Mustika triatlon

Retsept on lihtne:
100 grammi mustikaid
1.9 km ujumist
115 km rattasõitu

Sõbrad kirjutavad Tallinna Ironmani kogemusest. Kes tegi terve, kes tegi pool. Juuksuris mu kõrval istund härra ei läinud starti, sest öösel enne sündis talle laps. Teises toolis oigas noorhärra "kuidas on üldse võimalik ujuda 3.8 km järjest!!!". Sportliku olemisega juuksuripreili lohutas teda leebelt...

Ma tahan ka! Päris triatloni ma ei tee, sest ma ei taha (ega jaksa) joosta. Aga prooviks siis vähemalt ujuda? Kuidas siis on 3.8 kilomeetrit? Või no vähemalt pool-ironmani distants, 1.9? Kui kaua läheb ja mis tunne on? 

Vaatan kaarti. Viitna Pikkjärv tundub ideaalne. Edasi-tagasi umbes 1.85 km. Rand on liivane ja läheb kohe sügavaks. Poole järve peal on saar. Suunda hoida on lihtne, sest järv on piklik ja "otsad" on üle järve näha. Lähen proovin!

Kohapeal selgub, et vesi on soe, puhas ja läbipaistev. Hea valik! 

Ujun siis. Ülekäe krool (sest tavalist ma ei suuda), vahele veidi konna. Saare juures teen pausi, ja "teises otsas" kah.

Muidu on kõik tore, kuid aeg kurvastab. Lootsin ujuda alla tunni. Kuid ei - 1:04. Sõbrad ujuvad sama maad täpselt poole kiiremini, pealt poole tunni. Nõrk :( :( :( Aga noh, vähemalt ma nüüd siis tean. 

Pärast sõidan veidi rattaga. Viitna - Tapa - Jäneda - Perila - Jüri - kodu. 115 km. Lehtses ostan juua ja Jänedal kohvi. Jüris saab 100 km täis ja energia on nii otsas, et turgutan end pirukaga. Ratas jaurab  mitmel viisil ja velg käib vastu pidurit; esimesed 25 km ehk Viitna-Tapa on räme vastutuul; Lehtmetsa-Alavere lõigu sajab ja pärast veel ja teise poole sõidust olen läbimärg. Tiksun aeglaselt, maastikuratas ikkagi. Kuid muidu on tore. Kogu aeg on tee kõrval järved ja tahaks uuesti ujuma. 

Mägede külast leian kaks põdra lõualuud, värsked ja hammastega - päris pirakad. 

Põder või kaks.

Tallinn paistab! Keskel Peetri tuuliku labad.

Tapa - Viitna, kerge lookega

Tegelikult läksin ma aga üldse hoopis perega mustikale. Proovisime Suru kandis korjata, kuid esiteks on mustikaid siga vähe (see polnud uudis muidugi) ja teiseks peletas vihm meid metsast välja. Topsi põhja ma mõne marja siiski sain. Nii et ikkagi triatlon, kolm ala - mustikad, ujumine ja ratas :)

Enesetunne õhtul kodus on okei. Kuid kui kujutlen end veel poolmaraton jooksmas, siis tekib tõrge. Järelikult tuleb uuesti proovida ja lõpuks vähemalt natukene joosta ka. Ja no oleks tore, kui keegi teeks kaasa, vähemalt ratta osa. 

Mu varasem triatloni kogemus on kirjas siin ja siis veel siin.

Järgmisel päeval:
Rattaga sõita on veidi tüütu - hõõrub. Lihased ei anna end tunda mingil määral. Kutsun poisid jooksma ja teen 2 km.