Rattaga lumes

Käisime lastega Lahemaal, kõigepealt Nõmmeveski - Vasaristi lõigul ja pärast Pärlijõe sillalt Kalmeojani (st Viru raba põhjapoolse parklani). Kõikjal olid rattajäljed. Mul hakkas kade, võtsin järgmisel päeval aega ja käisin ise ka metsas.

Kadriorule köige lähem "korraliku reljeefiga päris mets" ongi vist Kodasoo ja Ruu vahel. Maastikul sõita saab muidugi ka Pirital ja Randveres. Aga ma tahtsin puutumatut lund. Ja reljeef on seal tõesti korralik. 

Lund oli küll, aga mets oli rattajälgi täis. Iga saja meetri tagant uus värskelt sõidetud rada. Kes seal nii tiirutab? Jõelähtme rattaklubi ("Jõelähtme singel") vist? Müratud oli korralikult. Tore, et rahvas lund ei karda ja metsas käib! Need rajad seal on mulle natuke liiga tehnilised, aga lõbus oli ikka.

Minu ratas. Canyon hardtail.
Imelik tume pulk downtube peal on rattalukk (korralik, lülidega, raske).

Jäljed - jänes ja mina.

Tänane maastik.
Ratta jäljed on kellegi teise tehtud, mitte minu.

Reljeef Kaberla oja ümber - mitte kõrge, aga järsk ja mügerik

Uusaastaöö oli väga tore, aga läks pikale.
1. jaanuaril oli ülejäänud pere koomas ja ei tahtnud midagi ette võtta. 

Mina aga käisin Kaberla - Kaberneeme kandis sõitmas, ja samuti metsas.

Eesmärke oli mitu:
1) sõita mõni eelmise õhtu kalor maha,
2) teha natuke asjalikum rattatrenn,
3) proovida Endomondo asemel Stravat.

Linnamäelt (Jägala jõe ääres) kuni Haapseni (mere ääres) läheb järsk ja kitsas, oositaoline pinnavorm, mille harjal ja ümber on toredad rattarajad. Sõitsin nende peal, Kaberla oja ääres, Ubari panga serval ja Kaberneeme männimetsa radadel. See kõik on imetore ratta-maastik. Ainus häda oli kruusatee - täiesti jääs (sest autod) ja märgades kohtades nii libe, et isegi käia ei saanud, ammugi tavalise rehviga sõita. 

Kuid Stravas pettusin. See on hirmus ratta-spordi poole kaldu. Proovin mõned korrad veel, aga matkamise jaoks vist ikka ei sobi mitte.