Masohhistlik spordipäev / Sügisjooks / maraton
Maailmas on palju mõnusaid asju ja üks neist on jooksmine. On eri pikkusega distantsid, no näiteks 10 km ja 21 km. Mulle meeldivad mõlemad väga ja ma jooksen neid (enda vanuse & ümaruse kohta) üsna hästi. Tulemusest sõltumata on mõlemat HEA joosta. Sügisjooksul on mõlemad valikus ka.
Aga mina valin lolli järjekindlusega täismaratoni, 42,
- mida ma EI jookse hästi;
- mis on alati täielik PIIN läbida;
- mille kohta ma oskan juba väga täpselt ette ennustada, KUIDAS see mul pekki läheb.
ENNUSTUS järgmine:
Sihin aega alla 4 tunni. Tean, et see käib üle mu võimete, aga ikkagi sihin, sest tahan!!! Esimesed 20 km ongi mõnusad; poolmaraton tuleb vabalt alla 2 tunni. Aga 25 km kandis saabub surm. Miski hakkab valutama, siis väga valutama või läheb krampi, pean hakkama kõndima, kõik aja-plaanid lendavad kuradile, lõpetan ajaga 4 tundi ja peale.
NII KA NÜÜD. Vormi test näitas selgelt, et maratoni aeg tuleb 4+ ja lõpp saab olema piin. Aga tühja sest testist! Jookseme!! Eripärana alustasin eriti tagant ja 4-tunni-tempo grupi püüdmine oli omaette kurnav töö. Esimene ring ja teine ring kuni Piritani koos nendega. 27-28 km kandis tulid lihasvalud, kukkusin grupist. Lõpu-kolmandiku pidin jooksma vaheldumisi kõnniga, isegi 4.15 grupp sai mu viimasel tõusul kätte. Tänase iseärasusena surid lõpuks käed ära - kujutate ette - üritad joosta ja käed "surisevad", s.t. nende vereringe ei tööta. Wtf!
Aeg kusagil 4:12...4:13.
Gea leidis mind finišialast tursamaksa söömast (tx Reval Cafe!) ja viis sauna. Aitäh!
MIKS??, tekib loomulik küsimus. Miks inimene nii teeb? Ainus vastus on hetkel see, et vanusega hakkad nautima mitte asja ennast, ja ammugi mitte tulemust, vaid justnimelt seda, et MA TEEN MIS TAHAN. Olen paks, nõrk ja nohik? Peaks spordiürituse ajal vaikselt kodus püsima või siis vähemalt vormile kohase distantsi valima? Hah! - käige te kus! - mina jooksen maratoni ja kogu moos!
Järgmine aasta siis jälle. :)
Hiljem:
Aeg protokollis bruto 4:12:46, neto 4:12:03
http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2014/140914_42km/index3.htm
Aga mina valin lolli järjekindlusega täismaratoni, 42,
- mida ma EI jookse hästi;
- mis on alati täielik PIIN läbida;
- mille kohta ma oskan juba väga täpselt ette ennustada, KUIDAS see mul pekki läheb.
ENNUSTUS järgmine:
Sihin aega alla 4 tunni. Tean, et see käib üle mu võimete, aga ikkagi sihin, sest tahan!!! Esimesed 20 km ongi mõnusad; poolmaraton tuleb vabalt alla 2 tunni. Aga 25 km kandis saabub surm. Miski hakkab valutama, siis väga valutama või läheb krampi, pean hakkama kõndima, kõik aja-plaanid lendavad kuradile, lõpetan ajaga 4 tundi ja peale.
NII KA NÜÜD. Vormi test näitas selgelt, et maratoni aeg tuleb 4+ ja lõpp saab olema piin. Aga tühja sest testist! Jookseme!! Eripärana alustasin eriti tagant ja 4-tunni-tempo grupi püüdmine oli omaette kurnav töö. Esimene ring ja teine ring kuni Piritani koos nendega. 27-28 km kandis tulid lihasvalud, kukkusin grupist. Lõpu-kolmandiku pidin jooksma vaheldumisi kõnniga, isegi 4.15 grupp sai mu viimasel tõusul kätte. Tänase iseärasusena surid lõpuks käed ära - kujutate ette - üritad joosta ja käed "surisevad", s.t. nende vereringe ei tööta. Wtf!
Aeg kusagil 4:12...4:13.
Gea leidis mind finišialast tursamaksa söömast (tx Reval Cafe!) ja viis sauna. Aitäh!
MIKS??, tekib loomulik küsimus. Miks inimene nii teeb? Ainus vastus on hetkel see, et vanusega hakkad nautima mitte asja ennast, ja ammugi mitte tulemust, vaid justnimelt seda, et MA TEEN MIS TAHAN. Olen paks, nõrk ja nohik? Peaks spordiürituse ajal vaikselt kodus püsima või siis vähemalt vormile kohase distantsi valima? Hah! - käige te kus! - mina jooksen maratoni ja kogu moos!
Järgmine aasta siis jälle. :)
Hiljem:
Aeg protokollis bruto 4:12:46, neto 4:12:03
http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2014/140914_42km/index3.htm
1 comment:
Kaur, aeg 4:12...4:13 pole ju sugugi halb!
Post a Comment