Triatlon

Sportlane 1: "sõidan teist pärast tsikliga mööda, 160ga, värdjad"
Sportlane 2: "luban ähh et ähh lähen ähh järgmisel ähh aastal ähh trenni ähh söön ähh vähem ähh õpin ähh rattaga ähh sõitma ähh värdjad."

Kuna tulemustes on s1 koht kümme KORDA parem kui s2 oma, siis on magus kättemaks selgelt parem kui lihasuretuse oklik tee. Aga järjekorras:

Ujumine - konn/krool, lõpetan tagaotsas, kuid kaotus parematele suht väike, rahul.
Vahetusala - pusin 2 min, jään sellega _kõige_ viimaseks.
Ratas - ei jõua, noh!!! Tagaotsa koht muidugi objektiivselt ära teenitud, mitu korda on siin blogis 2010 kirjas olnud "sõitsin rattaga"? Paar ehk. Mitme-tuhande-km meestega ei saagi sellega võistelda.
Jooks - ämber/haamer/misveel. Ratas on kõrge pulsiga nii ära tapnd, et lihtsalt ei suuda! Süda hüppab siledal maal kõndides rinnust ja tõusul pigem seisan kui jooksen. Kolmandaks ringiks on tunne, et võib lõpuks jooksma hakata, siis saab võistlus läbi.

Kokku võtsin ratta & jooksuga paar selli siiski kätte. Nii et päris viimaseks ei jäänd. Kodanikud, kellega arvasin end samas klassis olema, olid must aga ajas 10% eespool. Nii et objektiivne hinnang sportlikule vormile on ikkagi lähen-trenni-söön-vähem.

Korraldus oli super, rada kah; Kartsin ratast, a viimasel hetkel võeti 1 tehniline koht välja ja muuga sain hakkama. Laskumised tulid iga ring aina kiiremad. Jooksuraja kohta ütles 1 osaline pärast küll "mägironimine"...

Kokkuvõtteks - hea, asju paika panev võistlus.