Tagantjärele oleks võinud paar kulukat KPd muu vastu vahetada, aga üldiselt sai hea plaan.


Sooritus
Algul sörk, lõpus jooks, kuid suurem osa kõnd. Veiko on must kiirem ja vastupidavam ja lisaks on ta ka hästi orienteeruma hakanud. Kui siledal teel olin ma sama kiire või enamgi, siis metsas ja rabas läks ta kogu aeg eest. Nii et Veiko lippas ja leidis punkte, mina sörkisin sabas. Kuid kaardis püsisin ja kontrollisin ma kogu aeg.

Orienteerusime hästi, vigu tuli tõeliselt vähe. Mitu korda leidis V asimuudiga minu arust väga raske KP, aga üldiselt oligi tehniliselt kerge rada, punktid sirasid mäe otsast kaugele kätte. O-vigadest hullemad olid paar väga läbimatut etappi kaardi keskel, kus kaotasime jaburalt palju aega. Aga no kes see oskab ette öelda, milline siht on võsas ja milline ei! Suurema kogemusega mehed ehk...

Võtsime teadlikult sisse kogu Meenikunno. Noh et kui on Lõuna-Eesti rogain, siis ei saa seda tegemata jätta! Veiko oli rabas nagu kala vees, puhkas. Mina aga vaevlesin... Samas tee peal kõndisin ma tal endiselt eest ära. Selgelt on tema element maastik ja minu oma - sile tee.

Öö läks hästi, aga punkte saime vähe, kuna võtsime vastikut maastikku. Lampe oli meil palju, külm ei hakanud. Riideid vahetades tahtsid kihulased nahka panna, WP on kihulaste-rohkem koht, mida üldse näinud olen. Ja tänud taevaisale, et ilm oli selge, valge ja kuiv!

Kuna kõndisime, oli aega ringi vaadata. Nägime kitse. Päikeseloojang Meenikunno rabas, päikesetõus Kõvera järve juures, Ilumetsa meteoriidikraater, Piusa liivakarjäärid. Aga üldiselt ikka võsa, ja raba, ja võsa.

Käisime mitmes talus vett küsimas. See võttis muidugi aega. Kõige rohkem KP 333 juures, kus laupäeva-õhtuses tujus peremees hakkas meile rada planeerima. Meenikunno, jaa-jaa, küll tema juba teab, kuidas sinna kõige otsem saab!!!

Vead - suuremad:
- 333, otsisime kaardimeistri fanaasiast sündinud sihte
- 601, kuhu läksime ohutu ringiga piki teed, aga sattusime valesse rist - ei teagi kuidas
- 507, otsisime punkti lagedalt, oli puha metsas
- raudtee, mille äärsest tarast jooksime ümber ja sai jube halb
- 203, kus kaart oli vale, mitu teed puudu
O-vigu oli meie kohta uskumatult vähe, päris ära ei eksind kordagi ja üle 10 min vigu polnud vist ühtegi.

Head:
- 508, jätsime minemata - sõbrad öös ei leinduki seda üles ja kulutasid palju aega
- 604, kuhu Veiko meetripealt kohale astus
- 704, sama
- 331, mida võtsime koos Hirv-Sootsiga, tegime teise rajavaliku ja neist kiirema
- 318, mille ma öösel lambiga vehikides kergelt kätte sain

Viimasel kolmandikul kukkusin ma üsna ära. Süda ei töötanud, pulss ei läinud üles, olin tühi mis tühi. Veiko toitis mind oma varudest ja see aitas. Päris lõpp, Piusalt Oravale koos KP501 põikega, tuli aga taas joostes. Kodu poole minnes oli äkitselt jõudu küll!
Lõpp 11:40, ehk väikese varuga. Aga see tuli ainult tänu jooksule.

Pärast finišit 
... sain tossud jalast, kukkusin murule ja jäin magama.
Villid olid korralikult - finišis lonkasin, ja järgmised kolm päeva samuti lonkasin.
Ühtegi liigese- ega lihasevalu aga polnud!
Millalgi saabus rängim rahe, mida elus näinud olen.
Õhtul läksime O&T poole sauna.

Analüüs
Esimese 10 tunniga saime 121 punkti.
Ülejäänd 14 tunniga saime juurde vaid 91 punkti.
Oleks me öösel võtnud paar tundi puhata, süüa, kuivad jalatsid jalga.. Usun, et et kaotatud aeg oleks tulnud kuhjaga tasa. Eriti just läbi kuivade jalgade - valu kurnab ja segab liikumist.
Kaardi lõuna-ääre Piusa raudtee ääres oleks pidanud ära tegema. Veiko tahtiski, mina jonnisin vastu - ei jaksa, mäed ei meeldi.
Sihte oleks pidanud veel rohkem vältima, nende läbitavus kuusemetsas oli täiesti jube.
Oleks sadanud, oleks mul hakanud rängalt külm.

Tunne on kokkuvõttes uhke.
Oleme tulemustes kindlalt esimeses pooles.
Euroopa meistrikatel!
Ja pidasime 24 tundi liikumist vastu.
Jee!

Järgmiseks korraks
- rohkem süüa kaasa!
- öösel paksemalt riidesse
- või magama.

Lingid
http://www.erc2014.com/erc2014-results/
http://www.erc2014.com/erc2014est/wp-content/uploads/2014/06/competition/EMRogain_web_eng/web/teamresult_74.htm

Londoni ratta-asjandus

Armusin täeiga Londoni rattalaenutusse.

Tahan hirmsasti proovida, et kuidas see on. Liiklus on siin valepidine ja tihe, seega tipptunnil sõit tundub mõeldamatu. Hiilin välja hommikul kell kuus, et ehk saab vaikses varahommikus väikse tiiru teha.

Ratta saab rattajaamast. Kesklinn on neid täis, kuid - !!! - öösel ja varahommikul on need ratastest tühjad. Õnneks näitab online kaart nii jaamade kui rataste asukohti. Äge!

Jaamas on masin, paned kaardi sisse, maksad 2£ ja saad ööpäevaks ratta (restrctions apply). Ei mingit registreerimist ega muud. Juhend on lihtne ja selge. Edasised laenutused on veel lihtsamad. Kaart korraks masinasse, saad ratta koodi, tipid selle sisse ja sõidad.

Ratas on raske mütakas, kolm käiku, kihutada sellega ei anna. Kuid edasi saab ootamatult kärmelt. Velotan vaid veidi - üle jõe ja piki South Banki edasi - ja heidan pilgu selja taha. Issand, ma olen NII kiiresti jõudnud NII kaugele!

Sõidan veidi edasi-tagasi, imetlen lähivaates Toweri silla avamist. Tagasi kulgen juba täies liikluses. Pole üldsegi hull. Ümberringi on pidev mäsu kõikidest liikluse liikidest korraga, kahekordsed bussid ja jalakäijad ja teised velod, aga tunne on kuidagi... ohutu. Ja vasakpidisusega saan hästi hakkama.

Ilmselt on ohutuse tunne petlik, aga nüüd julgen sõita ka tipptunnil. Kell kuus õhtul veeren teatripiletit ostma. Pilet käes, teen pikema tiiru - Big Ben, London Eye, üle kahe silla... Jään jätkuvalt ellu ja olen endaga väga väga rahul.

Plaan rattaga Victoria jaama sõita feilib aga sajaga. Sinna ma saan ja kiiresti - Holbornist 8 minutiga. Hommikusel tipptunnil. Tore on sõida piki Thames'i,
mööda Big Benist ja Westministerist. Siis aga kulutan 20 (kakskümmend!!!) minutit ratta parkimisele. Olen kindel, et küllap on Victori liiklus-sõlmes
rattajaam iga nurga taga. Sittagi! Teen ringi ümbes jaama - ei. Küsin nõu - ei. (Suurlinnades ei tasu üldse abi küsimise peale loota,
iga mats ajab oma kitsast liini ja millestki muust midagi ei tea.) Suurem ring - ei midagi, aga vähemalt leian kaardi, mis viitab rattajaamale.
Kuid selle asemel on tohutu ehitusplats! Tiirutan veel, leian uue kaardi ja uue rattajaama, kuid ka selle leidmisega on raskusi...
Kokkuvõttes 20 min erutatud sõitmist ja läbimärg selg.
Kuidas ma nii lennukile lähen?? :(((

Nõuandeid:- Kasuta KAARTI!!! Seal on peal nii jaamad kui rattad! 
- Kohalikud muidugi kasutavad jaamade jaoks äppe (või teavad peast). Mina, töötava nutitelefonita metslane, olen lihtsalt süsteemiväline friik.
- Ratas läheb jaama & tuleb välja jõuga. Ära karda, lükka ja sikuta kõvasti!
- Häbeneda pole vaja. Siniseid laenu-rattaid on linn täis. Ja sõidetakse nii suvalt, et kogenematu eestlane ei torka kuidagi silma.

Boris Bike

Sõitsin Holborn - South Bank - Tower Bridge ja tagasi.

- ratta leidmine. Tasub kaardilt otsida, öösel on enamik parklaid tühjad. Ja ratas tuleb hoidjast välja sikutada JÕUGA.
- ratas ise. Püstine, aeglane, pidurdamisel tõmbab külje ette. Aga 3 käiku on piisav ja kui liikuma saab, veereb hästi.
- valepidine liiklus polegi nii hull. Sõidan algul kõnniteedel (keelatud!), siis koos tavalise liiklusega.
- autod teevad napikaid, aga liiklus on aeglane ja ei hirmuta.
- olen kõige aeglasem sõitja linnas ja see on niii imelik.

Sõidan üle silla jõe lõunakaldale, sealt Toweri sillani. Sild tehakse lahti! Ootan veidi ja imetlen, kuidas suur kruiisilaev läbi avatud silla sõidab.
Siis veeren läbi kerge vihma tagasi.
Hästi elus tunne on!

FOTO-FLEIM

FB-s on mingi fotograafide grupp.
Pildistab siis inimene loojangut.
No tuleb tuleb tugev alasäri ja horisont on ka viltu, a tühja, postitame ikkagi pildi ära.
Suuruses 570 x 342 px.

Ja siis tägib tähtsalt:
50mm, Canon Eos 5D Mark III, carl zeiss, dagö, eesti, estland, estonia, Hiiumaa, Kassari, meri, päikseloojang, sea, Sky, Sunny day, sunset, Taevas,  ZE Planar T* 1.4/50

Härrad Zeiss ja Canon nutavad praegu hauas.
5D!
Planar!
570 px!
Ja viltune horisont!

Putsi, tõesti.
/flame

Edit: 
Ma tean küll, kust Canoni nimi tuleb. See on Avalokitešvara jaapani mugandus, pmst siis budistlik vaste Neitsi Maarjale.

Aidu Xdream

Olen Virunurm. Mu isa on pärit Purtse külast, mu suvekodu on Purtse rannas Purtse jõe suudmes. No kuidas oleks saanud jätta minemata Aidu / Kohtla järve Xdreamile, stardiga Maidlas, Purtse jõe ääres!!!

Start - rattal. Ja kohe algab... KP3 hajutuses teeme kõik viga, igaüks erinevalt. Mina põrutan suure grupiga vale teed pidi, sõidan edasi-tagasi ja mõtlen juba ette, kuidas Lauri-Meelis mind järgmises KP-s närviliselt ootavad. Aga olen seal hoopi esimene! Sest  L&M võtavad võssi murda ja on must veel aeglasemad!

Jooksu-O. Maastik on lihtsalt jube. Ühtlaselt ebaühtlasel küngastikul paiknev võsa. Otsustame orienteeruda, mitte lammastena teiste sabas käia - ja kaotame ligi 10 minutit.

KP enne ujumist. "Uss" orienteerujaid jookseb punkti, mina ka, aga L&M ei tule. Kõik tulevad, tulevad, tulevad... neid ei ole. Nad on hooga punktist mööda jooksnud ja üle karjääri ujunud! Telefon aitab, ja härrad saavad veel korra ujuda, ja siis veel korra. Ujuda tundub jahe, aga jooks aitab kohe taas sooja saada. Aga koht on meil nüüd erakordselt "taga". Visuaalselt muidugi tore, sest meie ümner on põhiliselt plikade tiimid ujumisest märgades liibukates.

Hajumine 9ABC vahel. Mul tõmmatakse hing kinni ja ma ei saa (korduvast kurtmisest hoolimata) aru, kus ja mispidi me oleme. Plaan "võtame kõik koos kõik punktid" feilib just minu KP-s - jalutame sellest alt mööda, saan taas edasi-tagasi joosta, -6 minutit.

Kaevandusest KP-de otsmine ja maa all sagimine on tore LÜ. Lauril on lamp tühi. Õnneks on mul kaks!!

Mälu-O pole väga mälu-O, sest punktideks olevad mäed paistavad kaugele kätte. Kopa otsa ronimine on aga jälle tore!!! No on alles mürakas!!!

Suusarajalt KP - veab, mina oleks täiega vasakule pand, aga L&M leiavad KP kärmelt kätte.

Odavise - veab, sest me ei saa esimese korraga 20 täis, aga siis lubatakse kaigastega üks vise juurde teha. Muidu oleks end seal lolliks sabatanud.

Kanuu. Tundub esmapilgul absurdne kogus kanuutamist. Täiesti JABURALT absurdne. Siis optimeerime, Lauri jookseb ja meie sõidame. Esimene ülipikk vastutuule-etapp on tüütu, aga edasi on chill. Lauri võtab mägesid ja ujub, meie lesime kanuus ja ajame sõpradega juttu. Puhkuuuuussssss!!!
Piilun pärast A-raja kanuuetappi, vot seal on nalja saanud. Paremad tiimid tassisid kanuud kilomeetrite! kaupa! seljas!

Lõpus läbime veel truubi - polnuks küll vaja, aga noh. Ja ujume üle Purtse jõe. Ja kui ujutud, arvame Meelisega, et _ehk_ jäi meil KP regamata. Ja siis ujume uuesti üle Purtse jõe. Täiesti asjata, sest protokoll ütleb, et regasime küll. Selle topelt-ujumisega ajasime enda aja üle 6 tunni.

Finiš. 
6 tundi rajal. 
0 trahvi, hea saavutus!!
Ja koht kusagil keskel.

Lauri analüüs vigadest:
orienteerumise tala - ~12 min

Kauri passimine enne ujumist: 12min

B punkti möödajooks: 6 min

odavise kokku: 14 min

minu jooksuetapp - 56 min, 7.3 km. Esimesel ujumisel sai molutatud rannas 3 min, siis 5 min ülespoole joostud ja 6 min kraavi ületatud. Pärast 5 min allapoole tagasi joostud. Kokkuvõttes oleks ehk saand optimeerida mingi 9 min sealt ideaalis, kui oleks mõlemad otsad ilma pikema mõtlemiseta otse ujunud 5 + 5 min.

Jooksuetapi jamad kokku siis 30 min..

Veel:
- stardimaterjale saades paistab tuttav nägu. Hr Rõivas, paar meetrit minus!
- kohe esimesel ratta-etapil näen enda ees kukkumist, 2 kodanikku panevad velod risti.
- rattarada oli palju kergem kui arvasin - kruusateed, sõida või maanteerattaga

Moraal 

Kui joosta koos, siis koos.

Kõik peavad kogu aeg aru saama, kus nad kaardil on (minu KP 9B) ja kuhu lähevad.

Igas KP-s, ja eriti lõpus, tuleb selgelt üle kontrollida, kas kõik võtsid punkti.