Ameerika pudinad

1) Hotellis on laual shampusenõu ja kaks pokaali. Pidulik värk. Ostsin purgi Budweiserit (peaks maitsema nagu Saku hele), kallasin klaasi, maitsesin. ÖÄK! Nagu nafta. Nuusutasin teist klaasi - selge - nõudepesuvahend! Kallasin õlle välja, pesin klaasi ära, uuele ringile. Nüüd oli kõik korras. Hea, et siin suured purgid on :)

2) Käisin spordipoes. Kohalike omas, mitte turistikas. Igas riigis on spordipoodidel oma spetsiifika. Ameerika omad on aga seninähtutest lihtsaimad: müüakse a) pesapallimütse b) kohalike spordiässade nimede-numbritega tänavariideid.

3) Esimene Ameerika sööb ilmselt hästi ja kõike. Teine Ameerika sööb aga: kana. Kogu müüdav kiirsöök on kanast, ühtegi muud lihasorti ei tunta. BlackHati pidulik "plated lunch" oli samuti kana. Mõlemal päeval.

4) LasVegases on nüüd kahel päeval järjest vihma sadanud. Säh sulle kõrbe!

Operale kirvest!

Opera 9.51:
1) crashib!
2) puhverdamine (caching) endiselt täiega bugine.
3) too "otsin igalt poolt" on täiega häiriv featuur.
Kaotasin (2) tõttu just umbes tunni aja töö.

Downgrade eelmise 9.27 peale installeerus, aga käima ei läinud - ei saanud 9.5 configa hakkama.

Niisiis:
- uninstall koos kõigi andmetega. õnneks oli neid vähe!
- 9.27 tühjalt peale.
- edaspidi nii feedid kui järjehoidjad ainult veebi!
- enam kellelegi Operat soovitada ei julge.

Google alaealistele keelatud!

Kui oled alla 18, siis selle lehe lugemine sulle KEELATUD!

Miks? Sest Google Terms of Service 2.3 ütleb selgelt:
You may not use the Services and may not accept the Terms if (a) you are not of legal age to form a binding contract with Google.

"Legal age" on USA-e enamasti 18 aastat. Ja see nõue käib kõikide Google teenuste kohta - search, gmail, blogger, youtube...

(On vist küll vaieldav, mida see "legal age" täpselt tähendab, aga ikkagi!)

Mount Charleston, 3632m

Mt Charleston on Lõuna-Nevada ja Spring Mountains'i kõrgeim tipp.

Alustuseks ajame kõik segi ja läheme Little Falls rajale. Kui mõistus koju tuleb ja oma asukohast arusaam, otsustame L.F. lõpust kaardi ja kompassi järgi South Loop'ile edasi ronida. Little Falls on ka eraldi mini-matkaks päris sobiv, läheb kahe piraka rünka - Echo ja Cathedral Rock - vahelt üles ja on ilus.

Kui rada läbi, läheb raskeks. Nõlv ei olegi väga järsk, aga igal pool on püstised kaljud ees ja me ei tea, kas nende vahelt saab üles või ei. Harvad tuurid ja jäljed juhivad meid aga edasi. Hetkeks on küll tunne, et edasipääsu pole - ees on vertikaalne sein ja suurveeaegne kosk. Saame siiski kõrvalt kaljude vahelt läbi ja edasi on juba lihtne, mäehari paistab. Kaljud ja puud on tegelikult abiks, klibunõlv oleks palju vastikum ja raskem. No ja ronida mulle ju tegelikult meeldib, eks :)

Saame harjale ja South Loop rajale ja seda mööda edasi. Maastik muutub. Laial harjal on alpiaasad ja Bristlecone männi metsad. (Bristlecone pine... ehk harjaskäbine mänd? on maailma vanim puud - kui vanimad sekvoiad on 2200 aastat, siis nood männid on üle 4000 aasta vanad. Väändunud, seest tühjaks kõdund rondid, aga - elus!) Tõus on siin üsna malbe, kõnnime harjal ja selle lähedal. Harjalt näeb Kyle kanjoni seinu ja teispoolset kõrbe ja veel mägesid ja see kõik on hirmus ilus.

3450m peal on rajal sadulake, selle juures muutub maastik taas - puud ja põõsad kaovad, jäävad klibu ja okastaimed. Klibu on lahtine, aga õnneks on siin rada ees ja sellel on kõndida väga mugav. See on hea, sest kõrgus üle 3000m hakkab tasapisi mõjuma, liikuda on raske.

Kuid.. enne tippu algab oru teisel küljel äike. Mida teha? Otsustame ikkagi tipus ära käia, aga alla minna/tulla mitte mööda North Loop'i (sest selle peal sajab ja lööb välku), vaid tagasi SL pidi. Viimane 200m tõus läeb tänu äikesele küll väga nobedalt!

Charleston Peak, 3632m!!!

C Peak ise on lauge künkake ja peaaegu taimkatteta. Tipus on miskid rauast mastid, mille lähedal me olla ei julge - äike on veel eemal, aga läheneb kärmelt. Varem selgelt paistnud Mummy mountain on täies vihmas. Tipushokolaad, paar klõpsu, ja joostes alla!

5 min tipust allpool saavad vihm ja rahe meid ikkagi kätte. Kah huvitav elamus, 3500m peal rahes matkata! Aga äike on meist ikka eemal, ehkki välgud on selgelt näha ja mürin valju.

Laskume hämmastavalt kärmelt. Madalamal jätavad elemendid meid varsti rahule, äike piilub eemalt ja vihm ainult tibutab. Harja pealt hoiame siiski eemale...

Pikk tee Harrise sadulani enne Griffith Peak'i - 3370 m, seal olen ma varem käinud :) - ja siis siksakitades rada mööda alla. Sakid on lauged ja hirmus pikk, siit üles vantsida poleks küll viitsinud!!! Mets ja mäekülg muidugi ilus - võimsad puud, kivised jõeängid, ja vaated Kyle kanjoni püstistele seintele. Isegi lund näeme :)

Aeg-ajalt vilksab metsa vahelt Charleston Peak ise. Siit tundub ta hirmus kauge - uskumatu, kas me tõesti käisime seal?! Ise, omal jalal? Oh...

Täpselt päikeseloojanguks alla auto juurde.

Rada:
- Kõrguste vahe 1310m, reaalset tõusu umbes 1500m.
- Start hotellist 6:00, rajale 7:00, tagasi 19:00
- Üles 8 tundi (v veidi vähem. 8 tundi ongi selle raja "nominaalne" aeg.)
- Alla 4 tundi, kah täpselt nagu öeldud.
- Too Little Falls / otseminek oli päris hea variant. Kaks kord South Loopi teha oleks tobe, aga N ja S loop kokku oleks meile liiga pikk olnd.
- S Loop on krdi ilus oma vertikaalsete seinade ja harjapealse rajaga, aga N Loop olla veel parem. Kunagi teen selle ka!
- Meeriklaste rajatähistus ja kaardid imevad. LF rajal polnud ühtegi silti. SL rajal oli üks, mis ütles "see on tähtis rada nr 150". SL algus oli vastavast sildist ligi pool miili eemal. Veebis kah kurdetakse, et tähistustega jamad, seega pole me ainsad äpud.
- Aga valele rajale minek oli puhtalt me enda (või mu enda) kiirustamise kala.
- Ilma kohta lubati, et pilved tekivad kindlasti, aga vihma saame 20%. Saimegi.

Nägime:
- 1 matkajat - läks tippu pärast meid - hull!
- 2 tühja telki
- metsade kaupa Bristlecone mände
- koolibri-sarnast linnukest, mitut, püsisid põristades õhus paigal. 1 istus pikalt meist 2 m kaugusel oksal
- mingeid röövlinde (kullid, viud...?)
- Lockheedi Area-51 lennuki rususid (ülisalajane lend, mis U-2 projekti rahvast vedades Mt Charlestoni tipu lähedal alla kukkus)
- ja oh milliseid vaateid!!!

Mount Charleston @ WikiPedia
Mount Charleston @ SummitPost
Mount Charleston @ PeakBagger

Desert Rock Sports

Desert Rock Sports - 8221 W Charleston, LV Vegas, NV

Väga hea pood on. Suur valik igasugu ronimisvarustust. Poodnik Bill Hobbins annab asjalikku nõu. Kas pole naljakas see interneti-ajastu, kus võid võtta kassatsheki pealt müüja nime ja selle järgi ta netist üles otsida?

Seega on mul nüüd uued:
- Rocklock Twistlock karabiin, iselukustuv, 18 USD;
- ATC XP, 28 USD;
- uus müts;
- kolm peenikest (8mm) slingi (pole aimugi, mis nendega teha, a nad on nii nunnud, nagu nuku omad... samas on peal kirjas: 22 KN ja UIAA)

Varustuse ostmine on tore hobi. Saaks millalgi ronima kah...

Ronimiskeskus - Red Rock climbing centre - oli omapärane. Mitu koopataolist ruumi, nukke tihedalt täis, pehme põrandaga. Aga seal peab ronimiseks oma julgestaja kaasas olema. Või võib boulderinguga piirduda (mis on seal kindlasti imetabaselt lahe). Mina igatahes vaatasin ja tulin tulema.

Las Vegases

Õues on 42°C (107°F).

Hotell on luksuslik, aga ebamugav nagu alati: optiline arvutihiir ei saa klaasist laua peal hakkama, kogu toas leiduv reklaam on kriitpaberil ja ka ei sobi, mine või hiirematti ostma...

Saustinõmme päevak - tehtud!

Rada 8.4km, 25 kp, 1:26, umbes 10 min / km.

Esimene teisipäevak üle kuu aja ja kohe läks hästi. Tegin muidugi vigu, aga mitte väga palju, ja põhiline - sain tulemuse kirja. Kolmelt neljapäevakult (Aegviidu, Rõõsa, Kolga-Aabla) olen pidanud tühjalt tagasi tulema.

Kaks asja:

Teedeta (õigemini, joonorientiirideta) maastikul ei suuda ma orienteeruda, no ei suuda. Ukerdan metsas kui peata kana, ei loe ei kaarti ega maastikku, masendav. Trenni tuleks teha selle jaoks!

Eelmisel korral lendas mingil hetkel "pilt" täiega taskusse. Oled KP-s - kaardil maksimaalse täpsusega paigas. Ümberringi teed - vali üks ja hakka jooksma. Aga ei, ei suuda end kaardile panna, suunda valida, täielik auk! Juhtus see umbes tund pärast starti, pärast pikka ja lihtsat rada (tegin pärast kahte eelmist ebaõnnestund päevakut B-rada - oli lihtsam küll).
Seekord võtsin rajale shokolaadi kaasa ja sõin selle umbes 1/3 peal ära. Ehk mõjus, igatahes täna sellist tühja hetke ei tulnud.

Prr.... prrrr.

Sõitsin täna autoga kokku ligi 5 tundi.
Hommik: Kadriorg - Iru - kesklinn - Mustamäe.
Pärastlõuna:Mustamäe - Kristiine - Iru - Mustamäe - Nõmme - Sausti.
Õhtu:Sausti - Mustamäe - Nõmme - Mustamäe - Kalamaja - Iru - Kadriorg.

Auto on minuga kindlasti rahul, ka raske majanduskriisi ja kalli bensiini ajal ei jäta ma teda hooletusse.

Sussid kaasa?

Desert Rock Sports - 8221 W Charleston, LV Vegas, NV
Red Rock climbing centre - 8201 W Charleston, Las Vegas, NV
(Ehk siis Charlestoni bulvaril Buffalo drive ja Durango drive vahel)
Las Vegas Mountaineers Club forum
Vist siiski mitte. Aga poodi lähen küll.

Kõrvemaa rogain, 17. august

3 ja 8 tunni rogain Kõrvemaal.
17. august, pühapäev.
http://www.orion.ee/rogain/et/.

Kolm tundi ei ole muidugi päris rogain, aga annab ilmselt tunde kätte. Imehea võimalus neile, kes tahavad proovida, aga kardavad 8 tundi metsas jooksmist.

Kati käis Elbrusel :)

"Elu raskeim asi", kirjutab ta. Helistasin kah, aga kuulsin vaid tuulemühinat ja nõrka väsinud häälekest.

5642 meetrit, kuulmise järgi hull tuul, värskelt sadanud lumi.

----

Nii, rohkem infot saabus :)

Eile arvasin, et ma ei old seda mäge ära teenind. Aga täna, et ega keegi teine minu eest läind, ise tegin. :) Ei old monotoonne, olid erin. rasked etapid. Ei lootnud: liiga aeglane / nõrk. Al. 5000 paha.
Sadulas sain rohtu, juua, päikest, puhata. Tekkis Ü(llar) Põllu jutlustet senitundmatu jõud ja tipus ma olingi! 10.30, 1-na viimastest, lubati <11. Teel 14,5 h, üles 9,5.
Eile v hea ilm & tingimused. Kõik me grupi 7 tipus. Täna ärkame lumetormis ja -äikeses. Kaevame telgid välja, alla. Läbimärjad, üürisime sooja palkmaja. Sauna eest vaade samas üle jõe lumistele tippudele.

Me grupp = 6 tütarlast ja Veiko. Päris kõva :)

tibid.net ja blog.tr.ee

Blog.tr.ee-s on uus blogi, tibid.net.
Kunagi sõpradega arutasime, kas selline asi oleks võimalik. Näib, et on.
Blog.tr.ee napid Kasutustingimused ütlevad ainult:
Üldiselt on Blog.tr.ee-l täpsemate tingimuste koostamine pooli, aga Kasutajal on õigus saiti sihipäraselt kasutada ning kinni pidada reeglitest, mida Blog.tr.ee võib kehtestada suvalisel ajahetkel. Blog.tr.ee ei tohi avaldada mitte kunagi mitte kellelegi Kasutaja e-posti aadressi ega muid mitteavalikke andmeid. Registreeritud kasutajate kohta kogutakse teenuse parandamise eesmärgil blog.tr.ee saidi kasutamise statistikat.
Blog.tr.ee ei vastuta Kasutaja poolt Lehekülje mitte-sihipärasel kasutamisel või muudel põhjustel tekkiva kahju eest.

Tibid.net whois andmed (16. juuni 2008, kell 22:06):
Domain Name: TIBID.NET
Created on: 21-Apr-08
Admin & Tech Contact: Hutt, Rando webhosting@alcapar.com
Alcapar OU, Kadaka, Keila, 76609, Estonia, (602) 604-4454

Ehk siis Rando Hütt, rate: rando111, vanus ja parteiline kuuluvus tulevad googlest.

Näis, mis blogipuu meeskond teeb.

Vanad floppykettad

Kes ütles, et floppy pole backupiks hea? Tegin praegu koopiad oma vanadest floppydest ning 12-13 aastat vanad kettad on (peaaegu) kõik loetavad. Täpsemalt: minu kettad on _kõik_ OK, aga Kati palju "noorematest" ketastest on loetavad umbes pooled.

Nende sisul on küll ainult nostalgiline väärtus. Andmed hävivad moraalselt, mitte füüsilselt.

Alo issikas

Alo on täiega issikaks hakanud. Isegi vanaema süles ei taha olla, kui mina lähedal.

Veel alpinismi-linke

ajaveeb.alpinism.ee
alpinism.ee

Käisin meres ujumas :)

Pirital.
Ilm.ee arvas veeks 19 kraadi.

Rõõsa lootusetus

Ei olnud eriti rõõsa. Ma tõesti, tõesti ei oska sellisel maastikul orienteeruda. Mis muidugi tähendab, et ma ei oska üldse orienteeruda. Vaatan kaarti ja mitte mingit arusaamist ei teki, misasjad seal peal on - mingid pruunid jooned tantsivad silme ees, aga mingeid maastikuvorme neist ei teki. Seisan punktis - kaardil perfektselt paigas - ja no ei saa aru, mis mu ümber on. Või kui saan, siis teen paar sammu ja enam ikka ei saa. Loootusetu.

Samal maastikul olin ma hädas ka eelmisel suvel. Aga siis tegin raja ikka läbi. Nüüd aga: olin metsas 1:15, võtsin ära 5 (viis) KP-d.

Surm mägedes

Üks firnikas sai Alpides surma. Firninõlval - kurval kombel irooniline. Nagu ma aru saan, libises, kukkus kuidagi halvasti selja peale, ei saanud kirkat kätte / lumme ja läks.

Päris paha tunne on. Kas Katile kirjutada või mitte? Pigem mitte... Elbrusel on ka firnikaid, nad kuulevad niigi... Nõlval libisemise peatamist ja kirka kasutamist harjutavad nad seal kindlasti - aga mis tundega, pärast sellist uudist? Huh :(

See mägi on ikka kuradima ilus. Ja päris tehniline:
Aiguille du Chardonnet, Forbes Arête
Aiguille du Chardonnet @ Peakware
Struck by lightning on the Aiguille du Chardonnet

Kohaliku mägilehe uudisnupp:
Chamonix News | Busy day for the Chamonix rescue services
by Caroline Face | Ski News Reporter | published 10-Jul-2008

One of the warmest days of the summer season so far brought the mountaineers out in force in the Chamonix Valley yesterday (Wednesday) and along with it a busy day for the PGHM mountain rescue services.

Interventions in just the one day totalled eight. Tragically, the most serious incident was a climbing accident just after a group had summited the famous Forbes Arret. On making their way down, one of the group, a 28 year old Estonian woman slipped and fell 300m to her death. She was, according to the local newspaper, not roped up for the descent.

In a separate incident yesterday, a Scottish climber suffered head injuries after a rock fall on the 'Lawrence of Arabia' section of the Vallee Blanche. The climber was choppered to Sallanches hospital, before being transferred to specialists at Geneva hospital.

If you're heading up the mountain in all this fine weather, don't forget to be well-equipped and well-informed before setting off!

13. juuli 2008:
Sain Katilt sellise SMS-i:
Eile meie kutid päästsid traaversil poola tüdruku elu, kelle grupp oli maha jätt. Tassisid alla meie arstini.

15. juuli 2008 - nuga selga:
Eesti Päevalehe artiklis süüdistavad Urmas Grauen ja Ilmar Priimets gruppi kogenematuses, avantürismis ja demagoogias. NO KURAT! Võimalik, et neil on tehnilises mõttes õigus - nad on tõesti kogenud alpinistid, eks - aga no ei ole praegu aeg ega koht seda sellisel kombel välja öelda! Nii lähedastel kui grupiliikmetel on praegu niigi valus olla, hakata kedagi lehes avalikult süüdistama... uskumatu. Eesti on väike, kõik tunnevad kõiki, Priimets on Firni liige (seega süüdistab ta iseenda klubi tegevjuhti ja eestvedajat) ja Grauen Hiiemäega koos mägedes käinud... Huh.

Igal õnnetusel on põhjus ja alati saab kellegi kohta öelda "näe, tema on süüdi". Sõber lubas sõbra väsinuna rooli... Emme ei hoidnud lapsel silma peal ja laps uppus koduaia tiiki... On selge, et selliste õnnetuste puhul on kõige valusam tolsamal "süüdlasel" endal. Näpuga näitamine ei tee siin kedagi õnnelikumaks, vaid toob valu ainult juurde.

Eriti haige on aga selliste süüdistuste pildumine avalikus meedias. Avalik huvi puudub täiesti, epl.ee artikkel teemal "kuidas liikuda firninõlval" ei aita küll kedagi. Aga eks leht kirjutab kõigest, mis lugejaid ja klikke juurde toob.

pol.ee ja 110

Tegin politseile rattavarguse kohta avalduse.

Politsei veebile hindeks VIIS MIINUS: avalduse leidmine oli imelihtne, täitmine samuti. Avaldust sai tagantjärele isegi näha!

Miinus selle eest, et avalduse saatmise ja pärast vaatamise vahel pole seost. Ise tuli pol.ee lehel surfata, et see koht (saadetud dokumendid) üles leida.

Politsei infotelefonile (110) aga hindeks NULL: isegi suunava küsimise peale ei öeldud, et avaldust saab ka veebis täita, anti kesklinna politseijaoskonna aadress ja kõik. Ma usun, et nad kaotavad nii päris palju infot - enamik pisivarguste ohvreid ei viitsi jaoskonda minna ega avaldust esitada.

See on esimene koht, kus ma ID-kaardist reaalset kasu näen. Kodanikule ajavõit, riigile rohkem vajalikku infot.

Kaks rattavargust kahe nädalaga

Mul varastati ratas ära.

Lukus trepikojast. Vilmsi 27 tundub väga "turvaline" maja, võõraid ei käi ja uksed kogu aeg lukus, pidasin seda oma vana ratta jaoks küllalt heaks. Ratas oli ligi 10 aastat vana, paras romu - korra 110 km/h pealt autokatuselt asfaldile lennanud, lenks lömmis ja sarved ära väänatud ja sadul narmendamas ja raam sügavaid kriime täis, amort ja käikarid parandamatult katki - just paras xdreami kuusevõsa ja mudaste kraavide jaoks. Müüa sellist ei saa. Aga näe, ikka jäi pätile silma...

Krt, isegi korralikku pilti ei jäänud järgi, mälestuseks :(((

Nüüd läks naabri ratas. Vene naistekas, mustaks värvitud, turukorviga. No misasja varas sellega teeb? Vanametalli? Aga naabril häda nagu minulgi, peab hakkama uut ratast otsima.

Skype triatlon

Oli ära :) Katkestasin - rattakumm vedas alt -, aga sellegipoolest oli hullult lahe.

- 360 m ujumist Paunküla veehoidlal. Ujusin konna, rabelemata.

- Ratas. Õnneks tegi riietumine pisikese pausi sisse ja hing väga kinni ei olnud. Parandasin paari kilomeetriga oma kohta 16. pealt 12. peale. Aga kui hingamine lõpuks korras ja võis päriselt sõitma hakata - läks kumm. Kruusateel, ju oli õhku liiga vähe sees ja lõi läbi. Sörkisin tagasi, pea segaseid mõtteid täis, korra viskasin ratta põõsasse ja tegin väikese jooksulõigu lõbu pärast kaasa. Siis sörkisin finishisse mõttega ujuma minna, aga tegelikult järgnes..

- Jooks, 3.8 km. Alguses tundus 4km jooksu naljana, aga maastik oli vägagi tõsine. Viimaseid tõuse ma enam joosta ei jõudunud. Finishis küll selgus, et võhma oli tegelikult järel küllalt :)

Huvitav kogemus. Kolm eri ala järjest, pulss kogu aeg täiega punases. Tund aega nii rabada (võitja aeg 1:05) tundub kuidagi ebatervislik.

Skype triatlon on puhas rahvaüritus. Osad töötajad võistlevad, osad korraldavad, kusjuures teisi on rohkem kui esimesi :). Sellisena meeletult sümpaatne - teeme iseendale võistluse. Kõik sujus perfektselt, Renatile ja teistele tõesti suur aitäh!

---

Iida oli kaasas. Jooksis teiste lastega ringi, käis jalgupidi järves (aga mitte päris ujumas), sai hea õuepäeva endale. Järgmisel päeval lubas varsti ise ka võistlema minna.

Mõnda aega Katita

Kati (ja palju muid häid inimesi) panid täna bussile hääled sisse ja asusid teele Terskolli poole. Plaan kaks nädalat Kaukaasia mägesid ronida, hea ilma ja õnne puhul Elbruse otsas ära käia. See on meie "selle suve" suurprojekt. Varustus on koos (uskumatu, kui palju tuleb mägedesse nodi kaasa võtta - eriti kui pole nii kõrgel käinud ja ei tea, mida sul täpselt vaja), trenn tehtud, tehnilised teadmised ja oskused olemas.

Minu osaks jääb ligi 3 nädalat kahte last kantseldada. Eks vanem generatsioon aitab kah, ja Alol on hoidja, aga põhilaks tuleb ikka mulle.

Lugemist ja uudiseid: Künnapi klubi teoksil-lehekülg.

Öine Karksi-Nuia Xdream

Terje, Merili, mina.
Võtsime KÕIK punktid.
Rajal olime alla 13 tunni.
Finishiprotokollis (kus mõned etapid maha lahutatud) aeg 11:02.
Koht üldarvestuses 71 / 153, segavõistkonnis 18 / 55.

Enne starti:
Eelmisel õhtul leidsin, et mul pole enam ratast. Mu päevinäind, aga armas Marin Bear Valley on varastatud! Koos kiivri, kinnaste, pumba ja muuga. Häda! Laenasin siis sõbralt ratta (aitäh, Alvar!), aga sebimist oli sellega palju.

Etapiti:
1 - 2 jooks: Terje lühemale, Merili keskmisele, mina pikale etapile.
3 ujumine võtsime riidest lahti (kes päris, kes peaaegu) - hea otsus. Riietumine kaotas aega, aga märjalt sõita oleks olnud tüütu ja külm.
4 ratas otsus minna rada mööda Mäeküla järveni oli vale, sest rada polnud, oli võsane raiesmik. Ratast üle murdunud-kuivanud kuuskede sikutades läks aega palju. Lõpuks tegime ikka ringi mööda teed. Väääga vale rajavalik. Aga seal kaotasid aega ka paljud teised. Kompassi kaotasin ka sinna ära :(((
5 ratas: mööda teed. Vahepeal kerge segadus, kuna Karksis oli kaardi olev suur tee kinni pandud, aga sinna kaotasime vähe.
6 lisaülesanne krossirajal: pigem jalutasime, aga kaugusega saime tänu Terje spidokale pihta.
7 ratas: mööda teed
8 reljeefkaardil: sidusime ratta- ja jooksukaardi hästi ära, läksime teid ja sihte pidi otse punkti.
9 "riba" o-kaardil: jälle sidusime ratta- ja jooksukaardi hästi ära, lugesime sihte ja kauguseid õigesti, läksime neid pidi loha algusesse (sihil punktist kirdes) ja sealt otse punkti. Mõtlemise peale läks muidugi aega, aga muidu täiesti puhtalt võetud punkt.
10 peegelkaart: taluni ja sealt teed mööda edasi ja siis "kaardistamata" suure teeni. See lõi pildi taskusse. Ekslesime võsas punktist kaugel põhja pool ja vaidlesime, mida teha. Siis tulime tagasi lõuna poole ja lõpuks leidis Murjamite Janno punkti võsast üles.
11 suunaga: jooksime suure kambaga (kes kõik täpselt teadsid, kuhu minna) kuhugi ja siis eksisid kõik ära. Sõime veidi maasikaid ja olime üsna löödud. Lõpuks mõtlesime koos Allaniga välja, kus punkt kaardil olema peab - küngas, "kolmnurgast" 350 kraadi põhjas, enne sihti ja teed - ja seal ta oli kah! Taas suure ja väikese kaardi sidumine!
12 suunaga:Allani sabas, nagu kõik teisedki.
13 kastis:Pikk otsimine umbes viie tiimiga, kõik tuttavad :) Raimond leidis lõpuks üles. Mina ei tulnud selle peale, et 1:15k (tegelikult 1:10k) kaardil võib metsa ja lageda piir nii mööda olla. Punkt oli künkal, maastikul selle ümber puhas lage, kaardil puhas mets.
14 jooksuetapi lõpp, otse karjääriseinast alla
15 rattaga kanuu algusesse, mööda teid
16, 17, 18 kanuupunktid: sõitsime väga hästi, Merili tüüris ja võttis punkte ja sai väga märjaks. Aga p17 läksime koos teistega alt ja otsisime alguses valest kohast.
19 rattaga finishisse, sealt murelik uudis ja veidi helistamist.
20 palliülesanne: võtsin Terje kukile ja tema pani palli korvi :)

Füüsilised hädad ja vaevused:
Puuduvad! Midagi ei valuta, ei ole villis, ära hõõrutud ega jookse verd. Päev pärast xdreami ei anna ükski lihas end tunda. Huh!

Kokku:
Hindele viis miinus. Üks tagantjärele halb rajavalik (p4), kaks suure kambaga valesti kaasajooksu (p11 ja p17), üks ise-päris-ära-eksimine (p10) - nii pika raja kohta normaalne! Sõitsime ja jooksime normaalselt. Ei ühtegi suurt traumat, keegi ei kadunud metsa ära, ja KÕIK PUNKTID LEIDSIME ÜLES. (clap)!!!

Tagantjärele: muidugi oli liiga keeruline rada. Xdream ei ole orienteerumistehnika võistlus! Ja nipikas orienteerumine (peegelkaart, siht/riba, reljeefkaart, üksikute elementide eemaldamine) segamini viletsa/vana/vale kaardiga (p13 ümber) ja korraldajate kaladega (vale kaardimõõt, valed legendid, punktid seeläbi vales kohas) oli ikka liig mis liig. Samas meile sobis paremini kui teistele, nagu näha, saime kõik kätte. Vahepeal (10. ja 11. punktide juures) jättis küll mõtlemine meid maha, aga tuli tagasi jälle.

Taas sai kinnitust, et rattaga tuleb alati suuri teid mööda kihutada. Ja et xdreami kaardid on nii valed, et alati tuleb mitme tehnika järgi korraga orienteeruda. Ja et teiste sabas vigu teha on eriti tobe :)

Mu kompass leiti ka võsast üles. Selle üle on eriti hea meel. Leidja saab vist tasuks minu spidoka - tal läks see kaduma, aga mul on just üle - ratas varastati ära, aga spido jäi alles - seega puhas võit mõlemale.

Snobiil-ID

Lihtsalt selline sõna.

ID-kaart taas aktiivne

Olin sunnitud :) oma ID-kaardi serdid ja PIN/PUK ära uuendama. SEB kontor pusis tükk aega, saatis mu ühe leti tagant teise ja sealt kolmanda taha ("oi... see seade ikka ei tööta teie kaardiga..."). PIN1 pidin sisestama kümme korda vähemalt. PIN klaviatuuride ekraan oli pea loetamatu, klahvistikul nuppe millegipärast hirmus palju...

Sellised tehnilised vead tapavad protseduur turvalisuse täiesti ära. Kasutaja ei tee vahet, kas jama on tingitud tehnikast, või teeb ta ise midagi valesti, või proovib teenindaja mingit pättust. Oleks mult PIN2 ka küsitud, või palutud PIN1 pangatädi kätte anda ("las ma proovin ise!") - vabalt et oleks andnud.

Kasutajatingimusi ei taibanud lugemiseks küsida :)

....

ID kaardi softi install, soft ise ja digidoci klient (win all) toimivad esimesel kasutamisel ootamatult hästi. Veidi ebamugav, et kõik pannakse eri kataloogidesse ja programmimenüüs eri harudesse, aga noh. Kõnepruuk on ka veidi hirmus - "dekrüpteeri konteiner" - aga saab ehk hakkama.

FF plugin küll ei toimi, vähemalt esimese proovimise peale mitte.

Opera 9.5

Puhverdamine (caching) on katki. Opera on teistest brauseritest kiirem, kuna hoiab juba nähtud lehti renderdatuna mälus, history's liikudes ei hakata lehte uuesti tõmbama ega joonistama (* ei peagi). Aga 9.5 liialdab sellega, puhverdades juba submititud vormide sisu vanu versioone. blogger.com läheb sellest katki, ja muud kohad kindlasti ka.

Muidu hea brauser :)

* rfc 2616 ütleb, et ajaloo näitamisel ei pea lehte uuesti tõmbama ega renderdama isegi siis, kui lehe headerid nõuavad: ... History mechanism is meant to show exactly what the user saw at the time when the resource was retrieved. By default, an expiration time does not apply to history mechanisms. If the entity is still in storage, a history mechanism SHOULD display it even if the entity has expired...

Tigu ja Saaremaa Maheköök

Käisime õhtuses Tigukohvikus ja olime täies vaimustuses. Tikku minekuks tuleb lapsed hoiule saada ja koht nädal ette kinni panna, nii et ei ole kerge ülesanne, aga küll me tagasi läheme.

Käisime esimest korda pühapäevases Saaremaa Maheköögis ja vist ei lähe tagasi. Ilmetu toit, suur tühi ruum... Inimesed on seal sõbralikud, aga sellest ei piisa.

Crypto-spam

On juunikuu? On.
Oli 15. kuupäev? Oli.
Tuli crypto-gram? ...ei. EI?

Jah, gmail on crypto-grami spämmiks märkinud.

Saast lugu ja märk sellest, et e-mail kui perioodilise ühepoolse suhtluse vorm (saadame kasutajale / subscriberile korra kuus / nädalas mingi kirja) hakkab ära väsima. Crypto-gram ei paku RSS-i kah - ehkki schneier.com/blog/ pakub.

T- ja N-päevakud

Olen käind sel aastal pea igal o-teisipäevakul. Ja nüüd ka kahel neljapäevakul.

Teisipäevakud on mõnusalt väikesed. Vähe inimesi, enamik nägusid on juba tuttavad, korraldajad kah. Nõmme OK taktika teha kevadised päevakud kas linnas sees või hästi lähedal on mulle Nõmme ja Mustamäe ümbruse selgeks õpetanud: veel paari aasta eest oli kogu Kristiine keskusest lääne poole jääv ala mu jaoks üks suur valge auk, Mustakal tööl käimine on liiklusskeemi selgeks õpetanud, nüüd saab päevakutega ka teedevahelise võsa selgeks.

Küll aga on teisipäevakud koledad ses mõttes, et a) kõik teised jooksevad must tuimalt kiiremini ja b) kõik teavad maastikku, kaarti ja rada peast. Ehk siis on vanad kalad.

Neljapäevakud on hoopis teist masti. SUUUUUR RAHVAÜRITUS. Ei mingit kiirustamist - jooksuetappidel olen ma isegi M21A rajal esimeses pooles. (Orienteerumis-etappidel see eest põrun.) Mets täis inimesi, kes teevad "ma olen siin täiega kogemata ja selle värvilise ringidega paberitüki leidsin just teeäärest ja kompassi mul ei ole ja SI-pulga keeran ka peopesa poole peitu" näo. "Oi, see pole minu punkt" kuulsin eile vähemalt kaks korda. Ajad protokollis on valdavalt üle 10 min kilomeetrile.

Et siis neljapäevak = rahvalik jalutuskäik looduses, teisipäevak = väheste lollide jooksuüritus. Aga mulle sobib ikka teisipäevak rohkem, mis siis, et ma seal väga sabaossa jään.

Routegadgetit uurisin. Tore, et on võimalus tippude rajavalikuid uurida. Ja korraldajate operatiivsus - nii T- kui N-päevakul on tulemused netis samal õhtul - on ääretult kiiduväärt.

Vääna päevak oli samas kohas kus eelmine Vääna päevak kolme nädala eest. Tuttav maastik aitas, tegin suht vähe vigu, nii umbes 5 minutit ehk. Muidugi - mis on viga? Minu taktika on pikad ümberjooksud mööda teid - orienteeruda ma ei oska ja metsa minna kardan :) - hea orienteeruja peaks pooli mu rajavalikuid napakaks ja veaks. Aga ma tõepoolest ei oska võsas suunda hoida ja usun, et töötan jalgadega paremini kui peaga. Areng eelmise suvega võrreldes on aga siiski olemas.

Põtra seekord ei näinud (eelmine kord samas kohas aga küll), jalga märjaks ei saanud, oksa näkku kinni ei jooksnud, midagi välja ei väänanud ega ära ei löönud, sündmustevaene.

Sport, juuni

1. juuni: rattaga 20 km kerget ukerdamist - läksin Stroomi rannast otse Rocca-al-Maresse. Korraks pidin jalad paljaks võtma, muidu kannatas sõita. Roppmust liiv on seal!

2. juuni: ujumas, 1 km. Tegelikult käisime Iidaga Kalevis niisama hullamas, aga ma tegin vahepeal kaks 500m ringi päris ujumist kah.

3. juuni: Jõelähtme päevak, 8.3 km, 1:18.

5. juuni: Ihasalu päevak, jalutasin 5km raja maha, sisuliselt vabaklassis. Tulemust kirja ei pannud, aega ei tea.

10. juuni: Vääna-Jõesuu päevak, 8.3 km, 1:17.

11. juuni: ujumas, 1 km Kalevis, Iida ja Mia-Erika ja Triinuga.

12. juuni: Vääna päevak, 8.8 km, 1:21.

19. juuni: Aegviidu päevak. Oeh! Joonorientiirideta maastik, ohtra mikroreljeefiga, jäin täiesti jänni. Jooksin ligi 2 tundi ja võtsin ära 2/3 punktidest. Suudan kompassiga soos liikudes endiselt 90 kraadi viltu minna, või kohati ka rohkem. Vist esimene kord sel aastal, kus ma kaardil päris ära eksisin, ja nii mitu korda järjest.

Aga teised olid seal ka hädas, pärast finishi sulgemist oli ka kaugemate punktide ümber sibajaid palju.

22. juuni: Pirital jooksmas, 8.5 km ja 39:30. Oleks veidi kiiremini ka saanud, võtsin lõpus kiiruse alla.

24. juuni: Männiku teisipäevak, 8.1 km ja 1:20. Lihtne maastik, ära ei eksinud, aga joosta ka eriti ei jaksanud ja tegin palju pisikesi (minut) vigu. Hommikupoolikul sadas, esimene päris märg päevak sel aastal. Ehkki pärast keegi foorumis kirjutas, et ei olnud märg - ma ei tea, kus tema küll jooksis siis...