Kõrtsis

Eelmine kord saime kokku 11. veebruaril. Kaks nädalat enne sõda. Issand mis süütud ajad. Vaatan pilte ja tahaks nutta. Jõime. Viimati olin nii purjus Elbruse all, pärast esimest tipukatset ja enne selgroo murdu. 

Siis nägime 26. veebruaril Vabaduse platsil. Jälle tahaks nutta. Kõndisime pikalt ja pigem vaikisime. 

G ja D -ga käisin vahepeal 1:1 kõrtsis.

Ja täna sama seltskond. D G M mina. Niguliste tänava restoran, McDonalds (jah otse restoranist mäkki), Sessel Speakeasy. Nina täis, aga seekord teistel asjaoludel. D sai otse Ukrainast uudiseid ja tegi välja. Kui varem paluti saapaid ja magamiskotte, siis seekord paluti kastitäit teipi. Ma ei suuda ette kujutada seda viha, mis selles peas ja rahvas sees on. See paistab välja, pritsib, valab üle. Ja selle kõrval on meelekindlus.  Uhkus. "Kui mul peaks kunagi lapsed olema, siis õpetan neile sama, mida täna tunnen." Lubasin vältimatu peo ajaks Ukrainasse kaasa minna. "Ainus hea venelane on surnud venelane." R ega P nime asemel oli ainult "this fucking country" või sarnane. Grusiinidel on sama, aga sinna on sisse segatud nii hirm kui heameel. Lisaks otsereportaažile Harkovist vaatasime Tbilisi meeleavaldusi. See kõik on õudne, meeltülendav ja nutma panev samal ajal. Kas meil on suurte tunnete jaoks päriselt vaja sõda?  Jah? Meeleülendus vist võidab hetkel kõik muu. 

Nii D kui M õpivad eesti keelt. 

G sai daamidelt hea litaka loengut hariduse headest külgedest.

Mul käib pea emotsioonidest ringi. See on hea. 

 

Ah, ja kuna ma Facebooki niikuinii panin, siis siia ka.

 

Eelmisel reedel restoranis.

Ukrainlane: räägib head uudist (isiklik elu, mitte sõda)

Mina: ahah nojah tore.

Kaks lõunamaa sõpra: KAUR NII EI SAA!!! SELLE PEALE PEAD SA INIMEST ÕNNITLEMA, EMBAMA, KÄTLEMA, OMA RÕÕMU VÄLJA NÄITAMA JA ÜLDSE!!!! Oeh, need eestlased... Õpeta nagu titat teist.... Jah... jah.... niimoodi jah... no näed, tuleb välja küll... oli siis raske või? Oh teid küll.