Sportlik romantika Koiva jõel

Kevadiselt värviline Läti mets Koiva kõrgel kaldal

Õrnad rohelised toonid kallastel. Punased, kollased ja valged kaljud vee kohal kõrgumas. Ööbik laksutab, kurg kruugutab. Haigrud otse nina all. Pardid ja luiged ja sekka mõni kull. Tooming õitseb, päike särab, tuuleke puhub, vee peal on kerge säbru. Ehk - kevadine Koiva jõgi oma parimas ilus.

Kolm päeva süstades, 1.- 3. mai. 86 kilomeetrit, Sietiņiezise kaljudest Valmiera all kuni Rāmkalni pargini Murjāņi asulas. Sõitsime mööda Ligatnest, Cesisest, Siguldast. See on Koiva / Gauja kõige ilusam ja kõige turistikam lõik. 

Siguldas käisime lillelaadal ja tarzanpargis - kes sõitis tõstukiga, kes monorelsiga.

Ühe lõuna pidasime Amata jõel, nii et sõitsime paarsada meetrit ka sellel. Lisaks nägime Brasla jõe suuet.

Ilm - suurepärane. Teise õhtu laagris saime paar sabinat vihma, aga see ei häirinud eriti. Hommik oli troopiliselt soe. Mõni virgem käis ujumas.

Sõita oli lihtne ja mõnus. Koiva see lõik on kevadel hea kerge jõgi. Tuul oli vastu, kuid ühtlane tugev vool oli tuulest tugevam. Erinevalt Eesti jõgedest pole Koival puid ega muid takistusi. Minu ainus ohtlik hetk oli üks järsk kurv, mis mu süsta ootamatult tagurpidi (saba ette) pööras. Mõnikord ehmatas järsk tuuleiil. Sõitsime aga üsna tempokalt.

Üks laager oli ametlikus laagriplatsis, teine - Brasla jõe suubumis-kohal.

Lätlased on toredad. Peatusime korra jõe ääres platsis, sinna sõitis auto. Meie kartsime, et aetakse ära, eramaa!!! Lätlased aga tulid vabandama, et pinke on istumiseks nii vähe, ja lubasid kohe juurde tuua. Cesise juures käisin allikast vett võtmas - mind lubati lahkelt saba etteotsa - mul oli üks kanister, perekonnal minu ees julgelt üle saja liitri suuri pudeleid.

Ühtegi teist süsta ega kanuuga matkajat me ei näinud. Brasla jõelt tulid kaks aerulauaga sõitjat. Viimasel päeval kühveldasid meist mööda Gauja XXL 90 km distantsi võistlejad. (Gauja XXL pikim distants on 420 km, kogu jõgi.) Ramkalnsi rannas olid ühe teatevõistkonna vahetusmehed. Sõideti 44 aastat vana paadiga, ka sõitjad olid taadid ja memmed, aga liikusid jõel päris vilkalt. Kuid muidu oli jõgi ootamatult tühi. Lätlased sõidavad Koivat suvel, kui on soojem vesi, aga jõgi ise madalam. 

Super aitäh P-le korraldamast, ja kogu seltskonnale, kes need matkad nii mõnusaks teevad!

Minu igakordne roheline süst

Esimene õhtu

Teise õhtu vihmane hetk

Sigulda silla all

Tavaline kaljune Koiva :)

Nägime Pärnu maanteel karu

auto aknast, Pärnu maanteel, Märjamaa kandis.
3. mai õhtul hämaras.
Maantee ja metsa vahel oli mingi tume mütakas -
karupoeg!!!
Kõik autos olijad nägid selgelt, et oli karu, nii et eksida ei saanud.

Ma ei ole karu kunagi looduses näinud. Slovakkia Tatrates sõitsime samuti autoga karust mööda, aga mina olin roolis ja ei näinud.

Karu jälgi oleme küll näinud, isegi Purtse rannas meie maja lähedal.

Vot siis... Matkad ja matkad mööda Eesti võpsikuid, aga karu näed hoopis autoga sõites.

Kaks päeva suve

Kas te olete kuulnud, kuidas meri karjub? Mina vist ei ole. Aga täna kuulsin. Tuhandete hanede hääl jõudis kerge põhjatuulega randa. See oli... müstiline. Kaagutamise ja oigamise vahepealne, ebamaine. Võtsin binokliga veidi kõrgemalt vaadata (meil on kõrge kallas) - mis silmaga näha kui hall triip mere peal, oli binoklis hanede viirg. Silmapiirist teiseni. Palju neid seal oli - ei tea - tuhandeid, kümneid tuhandeid...?

Enne muidugi lendasid kõik need haned üle me pea merele, ja õhtupoolikul merelt põldudele sööma ja loojangul uuesti merele. 

Ehk siis kevad maal. Ilm oli reedel täiesti suvine, higi voolas. Täna (vaikne laupäev) oli hommik palav, lõunast läks pilve ja õhtul tuli äike peale. Ülejäänud pere pidas pühast kinni ja käis Poruni matkarajal, mina lõpetasin ikkagi eilsed puu- ja aiatööd ära.

Saime maha võetud ehitamata lauda varemetesse kasvavad valele poole längus puud. Mina saagisin, A sikutas. Kõik läks täpselt õigesse kohta - aitäh!!! Lisaks tavalised kevadised koristused - kääridega puude ja põõsaste kallal, rehaga tammelehtedes. Proovisin kibuvitsa üles kaevata, aga olen sellega kümme aastat hiljaks jäänud, kõik aed on võsusid täis. 

Suvi maal on tore. Lõunasöök õues, õhtusöök lõkke ääres, hommikusöök õues, ennelõunane kohvi õues. Viskasin mere ääres lutsu ja vaatasin laineid. Sain selle aasta esimesed sääsekublad (nood sügelevad mitu päeva). 

Ühtlasi esimene kevad maal ilma emata. Ungari sirel oli talvel maha murdunud... 

Teatris: "Leviaatan"

Etendus "Leviaatan". Krulli kvarteli tehasehoones. Teater "Ekspeditsioon", Lauri Lagle ja Eero Epner. Kolm+pool tundi. Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Jörgen Liik, Simeoni Sundja ja Sander Roosimägi. Lisaks tugev tiim, mis kujunduse ja muusika välja mõtles, lava ehitas ja näitlejad etenduse ajal elus hoidis. (Karabiinide lõginat oli kogu aeg kuulda.)

Esimest osast ei saanud mitte midagi aru. Muusika- ja sõnalavastus, palju kõva häält ja metallist asjade kolkimist, aga miks? Publik naeris kogu aeg, sellest ka ei saanud aru. 

Teine vaatus tegi kohe selgeks, et esimene oli lihtne ja selge ja isegi lapsik. Ehk siis aru sai veel vähem :) Aga nüüd naersin mina ka ja täiega. 

Minu jaoks tegid kogu arusaamatuse tasa muusika ja postitantsu etteasted. Eriti muusika! Mu lemmik saksa bänd on Einstürzende Neubauten, https://neubauten.org/de/. Nende kontserdid on väga sarnased, taotakse metalli- ja plekitükke ja tihti on toimlaks vana tööstushoone. Nii et torujuppe ja metallplaate toksivad ja laulvad näitlejad olid nunnult tuttavlikud :) 

Muusika näide proovidest. Näha on löök- ja puhkpillid, muuseas kanalisatsioonitorudest tehtud didgeridood. Päris etenduse pillide valik oli muljetavaldavalt lai ja neid mängisid kõik.
https://www.facebook.com/ekspeditsioon/videos/3518442595114990/

Foto on lavastuse ametlikest materjalidest. Kahjuks ei ole ühtegi avalikku fotot muusikariistadest. 

Lavastajatele aga edaspidiseks - palun tehke rohkem muusika- ja tantsunumbreid!!!
Sellega võidate minusuguse kultuurikauge vaataja ära üks, kaks ja põmm!

Oligarhidel külas: aerulauaga Pirita jõel

Mõtled, et sõidaks veidi aerulauaga. Siis aga kaevud kodulukku ja kulutad sellele rohkem aega kui vee peal. 

Käisime aerulauaga Pirita jõe lõigul Lagedilt Nehatule. Sisse Vabadusvõitluse muuseumi juures, välja enne Peterburi maantee silda Väo Olerxis. Ilm oli väga soe, jõgi rahulik. Keegi ei saanud vist jalgagi märjaks. Mõnus sõit heas seltskonnas. Aerulaud on madala jõe peal väga hea valik.

Jõele lisaks käisime kahel saarel: Nehatul ja Lagedil.

Mõlemad saared on lootusetus võsas ja tunduvad mahajäetud kolkana. Aga...

Lagedi saarelt viib sild maismaale. Maa-ameti kaardil seda silda ei ole, aerofotol on vana silla jäänused. Kuid kate sillal on värske. Silla juures kaldal on Lagedi mõis. Google kaardil on selle kirjeldus "turismimagnet" ja "praegu avatud". Kuid ala ei jätnud "avatud" muljet. Piilusime jõe äärt pidi (kallasrada ikkagi) õuele. Õuel olid skulptuurid, hobused ja... paabulind. PAABULIND. Saba oli laiali ja tohutu, suur nagu... sein. Ma ei ole sellist varem näinud.

Venekeelne töömees ütles, et mõis on "era" ja "suletud". Läksime tagasi ja sõitsime edasi.

Kodus aga hakkas huvitama - kelle mõis see siis on? Ja kas saar on ka eraomandis.

Oh sa mu meie!!!

Lagedi mõisa omanik on Maria Chulets. Ärimees Aleksei Tšuletsi tütar. Tšulets on Paldiski põhjasadama omanik ja kütuseärimees. Preili Chulets on ratsutaja.

"Maria Chulets – kõige ihaldatum vene pruut Eestis"
https://ekspress.delfi.ee/artikkel/69106713/maria-chulets-koige-ihaldatum-vene-pruut-eestis
Päris lahe artikkel on.
"Maria kahekorruselise maja (sellesama mõisa siis - KV) aknast avaneb vaade Pirita jõele, kalameestele, kes üritavad särgesid kätte saada, ja saarele. Täpselt nii – teispool vett on seesama saar, mille ostis Peterburi linnapea Valentina Matvijenko poeg. Nüüd on Matvijenkod ja Tšuletsid naabrid: üks saare kümnest hektarist kuulub endiselt Maria perekonnale."

Isa Aleksei on puhastverd oligarh. "Viimsis 64miljonilist villat ehitav rikas ärimees..." "Madala profiiliga..." Vahepeal läks poliitikasse (püüdis Paldiski linnas korda luua) ja andis intekaid. Nüüd on osa ta vara Vene sanktsioonide rikkumise pärast arestitud. Maja on tal Viimsis Paadi kõrval. 

Mariast ja mõisast on veel selline tore artikkel. Postimees, 2018:
https://maaelu.postimees.ee/4394285/lagedi-moisa-kulastajateks-on-praegu-hobused

Mõisal on veebisait ja "dokumentaalfilm". Mõlemad tunduvad olema AI abil tehtud ja mega veidrad. 

https://lagedicastle.com/et/lagedi-mois/ kirjutab:
"Helikopter maandumisplats: Rõhutab helikopterite maandumise mugavust."
"Planeerige oma külastus - Olgugi kas rahulik põgenemine või sündmusterohke kogunemine, lubab Lagedi mõis unustamatu kogemuse."

Ja "film" on issuu-s: "Lagedi mõis (1397) | Dokumentaalfilm evolutsioonist".
https://issuu.com/lagedicastle/docs/lagedi-mois-1397-dokumentaalfilm-evolutsioonist

Täiesti arusaamatu.
Oleks nagu turundus, aga nagu poleks ka.
Sihtgrupp on neil ilmselt samuti vene rikkurid - mõisal on Googles venekeelsed arvustused ja nood tunduvad siirad: "lahe koht priva ürituste jaoks". 

Igatahes on selles seltskonnas paabulind tõesti kohane. Ja kallasrajast nad ilmselt väga ei pea.

Lagedi saar oli aga päris maailmaklassi rikkurite käes. Kunagi oli see Sommerlingi-nim. kolhoosi ja Linnuvabriku peokoht ja korras. Kuid siis läks saar Peterburi eliidi kätte:
2006 - https://arileht.delfi.ee/artikkel/51051460/peterburi-kuberneri-poeg-kolib-koos-sopradega-pirita-joe-saarele
"Peterburi kuberneri poeg Sergei Matvienko ehitab Pirita jõele luksuselamutega paradiisisaare ning avab Tallinna ja Peterburi vahel kopteriliini. [....] 15 reisijakohaga kopterid hakkavad iga päev kahe linna vahel kursseerima."

Mativenko ema oli Venemaa asepeaminister, parlamendi spiiker ja "Putini lemmikkuberner".
Kuidagi on asjasse seotud veel Eesti Lukoili ja Ja Sankt Peterburi panga omanikud - samas pangas töötas Neivelt:
https://epl.delfi.ee/artikkel/51043472/lagedi-saarest-voib-saada-vene-arimeeste-kodusaar
https://www.postimees.ee/7486824/sanktsioonidki-ei-aita-vene-eliit-on-hoivanud-eestis-ajaloolise-moisa-ning-saare

Pronksiöö ajal taandusid venelased Eestist. 2024 müüdi saar lõpuks maha - ei tea, kellele. Sellest siis ilmselt praegune ehitus seal.
2024 müüdi saar edasi, aga pole teada, kellele:
https://www.postimees.ee/7957658/unaruses-saar-vene-arimeestele-kuuluv-saar-pirita-joel-laks-enampakkumisele
https://www.facebook.com/story.php/?story_fbid=962614635563134&id=100054438192741&_rdr

Nehatu saar ja mõis on tiba leebema ajalooga. Aga ka seda on reklaamitud kui rikkurile sobilikku imelist keskkonda.

"Elumaja alt jookseb läbi vana veetunnel, seisukord selline nagu eile tehtud, sellest on vesi ja kalad läbi juhitud, seega maja on võimalik ehitada nii, et nt elutoa põrand oleks osaliselt klaasist ja põranda all näeks ujumas kalu. Sellist võimalust teist ei ole. Kala tuleb kevadel kudema otse köögiakna alla."

https://arileht.delfi.ee/artikkel/84612839/fotod-otsid-tallinnas-privaatsust-eksklusiivne-nehatu-saar-ootab-omanikku

Ootame siis arenguid. Detaiplaneeringu järgi saab Lagedi saarele rajada üheksa maja ja Nehatule ka mitu. Kas paari aasta pärast on seal relvastatud valve ja jõe peal enam sõita ei saa? Ootame, näeme.

Sihuke ilm!!!

Tarvilik lisavarustus - pall

Ründab kärestikku

Miljardäride radadel

Nehatu saare kaldas

Masila soo suusamatk, veebruar

Meenutus talvest.

50 kilomeetrit Tallinnast lõunas on Masila soo. Temaga samas rabade vööndis on veel Lelle, Palasi, Keava, Loosalu, Aela rabad, Pususoo, Laukesoo. Kõik need on ilusad rabad - avatud maastik ja suured tihedad laukad.

Käisime veebuaris seal suusamatkal. Imeline ilm, super seltskond. Laugastel oli puhas jää. Ma varem olin Eestis suusamatkamise kohta veidi kõhklev - võsa ja kole. Viimaste aastate matkad on aga kõik olnud kas väga ilusad või väga huvitavad.

Masilasse saab mugavalt ligi läbi Kuimetsa. Parkida saab vana kõrgepingeliini ja tee ristumisel. Pärast saab Habajal pitsat või fish-and-chipsi.

Strava rada: https://www.strava.com/activities/13581578067

Eks-elektriliin

Lõpetasime kraavis. Aga suusad on all :)

Suur tükk ajas suu lõhki, ehk meie Türi-Tori süstasõit

Lühidalt:
Läksime Türi-Tori maratonil süstaga ümber, ja katkestasime Kurgjal. 78 km asemel sõitsime 31. 

Saatuslik Laupa pais

Pikalt:
Panin meid talvel kirja Türi-Tori kiirlaskumisele. See on kevadise suurvee süstamaraton Pärnu jõel. Distantsid on 47 (tite-), 78 (põhi-) ja 104 (maratoni-). Põhidistants algab Türilt ja lõpeb Toril. Pärnu jõgi on kevadise suurvee ajal kiire, kärestikuline ja üldiselt kerge sõita. Seepärast siis "kiirlaskumine".

Ma olen enne käinud ühel süstavõistlusel: eelmisel kevadel Loobu jõe 21 km poolmaratonil. Mingit sportlast must pole. Enne sõitu tekkis kerge paanika, sest me polnud partneriga hetkegi süstas koos istunud. Proovisin meid lühemale rajale ümber regada, aga ei saanud (sest eraldistardi kohad on kõik loetud). Niisiis ikkagi 78 km. Eesmärk oli rada ohutult ja aeglaselt läbi sõita. Kuivülikondi meil polnud. 

Eelmisel õhtul panime süsta Tarbja paisjärvel vette ja proovisime ära. Hea lai kahene. Ööbisime Türil Veskisilla kodumajutuses, otse stardi kõrval, ideaalne. 

Hommik rõõmustas meid valge maaga. Lumi!! Ilmaennustus: 1C, tugev taganttuul. Brr... :(

Meie start oli üsna hilja, kell 8.47.

10 km stardist allavoolu on Laupa pais. Raja kirjeldus: "Laupa veskitamm. Olenevalt veetasemest on see koht pakkunud arvukalt ümbeminemisvõimalusi. Kitsast läbisõidust üritatakse tihtipeale ka mitmekesi korraga läbi pressida - tavaliselt siis läheb mõni ümber. Siin on kõrget lainet ja kärestikusõidu emotsioone." 

Meie sõitsime paisu astangul lihtsalt vastu kivi. Süst läks ümber. Meie sulpsasime vette. Õnneks jäid alles nii süst, aerud kui kogu muu kraam. Saime kohe kaldale. Aga oli külm. 

Vahetasime riided (kuivad on alati süstas kaasas) ja sõitsime edasi, aga külm jäi. Lisaks oli nüüd hirm uue ümbermineku ees. Leidsime, et targem on Kurgja kontrollpunktis sõit lõpetada. No ei olnud mõnus sõita. Igasugu eneseületusi on elus tehtud, sama paarilisega oleme pikkadel rogainidel käinud. Aga täna ei olnud see päev. 

Niisiis läksime Kurgjal välja, pakkisime end kokku, käisime Kohilas saunas ja oligi kõik. 

Mis siis valesti läks:

- Liiga pikk rada meie / algajate jaoks, 47 oleks olnud paras. 
- Selle ilmaga oleks ikka kuivakat vaja. 
- Olime sõites aeglased. Isegi ümbermineku ajakulu arvestades olime me Kurgjal väga hilja. Lõpuni sõites oleks pimeda peale jäänud. Lambid olid kaasas... aga ikkagi. 

Minu jaoks oli õpetlik ka see, KUI palju sehkendamist võttis selle ürituse (minu poolne) korraldamine.

Aitäh paadivend VV-le ja tugitiimile! 

Varasemad Pärnu jõe peal sõidud,
- 2024 mai süstamatk: https://kurinurm.blogspot.com/2024/05/parnu-joe-sustamatk.html

- 2018 augusti kanuumatk: http://iiida.blogspot.com/2018/08/parnu-joe-kanuumatk.html

Valgejõe süst ja esimene suplus

Päris suurvett sel kevadel ei ole, sest lumi sulas talve jooksul ära ja kõige kõrgemad veeseisud olid hoopis jaanuaris. Aga ikkagi on Põhja-Eesti jõed sõidetavad. Laupäeval, 30. märtsil käisime Valgejõel.

Korraldaja - Indietours / Mairo. Hea ja tore nagu ikka.
Mairo ja Sirliga võib julgelt igale poole minna. 

Distants - 18 km, Suru sillalt Nõmmeveskile.

Kõigile anti kuivülikonnad. Ainus keelduja olin mina. Ühtlasi olin ma ka ainus, kes jõe peal ümber läks. (Üks härra läks ümber ka süstast kaldale tulles.) Sõitsin põmm! vastu kivi. Süst ümber ja mina vees. Vool oli kiire ja ma ei saanud kinni pidada. Lasin siis süsta ees ujuda, hoidsin ise tast kinni ja ulpisin järgi. Vesi oli madal, vast vööni, aga kaldad kõrged. Lõpuks sain välja, kallasin süsta tühjaks, sain kaaslaste käest oma aeru tagasi ja sõitsin lõpuni. Külm ei olnud. See kõik juhtus päris viimases kärestikus enne Nõmmeveskit.

Nägime mingit looma - ilmselt minki. Lippas piki kallast. Keerasin süsta ringi ja sõitsin talle järele ja nägin teda veel mõnda aega.

Kanasupp

Jätkuks Kaamose ja W toidublogile.

Pilt petab! Pott on pea täis.

Kanasupi sisse läheb:

- pakk kanafileed
- kartul
- porgand - mida rohkem, seda uhkem
- sibul või kaks
- kapsas (peab olema hästi värske, muidu pole mõtet)

- võid

Tööjärg:

- porgandid koorida, viilutada, koos võiga pannile sooja
- kartulid koorida ja tükkideks
- eel-eelviimase kartuli tükeldamise eel panna kiirkeedukann vett täis ja keema
- kartul ja porgand pott, keev vesi peale, ajada keema ja nii hoida

- kana hakkida ja võiga pannile sooja (natuke läheb tükeldamise ajal kassile ka)

- (kui on rohkem kana, siis kahe eraldi portsuna)

- kana praadumisel tekkiv vedelik lusikaga potti ümber panna
- kanale pipart ja soola, ja otse pannilt potti

- kapsas laisalt hakkida ja potti

- paar lusikatäit võid otse potti lisada

5 min pärast kapsa lisamist on supp valmis.

Kes märkas, mis panemata jäi? 
Mina sain aru esimese suutäiega: sool!
Või puljongikuubikud.
Sellise potitäie kohta võiks neid minna mitu.

Kui kapsast pole, siis lähevad supi sisse nuudlid, mõni minut enne valmimist.
Muidugi võib igasugu maitseainetega eksperimenteerida. See siin on baasretsept. 

Tegu võttis täpselt tund aega. Tegin üksi, kõik hakkimised jne nullist. Nõud pesin ka samal ajal ära, supi valmides oli köök puhas, pannid ja lõikelauad tagasi oma kohal. 

Suppi tuli umbes 8 liitrit. Kümneliitrine pott mitte päris täis. Supp on paks, kulp peaagu seisab sees püsti.

Sellest jätkub meile peaaegu kolmeks päevaks. Ütleme 13 toidukorda. 60/13 = umbes 5 minutit koka aega ühe portsjoni kohta. Päris aja-ökonoomne. 

Halleluuja!

Võtsin korra kiigata oma kajakambrist välja. Kaugele ei söandanud, natukene. Aga ka sellest piisas. Meeleolu on pidulik, ülev, natuke ootusärev ja väga võidurõõmus.

"Kuna vastane kisab eriti valusa häälega, peavad meie asjad tõesti väga korras olema."
"Kolm aastat on see slaavi hõim meie kulul sõdinud ja meid narrinud. Oligi kohane see lõpetada väikese naljaga nende enda arvel."
(vene kanalites) "Putin tundus alguses veidi järsk, aga ta on hea juht ja mis peamine - oma."
(eesti kanalites) "Lõpuks ometi saab meie korrumpeerund, peast mädanev väikeriik oma õigele kohale tagasi. Peded lootsid raha ja relvadega suures poliitikas osaleda, hea vasall olla ja tänuvõlga osta? hahahahaa! paras!"

Ma nüüd teen väikese pausi sots-meediast.
Ütleme - kolm päeva?

 

Mitmel saarel oled käinud?

Käis külas Eestis elav välismaaline, kes ütles, et ta on käinud kaheteistkümnel Eesti saarel. Oo!!! Hakkasime kokku lugema ja saime umbes samapalju.

Mitmel saarel oled käinud sina?

Tegin inventuuri, piki rannikut geograafiliselt päripäeva:

1. Kihnu
2. Saaremaa
3. Muhumaa
4. Abruka
5. Viirelaid (Muhumaa ja mandri vahel)
6. Hiiumaa
7. Vormsi
8. Hobulaid (Haapsalu ja Pullapää neeme lähedal)
9. Osmussaar
10. Suur-Pakri
11. Väike-Pakri
12. Naissaar
13. Aegna
14. Kräsuli
15. Prangli
16. Koipsi saar Kaberneeme lähedal
17. Pedassaar Kolga lahes
18. Hara saar Lahemaal Hara sadama lähedal
19. Mohni saar
20. Saartneem ehk Kuradisaar Käsmu lähedal 
21. Piirissaar Lämmijärves
22. Tauksi saar Topu lahes, 17. jaanuar 2026

Lisaks pisemad laiud:
- Heinlaid Tõstamaa juures
- Selglaid ja Pöörilaid Varbla laiustikus
- Kitselaid ja Pihelgalaid - nendele ujusin ringi peale ja puutusin maa varbaga ära
- Pitskele ja Pühadekare Muhumaa lähedal
- Kassari
- Sitarahu Tahu lahes mandri ja Noarootsi vahel
- Hosgrunne laid Riguldi lähedal Noarootsist põhjas
- Pandju saar Rohuneeme rannas
- Kumbli saar Kräsuli ja Aegna juures
- Älvi saar Lahemaal Natturi neeme otsas
- Topu lahe laiud: Holmirahu ehk Krimmi saar, Ärmarahu, Ülerahu, Alarahu
- Virtsus põhjas asuv laiustik ehk Kõbajad: Suurlaid, Kingissepalaid, Pihlalaid, Lammaslaid

Lisaks järvede sees olevad saarekesed:
- Soodla veehoidlas
- Paunküla veehoidlas
- Pae järves Lasnamäel
- Kaunissaare veehoidlas - bussipeatusega saar!!!
- Viitna Pikkjärves
- Vaskjala veehoidlas
- Vandjala veehoidlas
- Kivijärve saar Koitjärve rabas (see on konkreetne saar)
- Keila jões (joast ülesvoolu) 
- Pirita jões (kloostri taga, Kabelimäe saar ja kolm väiksemat veel)
- Harku metsa "rõngasjärve" liivakarjääri saareke
- Donquixote saar Tammemäe karjääris 

Saared, millele tahaks minna:

- Ruhnu

- Manija - käidud talvel 2026 jalgrattaga, Kihnu sõidu järel

- Oosäär ja muu Paatsalu ümbrus

- Rame laht Virtsu ja Pivarootsi vahel
- Saaremaa kagupoolne ja läänepoolne rand, Vilsandi
- Kesselaid
- Lagedi saar ja Nehatu saar - käidud 13. aprillil 2025 aerulauaga
- Keri saar (Pranglist põhjas)
- Rammu ja Rohusi Kolga lahes
- Kõrgesaar ja Tütarsaared - see on praegu Venemaa, aga ehk kunagi enam ei ole!!!

Osmussaar

Piirissaare roostik

Mohni keerukad keelualad

Laager Võilaiul, enne hobuste rünnakut

Hiiumaa, Sarve poolsaar

Rohulaid, uisutades üle jää

Koitjärve raba

Lastega Himosel suusatamas

Himos on suusakeskus Lõuna-Soomes, Helsingist kolm sõidutundi põhja poole. Käisime seal laste ja sõpradega suusatamas. Keskus on väike - 20 rada, kõrguste vahe 120 .. 150 meetrit. Kuid siiski suurem kui Messilä, kus me eelmisel kahel talvel sõitmas käisime.

Mina tõstukil. Fotod: A-L ja T.

Oli tore. Lapsed sõitsid punaseid ja ka musti nõlvu (Soome kategooriates). Algajatele sobivaid siniseid on Himosel vähe. Lumeolud olid keskmised - ilm üle nulli, lumi kohati märg ja raske. 

Ööbisime väikeses palkmajas mäe tipus, tõstukijaama lähedal. Õhtul sai otse majani suusatada, hommikul suusad alla panna ja rajale tuhiseda.

Lisaks mäesuusale tegime paar ringi murdmaad - sealsamas mäe tipus, maja juures. Käisime ka lähedasel järvel uisutamas, kuid jää oli minu jaoks kehv. Uisuplaanid olid üldse uhked, kuid läksid sooja ilma tõttu vett vedama.

Mäel oli väga palju eestlasi. Parklas oli soome autosid rohkem, kuid soome keelt ei räägitud üldse. Ainult blondid soome preilid pahandasid "voi v***u", kui neil lumelaud tõstuki värava taha kinni jäi. Muu jutt oli kõik eestikeelne :) 

Himosel on täiesti okei kiirtoit, 15 euro eest saab kõhu täis. Ülal kohvikus sai praemuna ja singilõiguga karjala pirukaid :)

Reisi hind tuli 350 / 450 eurot inimese kohta sõltuvalt sellest, kas olid oma suusad või laenutuse omad. Selles sees siis kõik kulud - laevapiletid, kütus, öömaja, mäepiletid, söök tee peal ja mäes. 

Meie majake. Kuuse taga paistab Vuorikahvio silt.

Õhtu merel

Hakkab hämarduma, teen viimast tiiru.
Teised uisutajad on lahkunud, kuid on tulnud uus sõitja, tume kuju pealambiga.
Sõidan mööda, soovin jõudu.
Lambi tagant: "Kaur, sina või?"

Mu lapsed naeravad, et ma tunnen lihtsalt kõik inimesi.

Fotod: Kopli ja Rohuneeme rannad, 18 & 19 veebruar 2025.

Võtame rahulikult

Kaks kuud tagasi:
"Tegin viis padeli trenni nädalas. Seepeale hakkasid liigesed üles ütlema ja vanad vigastused lõid välja. Läksin arstide juurde, trenne ei tee, ja kui kunagi uuesti hakkan, siis häääääästi rahulikult."

See nädal:
Teisipäev - Vaida jääväljadel uisutamas, kaks ja pool tundi.
Kolmapäev õhtu - jõusaal, treeneriga, poolteist tundi.
Neljapäeva hommik kell 7 - Maardu järve peal uisutamas, tund.
Neljapäeva õhtul kell 6 - aerutamise trenn, 1:15. Pärast väänad särgist vett välja.
Neljapäeva õhtul kell 8 - Härma ringil uisutamas, tund.
Reede hommik - jõusaal, treeneriga, poolteist tundi.
Reede õhtu - füsioteraapia sessioon.

Nii hoida, eksju? 

 

Vasaku ratta päev

Täna ei olnud mul just parim päev autosõiduks. 

Tartu maantee, õhtul kell pool kuus. Hoiduge. 

8.58 avastasin, et olen unustanud auto hoolduse aja - kahe minuti pärast. Väike plahvatus peas, kiire telefonikõne, vabandused ja uus aeg.

Hommikune Tallinn oli üleni jäites ja teed ülilibedad. Järvevana teel sõideti 60 km/h! 

Päeval oli asja uuele Vaida liuväljale. Ajasin suunad sassi ja sattusin põlluvaheteele. See oli sügavas, õõnsas jääs - sõites purustasid rattad jääd ja põhi käis vastu teed. ("Hea, et see hooldus homsesse sai, vaatavad põhja vigastused ka üle.") Ja tee lõpus olid... betoonplokid. Armas külamees, kes sa need sinna panid, MIKS??? Niisama ei roni selle raja peale niikuinii keegi. Nüüd pidin auto kuidagi ringi keerama ja sama tee uuesti läbi sõitma. Mu rataste jäljed roobastes olid... džiipi väärt. 

Vaidast tagasi sõites ei märganud ma kiirtee pealesõitu ja tegin ootamatu ekskursi Patikale.

Õhtune töö-kodu ots. Heal ajal sõidab seda 10-12 minutit, hommikusel tipptunnil 13-15, õhtusel tipptunnil alla 20 minuti. Aga täna! Pöörasin miskipärast Tartu maanteele. 600 meetrist juppi Faehlmanni ja Odra ristmike vahel sõitsin-seisin 26 minutit. Koguaeg töölt koju 51 minutit. Miks ma nii tegin...? Ei tea.

Homme (või juba täna) uus hoolduse aeg. Eks näis... 

Betoonist plokid :(

Uisud põllul

Vesi oli laskunud, jää mürtsus ja paukus

Mina :)

Päikest nägi ka!

Kassiga sünnipäev, sport ja spordifoto

Oli sünnipäev; sain 55. Eelmisel aastal lubasin, et teen selle puhul matka Virunurme rabas. Aga ilm on nii soe, et rabad on kõik lahti, kuidas sa matkad.

Selle asemel tegime kultuuriürituse. Käisime Läti uut kassivideot vaatamas. Broneerisin Artises väikese saali (72 kohta) ja kutsusin selle rahvast täis. Pärast sõime sealsamas kringlit ja salatit. Oli tore. Ainult saal oleks võinud veel suurem olla :)

(Idee kino-sünnipäevaks tuli ühelt sügiseselt ürituselt, kus sama asja tehti Sõpruses, ja Katilt ja A-lt.)

Salatit jäi järgi, nii et tegime järgmisel õhtul meie pool väikese järelpeo.

Ostsin kassiga pusled, kaks tükki. Iida pani enda oma kokku ühe päevaga. Mina... ei oska. Arvutasin, et kui ma iga päev kaks tundi pusin, saan valmis augustiks. Ja see on veel väike, 1000 tükiga pusle. Iida paneb kokku ka 3000 ja 5000 tükiga pannoosid.

Suusatada ei saa, seega peab tegema muud moodi sporti:

- Jõusaalis. Mul on esimest korda elus eratreener. Ma olen tiba skeptiline, kas treenerist mingit kasu on. Targemaks saan küll, ta näitab mulle igasugu masinaid ja harjutusi. Aga kui teha lihtsalt tavalist käed-jalad-kõht tsükleid, saaks vist sama tulemuse? Kas on vahet, kuidas täpselt ma kükke teen ja kas ma jalgu treenin peene masina peal või lihtsa väljaastega?

- Aerutamistrennis. On aeru-ergomeeter ja siis peab seal end väänama ja aerulaadse pulgaga vehkima. Üsna raske on, just koordinatsiooni pool. Kahjuks ei saa pilti panna, tüdrukud hakkasid pildistamise peale hirmsasti kilkama ja keelasid igasugu jäädvustamise ära.

- Uisutamas. Käige teie ka!!! Viimati sõitsin Lasnamäe raja peal ihuüksi. Oli a) kell 17.30 ehk tööpäev lõpp, kus kõik spordiklubid on triiki täis, b) imetore ilm - kerge külm ja tuulevaikne. Pilet on endiselt 4.50. Tobe on täiesti üksi tühjal staadionil ringe teha.

Käisin Fotografiskas Lembit Peegli fotonäituse tuuril Jarek Jõeperaga. See oli super, täielik elamus. Mul ei ole erilist huvi ei tippspordi ega spordiajaloo vastu. Kuid üks spordifotograaf teise elu ja tööd lahti rääkimas oli ikkagi väga, väga hea. 

Selline rahulik talv. Suusatada ei saa, merel uisutada ei saa, seega jääb aega kõige muu jaoks.