Matsalu - Paatsalu rattamatk

Tegime sõpradega Läänemaal kahepäevase rattamatka. Sõitsime parasjagu, 70 + 65 km, et jõuaks maastikku nautida ja kultuuriväärsusi vaadata. Õöbisime Voose külas Voosemetsa puhketalus. Telkida ei oleks tahtnud: sääski oli miljon.

Esimene päev: ring Virtsu maanteest põhja poole: Matsalu, Keemu, Salevere, Kukerand, Uisu pank.
Teine päev: ring maanteest lõunas: Hanila, Laelatu, Puhtulaid, Virtsu, Pivarootsi, Paatsalu, Vatla.

Matk sai täiesti südasuvine - palavus, päike ja äike. Õnneks jäime ise kuivaks, sest esimesel päeval sadas täpselt lõunasöögi ajal ja teisel päeval tegime ringi ümber äikesepilve. Käisime mõlemal päeval meres ujumas. Juuni algus ja vesi juba soe.

Oivaline seltskond ja ilus maastik - imetore sai!!!

Pikem jutt: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2024-matsalu-paatsalu-rattamatk

2024 Roheliste rattaretk - Tartumaa

Enne Pangodit

Roheliste rattaretk Tartu kui Euroopa kultuuripealinna ümber. 
17. - 19. mai 2024.
220 = 60 + 95 + 60 km.
Ilm oli täis suvine - kõik päevad 25 kraadi ja päike. 
Meil kõik lapsed kaasas, lisaks JT, ja palju sõpru ümber.
Öömaja oli suurepärases Käbliku talus Saverna lähedal. 

Kaks aastat tagasi korraldasin ise siia poiste rattamatka Tartu - Elva - Tartu. Paljud kohad olid seetõttu tuttavad. Aga rohelised leiavad igast piirkonnast uut ja huvitavat, nii ka nüüd:

• Põllumajandusmuuseum Ülenurmel ja "Peedist pesumasin" näitus - nõuka-aegse isetegemise ja nupukuse ägedad näited.
• Karilatsi vabaõhumuuseum ja külakool.
• Luke mõis ja selle tohutu park miljoni kohvikuga.
• Kodas - siidritalu entuka pererahva ja huvitava ekskursiooniga.
• Tõraveres käisime "meie" endise teleskoobi majas. Teleskoobi asemel on tornis nüüd tohutu noku.
• Ma ei jõudnud vaadata Andre juustutalu ja Maajaama tehno-kunsti ega kuulata kohajutte ega pisemaid kontserte. Programm oli rikas - nagu rohelistel ikka.

Süüa anti ka hästi, eriti meeldisid:

• Varbuse muusikamõisa kohvik, üliarmas
• Nunnud burgeri-poisid enne Varbust
• Kalarestoran Pangodis, kes mulle heast tahtest kohvi välja tegi
• Nõo konsum, kuhu poistega jäätisele põikasime
• Luke mõisa miljon kohvikut. Seal pidi olema kohalik kohvipäev ja mõisa valitsemaja avamine. Süüa tehti hingega ja müüdi omahinnaga. Ootamatult saabus kohale kaks tuhat näljast röövratturit. Esimese kohviku supipütt söödi tühjaks enne päeva ametlikku algust. Kohvikute rahvas kirus - neid ei olnud keegi hoiatanud. Kuid noh, parem ratturid ja saba ja tühi saialett, kui tühi park ja müümata pirukad.
• Atlantise kohvik Emajõe ääres, käisime matka lõpus jäätisekokteilil

Muusikaline hailait oli Nedsäjä küla ansambli konsert - korralik simman, nagu peab. Esimesel päeval oli Tartus Jaan Sööt ja viimasel Curly Strings, toredad on nemadki. 

Poisid sõitsid hästi, ehkki pikal päeval valisid lühema raja (65 km, mitte 95). Suurem osa rada oli kruus ja liiv ja mägine. Kutid ronisid jõuliselt ja laskusid julgelt. Keegi meist ei kukkunud, vist ühtegi ohtlikku hetke ka ei olnud. Tublid!

Et endal liiga lihtne ei oleks, sõitsin läbi Kiidjärve - Taevaskoja matkaraja. Ei soovita, kui just väga MTB fänn ei ole. Tõusud nagu seinad, laskumised samuti. Ähkisin ja higi voolas. See-eest olin seal tõesti ainus matkaja :) ja sain uhkelt üksi RMK Sõnajala kempsus käia :) 

Kuna suvi, sai nii jäätist, päikest kui ujuma. Käisin Käbliku talu järves ja viimasel päeval Pangodis. 

Rohelised on endiselt super üritus. Rahvast on palju - aga see on ainult tore. Rajal ollakse hästi viisakad. Tõsi, ohutult sõita enamik ei oska, jäädakse lollis kohas seisma või tehakse järske manöövreid. Kuid rahvasumm on tore nii laagris, peatustel kui tee peal. Muuseume uuritakse himuga, kohajutte kuulatakse, kontserdil tantsitakse kaasa. Hästi palju oli lapsi. Minu rõõmuks oli kohal ka Hansapanga e-kanalite gäng oma vanas headuses :)

Nedsäjä poisid

Saesaare paisjärv matkaraja pealt nähes

Kati kokkuvõte matkast oli palju romantilisem:
"Roheliste rattaretk – meie noorsugu ütles, see on olulisem sündmus kui jaanipäev. Tartust algas, jõudis kaugele lõunapoolsetele mägismaadele, pakkus palju põhjuseid pidada noortele loenguid laskumistest kruusa- ja liivateedel. Viimasel päeval, kui neile järele jõudsin ja nad üle lugesin, olin ääretult uhke – kõik olid alles! Nad saavad ikka veel igas külapoes jäätist. Lendasin vist elu parimail kruusateedel – teisel päeval, kui sai 60 km asemel teha 90, seal kusagil Kanepist edasi. Need ei jäänud pildilegi. Ja linnulaul, mida oli rohkem kui ilu, ei jäänud pildile. Mõlema öö telklaager 2000+ inimesele oli otseses mõttes Tondikakul – kus seda filmiti. Lapsed nägid Taevaskoda ka mujalt kui kanuust ja Luke mõisa kohvikutepäev ei teadnud, et juba enne avamist ründab teda kiivrites rändtirtsuparv, kes sööb hetkega lõkkel keeva paja supist tühjaks ja jõuab mingis koosseisus sinna tagumise tiigi äärde elu rajumasse pop-up kohvikusse, mille hoone oli alles tellingutes. Kohtasin Eesti esimest tõsiseltvõetavat lõvi. Ahh, ja siis need teismelise välimusega tüübid, kes mängisid mõisa ees ehtsa jazzitunnetusega Dave Brubeckit!"

Ametlik päevakava (Roheliste lehelt kaob see kahjuks kärmelt ära):

I. PÄEV 17. mai, 58 km
Start: Tartu Eesti Rahva Muuseum - Toomemägi - Emajõe kaldapealne - Ülenurme - Eesti Põllumajandusmuuseum (lõunapaus) - Lennundusmuuseum - Andre Juustufarm - Käbliku talu (laagripaik)

II. PÄEV 18. mai, 95 km
Start: Käbliku talu laagripaik- Karilatsi - Kiidijärve - Taevaskoja - Postitee - Eesti Maanteemuuseum (lõunapaus) - Kanepi - Maajaam - Kodas'e siidritalu - Käbliku talu (laagripaik)

III. PÄEV 19. mai, 60 km
Start: Käbliku talu laagripaik - Kiirusmägi - Pangodi järv - Luke - Tõravere - Nõo Coop - Tartu - Raadi mõis (lõpetamine)

Kaart: https://www.google.com/maps/d/edit?mid=1_AW7IWvKlKt0abOusOff0W6sJwB54VQ&usp=sharing

Vee peal: Kahala järv ja Loobu maraton

Kevad on vee peal käimiseks kõige ilusam aeg. Linnud, õrn kaldaäärne loodus, lillevaip. Suvel oled jõe peal nagu tunnelis - roheline sein igal pool. Suurvesi on jõgedes läbi (see on märts-aprill), kivid hakkavad välja tulema, kuid voolu veel on. 

Reedel - aerulaud Pirita suudmes J ja Iidaga. Mõlasime Lükat silla lähedalt muulini ja tagasi, üle 6 km. Pirital on tore üleminek linnakärast vaikusesse. Kloostri tagused jõekäärud on tõeline nurgatagune. Sealt välja pöörates kuuled silla poolt liiklusmürga... ja saad aru, et me elame selles müras ju kogu aeg seda ise märkamata.

Neljapäeval - aerulaud Kahala järvel J ja T-ga. Kahala järv on suur (üle 3 ruutkilomeetri), madal ja mudane lomp Kuusalust kirdes. Selle äärde ei vii ühtegi avalikku teed, tal ei ole erilist randa ja teda teavad ainult kalamehed. Küll aga on ta kaldal Kahala hiiemets. Tahtsin ta ammu ära näha. Sõitsime talle siis laudadega ringi peale.

Nägime miljonit lindu. Ma ei ole sellised haneparvi (või laglesid) iial näinud, õhk mustas neist. Järvel olid kullid, luiged, sookurg, haigrud. Kergelt tuulise ja laines järve peal sõitsime 8 km. Kõige ilusamad olid järve ääresed kanalid / soodid, kus sõitsime õrnrohelise puudest lae aell. 

Ring võttis alla kahe tunni - aerulaua kiirus rahulikult matkates ongi kusagil 4 km/h. Kuid üle kahe tunni niisama sügada ei viitsi, see Kahala ringi oligi umbes maksimum.

Reedel - süstatrenn Keila jõel. Keila-Joa poest 4 km üles- ja allavoolu. Eesmärk oli ära testida WK 510 play süst, mida spetsialistid peavad nõudlikuks ja algajale sobimatuks. 

Pühapäeval - Loobu jõe poolmaraton. See oli Kati idee, et läheks süstavõistlusele :) Oli imetore. Loobu poolmaraton on Vahur Leemetsa korraldatud väike võistlus, piki Loobu jõge Kadrina lähedalt Viitna lähedale. Seekord lõpetas 61 paati - süsta, kanuud, aerulauda. Kuid korraldus - autod, kaaslased, toitlustus, tünnisaun... - olid täitsa võistluse moodi.

Sõidu esimene osa piki Udriku oja ja Loobu põldudevahelist osa on tore, kuid ikkagi igav. Poole pealt algab mets, käänakud ja keerutamine. Seal on ühese süstaga mõnus. Mul oli siis too tüürita WK510, sain hästi hakkama. Ainult finišis süstast välja tulles läksin kummuli :) Väga hea päev tuli. 

Fotod: Ivar, Tiri

Loobu, ees kaugel Kati

Kahala järv ja mina

Kahala järv, õhtu

Täiendus:
See Loobu üritus läks mulle kokku päris kalliks. Lisaks kõigele saime Laagna teel ajutiselt kiiruskaameralt trahvi. 79 km/h, 25 eurot Rahandusministeeriumile. "Ilusa pühapäevahommiku maks" või nii.

Pärnu jõe süstamatk

Kaks päeva.

Suurejõe - Pärnu, 36 + 26 km.
19 süsta, 23 inimest.
Öö telgis, kogu elamine süstas kaasas - telk ja varuriideid, mõnel ka aiatoolid ja minigrill...

Matkast pole palju rääkida, oli lihtsalt tore. Head inimesed, sujuv korraldus. Jõgi oli kiire, vesi kõrge, ilm ilus. Esimene päev rohkem voolu ja rohkem vastutuult. Teine päev oli tuult vähem, aga Sindist allapoole on jõgi 200 meetrit lai, vool sisuliselt puudus. Olid mõned vahutavad kohad, kõigist sai suht sirgelt üle sõita. Kaks julget läksid Sindi kärestikku (seal on hullude jaoks eraldi kanal) ja käisid ümber. Ühtegi tahtmatut suplust matka ajal ei olnud.

Linnud! Kured, haigrud, kotkas. Tuhat parti ja tiiru ja varest. Loodus oli õrnalt roheline. 

Vaatasime ära Tori põrgu. Nägime hundi topist ja ilvese nahka (küll olid mõlemad alles suured). Esimesel õhtul tuli paar tiba vihma. Teise päeva õhtuks oli aga Pärnus 20 kraadi sooja. Suviii!!!! :)))))

Kirsiks tordil sõitsime Pärnu vallikraavis ja vaatasime kesklinna vee poolt. 

Aitäh korraldus-tiimile! 

Fotod on sõprade tehtud, ma ise ei pildistanud.

Cosplay Kultuurikatlas, kured Kuusalus

Algas JAFF, Jaanpani multikate (anime) festival. Selle kava otsides avastasin Kultuurikatlas toimuva "J-tsooni". "Noorte ja Aasia subkultuuride festival". Programm tundus olema üsna Korea-keskne. Veeresin kohale ja oh kuidas ma sain üllatatud.

Esiteks, J-tsoon on täieväärtuslik con. 

Teiseks, see on SUUR. Kultuurikatla kolm korrust olid noori täis. Ja suur saal ka. Liikuma hästi ei mahtunud. Tuhat osalejat? Mitutuhat???

Kolmandaks, rahvas võtab cosplay'd ***tõsiselt***. Väga palju osalejaid oli kostümeeritud pealaest jalatallani - riietus, täismeik, parukas, atribuutika. (Parukas, sest anime/manga tegelasi eraldab tihtipeale just soeng ja juuste värv, mis on täies vikerkaares ja eredates toonides. Ilmselt vajalik, sest sarnase sisu ja tegelastega mangasid on miljon ja kuidagi tuleb ju eri superkangelastel vahet teha). Kostüümidesse ja meiki läinud töö oli sajaga muljetavaldav.

Neljandaks, see kõik on eeskätt vene neidude teema. Eestlasi oli muidugi ka, aga levinud keel oli ikkagi vene.

Kolmandaks lõi üle kõige K-popi teema. Suures saalis oli tantsuvõistlus. Kiljumine oli... muljetavaldav. Mis tunne on olla teismeline noormees ja tantsida nii, et suur saalitäis plikasid kisab sulle täiest kõrist kaasa...? Ei kujuta ette. Igatahes äge.

Ehk siis sumises Kultuurikatel väga väljapeetud Hatsunedest, Sakuradest ja Madokadest.

Ma kellestki pilti ei teinud, ei tundunud sobilik. Kes tahab, googeldab "cosplay" või vaatab tiktokist jtsoon tagi alt ise. 

Ma olen käinud Animatsuril ja kusagil veel, aga J-tsooni mastaap oli uskumatu. Just Eesti kohta. Nooremad täies kostüümis ja meigis osalejaid olid algklassilapsed. Lahe, eks? Ja *nii* palju noori!!

Pühapäeval siis saatsin samasse Iida ja Ove, kellele samuti meeldis - oli huvitav kogemus.

Ise aga sõitsin Kuusalu ja Soodla veehoidla vahel jalgrattaga. Maastik on... märjavõitu. Nägin esimest korda sel aastal sinililli. Ja sookurgesid. Vaatasin üle Hirvli suurkivi, Luubakivi ja Kuusalu seitsme haruga männi. Sõitsin "eramaa" märkide alt läbi. 

Üks hõredam hetk, sest kõik on suurde saali K-popi tantsukat vaatama läinud

K-pop

Hirvli suurkivi (kaks meetrit kõrge ja mitte eriti suur)

Kevadine Eesti :)

Ratas käis üle rummude ja keskjooksu vees

Puu pannkook :)

Lumetiiger ja helikopter

Meie kopter. Kui hakkasin turvavööd kinnitama, rehmas piloot käega.
"Kui sel kõrgusel mingi jama on, sureme niikuinii."

Oli 19. märts 2012. Lendasin helikopteriga Himaalajas mägedest alla, Everesti baaslaagri juurest Kathmandusse. Ilm oli klaar ja mul oli Khumbu oru topograafia selge. Tundsin ära Everesti, Nuptse, Lhotse, Pumo Ri, Ama Dablami... Lendasime piki Himaalaja peaahelikku, kus veel teised kaheksatuhandesed reas.

Ööl enne lendu olime jooksnud orgu pidi üles. Mäletan, et mul oli vere maitse kurgus - iial hiljem ega varem pole ma seda niimoodi tundnud. Korraks jäin seisma ja pöörasin end ringi, lõuna poole. Olin ligi viie kilomeetri kõrgusel. Lõunataevas paistis kirkalt Skorpioni tähtkuju, ja ma mõtlesin, et see on mul esimene ja vist viimane kord teda näha.

Miks ma seda meenutan? Loen "Lumetiigrit". Šerpa mälestused. Tenzing Norgay, esimesena Everestile jõudnu ja paljude Himaala ekspeditsioonide sirdar (šerpade juht ja giid). Raamat on vaade kõrgmägede "vallutamisse" šerpade vaatest. Mehisus ja ambitsioonid, logistika ja nägelused, eri eurooplaste erinev suhtumine põlisrahvasse, laviinid ja lumetormid, õnnetused ja surmad. Olen lugenud Bukrejevi "Tõusu", Krakaueri "Hõredasse õhku", Herzogi "Annapurnat" ja mõnda veel. "Lumetiiger" tundub kõige ausam. Ehkki see ei ole tegelikult Tenzingi enda kirjutatud - ta oli kirjaoskamatu -, vaid kaasautori oma. 

Huvitav on ka poliitika, eriti Everestil käimise _järel_. Kas esimesena kuulutab maailmale India valitsus, Nepaali valitsus, Inglismaa kuninganna? Kumba ronija jalg oli tipul esimene? Kes keda rohkem aitas? Tagantjärgi täiesti ükskõik, aga asja sees olles tähtis ja stressirohke.

Raamatut läbib punase niidina igatsus, vajadus, kutse kõrgete mägede järele. 

Ja oh häda, see nakkab.
Või tuleb meelde.

Ilu on maailmas kõikjal, ka Kadriorus ja Alutagusel. Kuid seda tunnet, mis oli Himaalajas, ei ole olnud kusagil mujal. Mäletan, et istusin kivi otsas Annapurna nõlva peal - teised olid juba ees alla läinud - ja vaatasin mägesid ja lihtsalt nutsin. Ilust, kõrgusest, loodusest.. ma ei tea millest. 

Everest taga vasakul. Foto tehtud üsna kaugelt, Namche Basari kandist.

Ama Dablam, "Ema kaelakee"

Khumbu org. Kooniline mägi taga vasakul on Pumo Ri.

Ees all Lobuche majad.
Teisel pool orgu Nuptse, 7861 meetrit.
Nuptse taga peidavad end Lhotse ja Everest ise.

Kas lähen veel sinnakanti?

Ei tea.

Teie aga lugege raamatut...
https://www.goodreads.com/book/show/34034450-lumetiiger

Vanainimese uued sõbrad

Akusaag:
https://loodusinvest.ee/product/stiga-akukettsaag-cs-100e-kit/

Puukäärid:
https://www.fiskars.ee/tooted/aiandus/puukaarid/powergear-x-loikur-upx82-1023625

Ma kulutan igal kevadel mõned päevad võsaga võitlemise peale. Lisaks õunapuud ja sõstrad, mida tuleb kasida. Uued vidinad teevad töö kiiremaks ja kergemaks. 

Nii saage kui lõikureid on eri mõõtudes. See Stiga on ideaalne. 25 cm plaadiga. Suuremat puud sellega ei lõika, aga selleks on mul olemas päris bensiini-mootorsaag. Enamik tööd on aga õunapuuoksad, noored pajud, vanad kirsid ja sirelid. Aku peab ootamatult hästi. Soovitan.

Varrega oksalõikur on samugi geniaalne. Jääb ära puu otsas ronimine või redeliga pusimine. Väga kõrgelt sellega ei võta, aga õunapuud ei tohigi liiga kõrged olla, eks???? Ja ka maadligi sõstraoksi on sellega mugav ja kiire lõigata, ei pea kummarduma. 

Millised tööriistad teie elu kergemaks on teinud?

Külm kevadsuplus

Vesi: 5C

Õhk: 2C
Tuul: 15-25 m/s (mereilmateenistuse andmed)

Koht: Lennusadama sulps

Sain keset tööpäeva kõne. Tundmatu number, noore naise hääl. "Tere kas Kaur, me korraldame täna õhtul V-le sünnipäeva, üllatus, viime ta merre ujuma, kas tuled ka?" "eee ää mm muidugi!"

V ootamine võttis oma aja, aga lõpuks ta tuli. Härra nabiti tänavalt kinni, tõsteti tema enda autosse ja sõideti Lennusadamasse. Seal jõudis talle olukorra tõsidus kohale :) Merel oli torm, tuul tahtis sokid jalast ära viia, laine peksis üle muuli. Selle ilmaga - vette?!?!?

Õnneks on seal riietusruum. Ujukad jalga ja merre, külmalt, et oleks nagu päris :) Brr!!! Ma ei tea, kas hullem oli vesi või mässav, vihma pritsiv tuul. Olime "rannas" tormi tipphetkel. 

Korraks vette ja leigesse sauna sooja. Saun oli rahvast täis. Hulle oli veel ja palju :) 

Käisime kõik kolm korda vees. Siis riidesse, autosse ja sünnipäevalauda. 

Meie sulistamist ei pildistanud ega filminud keegi, sest tormi käes oli nii räme külm. Tegin siis pärast ühe merepildi sealsamast. Ujumis-sild on küll muuli taga ja seal on lainet vähem. Kui fotoka ära panin, tuli laine, lõi üle muuli ja sain üle keha uuesti märjaks. 

Tuule graafik on Pirita oma, ju on Lennusadamas umbes samad olud.

Kiruna rauakaevandus

Maailma üks suurimaid rauamaagi kaevandusi on naabermaal Rootsis, Kirunas. Käisime seal ekskursioonil. Tuur oli väga põnev, väljapanek super hästi tehtud, giid ülihea. Kõigile väga meeldis. Ka 13a Ove kuulas, kõrvad kikkis, kogu kahe tunni jooksul. 

Lambikaid fakte.

- Kaevanduse tõttu on loodud Narviku linn - see oli sadam Euroopasse. Alguses rootsi nimega Viktoriahavn, "printsess Viktoria nimeline sadam".

- Kaevanduse tõttu on loodud Kiruna linn. Linna nimi tuleb Kiirunamäe nimest, soome "kiiruna" / põhjasaami "giron" on "lumepüü".

- Kaevanduse tõttu on loodud Malmbanani raudtee risti läbi Skandinaavia, Luleåst Narvikusse. Raudtee tõttu saab ligi ka Kebnekaise mägedele.  Suur osa Põhja-Rootsi turismi-infrat on loodud tänu sellele raudteele. Kungsledeni matkaraja põhjapoolne ots on Abiskos Malmbanan'i peal. Esimesed matkamajad olid Kebnekaise all ja Abiskos ja Abisko järve ääres, viimased kaks on otse raudteega seotud ehitised.

- Kaevanduse tõttu kolib Kiruna linn teise kohta, juba teist korda. Praegu laiendatakse peatänavat, et saaks kiriku - ühes tükis!!!!! - linna teise otsa viia. Ulme.

- Kaevandus on umber 1.5 km sügav ja kasvab edasi allapoole. 

- Kaevandus on 100% Rootsi riigi oma. Opereerib LKAB, "Luossavaara-Kiirunavaara Aktiebolag". 

- Rauda on ümbruses veel palju, lisaks fosforit (apatiit) ja muid elemente. Mäed on tekkinud raua "kehade" ümber - rauasoon ulatub muust pinnast kõrgemale ja selle ümber on omakorda moreenist kuppel. 

- LKAB arendab ulmetehnoloogiaid ilma söeta rikastamiseks. Edu neile.

- Kaevandusmuuseumi mõte on muidugi rohepesu ja PR. Kaevandus annab tööd ja leiba. Aga kogu ala on ju saamidelt ära võetud, ümbrus on aheraine mägesid täis nagu Ida-Virumaa, lisaks looduskaitse aspektid. LKAB on teinud maa alla kinosaali, kaevanduse 3d mudelid nii maa-aluse kui maapealse osa kohta, tohutu töö. Sellega võrreldes on tuuri pilet (450 sek) täpes. 

- II Maailmasõja ajal andis Rootsi kuni 40% natsi-Saksa vajalikust rauast. Saksamaa okupeeris Taani ja Rootsi põhiliselt selleks, et tagada ligipääs Rootsi rauale. Lugege siit lisaks. 

Kel Põhja-Rootsi asja - minge ka!!!

Maagikeha on "lapik" liistakas, mis algab mägede harjadelt ja läheb siis maa "sisse". Seetõttu kaevandati kõigepealt mägede sisse tohutu "kraav", Luossavaara oleks nagu "pooleks" kaevatud. Nüüd maa alla kaevamisel võetakse maaki välja, aga ülejäänud pind "kukub" selle kohale tagasi. Tulemus on samuti tohutu kraav. Linn siis kolib eest, et ise mitte maa alla vajuda.

Ees Kiirunavaara vajumisala, taga Luossavaara

Luossavaara, vasakul suusanõlv

Valge vikerkaar

Selline harv nähtus nagu valge vikerkaar ehk "pilvekaar".
Inglise keeles "fog bow".
Saatis meid üsna pikalt.
https://en.wikipedia.org/wiki/Fog_bow
https://et.wikipedia.org/wiki/Pilvekaar

Ootamatu tunnustus

Õhtune vestlusring "Sinu elu kõige toredam matk".
Kaheksa inimest. 
Ootamatult mahtus kaheksa hulka kaks minu korraldatud matka:

- Tartumaa 2022. suvine poiste rattamatk

- Setumaa 2023. suvine poiste rattamatk

No aitäh!!!

Mu enda valik oli Fagarase aheliku mägimatk, mis oli ka osaliselt minu korraldatud. 

Sellesuvine poiste rattakas tuleb Pärnumaale, Audru - Tõstamaa kanti. 

Kukkusin jääauku,

ronisin välja, kukkusin uuesti, ja siis veel uuesti.

Ehk siis "Haabersti Linnaosa Valitsus koostöös Pirita Vabatahtliku Merepäästega" (läbiv suurtäht) korraldas jäält päästmise õppuse. Harku järve ranna taliujumise-augus. Käisin vees kaks korda kuivülikonnaga, kolmas kord ilma. Tahtsin proovida, kuidas päris külmašokk kehale mõjub.

Muljed:
- Ka naasklitega on välja saamine raskem kui ma arvasin. Jalgade veega tasa saamine vajab tööd.
- Kergem on ronida kohast, kus jää serv ei ole päris sirge, vaid on nurk või sopp - nii saab põlve kõrvalt jää peale panna.
- Vette sattumise külmašokk läheb paari sekundi ootamisega üle.
- Kõht segab :(

Hea harjutus. Loodan, et päris looduses ei lähe vaja.

Pärast sai saunas üles soojeneda, ja tegin suuskadega jää peal 2 km ringi.

Materjalid.
Enesepääste: https://veeohutus.ee/talv/enesepaastmine-jaaaugust/

Teise inimese aitamine: https://veeohutus.ee/talv/teise-paastmine-jaaaugust/

Roomab vist linnaosa vanem isiklikult

Näha kriivasid ja surra (*)

Kriivad on müstilised pinnavormid Alutaguse soodes. Olen ammu tahtnud neid näha, kuid kuidas? Nüüd korraldas Jarek Jõepera seal suusamatka. Muidugi tuli minna!!!

Ulmeäge tuli.

 
Esimesel päeval sõitsime Muraka rabas. Alustasime Varessaare matkamaja poolt - lahe koht!!! Edasi liikusime mööda keeluala piiri lõunasse, rabasaarte ja suure lageda ala poole. (Keeluala on seal alates veebruari algusest, ilmselt tulevad siis lumeinimese pojad koopast välja või miskit. Ja ma teen kas sinna või naaber-rappa 26.01.2025 suusamatka, algusega Virunurme külast, tule ka!) Raba oli jääs ja jää peal vesi. Lund oli vähevõitu, a no mis sest, mulle meeldib jää peal ka sõita :) Tagasiteel läbi metsa oli lund külluses, 40 cm. Vihma, sulalume ja vesise jää läbi said kõik mingitpidi märjaks. Matkakallakuga seltskond tundus olukorda väga nautivat.

Õhtu ja öö olime Iisaku Tamme Teemajas. Kiluvõikud, saun ja vabariigi aastapäev.

Teine päev - Valgesoo kriivad. Metsatee oli vesises kiilasjääs. Metsas aga jälle 40 cm lund. Päike paistis - täielik kontrast eilsega. Kriivad on rabast 5-15 meetrit kõrgemad pikad "soolikad" ja neilt oli lumi ära sulanid. Sai suuskadega samblal liikuda, sai kõndida. Raba kriivade vahel oli väga vesine.

Õhtul käisime veel Iisaku vaatetornis, Iisaku vene-itaalia pitsaurkas seljankat söömas ja Peipsi peal uisutamas.

Jarek on suurepärane matkajuht. Tempo on paras - reibas, aga paljude pausidega. Pauside ajal on harivad mikroloengud. Õppisime ära hulga uusi "Luua kooli sõnu"; jõudsin ise lisamaterjali juurde lugedes just lauseni "Pikemate vahemaade korral toimub auksiinide transport passiivselt floeemis mööda kontsentratsioonigradienti". Nägime sea pesa - pillirooga vooderdatud, tundus super mõnus. Saime teada metsaaluste suitsukoni-kuhjade ja stritsli-pätside autorid. Kogu aeg oli huvitav.

Imeline veebruari lõpu nädalavahetus!!!

Olen nüüd sellel talvel teinud tuhat enda jaoks uut asja. Uisutanud merel, jõel ja rabas, käinud aerulauaga jäätuval jõel, käinud uisutrennis. Lõpuks nägin ära ka Eesti vist kõige peidetuma pinnavormi. Nüüd võib küll rahuga suusad varna ja kõrvad suveks pea alla panna :) 

Mai alguses käisin tegin samas rattaga ringi. Valgesoo, Imatu järv, kriiva harjal sõitmine. Oli tore! Ja rattaga jõuab rohkem. Aga talv on põnevam aeg kui kevad.
https://www.strava.com/activities/11372380496

* The phrase "to see Paris and die" was the Soviet Union's version of Johann Wolfgang von Goethe's famous idiom "Vedi Napoli e poi muori," meaning that seeing Paris was "the ultimate fulfillment of life's aspirations, with nothing else left to experience".