Vargustest
Mõtlesin, et mida on keegi minult iial varastanud.
Õpilasmaleva ajal, 198x lõpp, varastasid kohalikud jorsid meie malevaruumi tühjaks. Saadi kätte, läksid kohtusse, mingi trall. Mul oli suht kama sellest.
Ülikooli ajal, 1990 umbes, tuldi sisse mu vanemate korterissee Lasnamäel. Varas pidi suht loll olema, midagi meilt võtta ei olnud.
1991. aasta käisime Usbekistanis ja ööbisime karjuste suvises jurta-asulas. Seal varasti mu nokamüts. Karjused päästsid öömaja andes tõenäoliselt meie elu. Nii et polnud põhjust pahane olla - Harju KEKi kirjadega müts, nende mõttes "välismaine", oli elu vastu väga odav kaup.
199x keskel astuti Tartu bussijaama kandis ligi ja paluti ära anda oma vaba raha. Oli öö ja tühi ümbrus. Noh andsin. Ma olen kogu lapsepõlve elanud Lasnamäel - ei ühtegi probleemi ei vene ega eesti soost pättidega. Ja siis Tartu kesklinnas!
Umbes 1999 varastati mu autol (punane Audi 80) ära valuveljed. Istusin hommikul autosse, andsin gaasi - auto ei liigu. Auto oli kenasti telliskivide peale tõstetud :) Väga naljakas oli, siiamaani tuleb muie suule.
2000 või nii löödi sisse Audi tagaklaas ja varastati ära tagumised kõlarid. Oh olid ikka ajad.
2000 väga alguses varastati mult rahakott. Sularaha oli seal selle aja kohta VÄGA palju. "Roosa pantri" poes Tõnismäel. Dokumendid sain kätte maja tagant prügikastist. Sellest ajast saadik ei kasuta ma enam rahakotti.
2000 väga alguses varastati trepikojast mu jalgratas, Trek 810. Kahtlustan majanaabreid. Ostsin asemel Marini Bear Valley. Olen vargale südamest tänulik - sain endale lõpmata parema jalgratta. Tänu sellele vargusele ja uuele rattale hakkasin rattasõitu nautima.2005 tuldi sisse meie Kadrioru koju - sissekanne siin. Lapsed olid lapsehoidjaga kodus. Pätid põgenesid, uks sai veidi viga.
2000 alguses Barcelonas käies prooviti mult metroos vöökotist raha varastada. Professionaalne töö - üks pätt juhib tähelepanu endale (karjub ja sikutab, ise on perroonil, mina juba vagunis), teine ajab käed ligi, kolmas ilmselt pidas vahti. Ma olin selle skeemi kohta enne lugenud, taipasin õigel ajal tähelepanu karjujalt päris vargale viia ja pääsesin. Pätid kadusid kui maa alla.
See juhtum ärritas mind, sest seda VAATAS PEALT otse mu vastas istunud vanapaar. Alla kahe meetri kauguselt said nad selgelt aru, mis toimub. Nad ei sekkunud. Mu hilisema kära peale keerasid pilgu ära ja olid vait.
Kohalikud selgitasid mulle pärast, et see on norm. Välismaalaselt, gringolt, asjade varastamine on ühiskondliku kokkuleppe sees. Välismaalane ei ole oma, ta ei lange kogukonna kaitse alla. Hoidku oma asju ise paremini, kui neist ilma ei taha jääda. Kohalik ei sekku. Varas on talle oma, turist ei ole.
Oi ma olin nördinud.
2008 suvel varastati ära Marini ratas. ;) See oli selleks ajaks väga amortiseerunud, auto katuselt maha kukkunud ja mis hunt veel. Asemele sai Merida, mis on siiamaani kasutuses Alo rattana. Millalgi enne oli Marini küljest varastatud ära sadul ja tuled. Lukus trepikojast ja "korralikust" majast. Olin imestunud rohkem kui pahane.
2019 kevadel varastati järgmine maastikujalgratas - Scott. Olin ta jätnud autosse ja auto kodumaja ees lukust lahti. Kiirustasin noh! Varas oli öösel ratta lihtsalt kaasa võtnud, lisaks autos olnud multi-tööriista ja natuke sularaha. See scott oli hull püss, kaks amorti, kõik süsinikust jne. Asemel ostsin palju lihtsama ja odavama ratta.
Ma vist ei ole saanud pihta ühegi neti- ega kaardi-vargusega. Ei tule meelde vähemalt.
Ma pole päriselt ära kaotanud ühtegi telefoni ega arvutit.
Rohketel reisidel - Venemaa, Aasia, Aafrika - ei ole ka midagi juhtunud peale selle Barcelona asja. (Barcelonas vähemalt sel ajal varastati igalt turistilt midagi, kõik käisid seal ju Gartneril ja kõigil oli oma lugu. Eenam vist nii halb ei ole.)
Sihukene loetelu siis.
Kindlasti on siit miskit puudu.
Edit:
Mul on vann ära varastatud!!! Laenasin selle välja... ja varastati ära. K oli aastaid kuri mu peale, aga kokku arvan, et see oli pigem hea - sai väga ebamugavast objektist lahti.
Mul pulsikell kadus Skype kontorist ära, samuti väga imelikel asjaoludel. Poole aasta pärast ilmus tagasi samasse kohta Skype sauna riiulile. Ülisürr. Aastal 2011.
Mida on teilt varastatud ja mis tunne teil pärast seda oli?
30 comments:
Esimese hooga ütleks, et minult pole kunagi miskit varastatud. Professionaalsete kurjategijatega on juba nii, et ega nad lollid ole, valivad ohvreid hoolega, potensiaalset probleemi keegi ei taha. Paar korda on olnud juttu teemal, et äkki tahaksid mind finantsiliselt toetada aga küsijad on keelduva vastuse peale rahumeelselt lahkunud. Netiteel pole õnge läinud, isegi proovitakse suht harva, täna küll tuli moblale sms, et tegin sulle ülekande :D - loomulikult kustutasin ja blokkisin numbri.
Siiski murti kord kodumaja ees autosse sisse (siiamaani ei tea kas unustasin ukse lahti või muugiti jälge jätmata) ja virutati päikeseprillid, medkoti sisu oli istmele laiali puistatud, sealt polnud miskit võtta.
Ei teagi, on mul lihtsalt vedanud või olen kosmose kaitse all :D
Eriti puhtalt pääsenud. Suvilasse või linnamaja keldrisse pole ka sisse murtud? Mis aastal sa sinna ülemere-paradiisi läksid?
Suvilasse on murtud aga see oli siis vanemate oma, midagi võtta polnud, sittusid vihaga põrandale, vähemalt ei lõhkunud midagi - ilmselt nõuka sõjavägi enne lahkumist. Korteriga pole probleemi olnud. Majas koerad, asjatundjate väitel peletab ehtne haukumine järgmise maja juurde. 91 üle ookani.
Jalgratas aastal 2000 tolleaegsest Haanja Looduspargi majast. Varas teadis, mida tegi. Maja oli kuskilt postist elektrist läbi lõigatud ja siis oodatud, kuni signa varuaku tühjaks sai. Signa, mis üürgas nagu segane (vahel juhtus, et läks tööle selles poolremondis majas hiirte peale näiteks) tööle ei läinud. Loomulikult nädalavahel, kui seal kedagi ei olnud.
Õudselt kahju oli, sest tol ajal oli rattasõit (talvel suustamine) nädala sees peale tööd mu ainuke lõbustus. Õnneks oli juba hiline sügis ja kohe suusahooaeg ning kevadel ostsin uue ratta.
Rahakott ja telefon mõned aastad hiljem TÜ vanast spordihoonest peamaja taga Jakobi tänaval, kui kord trennist varem ära läksin. Tõeliselt vastik tunne oli teadmisest, et mu isiklikes asjades võõrad käisid. Suurim kahju oli uute dokumentide tegemine, tol ajal oli mul kaks telefoni ja uut ostma ei pidanud.
Rohkem ei tule meelde. Võimalik, et polegi midagi rohkemat olnud ja loodetavasti ei tule ka.
Tegelt oli meil kunagi kodus naabrimehel hull võtmekimp, mis oli vahel abiks, aga mida naabrilapsed ka kurjalt ära kasutasid, kui meid kodus polnud. Kuni naabripoiss mulle vahele jäi. Seni olime meie vennaga kodus toimuvates müstilistes asjdes süüdi. Kadumaläinu polnud teab mis väärtuslik (ploomikompott, heegeldatud linik ja vene keele töövihik tulevad meelde) aga sellest palju vastikum oli olla süüdistatud milleski, mida teinud pole.
Kusjuures...midagi pole varastatud peale arvutimonitori tehasest töölaua pealt. See oli nii ootamatu, et ma pidasin seda hommikul tööle tulles pea tund aega kolleegide lolliks naljaks.
Sel ajal oli meil alltöövõtja kilest tehtud seina taga ehitamas, turvavideo pealt oli näha, kuidas vennike tsehhi astus ja hiljem spordikotiga kähku tagasi ronis - tal oli kolm minutit aega, üks tööline tuli ootamatult varem tööle.
Ema on mul mentaalselt noorusajas tagasi praegu ja ta meenutab juba mitu päeva, kuidas ajal, mil ma väga väike olin venelastest ajateenijad tal poes leti ees näpu vahele valmis võetud viierublase ära tõmbasid. Selja tagant, siuhti.
Juba aastaid tagasi olid ta silmad sellest rääkides nutused, nüüdses seisus ammugi - see tähendas meile tollal kindlat näljanädalat.
Minult on varastatud pigem päris palju. Nii varastatud kui röövitud (Tartu kesklinnas, täiesti kodu ukse ees).
"Paremad" lood.
Kasahstan. Oleme laagris. Meie kõrvalt varastatakse ühe naisterahva jalgratas, minu magamiskott ja minu peno. Temal jäi matk pooleli, mina magasin ülejäänud ööd ellujäämiskiles. Meie hinnangul olid vargad meil edasi minna keelanud piirivalve kordoni inimesed.
Kuna me olime külalised ning pigem teelised (mitte turistid), siis tulid väga kurjad uurijad kohale vist pealinnast ja vist suhtlesid kohalikega pigem ka füüsiliste noomituste keeles. Naisterahvas sai väga heasoovliku ja mõnusa seltskonna. Üldine ühiskond võttis toimunut isikliku häbina, mitte jutus vaid tegudes.
Kopli. Majas, keldri seinalt varastati kasutuses olev vasest veetoru ja joodi kuuri all süütevedelikku. Varguse avastasime koos Tallinna Vee inspektoriga, vesi lihtsalt voolas põrandale... päevi. Sisse kolides lasin vee keldris kraanist ämbrisse ja viisin üles.
Et kui keegi imestab, miks mul on 2.4m kõrgune plankaed, see on kogemusest. Muide, siin lähedal on müügis paarismaja, mis on tõenäoliselt tehtud väga korralikult, nüüd on ümbrus ja inimesed teised, ning ka hinnad.
Ma oleks eeldanud, et maal elades on lugusid rohkem, kadunud rehadest alates ja tühjaks tehtud aitadeni välja? Tallinna ümbruse suvemajad olid vahepeal kuulu järgi pidevalt kimpus metallivarastega. Kes siis viisid ära suvalisi asju - vihmaveetorud vms - ja tekitasid lõputult jama.
Mu ema kardab maal hirmsasti vargaid, ehkki seal on meil ka nii napp majapidamine, et kui ka KÕIK ära viidaks, võiks ma hommepäev poest uued asjad osta. No lihtsalt pole midagi seal. Aga näe, kardab...
Ma elasin 25 aastat Tallinnas, sellest suurema osa ajast Koplis, Liinidel. Ei varastatud. Ülejäänud aja olen elanud maal, pisike külanurk kolme taluga, silmsidet pole, pole kuuldekauguselgi, kui just looma moodi ei lõuga. Ei ole varastatud.
Kui neid kogemuslugusid siin lugeda, siis ma ei oskagi muud öelda, kui, et vist on hästi läinud.
Kui mul oleks omal ajal jalgratas varastatud, oleks see nii suur asi, et ma oleks vist keskturu väravasse neeru müüma läinud, et uut saada - keetku seljankat või siirdagu vanatädile.
Isiklikke kogemusi vargustega on minimaalselt. Lapsepõlv möödus maal ja suletud ühiskonnas meil nii ei tehtud...
Kuigi kord maal elades käisid meil korteris vargad. Olin siis üksi kodus. Krabati allkorruselt esikust mootorsaag ja mitte töötav kassettmakk. Väga ebameeldiv tunne jäi sisse. Mu algklassilapsel võeti eelmisel aastal koolikotist telefon. Kallis pill polnud aga ebameediv ikka, et "külakoolis" ka sellised asju toimub.
Aga mäletan 90-ndatest kui mitmetel linnas magalarajoonides elanud sugulastel korterites vargad käisid. Ja telekas "Politseikroonikas" sellealane statistika oli rohke. Kõik vähegi väärtuslik viidi ära ja see vist oli toona üsna tavapärane...? Varased 2000-ndad olid veel ka värvikas ajajärk. Inimene ostis maja ja renoveeris seda. Ühel ööl viidi maja tühjaks. Kruviti lahti nii vast paigutatud santehnika kui kõik muu. Üks pere valmistus vanarauda kokkuostu viima. Viimisele eelneneud ööl nad "vabastati vaevast" ja hommikul koormat enam ei olnud.
Oh!
Minult on VANN ära varastatud :))
Sellega olid küll pisut segased lood.. aga ikkagi :)))
Jopetaskust rahakott ja kotist mobiiltelefon - esimene Pärnu kuursaalis ja teine Tallinnas trammis.
Vanematekodus on tagaaiast ära varastatud suur kõrvits ühel sügisel ja ükskord viidi öösel õue pealt minema vanametallirisu täis kuhjatud koorem, mille isa kavatses järgmisel päeval kokkuostu viia. Mõlemad olid tegelikult sellised "klge thanks et minema viisite, ei pea ise vaeva nägema" juhtumid, pigem naljakad, kui tõsised.
Üheksakümnendatel varastati meil hoovist ükskord ka koer ära. Õnneks keegi naabritest nägi paar päeva hiljem teda seal hoovis, kuhu ta viidi ja saime koera tagasi. Üheksakümnendatel varastati koeri väikelinnades päris sageli, sest neid müüdi siis hiljem edasi.
Kõige humoorikam lugu aga juhtus minuga tööl aastaid tagasi (Nell ilmselt ka mäletab :D) Läksin hommikul kontorisse, läpakas käima ei lähe, biosis annab mingit kõvaketta errorit. Viin läpaka IT-sse, et kõvaketas läbi, IT-poisid annavad mulle asenduse ja minu oma saadavad pikema jututa garantiiremonti. Sealt siis helistatakse: "See suur et... kõvakettas ei ole viga. Seda kõvaketast nimelt ei ole." Ehk siis minu kontorilaua peal olnud läpakast oli öösel ära võetud kõvaketas, läpakas ilusti uuesti kinni kruvitud ja kenasti täpselt sama koha peal laual. Kes ja mis eesmärgil tegi, ei saadudki teada, turvakaamerad täpselt seda minu lauda ei näidanud. Muidu tootmisest varastati meil arvuteid ikka aeg-ajalt, aga need juhtumid tavaliselt lahendati. Mingit infot mu kõvakettalt muidugi ei saadud, mitte keegi pole nii loll, et tööga seotud dokumente arvuti kõvakettale salvestaks.
kui mult viimati jalgratas varastati, siis juhtus selline imeline lugu, et see varas saadi p2riselt k2tte ja m6isteti p2riselt syydi. see lugu oleks mul ammu meelest l2inud, aga iga kuu alguses laekub mu pangakontole umbkaudu viis naela tema majesteedi kohtute ja tribunalide teenistuselt - p2tt hyvitab kahju! (vist sai selle kahju suuruseks hinnatud 300 naela, nii et eks see v6tab veidi aega selles tempos, aga igatahes midagi toimub:))
Mu suurim psühhotrauma olid Miki kummikud. Läksin nuttes sussides novembrikuus koju ja sain õpetajatelt pahandada- mis sa siis käid sellistega koolis... Kodus ei pahandatud.
Ja kui juba tööl käisin, siis varastati Texase taskukalkulaator. Väga kahju oli.
Teised on pigem "meie" lood. Lapse ratas samuti lukustatud trepikojast, isa ziguli- aga saime kätte ja Itaalias samuti taheti mehe rahakott pihta panna, aga õnneks märkasime.
Huvitav kas keegi tahaks mõne varguse üles tunnistada või kõik on nii ausad ja ei taha kellegi vana. :)
Värvikamad teemad on miskipärast ka transpordivahenditega seotud.
Ford Mondeo kojamehed, mis nagunii vahetamist norisid.
Samalt Fordilt kaks velge. Vasakpoolsed. Vargad toimetasid väga ratsionaalselt: auto seisis kolmel B-piilari alla pandud tellisel. Õnneks märkasin enne sisseistumist.
Ford sai vargamutritega valuveljed. Mingi hetk oli ühel tagarattal alles ainult vargamutter. Ilmselt jäi see järgmistele spetsialistidele lahendamatuks. Aru saime siis, kui masina mõnda aega kestnud kummalise kolina peale teenindusse viisime.
Sama Fordi aken tehti Viru raba juures katki ja võeti kaasa sahtlis olnud CD-d.
Sama Fordi katuselt lukustatud hoidjast lapse jalgratas. Kadriorus. Keset päeva.
Sama Fordi katuselt jalgrattahoidjad. Kadriorus. Sedakorda öösel, st võibolla isegi vabandatav.
Lootus, et Fordi Peugeot'ks vahetamine midagi parandab oli petlik -- Peugeot'st lahkus kaks autostereot. Üks toonase Hansapanaga parkimismajas, teine Kadriorus maja all garaazhis. Paneelid olid "turvalistes" kohtades muidugi ees. Kadriorus läksid kaasa veel mõned CD-d ja Police'i päikeseprillid. Prillid olid -4 klaasidega :-)
JAAN, kas sa oled mu naaber ja kolleeg Mäekalda tänava kandist? :)
Brillikivi (berüll) - loe mu paari kuu tagust ülestunnistust:
https://kurinurm.blogspot.com/2022/06/piinlik-juhtum-selvepoes.html
Mäekalda on Jaani jaoks küll minevik, aga kolleegid laiemas mõistes oleme jätkuvalt.
Mu või mu pere(de) kogemused.
Üritasime isa vanavanemate kodukülas maakodu pidada - ei õnnestunud, sest sinna ei saanud talveks midagi jätta. Varastati suvalisi odavaid asju - jope, plekk-ämber, aga ka selgelt väärtuslikke nagu jalgratas. Selle kadumine tähendaski lõpuks seda, et koht tuli käest ära anda, sest ilma jalgrattata ei olnud seal võimalik suvel hakkama saada, aga iga kord kohale transada oleks seda keerukas olnud. Osalt oli see võib-olla kohalike meelsuse näitamine, "ei ole teid siia vaja", vrd Kauri kui gringo juhtum. Hoolimata sellest, et meil olid seal juured ja mõnel meelsusnäitajal ei pruukinud ollagi.
Kord rebiti mul Tartus käekott ära, see oli näide erakordselt halvast ressursikasutusest, sest varas ei saanud sealt suurt midagi (napilt sularaha), aga mul oli tükk tüli ja kulusid, et uued dokumendid teha. Ühtlasi oli see õppetund sellest, et turvalisus-statistika ja isiklik vedamine v ebaõnn on kaks ise asja: ma olin selleks ajaks omajagu mööda Euroopat ringi hääletanud, suurlinnade inimtühjadest tööstuspiirkondadest öösel jala koju tulnud ja ei midagi. Ja siis juhtus selline asi vaikses Tartus peaaegu oma kodumaja ees. Aga eriti sügavat jälge see ei jätnud.
Sügavama jälje jättis, kui sinnasamma Tartu koju murti aknast sisse (teine korrus) ja viidi ära mu sõbranna arvuti ja üks mu rätik ja võib-olla veel üht-teist. Eriline ehmatus oli see, et korter ja arvuti olid sõbranna omad, mina parajasti ainsana kodus ja tundsin end tema ees süüdi. Tegelikult ei läinud kaduma midagi, sest kohale tulnud politseinikud leidsid kõik need asjad aia lähedalt võsast üles, aga mu turvatunne sai kannatada, kusjuures nii iseäralikult, et ma kartsin pärast seda tükk aega _tänaval_ käia. Mitte sealsamas kodus, kuhu oli sisse murtud.
Kusjuures ma pole siiani kindel, et see oli üldse üks päris vargus, võib-olla oli naabrite tuttavate loll nali.
Kannatada saanud turvatunne paranes sama paradoksaalselt, kui ma uuesti ühe Euroopa-hääletusretke ette võtsin - juba esimese põõsa vahel magatud ööga.
Ühel sellisel hääletusretkel jäin koduteel segastel asjaoludel ilma kõigist oma zlottidest, mis kujutas sel hetkel üldse peaaegu kogu mu raha. Kõige tõenäolisem, et pihta pani selle veoautojuht, kelle rekka peal ma viimati olin olnud, sest ma tukastasin korraks seal ja märkasin ärgates, et ta sahmib midagi minu asjade kandis. Sel hetkel mõtlesin, et tegelikult sahmib omaenda asju, aga pärast rahatuks jäänult tegin teise järelduse. See oli ebameeldiv peamiselt sellepärast, et mulle meeldis veoautojuhtidest kui grupist hästi arvata (üldiselt nad ongi hästi toredad). Rahatuks jäämine ei olnud ise suurem häda, sest peaaegu kohe pärast seda osutas mulle suurt lahkust bensukatöötaja, kes leiutas võimalusi, et mulle tasuta süüa anda, ja rikkus oma sisekorra-eeskirju, et ma saaks pikali visata. Kokkuvõttes jäi peamiselt tunne, et elus on jõnkse ja jonkse ning et ebameeldivusi korvavad meeldivused, mida ilma nende ebameeldivusteta ehk ei saakski kogeda. Või peenemate sõnadega dominus dedit, dominus abstulit, sit nomen domini benedictus.
Kui me A.ga oma praegusse kodusse kolisime, unustasime kord ära käies tagaukse lukust lahti. Tagasi tulles oli see lausa pärani; kadunud ei paistnud esmapilgul midagi olevat, aga hiljem ei suutnud me kuskilt oma uut veekeedukannu leida. Lõpuks järeldasime, et ju siis keegi käis lahtisest uksest ja võttis. Sellest jäi peamiselt tunne justkui sissekolimis-ohvriannist + paar fastsineeritud mõtet sellest, mis sorti inimene see on, kes jätab kõik muu, nt elektroonika võtmata ja valib just veekannu - ja et ju tal pidi siis seda väga vaja minema. Hiljem pole enam kunagi midagi sellist juhtunud, ükskõik kui hooletult me ka uksi oleme lukustanud.
Vastupidisest suunast ka: kui ma olin nii viie-kuuene, läksin kord poodi taskuraha eest limonaadi ostma, aga poes oli kole pikk saba, ma järeldasin sellest, et siis ei pea maksma ja tulin limonaadiga koju. Ema siis selgitas, et nii ei käi, läksime poodi tagasi ja klaarisime arve ära.
Gringondusest - ma saan aru, et gringosid pigem tervitatakse, et las tulevad ja lasevad end paljaks teha.
Kogu selle jutu mõte oli mul üldiselt see, et füüsiliste esemete mõju meie elule on tibatilluke isegi siis, kui juhtumeid on arvukalt. Ühiskondliku ruumi, õiguste või hüvede vargus on see, mille pärast tuleb mures osta ja protestida.
Vene ajal varastati ikka hullu moodi, meil oli suvituskoht nii Loksa kui Maardu mõjuväljas, üksikus kohas, seal käidi talvel veoautodega majadest mööblit varastamas.
Aga ikka on meeldejäävamad need uueaegsed vargused. Mul on Nõmmelt hoovist varsatatud ära suur ca 50 cm läbimõõduga seest tühi metallist roostes kera, mida me dekoratiivse esemena keset aeda pidasime.
Ühel varahommikul umbes 7 aastat tagasi tabas politseipatrull meie tänavalt rutiinsel läbisõidul minu autost automakki varastava tegelase. Tohlakas oli juhtmed juba läbi lõiganud. Aga ikka tase - politsei ongi seal, kus midagi juhtub.
Kõige rõvedam lugu juhtus ca 5 aastat tagasi, kui mu ema korteris Mustakal käisid täiesti professionaalsed vargad, kes viisid ära omajagu kulda, hõbedat ja muud väärtuslikku vanavara (mu vanavanemad olid rikkurid aga kuna vanaisa jäi Luki alla siis jäid ülejäänud kodumaale ja pärandus alles). Töö oli nii puhas, et mu ema avastas alles tükk aega peale koju jõudmist, et midagi on valesti. Nimelt oli ühes klaaskausis suhkur. Suhkur ei käinud selles kausis, vaid oli sinna varaste poolt kaasa viidud hõbesuhkrutoosist valatud. Jne.
Kõige kurioossem lugu pärineb ka ikka viimase 10 aasta seest. Mu eksilt varastati ära väga suur kivi. Selline, mida kivist diivaniks kutsuti. Oli esivanemate maal eluaeg olnud ja väikestviisi, noh mitte just kultuskoht, aga koht, kus istumas käidi aegajalt. Kohaliku alevi mingi ninamees oli selle kopa ja traktoriga omale hoovi vedanud. Kui välja tuli, tõi tagasi.
Ja noh, ülikooli ajal roteerusid kõik asjad nagunii, ühelt korruselt teisele ja teiselt vaheperemehelt kolmandale. Restoranist ühikasse ja sööklast audikasse. Ainukesed nõud, mis meil tõesti ostetud olid, olid Püssirohukeldri logodega klaasid (ausõna olid ostetud) aga just nende puhul ei uskunud keegi, et need ostetud olid.
Oh jah, ööl enne esimese kursuse 1. septembrit laenasime me Tartust raudteejaama depoo sööklast endale tuppa vajaliku söögitehnika - klaasid ja kahvlid.
" füüsiliste esemete mõju meie elule on tibatilluke isegi siis, kui juhtumeid on arvukalt"
ilmselt oleneb ka hetkeseisust. Vt "Jalgrattavaraste" filmi põhiintriigi - jalgratta olemasolu on elu ja surma küsimus (sest pole jalgratast - ei saa seda ainsat tööd, mida pakutakse).
Või muudest ressurssidest. Mu zlotijuhtumil oleks olnud minu jaoks suurem kaal, kui ma oleks elanud elu, kus süüa saab ainult raha eest. Õnnekombel sattus mulle teistsugune elu, aga ma kahtlustan, et kõigil nii ei ole. Nt arvan, et üksik meesterahvas ei oleks nii kergesti võõrastelt süüa saanud kui mina (võin muidugi eksida).
ahjaa, see sissemurdmine mõjutas mind ikka päris tükiks ajaks, ma nuiasin reaalselt endaga kogu aeg kedagi kaasa, kui tuli pimedaga väljas käia, aga mõnikord isegi valges, sest sellise adrenaliinipumbaga, nagu mul muidu pidevalt tööle läks, ei saanud normaalselt olla.
Selle hääletamisretke, mis lõpuks aitas, võtsin osalt teadliku teraapiana ette, sest oli tunne, et nii enam elada ei saa. See oli siis ligi aasta pärast sissemurdmist. Aga tookord polnud asi muidugi asjades, sest asjad ei läinudki kaotsi, pigem selles ehmatuses, et kuskil ei või end kindlalt tunda ja kogu aeg peaks nagu üle õla vaatama (aga ei jaksa). Labiilne, nagu ma olen.
Varastamisega on selline kummaline lugu, et varastada saab ju absoluutselt kõike ja kindlasti osaliselt lihtsalt varastamise pärast. Ma olen oma blogis kajastanud neid naljakaid juhtumeid, mis minu kodulinnas (Sindis) on meediasse jõudnud, sest need on nii jaburad - kuidas keegi Leonid varastas Maximast viis (!!!) pistaatsiapähklit (kuigi ta oli ka viis tükki juba poes ära söönud, nii et kokku ikkagi kümme) ja kuidas kohalikust väliujulast varastati ära välipeldik. Meie sularahaautomaatide häppeningidest rääkimata.
(PS ma usun, et selliseid asju juhtub ka teistes väikelinnades, aga neid ma lihtsalt ei tea)
Muidugi nõus, et kogemus ja mõju sõltuvad eelnevast olukorrast.
Kusagil on ju ka need õlekõrred, mis kaamlil (Rentsile mõeldes siinkohal eksju) selja murravad ja ta rongi alla ajavad. Ka selleks võib vargus olla.
1) 90ndate lõpul püüti mind päise päeva ajal röövida ühe korra Jõgeva kesklinnas ja kaks korda Tallinna kesklinnas. Viimasel kahel juhul olid inimesed ümberringi (bussipeatused) ja teadsid väga hästi mis toimub, aga keegi ei sekkunud, nii et pole need hispaanlased kehvemad midagi. Õnneks olin toona üsna kehvik ja sain kõigil röövikatsetel pättidele tühja rahakotti näidata. Aa, üks tahtis mult ka käekella, aga saatsin perse.
2) Ühe korra umbes samal perioodil olid mul seljakotis prillid prillitoosis, rahvast täis trammis tundsin, et mingi siblimine käib ja niikui Viru peatuses maha saime, siis vaatasin koti üle ja pidasin seljataga seisnud tüübi kinni, aga too oli toosi juba partnerile edasi andnud. Ainult muigas ja kehitas õlgu, et tal pole midagi. Naersin talle näkku ja soovisin õnne vanade prillide pätsamise puhul – mul olid äsja uued tellitud, vanad olid vaid kinos käimiseks kaasas.
3) Ajah, autot üritati kah sisse vehkida, aga lollakad ei osanud pagasnikust massilülitit otsida, nii et lükkasid selle niisama parkla teise nurka, lõhkusid süüteluku ära ja lasid kustuti kabiini tühjaks.
Muud nagu pole suudetud pätsata, aga ma olen ka ilgelt paranoiline, majad ja asjad on valve all, ratas on alati lukus, autosse väärtuslikke asju ei jäta ja kabiinis jätan alati laekad lahti, et pätt näeks, et sealt pole midagi võtta, rahvarohkes kohas pistan kaarditasku esitasku ja käe kah sinna tasku jne.
Liis
Mina ka ei oskaks pagasnikust massilülitit otsida - ma isegi ei tea, mis see päriselt on :(
Kui 2002 Tallinna kolisin, siis vist varastati trammis seljakotist rahakott, aga kindel ma ei ole - see võis ka lihtsalt kehva lukuga kotist välja kukkuda.
Kui ma oma eelmise mehega koos elama hakkasin, murti mulle korterisse sisse. Öösel ärkasin raamatuvirna kokkukukkumise peale ja nägin, et toas seisab võõras kuju, küsisin: "Kes te olete, mida te tahate!" ja kuju jooksis minema. Oli köögiaknast sisse tulnud ning sealtkaudu ka lahkus. Hakkasin eksi togima, et keegi võõras oli toas, tema pomises, et ah mis sa ajad. Hiljem seisis keset laiali lammutatud aknaga kööki ja jõllitas lihtsalt. Ilma jäin ainult telefonist. Psüühikale mõjus see nii, et ärkasin hiljem tihti 3-4 paiku südamekloppimisega ja enne uuesti magama jääda ei saanud, kui olin kogu korterile tiiru peale teinud ja kontrollinud.
Post a Comment