Konverentsid

Miks ma ei kirjuta üritustest, kus ma käin? Ei tea. Praegu olid siis järjest Cybers Security Summit, BSides, KRKK Riigikaitsekonverents.

Cybers - rohkem teenuste kirjeldusele ja müügile suunatud, aga ikkagi huvitav. Keskmiselt kallis, aga ma kahtlustan, et enamik osalejaid olid seal võõra raha eest. Kultuurkatlas. Hea orgunn, super söök. Cybers ettevõttena tundub asjalik, käisime neil pärast külas.

BSides - Eesti oma DefCon. Äge. Lisaks lahedatele loengutele on seal oma hacking village, tinutamine ja värk, nagu pärisel. Odav. Kui tahate Eestis käia ühel andmeturbe-üritusel aastas, siis võtke see.

Riigikaitsekonverents. Tasuta, ehk siis kutsetega. Kirjeldus, kava. Peaminister avas, president lõpetas, mõlemad igavad. Päris loengud ja arutelud olid väga head. (Sama konveka eelmise korra Kersti Kaljulaiu ava-kõne oli täiesti super - parima riigikaitseline materjal, mida ma eales kuulnud; see peaks olema igale kodanikule kohustuslik kuulamine.) Meeleolu pärast seda üritust on muidugi õudne, muserdatud. Teised osalejad on ehk vähem tundlikud kui mina? Me oleme sõjaga harjunud, ja oleme harjunud ka Venemaa ütlemistega. Aga tegelikult on - jube. See üritus tuletas meelde.

Kokku on ikkagi üsna halb olla. Miski ei suju, pidev ärevus, tervis läheb tasapisi käest.

Üks endine töökaaslane sai just esimese lapse ja teine ootab. Vähemalt nende pärast on mul küll hea meel.

Minu spordikell on geenius

Kihutasin täna ligi viis tundi rattaga. Maastik, juurikad, liiv ja värk. Kell oli käe peal ja logis kõike.
Õhtul käisime Ovega Ülemiste keskuses talle särke ostmas.
Lõpuks jõudsime belgia vahvlite leti ette.
Otse leti ees lõi kellal tuli põlema ja käis piuks.
Tark vidin teatas:
"GOAL!"

Muidugi goal... sest iga päeva mõte on jõuda õhtuks magustoiduni...?
Aga kust ta, kurat, ikkagi TEAB???
Amüsantne.

Sõitsin Lahemaal, sest Bike Xdream. Ma olen seda maastikku muidugi väisand nii matka kui võistluse vormis, ja enamasti rattaga. Ma ei usu, et veel üks ringi mulle mingi eelise annaks. Kuid mulle meeldib saada aru, KUS ma olen :) Sellepärast siis värskendasin mälu.

Päev oli SUUREPÄRANE.
Kohale sõites nägin Palmse ja Sagadi vahel põllutäit sookurgi. Põld oli hall nagu mõnikord hanedest.
Õhtul lendasid nood kured must parvekaupa üle. Olin Oandu ja Võsu vahelisel rajal metsa sees - pool tundi kajas taevas kluugutamisest ja tiibade vihinast. Nagu kurerünnak! Äge!

Sõitsin siis sellist rada pidi:
- Sagadi
- RMK Mustoja lõkkekoht. Seal on kellegi saun. Vist vanas vene piirivalve putkas. Wtf!
- Rippsillad üle Mustoja ja Altja jõe
- Altja rand
- Altja kõrts - väga sümpaatne koht!
- Oandu-Võsu matkaraja jupp
- Pedassaare nina / neeme tipp
- Natturi neem
- Võsu sadam (kus samuti kohvik)
- Esku ja Esku kabel
- Oandu-Sagadi metsalegendide rada pidi Sagadini tagasi. Tore rada on: kihutad - loed - kihutad - loed.
Kokku umbes 60 km, enamasti maastik / metsateed.

LP kontsert

LP ehk Laura Pergolizzi on veider ja äge laulja. Aasta tagasi kirjutasin "naised muusikas" sissekandes nii: "Androgüünne USA laulja ja laulukirjutaja. Teeb häälega imesid. Mul on pilet ta talvisele kontserdile Tallinnas. Palju ei oota, sest Saku Suurhall, a noh."

Kontsert lükati talvest sügisesse ja oli siis täna. Meeldis rajult. Saku Suurhall tõesti ei ole sellise muusika jaoks hea koht ja muidugi võimendati kõik rämedalt üle. Kuid LP on ikkagi selline fenomen, et ta on kõigest üle. Ta nurgelis-graatsiline liikumine, publikuga tantsimine ja täiesti uskumatu vokaal olid kõik olemas. Mõnel laulul pandi rütmigrupp vait ja need olid kontserdi parimad hetked. Aga ka täie bändi ja mürtsuga tehtud lood olid ägedad. Ehk siis - ülirahul.

Rahvas tundis laule ja sõnu ja laulis kaasa. Ja lõpuks tuli LP rahva sekka (no ok tara oli vahel, aga kes tahtis, sai käppa anda) ja mina sain näha "hullunud fänne" :)

Lemmik lugu kontserdilt oli "Churches", mis konservina ei ole üldse huvitav. Kontserdil tuli aga täie emotsiooniga. Nägin oma kõrval olnud naise silmis pärast pisaraid.

Siia aga "Lost on You".
Lahkumineku-eelne kurb ballaad. 

Üritused ja tuttavad

Päevad, üritused ja kohtumised mööduvad nii kärmelt, et ei jõua kirjagi panna.

Eelmisel nädalal - Cybersi Security Summit. Kultuurikatlas. Sai hästi süüa ja palju tuttavaid näha.

Eile, 22. septembril - BSides. 

BSides on DefConi-laadne andmeturbe konverentside ja ürituste sari. Üks neist toimub Tallinnas, nüüd teist korda. Soovitan soojalt KÕIGILE vähegi it-huvidega inimestele. Üliäge on. Seekordne oli siis täna, Vabal Laval, palju inimesi ja jube huvitavad loengud ja töötoad ja üldse äge. Hea on näha inimesi - nii vanu sõpru kui noori, kes on endale kogukonnas koha leidnud. 

Lisaks olen näinud täiesti uskumatus koguses vanu kolleege. Mõnda ise - M-le helistasin ja läksin lihtsalt külla. (Ta on mul telefonis ka lihtsalt "M" nime all, üks täht.) Tal läheb hästi. Balti jaama turul põrkusin L-ga, kes olla mu peale just sel hetkel mõelnud. Telepaatia, rsk, aga meie vahel vist ongi mingi sihuke keemia. 10 min pärast L-st lahkumist helistas mulle TTT (samuti telefonis TTT) ja ventileeris erialase elu mõttetuse üle. Täna Balti jaamas kohtasin RR-i. Üritustel on muidugi kogu aeg tunne nagu lasteaia kokktulekul. 

Tulemas on veel KRKK Riigikaitsekonverents ja sügisene KÜDI. Muudest üritustest - TAOK rogain (vist ei lähe), Bike Xdream (kirjas), Keelutsoon (lähen). Ah ja puhata tahaks ka, kusagil mägedes paluks.

Tartu rattamaraton 2022, virtuaalsõit / avatud rada

Sõitsin läbi Tartu Rattamaratoni, aga avatud raja / virtuaalsõiduna.

Reedel, 16. septembril, kaks päeva enne päris võistlust.

Kahekesi koos Vitaliiga. 

Kokku viis ja pool tundi. Mu parim aeg TRM-il on alla nelja tunni. Seega me tõesti matkasime - tegime pause, ronisime nii Harimäe kui Viti vaatetorni, tegime rajal pilte ja üldse.

Ma olen Tartu rattamaratoni sõitnud mitu korda. Üldiselt meeldib, aga kiired grupiga laskumised on ohtlikud. Nii võtsin seekord võistlemise asemel matkata. Ja kutsusin sõpru ka kaasa. V siis tuli. 

V on minust palju noorem ja palju sportlikum, kuid MTB kogemust sellevõrra vähem ja võistelnud pole üldse kordagi. Stardis sai ta teada, et distants on 89 km, aga varjas oma verest välja löömist vapralt :) Sõitsime kenasti koos. Tema laskus julgemalt, mina tõusin kiiremalt. 

Rada: öösel oli palju sadanud ja rada kohati mudane, mu keskmiselt karvase rehviga hardtail MTB kippus külje peale ära vajuma. Muidu nagu TRM rada ikka - kiire kruus, metsatee, mõni juurikas. Kumbki meist ei kukkunud.

Ilm: hommikul sadas, kuid päeval pidas enam-vähem ja näitas isegi päikest. Suurema osa rajast sõitsin t-särgi väel.
Väsimus: polnud ega tulnud. Järgmisel päeval andsid põlved ja lihased end tunda, aga väga kergelt.

Üldine tunne - super mõnus. Soovitan kõigile. Muidugi, päris võistluse hasarti ja adrekat ei saa. Avatud raja sõit on rohkem ikkagi sportlik matk. Kuid paljudele piisab sellest ka. Eriti neile, kes võistlusele rabelema niikuinii ei läheks. 

Rada on lahti ja markeeritud veel 25. septembrini - minge sõitma!

Kõrtsis

Eelmine kord saime kokku 11. veebruaril. Kaks nädalat enne sõda. Issand mis süütud ajad. Vaatan pilte ja tahaks nutta. Jõime. Viimati olin nii purjus Elbruse all, pärast esimest tipukatset ja enne selgroo murdu. 

Siis nägime 26. veebruaril Vabaduse platsil. Jälle tahaks nutta. Kõndisime pikalt ja pigem vaikisime. 

G ja D -ga käisin vahepeal 1:1 kõrtsis.

Ja täna sama seltskond. D G M mina. Niguliste tänava restoran, McDonalds (jah otse restoranist mäkki), Sessel Speakeasy. Nina täis, aga seekord teistel asjaoludel. D sai otse Ukrainast uudiseid ja tegi välja. Kui varem paluti saapaid ja magamiskotte, siis seekord paluti kastitäit teipi. Ma ei suuda ette kujutada seda viha, mis selles peas ja rahvas sees on. See paistab välja, pritsib, valab üle. Ja selle kõrval on meelekindlus.  Uhkus. "Kui mul peaks kunagi lapsed olema, siis õpetan neile sama, mida täna tunnen." Lubasin vältimatu peo ajaks Ukrainasse kaasa minna. "Ainus hea venelane on surnud venelane." R ega P nime asemel oli ainult "this fucking country" või sarnane. Grusiinidel on sama, aga sinna on sisse segatud nii hirm kui heameel. Lisaks otsereportaažile Harkovist vaatasime Tbilisi meeleavaldusi. See kõik on õudne, meeltülendav ja nutma panev samal ajal. Kas meil on suurte tunnete jaoks päriselt vaja sõda?  Jah? Meeleülendus vist võidab hetkel kõik muu. 

Nii D kui M õpivad eesti keelt. 

G sai daamidelt hea litaka loengut hariduse headest külgedest.

Mul käib pea emotsioonidest ringi. See on hea. 

 

Ah, ja kuna ma Facebooki niikuinii panin, siis siia ka.

 

Eelmisel reedel restoranis.

Ukrainlane: räägib head uudist (isiklik elu, mitte sõda)

Mina: ahah nojah tore.

Kaks lõunamaa sõpra: KAUR NII EI SAA!!! SELLE PEALE PEAD SA INIMEST ÕNNITLEMA, EMBAMA, KÄTLEMA, OMA RÕÕMU VÄLJA NÄITAMA JA ÜLDSE!!!! Oeh, need eestlased... Õpeta nagu titat teist.... Jah... jah.... niimoodi jah... no näed, tuleb välja küll... oli siis raske või? Oh teid küll.

Süstalaager Kuremaal

Imetore oli.

Poolteise päevaga:

• Õppisime eri süstade omadusi - kohal oli hea hulk eri sorti matkasüstasid. 
• Harjutasime ökonoomse sõitmise tehnikat - asendit, keha ja käte ja jalgade tööd. "Süstasõit on pmst nagu jalgrattaga sõitmine", okei...
• Harjutasime süsta kallutamist pöördel ja pöörde jaoks
• Sõitsime edaspidi, tagurpidi, slaalomit, tagurpidi slaalomit
• Sõitsime tuules ja kerges laines nii- ja naapidi
• Sõitsime üksteise sabas / tuules, ideaalis hoides 10-20 cm eelmise süsta sabast
• Õppisime kaarega tüüri, sabatüüri, eri ninatüüre
• Proovisime alatuge või ülatuge (mul ei jää iial meelde, mis on mis)
• Lugesime tõmbeid süstaga täisringi tegemiseks, mul tuli vist 11
• Õppisime külg ees sõitu
• Õppisime päästet - T-pääste / T-rescue (lugesin nüüd X- ja T- pääste erinevust ilma aru saamata)
• Proovisin lisaks tavalisele lapikule aerule veel kulpi ja grööni aeru. Mõlemaga sõitsin pikalt, üle tunni. Gröönikas meeldis, kulp mitte eriti. 
• Mõni proovis ka eskimot, ei õnnestund.

Enamik süsti oli ühesed. Mõni neist udupeen. Enamikul kas polnud tüüri või me ei lasknud neid vette. Ise sõitsin väga mõnusa Seabirdiga. 

Mida ma ise õppisin?

Teise päeva lõpus sõitsime pikalt vastu tuult ja lainet. Siis tundsin esimest korda elus, et mu keha, käte ja jalgade töö on päriselt sünkroonis. Kõiki neid elemente tean ma teoorias ammu. "Biitsepsit kasuta ainult aeru veest välja tõstmiseks! Pane aer vette ja tõuka süst aerupoolse jalaga sellest mööda! Ülemine käsi tõukab ja keha pööre toetab teda!" Aga seni oli see vaid teooria. Nüüd... tundub, et see teadmine hakkas päriselt tööle. 

Lisaks... 
käisime saunas. Käisin ujumas - vesi oli jahe, aga mitte külm. Nägime miljonit veelindu. Haigrud lasid üle pea, tuttpütt ujus otse laagri rannas, pardid tulid telki sisse süüa norima (päriselt ka). Öösel oli fantastiline taevas, ma ei ole aastaid nii selgelt Linnuteed näinud. 

Öösel oli öökülm.
Pärast laagrit sai Liisi käest kõrvitsat.

Mida veel?

Pooleteise päeva aerutamise peale ei anna üksi käelihas ennast tunda. Küll aga on selg ja jalad tööd teinud.

Tähelepanu oli süstaga matkamisel, mitte spordil. Samas näidati ka kärestiku-süsti (playboat) ja vastavaid vidiosid, üks sell jutustas Neitikoski muljeid, üks instruktori-härra oli noorena süstasportlane olnud ja rääkis veidi seda poolt. Nii et päris mitmekesine. 

Eri inimeste arvamused tehnikate kasutamise kohta olid üsna erinevad. 

Eks igaüks leiab ajaga oma, peaasi, põhitõed ja võimalused teada on. 

Pärast läksime Liisile külla.
Liis: "noh olete nüüd süstasõidust küllalt saanud?"
Mina ja Kati kooris: "ei!!!" :)

(naer kõigilt)

Nüüd tahaks KOHE uuesti vee peale.

Aitäh Piiale korralduse, väga hooliva õpetuse ja üldise toreduse eest!

// lolli Bloggeri rõõmuks kirjutan siia ekstra välja: laagri koht oli KUREMAA JÄRV.

Vargustest

Mõtlesin, et mida on keegi minult iial varastanud.

Õpilasmaleva ajal, 198x lõpp, varastasid kohalikud jorsid meie malevaruumi tühjaks. Saadi kätte, läksid kohtusse, mingi trall. Mul oli suht kama sellest.

Ülikooli ajal, 1990 umbes, tuldi sisse mu vanemate korterissee Lasnamäel. Varas pidi suht loll olema, midagi meilt võtta ei olnud. 

1991. aasta käisime Usbekistanis ja ööbisime karjuste suvises jurta-asulas. Seal varasti mu nokamüts. Karjused päästsid öömaja andes tõenäoliselt meie elu. Nii et polnud põhjust pahane olla - Harju KEKi kirjadega müts, nende mõttes "välismaine", oli elu vastu väga odav kaup.  

199x keskel astuti Tartu bussijaama kandis ligi ja paluti ära anda oma vaba raha. Oli öö ja tühi ümbrus. Noh andsin. Ma olen kogu lapsepõlve elanud Lasnamäel - ei ühtegi probleemi ei vene ega eesti soost pättidega. Ja siis Tartu kesklinnas!

Umbes 1999 varastati mu autol (punane Audi 80) ära valuveljed. Istusin hommikul autosse, andsin gaasi - auto ei liigu. Auto oli kenasti telliskivide peale tõstetud :) Väga naljakas oli, siiamaani tuleb muie suule.

2000 või nii löödi sisse Audi tagaklaas ja varastati ära tagumised kõlarid. Oh olid ikka ajad. 

2000 väga alguses varastati mult rahakott. Sularaha oli seal selle aja kohta VÄGA palju. "Roosa pantri" poes Tõnismäel. Dokumendid sain kätte maja tagant prügikastist. Sellest ajast saadik ei kasuta ma enam rahakotti.

2000 väga alguses varastati trepikojast mu jalgratas, Trek 810. Kahtlustan majanaabreid. Ostsin asemel Marini Bear Valley. Olen vargale südamest tänulik - sain endale lõpmata parema jalgratta. Tänu sellele vargusele ja uuele rattale hakkasin rattasõitu nautima.

2005 tuldi sisse meie Kadrioru koju - sissekanne siin. Lapsed olid lapsehoidjaga kodus. Pätid põgenesid, uks sai veidi viga. 

2000 alguses Barcelonas käies prooviti mult metroos vöökotist raha varastada. Professionaalne töö - üks pätt juhib tähelepanu endale (karjub ja sikutab, ise on perroonil, mina juba vagunis), teine ajab käed ligi, kolmas ilmselt pidas vahti. Ma olin selle skeemi kohta enne lugenud, taipasin õigel ajal tähelepanu karjujalt päris vargale viia ja pääsesin. Pätid kadusid kui maa alla.
See juhtum ärritas mind, sest seda VAATAS PEALT otse mu vastas istunud vanapaar. Alla kahe meetri kauguselt said nad selgelt aru, mis toimub. Nad ei sekkunud. Mu hilisema kära peale keerasid pilgu ära ja olid vait.
Kohalikud selgitasid mulle pärast, et see on norm. Välismaalaselt, gringolt, asjade varastamine on ühiskondliku kokkuleppe sees. Välismaalane ei ole oma, ta ei lange kogukonna kaitse alla. Hoidku oma asju ise paremini, kui neist ilma ei taha jääda. Kohalik ei sekku. Varas on talle oma, turist ei ole.
Oi ma olin nördinud.

2008 suvel varastati ära Marini ratas. ;) See oli selleks ajaks väga amortiseerunud, auto katuselt maha kukkunud ja mis hunt veel. Asemele sai Merida, mis on siiamaani kasutuses Alo rattana. Millalgi enne oli Marini küljest varastatud ära sadul ja tuled. Lukus trepikojast ja "korralikust" majast. Olin imestunud rohkem kui pahane.

2019 kevadel varastati järgmine maastikujalgratas - Scott. Olin ta jätnud autosse ja auto kodumaja ees lukust lahti. Kiirustasin noh! Varas oli öösel ratta lihtsalt kaasa võtnud, lisaks autos olnud multi-tööriista ja natuke sularaha. See scott oli hull püss, kaks amorti, kõik süsinikust jne. Asemel ostsin palju lihtsama ja odavama ratta.

Ma vist ei ole saanud pihta ühegi neti- ega kaardi-vargusega. Ei tule meelde vähemalt.

Ma pole päriselt ära kaotanud ühtegi telefoni ega arvutit. 

Rohketel reisidel - Venemaa, Aasia, Aafrika - ei ole ka midagi juhtunud peale selle Barcelona asja. (Barcelonas vähemalt sel ajal varastati igalt turistilt midagi, kõik käisid seal ju Gartneril ja kõigil oli oma lugu. Eenam vist nii halb ei ole.)

Sihukene loetelu siis.
Kindlasti on siit miskit puudu. 

Edit:
Mul on vann ära varastatud!!! Laenasin selle välja... ja varastati ära. K oli aastaid kuri mu peale, aga kokku arvan, et see oli pigem hea - sai väga ebamugavast objektist lahti.

Mul pulsikell kadus Skype kontorist ära, samuti väga imelikel asjaoludel. Poole aasta pärast ilmus tagasi samasse kohta Skype sauna riiulile. Ülisürr. Aastal 2011.

Mida on teilt varastatud ja mis tunne teil pärast seda oli?