Päevik: November 2026

Olen ammu tahtnud minna Suurpea sõjaväelinnakusse. Täna sõitsin rattaga läbi kogu Pärispea poolsaare läänepoolse külje Loksalt Purekkarini. See on uskumatu segu vene lagast, uuest rahast ja ilusast loodusest.

Mähü ots

Kõige šokeerivam oli asjaolu, et Suurpea linnakus elatakse ikka veel. See on 1950. ehitatud sõjaväebaasi asula keset metsa. Suurpeal oli sadam, suur instituut, 1500 inimest. Nüüd on seal paneelmajad ja osmikud - metsas. Miks seal elada? Mida seal teha? Elavad seal ilmselgelt venelased. Laga vaheldub hubasusega, iga aiamaad ja onnikest on usinasti ehitud. Kõige noorem kohatud inimene oli ehk 70. Ma ei pildistanud, sest häbenen sotsiaalpornot, kuid fotomaterjali on seal külluses.

Meeldiv nähtus oli matkarada mere ääres. Lahemaal on mere äärde saamine üldiselt raske, vanad külateed on kõik erastatud ilma servituutideta ja väravad / koerad / kurjad sildid ees. Kuid Suurpealt Pärispeani läheb täiesti mere ääres matkarada. Tõsi - internetist ega üheltki kaardilt seda ei leia. Kohapeal on aga rada ja väga head infotahvlid.

Parkisin auto Loksale, võtsin ratta ja veeresin järjest läbi:

Loksa tiigid, endise tellisetehase saviaugud. Tiikide ümber on vene aiamaad. Tiikides saab ujuda - aga enne tasub lugeda Margus Tamme ajaloolist kirjeldust. "Tuukrile kahlatakse vastu, keha kantakse kaldale. Ta on kolm tundi vee all olnud. Ta on surnud."

Kuunar "Raketa" vrakk Loksa rannas. Soomes ehitatud mootorpurjekas. Imeilus valgus oli.

Suurpea sõjafüüsika instituudi hooned, mitu kinnistut otse ranna ääres. Majad on maha jäetud, uksed lahti. Instituut oli suur - Hara lahes uuriti eri viise laevu "nähtamatuks teha" - akustiliselt, magnetiliselt, elektomagnetiliselt. See oli päris teadusinstituut ja siin olid tollase Eesti kõige võimsamad arvutid.

Otse vanade hoonete kõrval on rannal supermoodsad ja värskelt ehitatud majad. Neil pole krunte, on vaid ja merevaade. Mis need ometi on???

Suurpea sõjaväelinnak. Majad ja veetornid ja katlamaja korstnad jne. Siin on lindid ja sildid ees "võõras ära tule". Läksin ikka, kuid sattusin Airsofti mängu keskele.

Suurpea sõjaväelinnaku elumajade osa, paneelmajad keset metsa, nagu Mustamäel oleks.

Suurpea sõjasadama muul. Päike paistab ja läänetuul peksab laineid randa - väga kena on.

Pärispea kalakasvatus, nõuka-aegne. Tohutu kompleks - tiigid ja veesüsteem. Siin kasvatati merevees forelle. Rada läheb üle silla ja on kenad vaated.

Pärispea / Pähkneeme piirivalve tehnilise vaatluse post, mitmekorruseline hoone nii nagu neid kogu põhjarannik täis on. Veidi eemalt leian metsast betoonist pool-maa-aluse vaatluspunkri.

Pähkneemelt Purekkarile lähen rannaäärset rada pidi. Märjas roostikus sumades kulutan poole kilomeetri peale pool tundi. Vaheldumisi sikutan ratast läbi võsa ja kasutan seda toena. Ratas läheb floorat nii täis, et ei tööta ei käiguvahetus ega vabajooks. Kitkun ta Purekkaril puhtaks. Õnneks on mul kaasas selleks tööks sobiv vahend - metallist kahvel :)

Purekkari neem, olen siin küllalt käinud ja pikalt ei peatu.

Pärispea radarijaam ja radarimäed, olen selliseid küllalt näinud ja pikalt ei peatu.

Mähü ots - suurte rändrahnudega neem. Siia tuleb kindlasti tulla kas aerutama või uisutama!

Pioneeri- või puhkelaager metsas Tünnerneeme lähedal. Mahajäetud kompleks. Või on see samuti sõjaväelinnak? Majakeste kuju viitab tsiviilile, asukoht militaarile.

Hea ring sai. Sõitsin maastikurattaga võimalikult väikseid teid pidi. 33 km peale kulus neli tundi - rohkem ekskursioon kui rattasõit. Ilm oli imeline. Puud on raagus, nii et maastiku vormid ja ja kivikülvid paistavad välja, kuid metsas on veel värve.

Poolsaar jättis meeldiva mulje. Külad ja majad on siin vähem mukitud kui mujal Lahemaal ja see on pigem tore. Külalapsed ja kalamehed räägivad vene keeles. Tõsi, idakaldal ja Viinistus ma ei käinud.

Viiteid.