Elektroonika

Elu esimene Arduino projekt: vilguta onboard LED-i. Töötab, lihtne.

Elu teine Arduion projekt: vilguta eraldi LED-i. Ei tööta.

Wtf. Koodi on paar rida. Komponendid (makettplaat, takistid, LED-id) on vana koli hulgast, aga ma just proovisin nad üle, töötavad. Mhhh??
Mõõdan väljundis pinget, pole.
Sean juhtmeid eri PIN-idele - ei miskit.
Googeldan "troubleshooting arduino", loen igasugu (huvitavat) jama - aga ei midagi.
Lõpuks tulen geniaalsele mõttele mõõta 5V ja GND vahelist pinget. See on ka null.
Juhtmete takistused...? Ühel null, teisel -1. Katki, raibe!! Vaid välja näeb nagu uus..

Arduion on ostetud Alole, aga kui lapsed magavad, on vanematel pidu!

Õunatutele

Õunu on jube palju, aga asja neist ei saa.
Paljud on puu otsas ära mädand, ülejäänd on väiksed vissid või ussitand.
Midagi korjasin - kuldrenette kastitäie, ja erinevaid tundmatuid sügisõunu.
Kui ussitanud pole, saab ehk moosigi.

10k

Mulle vägaväga meeldib, et Tallinnas on Sügisjooks ja maraton.
Ma olen kõikide jooksjate peale nii kade.
Mingu selle korraldajatel hästi ja no üldse, äge värk on!!!

Täna (edit: päev pärast kõik jookse, kui ametlik spordipidu oli ammu läbi) saatsin ***sse kõik oma haiged põlved ja suure kõhu ja läksin ka jooksma.
Poolmaratoni päris ilma trennita ei tee.
Seega 10k.
Eesmärk - ühtlane tempo ja aeg alla tunni.
Nii ka sai.
Esimesed 5 km ajaga 0:29, väga ühtlaselt 5:45 .. 5:50 kilomeetrile.
Kokku 0:57:10.
Jube palav oli, igal sammul tilkus üks higitilk - vasak, parem, vasak, parem :)

Homme valutavad kindlasti nii põlv kui lihased.

Ehk peaks hakkama lühikesi jooksutrenne tegema, et vähemalt lihased toonuses hoida?
2-3 km, rütmis "kilomeeter soojendust, kilomeeter kiiresti, taastumine"?

Septembris ujumas

Käisin 4. septembril Raku järves ujumas.
Vesi oli soe.

Mul ei tule meelde, et ma oleks iial septembrikuus või hiljem Eestis vees käinud, saunast jääauku minekud välja arvata. Aga nüüd oleks ma võinud seal ujuda kuitahes kaua. Sest soe.

Ülejärgmine päev, 6 sept:
Käisime õhtul ujumas Tallinnas Kalarannas. Jälle soe.

Ja veel ülejärgmine - Nõva rannas.
Seekord on juba külm.

Viimane hapupiimane

Halapost.
Proovin jalgrattaga orienteeruda, aga ei tule välja.

On selline kunst nagu rattaorienteerumine. Lühend MTBO, mountain bike orienteering. (Eesti MTB on pigem võsas ja soos sõitmine.)  Kaart; kontrollpunktid; jalgratas. Kompassi pole üldiselt vaja. Punktid on teeradade peal või lähedal. Tundub lihtne? Mulle küll tundub. Aga välja ei tule üldseeeee.

Eeldused on mul nagu täidetud. Xdreamidel olen rattaga orienteerunud kõrimulguni ja hästi. Orienteeruda oskan - keskpäraselt, aga oskan. Rattaga sõita oskan. Ratas on mul suurepärane, klippide ja kaardihoidjaga ja puha. Ja rattatrenni olen teinud sel aastal üksjagu.

Tegelikus elus ei tule aga miski välja. 
- Ma teen vigu. Hullemaid, kui jalgsi iial teeks. Võtan vale punkti, sõidan kaardilt välja, kaon metsa täiesti ära. Kui jalgsi tehtud veast saab enam-vähem aru, siis rattal - ära loodagi. Oled mingis teede sigrimigris ja *** sa tead, kus täpselt.
- Ma ei suuda sõites kaarti lugeda. Jalgsi / joostes püsin ma kaardil kogu aeg, ka kuusemetsas ragistades või laukas ujudes. Rattal - ei suuda. Pean seisma jääma ja end kaardile "saama" ja see võib rahus võtta 30 sekundit või kauem. Halvematel päevadel ei saa ma seisma jäädes üldse aru, mispidi ma olen, kas kaardi ühes nurgas või teises.
- Ma ei taju mõõtkava. Rattaga on kiiruse erinevused väga suured ja peab adapteeruma; ma ei suuda.
- Ma ei suuda tehnilisi radu sõita. Ei oska, ei julge, kardan, tulen rattalt maha ja vantsin jala. Päriselt maastikuratast valdavad kodanikud sõidavad kõikjal ja on singlitel must mitte kaks, vaid viis korda kiiremini. Aga hea rajameister teeb nii, et singleid oleks palju.
- Ma teen lolle rajavalikuid.
Ja nii edasi.

Raudalu päevak
Raku järve ja Viljandi mnt vahelises metsas. Kohe esimeses KP-s lähen õigest teest mööda, satun fatbikede raja peale ja olen täies segaduses. KUS ma olen?!?!? Rähklen täiesti arusaamatus metsas, võtan isegi telefoni välja (aga see ei paku mingit abi, google arust olen ma lihtsalt mingis kasutus võsas). 8 min viga. Enne suman mingis liivas. Trr ma seda asja teen siin, võiks kinos käia samal ajal!!! Tuju nullis, tahan päevaku katki jätta, aga suman ikkagi lõpuni. Vahepeal käin jala, rullun nõgestes ja teen igasugu asju, mis MTBO juurde nagu ei kuuluks.
Tabelis viimane. Võitja on must ligi tunni võrra kiirem.

Männiku päevak
Sama Raku järve teisel pool ja Liiva kalmistu ümber. Sõidan enda kohta suht normaalselt, teen mõne rajavaliku vea ja ei leia mõnda rajakest üles. Aga kaarti sõidu pealt ikka ei loe, teen palju pause ja olen jube aeglane.
Tabelis viimane, pikalt.

Kadrioru - Lasnamäe päevak
Jee! Seda maastikku ma tunnen! Alustuseks jalutan Ovega laste o-raja läbi. Aga ma suudan ka Lasnamäel end mitmel viisil sassi sõita. Kaardil ei püsi, kogu aeg peab peatuma ja mõtlema.
Tulemustesse end ei pane (sest poleks aus), aga kui paneks, oleks kusagil lõpus.

Vääna-Jõesuu päevak
Ka see on tuttav maastik, ma olen siin nii jalgsi orienteerunud kui ise rattaga sõitnud. Ma tunnen end nende juurikaste radade peal hästi. Kuid ei see aita! Suudan end nii punasesse sõita, et lihtsalt ei püsi kaardil. Jätan paar kaugemat punkti võtmata (et autokaaslast mitte pikalt ootama jätta).
Tabelis vaba-klassis, aga kogu raja tegemisel oleks kindlalt viimane.

Muserdav, eksju???

Kõige õudsam on see, kui kiired on konkurendid. 15 km rada tehakse 50 minutiga. 15 km linnulennult teeb ka heal orienteerujal 20 km sõitu (minul pigem 25). Mis tähendab 25 km/h KESKMIST kiirust. Võsas, liivas ja singlitel. Brr!! Ja kui ma metsas teisi sõitjaid näen, siis nad tõesti ONGI kiired. Lendavad sajaga läbi kohtadest, kus mina rattalt maha tulen. Ei peatu kaardi vaatamiseks, vaid sõidavad järjest. Nii et...

Päevakute üks hea külg on kaardid. Saad mingi piirkonna kohta suurepärase, täpse kaardi. Olen siis nendega samadel maastikutel uuesti sõitmas käinud. Mu tulemustele see ei mõju. Aga trenni mõttes on täitsa tore.

Kuidagi loll on tegeleda alaga, kus oled järjest ja suurelt viimane. Aga joosta ma ei saa. Kõrvemaa päevakul proovisin, jube hea tundus, aga järgmised päevad andis põlveliiges selgelt teada, et see oli rumal mõte. Nii et jätkan rattaga orienteerumist. Päris ilma ju ka nagu ei saa. Kino jäägu järgmiseks eluks.

Ah ja. 
Tahan Raudalu päevaku (4. sept) raja uuesti läbi sõita. 
Tule kaasa!

Nädalavahetusel:
Sõitsingi läbi, sõbraga. Saime 5 min parema aja :))) Esimeses KP-s eksisime ikka ära. Ka GPS rada ja kaarti kokku pannes ei saa ma aru, mis värk seal on. Võimalik, et mingi uus rattasingel ongi kaardilt puudu.
Aga mul on kavas seda rada VEEL sõita. Õpetlik on. Saangi aru (ehk), kuidas millimeetrid kaardil ja sekundid rattasadulas kokku lähevad. Ja no hea rada on, ja hea MTB-maastik.
Nii et - tule kaasa!!!

Ja esimese KP-ga on nii. Mets on täis - TÄIS - kaevikuid, kaevikusüsteeme, mingit militaarset jura. Nendesse on ehitatud rattasingel. Kaardil seda pole. Kaevikud ise on (mingil määral). Singel on väga nähtav. See mind / meid segadusse ajaski.
Samas tee, mida pidi sõita, täpsemalt üks ristmik on looduses pea märkamatu. Ehkki kaardil üsna jämeda joonega.
Kui KP-le läheneda teiselt poolt, siis pole sellest kõigest häda, sest, noh, tullakse teiselt poolt. 

Rattaretked

Panin oma sellesuvised Tallinnast alanud rattasõidud kaardile.
Mõned läksid kaugemale kui nooleke näitab, kaardilt välja.

Paljassaare
Tabasalu (matkarada)
Keila-Joa, Naage koopad, Türisalu raketibaas - kaks korda
Laagri - Saue - Keila
Alesti järv / Pahkla karjäär
Männiku / Raku
Kiili - Nabala - Tõdva - Saku
Laste rattamatk Tallinn - Voose - Aegviidu
Vaskjala - Saha
Saha - Loo
Kostivere - Jägala-Joa - Jõesuu
Kallavere - Saviranna - Ülgase
Leppneeme - Tammneeme - Randvere

Lisaks sai sõidetud veel Roheliste rattaretkel Kõrvemaal, Rõõsa / Paunküla mägedes. Lahemaal ja kindlasti kusagil veel.

Kõige lahedamad olid Kostivere - Jõesuu ja Türisalu-Naage matkad.

Enamik sõite oli "koos kultuuriga" - ronisime Saha kabelisse, uurisime raketibaasi varemeid, väisasime kohalikke kõrtse ja käisime ujumas.
Enamik sõite oli kellegagi koos.

Aitäh kõigile, kes kaasa tulid!

Väike Kaksjärv

Teadsite, et selline on olemas? Jah? Ei? No mina ei teadnud.
Aga eile käisin selles ujumas.
Rõõsal / Paunkülas, Paunküla "mägedes".
Suure Kaksjärve ääres on suisa RMK laagrikoht.

Tegelikult käisime seal rattaga sõitmas, koos proua K-ga. MTB ühistrenni jaoks osutusime liiga äpudeks. (Korralik rattapedede punt oli koos - 30 inimest, enamikul FS või fat pepu all, ja sõita oskasid nad kõik.) Inimese rajad lähevad ooside harjadel, aga rattaga käiakse ka "all soos", tore tehniline maastik. Meie rada siis: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1184077314, tehnilisem rahvas tegi rohem silmuseid sisse.

Suure Kaksjärve ääres oli RMK ühismatka punt pr Mere juhtimisel.

Kui me olime just Väikeses Kaksjärves vees, tuli rattatrenni punt sama järve äärde välja. Vaatasid meid ja panid edasi. Ujuma keegi ei tulnud, mustikaid ei söönud. Totakad :)

Kaksjärved ise:
http://www.kalapeedia.ee/3243.html
Harju maakonna lõunaosas, Kõrvemaa läänepiiril, nn. Paunküla mägedes, on 11 pisikest järve (Rõõsajärv, Väike- ja Suur Kaksjärv, Rahkjärv, Paunküla Mustjärv, Paunküla Linajärv, Punamäe järv, Lindjärv, Kaatsjärv, Konnajärv, Kiruvere järv), lisaks veel 1960. a. Tallinna veerustuse huvides looded Paunküla veehoidla. Järved asetsevad loode-kagusuunalise Paunküla oosistiku (mida siin nimetatakse Teedelahkme mäeks ehk Teedelahkme vallseljakuks) termokarstilise tekkega lehtrites. Käesolevaks ajaks on järved enamasti kinni kasvanud ja mudastunud, muutunud pisikesteks veesilmadeks kauni oosistiku servaalal. /---/

Rõõsa järvest umbes 300 m lõuna pool asub põhja-lõuna suunas veidi piklik 1,2 ha suurune ja 5,2 m sügavune Väike Kaksikjärv. Läänekaldal kasvab rabastunud männik, mujal kuuse-segamets. Juurdepääs järvele on parim põhja poolt, kus maapind tõuseb kiiresti. Kaldad on valdavalt kõvad, järsu pervega, põhjakaldal leidub õõtsikut. Põhja katab paksu kihina turbamuda. Järves on palju vettelangenud puutüvesid ja rampu.

Puudutus

Lugesin uudist "Tartu maanteel jäi auto alla jalgrattur" ja mõtlesin, et millal küll minu kord tuleb.
Tuli poole tunni pärast.
Ei, päris alla ei jäänud, isegi ei kukkunud.
Vaid puude.

Liivalaia - Veerenni rist, suund Kadrioru poole. Tipptunni ummik, autod veerevad aeglaselt, mina ka. Kaks autot pöörasid paremale, ootasin nad ära ja hakkasin edasi liikuma. Ja siis pööras kolmas auto ka. Suunda näitamata, mind ilmselt nägemata, hoogsalt. Kuuenda seeria BMW kupee, selline ei saagi aeglaselt sõita, ammu siis suunda näidata...

Auto sõitis mulle sirgelt ette / sisse. Rahvas ahhetas - ristmik oli rohelist ootavaid inimesi täis. Kuid reageerisin hästi ja jõudsin veidi pidurdada. Puutusime vaid kergelt kokku. Jäin sadulasse. Auto sai ilmselt kriimu (ratta pedaalist). BMW juht ei pannud midagi tähele, kadus Veerenni poole ära.

Vedas, eks. Ma ilmselt tundsin BMW manöövrit ette ja olin seepärast nii aeglane. Mäletan, et jälgisin ta suunatuld. See ei süttinud, ka hetkeks mitte.

 

See moment, kus sa kuuled rahva häält ja mõistad sekundi murdosa jooksul, et nad ootavad ette sinu surma (või vigastust) - jääb meelde.

=====================

Süüdi oli muidugi autojuht, kes tegi manöövri, näitamata suunda ja veendumata ohutuses.
Aga sellegipoolest:
Mida saan mina, rattur, selliste õnnetuste vältimiseks teha?

- Ristmikul oodates trügin kõikide autode ette, vajadusel sebrale või sellest veel edasi. Autode eest startides näevad juhid mind. Lisaks hakkan liikuma hetk enne neid. Nii ei teki mul konflikti ei paremale pööravate ega otse sõitvate autodega. Sama taktika rakendus päris rattariikides on Advanced Stop Line.
- Aeglaselt liikuvatest autodest möödudes olen ekstra ettevaatlik. (Paremalt möödumise lubab LS § 31 (8)).
- Olen nii nähtav kui saan - tuled, hele riietus.
Ongi vist kõik...?

Autojuhil on kergem. Tal on vaja teha vaid üht - enne manöövrit suunda näidata.
Seda, et autojuht "oleks tähelepanelikum" ja näeks enda peeglite pimedas alas olevat ratast, ei ole mõtet nõuda.

=====================

Meie liiklusseaduse loogika paneb jalgratta sõiduteele, autode sekka.
Delfi või Facebooki kommentaare lugedes tundub see vale.
Valdav mõttekäik on: ratturid, ÄRGE SÕITKE SÕIDUTEEL.
Sõitke... metsas, linna ääres, kusagil... kusagil mujal noh! Seal kus te ei sega!
Ja kui metsas sõita ei oska, siis ärge sõitke üldse!

Nii et lisaks objektiivsetele ohtudele tuleb ratturil sõiduteel sõdida ka suhtumisega.
Õnneks on seda reaalses liikluses näha vähe.
Arvan / näen, et ratturid teevad ohtlikke manöövreid (suhteliselt) rohkem kui autojuhid. Pole ma isegi patust puhas.
Autojuhid on viisakad, annavad teed ja jätavad ruumi, kui nad ratturit näevad.
Aga alati ei näe.
Ja selleks ongi signaaltuled.
Et anda oma plaanidest teada ka nendele liiklejatele, keda sina ise võib-olla ei märka.

Jälle jooksma?

Eelmisel kevadel kukkusin jala katki. Proovisin suve lõpus joosta - ei saanud, sügisel - ei saanud, sel kevadel - ei saanud. "Ei saa" tähendab "joosta on jube hea, aga pärast lonkan kaks päeva".

Nii et eile - uus proov. 5 km umbes 30 minutiga. Kiirendusi ei teinud, kõrgeim tempo oli 4:30 ja see ka kergel langusel.
Täna tundub, et on okei: ükski liiges ega lihas ei anna tunda.
Kui kõik jääbki hästi, siis järgmisel nädalal uuesti.

Ükski arst muidugi jooksmist ei soovita, eriti mitte minu tünja kerega. AGA MA NII VÄGA TAHAN!!! 1000 km aastas nagu 2005 ma ilmselt enam ei tee. Kuid natuke sörkida ju võib? Eksju? Onju? Jah? 

Roisin Murphy @ Sweetspot

Ritsik tegi muusika-postituse, mida ma kommenteerisin, mispeale üks kuldne inimene kommenteeris, et R.M. tuleb Tallinna esinema. Jee!! Muidugi korraldasin end kuulama.

SweetSpot on uus festival, juhtub keset Tallinna - Linnahalli ja kultuurikatla vahel. Pirakas line-up, kaks päeva ja mitu lava. Rahvast oli murdu. Pmst on tegu kontra-üritusega Viljandi folgile. RM oli siis teise päeva viimane / pea esineja.

Kontsert oli tore, aga mitte vaimustav. Rõõm on näha, et RM jätkab täies värskuses :) Terav, isikupärane vokaal. Tugeva rütmiga pikad tantsukad lood. Hoogne esinemis-stiil. Näeb väga hea välja. Sada eri kostüümi vaheldumisi seljas. 

Aga päris elamust sest ikkagi ei tulnud. Lood oli minu jaoks võõrad, mis muidugi tähendab, et ma ei ole ta uuemate tegemistega piisavalt kursis ja kuulan lihtsalt Moloko klassikat üle ja üle. Nii et - kontserdil üle on hea meel, käimata jättes oleksin väga kurb, aga.

Muusikaüritusi on üldse murdu. Kati läheb täna Vox Clamantisele, Tallinnas käib Europa Cantat, igas rannalinnas on igal nädalavahel uus festival.

Statues:

Sing it Back @ Pinkpop 2004:

Forever more:

Ratta-orienteerumine

TLDR: käisin; jäin viimaseks.

Pikem:
Teisipäevakutel on ratta-orienteerumise rada.
Seekordne - Männikul. Maastik on tuttav. Mu ratas on sealse liiva ja juurikate segu jaoks ideaalne. Lähen kihutan!

Raja tegin läbi, aga:
- Korra sõitsin kaardilt välja. No ei ole kaugusetaju. Ei saa aru kaardist (1:17k) ega läbitud vahemaast (spidomeetrit mul ju pole). 2 km lisaks.
- Ma ei suuda kaardi sõites lugeda. Joostes suudan. Sõites - no ei. Pean peatuma, lugema, jne. See võtab aega.
- Ma EI NÄE kaarti. Silmad! Väljasõit tuli osalt tänu sellele, et ei näinud ära, et ristuv tee päriselt ei ristu, poole millimeetri jagu musta kriipsu oli puudu.
- Teede võrgustikus orienteerumine on jube aeglane.
- Tulemustes olen täiesti viimane.

Samas:
+ ei kukkunud,
+ tegin raja korrektselt läbi,
+ trennina on MTB täiesti super hea.

Tundub, et mu orienteerumist pidurdab edaspidi just nägemine.
Joosta / sõita jaksaks, aga kuhu?
Kaardi puurimine võtab aega ja väiksemad tingmärgid on lugemiseks liig tillukesed.
Hakkan aru saama, miks on O-kompassi peal luup...

Pilates

Eelmise sissekande rattasõit tegi seljale liiga - külmetasin ära või sain koormust liialt, igatahes hakkas valu. "Närvipõletik", mis see ka poleks. Päris pikalt oli päris paha olla.

Paranemise soodustamiseks käisin Pilateses.
Privaatrenn.

Muljed?
Treener - sümpaatne, koht - kodulähedane ja kena.
Harjutused - suht tavapärased. Võimlemine ja venitamine koos õigesti hingamise ja veidi kummaliste asenditega. "Saba sisse, õlad alla" vms. Sellest ei saanud ma eriti aru.
Aga harjutused ise on suht need, mida ma 2009 aastal taastusravis sain.
Ja mida ma mõnikord (liiga harva) ise teen.

Kas Pilates aitab mu närvipõletiku vastu?
Ma väga ei usu.
Ma isegi ei tea, kas mul on parem selg "rahule jätta" või tasapisi liigutada.
Ja niisama võimelda oskan ma nagu ise ka...
Tuleb vaid aega võtta.

Kalmeoja - Võhma, rattaga

Nõmmeveski kevadel

RMK matkatee Lahemaa osa on mul käidud vaid jupiti.
Sõitsin siis käimata lõigu rattaga läbi.

Kohati on RMK raja jalgsi- ja ratta-tee eraldi. Aga just need "maha lõigatud" kohad on kõige ilusamad! Seega läksin ikka jalgrada pidi, vajadusel tulin sadulast. Hästi tegin, sest tagasi tulles panin rattateed pidi otse ja no üsna igav oli :)

Nii Kalmeoja - Pärlijõgi kui Vasaristi - Nõmmeveski - Joaveski lõigul käib matkarada järsu jõeoru serval. Need orud on täiesti hämmastavad, nagu meie oma Suur Kanjon. Lähed mööda malbet lamedat männimetsa ja siis ühel hetkel avaneb maa ja sinu ees on pime ürgne auk. Augu põhjas voolab jõgi. Ootamatu ja võimas! Rada keerutab nende kanjonite ääri pidi. Sõita ma seal serval eriti ei julgenud, aga parem ongi - jäi vahtimiseks rohkem aega.

Ülejäänud lõikudel on ratas aga väga abiks. Ja just maastikuratas. Kivisel kruusakal või metsateel "sööb" MTB konarused, augud ja juurikad ise ära, ehk "töötab". Sõitja ei pea kullisilmaga teed vahtima, vaid saab loodust imetleda. Ning rattaga on kerge teha põikeid "kas seal raiesmikul maasikaid on?" ja "vaatan veel seda sillakest ka".

Lahemaa mets on mõnusalt vaheldusrikas:
On pimedat lehtpuu-võsa.
On pliiatsitest männimetsa.
On hämarat kuusikut.
On kivikülve ja rändrahne.
On sälkorge, kust üles-alla ronida, ratas hambus.

Metsade vahel on kultuurmaastik, mis linnavurle jaoks veel veidram kui mets. Mets, noh, on. Seal elab karu ja las ta elab. Aga kultuurmaastikul elab inimene. Miks ta siin elab? Millest ta elab ja mida teeb? Kuidas saab olla, et iga talu õu on niidetud, maja ees on lilled, vardas lehvib lipp?
Ehk - vurle jaoks on Eesti "maa" ootamatult viks ja viisakas, korras.

Kahe tunniga jõudsin Võhmale.
Võtsin Erka poest kohvi ja küpsist,
ja veeresin kruusateid pidi Kalmeojale tagasi.
Seal tegin veel paar tiiru metsa all.
Kokku ligi 50 km ja 3.5 tundi.
Endomondo.

RMK-d tuleb siin kiita!
Tähistus oli kõikjal väga hea, puna-valgeid märke mets täis. Vaid Nõmmeveskis oli kerge "auk".

Kurb oli aga see, et rada oli tühi.
RMK laagrites olid autoga jaanilised ja Viru rabas oli rahvast.
Aga mujal!
Nõmmeveskis lugesid kaks sakslast kõheldes infotahvlit.
Enne Joaveskit nägin kolmest gruppi kahe koeraga.
Kõik!
24 km peale viis inimest, puhkepäeval - napilt nagu?

Kas kõik päris-matkajad on RMK raja läbi käinud?
Ja mitte-päris-matkajad ei lähe sellele üldse?
Või mis?
Kurb igatahes...

Nii et kõtt matkama, kes veel ei ole!!!

Lahemaa - Hara ja Käsmu

Meie selle kevade "koht" on Lahemaa.
Mais käisime lastega jugasid avastamas,
juunis rattaga Oandu-Ikla matkatee alguses.
Täna (24 juuni) - sealsamas rattaga.

Pildid:
https://www.facebook.com/kurinurm/media_set?set=a.2250430864996909.1073741854.100000900521382&type=3

Eile (23 juuni) tegime ekskursiooni.
6 last, 7 täiskasvanut, sekka neli jaapanlast.

Viru raba - rahvast täis nagu puhkepäeval ikka. Välismaalastele oli huvitav, eestlastele lihtsalt tore jalutuskäik. Lapsed õpivad midagi uut muidugi igal korral. Murakaid tuleb sel aastal nii et mustab! Ja mina nägin esimest korda teadlikult huulheina. Üks oli just sipelgaga skoorinud!!

Palmse kõrtsis söömas. Kiidan kööki!, ja kassipojad!

Käsmus. 
Meremuuseum - ajalugu punnis täis, sõbralik ja huvitav.
Kabel.
Ronimistorn - venekeelse ohutus-juhendiga, mis alustuseks käskis relva "na spinu" poosi panna. Jaapanlased imestasid, nii eluohtlikku torni neil lahti olla ei saaks.

Hara sadamas. 
Vene allveelaevade de-magneetimise jaam. Ajalugu laguneval, aga ehedal kujul. Nii äge koht!!! "
Ametlikul" sissesõidul on seal telliskivi ees. Me tublide kodanikena läksime siis põhja poolt ringi - teed pidi peaaegu mereni, mere äärt pidi sadamasse (kallasrada eks). Kõik normaalsed inimesed sõitsid muidugi tellise alt sadamasse.. Tulemuseks jäi meil kohtamata Reet, millest on muidugi kahju.

Kuid sadam on super äge. Õnneks oli meil rohkem täiskasvanuid kui jõmpsikaid, muidu oleks seal kõhedavõitu - augud igal pool, kuku sisse ja sure ära. Aga - äge!!
Lugege ja minge ka!

Kui jaanipäeval külm ära ei võta

Siin ma olen, elu kõige hullema seljavaluga.
Loodan, väga, et on vaid külmetus.
Pipraplaaster avita :(

Kostivere - Jõelähtme rattamatk

Algus ja lõpp Jõelähtme Olerexist

- Kostivere karstiala
- Kostivere mõis
- Rebala kalmete muuseum
- Jägala juga
- Linnamäe paisjärv
- Linnamäe hüdroelektrijaam (tamm)
- Jõesuu rippsild
- Ellandvahe rändrahn
- Jõelähtme kirik

Karstialal 4 km / 1 tund jalgsi.
20+ km / 2 tundi rattal.
Agaramad said hea hulga geopeituse aardeid.

Linnamäe paisjärv on väga hea ujumiskoht!!

Endomondo: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1143923834

Kostivere karst

1978, lõpetan I klassi.
Või oli see 1979 ja juba II klass?
Igatahes on meil kevadel klassi lõpuekskursioon.
Käime - Kostiveres. Seal on karstiala. Mäletan seda tunnet, et seisin mingis üüratus augus ja sain aru, et siin neelab maa vee endasse ja jõgi voolab maa-aluses peidikus.

2018.
40 aastat on möödas.
Kutsun sõbrad ja omaenda lapse ja läheme kaeme selle imeasja uuesti üle.
Ja on jätkuvalt äge!

Kostivere karstiala on maastiku-kaitse-ala otse Tallinna külje all, Jõelähtmest üle Narva maantee.
Seal on:
- maa-alune jõgi.
- maapealse jõe säng, mis on paeni puhtaks kraabitud. Kõnnid puhtal paepinnal, näed haljast kivi - murrulist, pragulist, ajast järatut. Eestimaa oleks nagu end su ees alasti võtnud.
- paepangad, vertikaalsed paekivist järsakud "jõe" sängis.
- "seen"
- karsti vormid - avalõhed, karrid, pangased, langatuslehtrid, karstikoopad..

Kogu süsteem on üsna keerukas ja väga huvitav.
Maanteest Kostivere asulani on jõe sängi pidi 4 km ja kogu aeg on midagi avastada.

Lisainfo:
http://www.kostivere.ee/kostiverest/vaatamisvaarsused/karstiala/
http://www.eestiloodus.ee/artikkel797_787.html
http://www.ut.ee/BGGM/yldine_geoloogia/karst.pdf
Kaart:
http://pilleriinilood.blogspot.com/2017/05/loodusjutud-3-pohja-eesti-ekskursioon.html

Soovitan!
Põnev koht, nii lähedal ja nii vähe tuntud!

Poolteist tundi kanni

Käisin Hawaii Expressi Hommikuveeremisel.
Poolteist tundi ja 40 km "MNT jaoks rahulikus tempos".
Vabaduse plats - Leppneeme ring, koos Pirita-Kose ja Kelvingiga.
Kell 6:30 - 8:00.

Oligi MNT pidu. Ma olin ainsana:
- maastikurattaga või üldse mitte-MNT-ga
- pakiraamiga, rattalukuga, vahetusriiete kotiga (sest pärast ju tööle)
- tavaliste pükstega (kõigil teistel olid ratta-pampersid)
Tegelikult pole ka maastikurattaga MNT grupi sees tiksuda mingi häda.
Maha ei jäänud, ära ei väsinud, kedagi kuidagi ei seganud (ma loodan).

Aga see MNT grupisõit pole ikka mulle.
Tiksud pundis nagu üks hammasratas paljudest.
Hoiad tuulde, jälgid ja annad käemärke, oled masina osa.
Ja vahid kogu aja eessõitja kanni.

Kuid kui sa tahad koos prominentidega maanteeratta trenni teha, siis soovitan küll. :)

Ring ümber Türisalu

Tegin kahel õhtul sõbra / sõpradega ringi ümber Naage ja Türisalu.

Rada sai (variatsioonidega) selline:
- algus Väänast / Vääna-Jõesuult

- Vääna mõis
- Jahilossi teed pidi Naagele

- Naagel Peeter Suure merekindluse rooduvarjend

- Naage pangast üles, merekindluse pangapealsed ehitised

- maanteed pidi Türisalu / Keila-Joa raketibaasi (suur .pdf)
- nõukogude militaar-ehituskunsti imetlemine, eriti tuumarakettide (S200) hoidla

- üle maantee Türisalu pangale
- panga äärt pidi Keila-Joa maastiku alguseni
- Keila-Joa männimetsa aluseid teid pidi Keila-Joa pargini
- üle rippsilla Keila jõe teisele kaldale

- jäätise- või õlle-paus Keila-Joa poe ees
- Vääna maanteed pidi tagasi Väänasse / Vääna-Jõesuhu

Ring tuli mõlemal korral veidi üle 30 km, sellest enamik metsateedel või maastikul. 

Teisel korral sõitsin lisaks Tallinn - Vääna - Tallinn, +55 km.

Kultuurilooliselt huvitav kant!

Sõja-ajaloo huvilisele eriti, aga niisama ka.

Ja maastikuratta-rajana on ka päris hea. 

Träkk: https://drive.google.com/open?id=1sQpGYfods_xbDhR-EPOdSgmbpp5CW31l&usp=sharing

Sama, nädal hiljem, veidi teise seltskonnaga:

1964 / 1966 USA luuresatelliidi foto samast kohast.
Kvaliteet on parem kui Google Mapsil.
Uskumatu tehnoloogia!!!

Oandu - Võhma sildipusa

Oandu-Ikla matkatee algus.

Mis matkarada siit siis algab, ah?

Matkaraja alguse loodus on ilus!
Aga loodusest rohkem jäi meelde radade ja märkide rägastik.
Oandus on korraga koos:
- RMK raja algus,
- Oandu-Võsu matkarada,
- Oandu matkarada (mis on hoopis teine asi, ehkki samas kohas!)m
- Kõrve rada,
- Koprarada,
- Oandu küla ajaloo-rada,
- "Sõnamets".

Täielik segadus!
Üldse ei saa aru, mis on kus.
Kõige suurem silt on "Sõnametsa" oma. Selle mõttest me kohapeal aru ei saanud. 2017 sügisel EAS toel tehtud veebikeskkond on juba surnud... Ühe-päeva- või ühe-pressiteate-projekt?
RMK infopunkti me ei leidnudki (oli nurga taga ära ja silti polnud või me ei märgand.) Ehkki see oli täna vist suisa lahti.
RMK raja algus on sihuke "meh". Kas siin ongi? Mingit null-punkti pole märgitud. On KÕRVE MATKARAJA alguse värav.

Mets ise on silte ja tähistusi ja infotahvleid täis. Oled mingi raja punktis 5, saja meetri pärast mingi teise raja punktis 12... Rajad kattuvad ja ristuvad ja lähevad sujuvalt üksteiseks üle. Kusagil lähevad RMK ratta- ja jalgsi-rada lahku. Meie seda hargnemist ei leidnud.

=== === === === === === === ===

Ühelt poolt saab matkaja muidugi hakkama.
Tal on telefon, gps, küll ta kohale jõuab... Kuhugi.
Aga sisuliselt on see siiski räme praak.

Teiselt poolt on meil tekkimas matka-pärandkultuur. Eri aegadel on eri inimesed eri raha eest teinud eri projekte. Saadi KIK-i või EAS-i käest raha, valiti ja märgiti rada, pandi mõni silt ja infotahvlid. Projekt sai läbi, inimesed läksid teisele tööle, tulid uued. Uus raha, uued sildid.. Ja mida peabki uue matkaraja juht vanaga tegema? Las ta olla... eks?

Kolmandalt poolt- vahet pole. Rahvas tahab juua ja grillida -- ja selleks on RMK lõkkeplatsid. Mõni üksik loll matkab ka, kuid tema saab tõesti hakkama, olgu silt või ärgu olgu.

Oandu-Võsu raja ametlik PDF

=== === === === === === === ===

Tänane päev:
Auto Võsule, sealt jalgrattaga Pedassaare-Vergi-Altja kaudu Oandule.
RMK rada pidi Oandu-Võsu-Võhma, 18 km.
Võhmal Erka poes (soovitame!!!) õlu ja saiake.
Ilumäe kaudu tagasi.
Kokku 50 km.
Tempo oli aeglane, sest esiteks oli ilus, teiseks tuli kogu aeg infosilte lugeda.

RMK rada on kindlasti parem sõita maastikurattal. Juurikased metsateed ja liiv. Linnarattal vahid pingsalt rada ja manööverdad end kividest mööda; maastikurattal saad ringi vahtida ja näed ka, kus käid.
Tänane rada Endomondos

Peraküla raadiojaam ja Briti krüptoluure

Mõtlen mina, kus võiks rattaga sõita, ja tahan taustainfot Peraküla raadiojaama tee kohta.

Kõigepealt leian:
http://foorum.erau.ee/viewtopic.php?t=4756&f=32
"Esimene maailasõda oli vaevalt alanud, kui Osmussaare lähedal sõitis ööl vastu 26. augustit 1914 madalikule Saksa ristleja SMS Magdeburg. Laeva ei õnnestunud madalikult lahti tõmmata ja kapten otsustas laeva hävitada ning appirutanud saksa kaatriga meeskonna minema toimetada.
Enne Magdeburgi mahajätmist pidid sakslased hävitama kõik koodiraamatud, mille abil keiserlik laevastik sidet pidas, aga kiirustamisega unustati osa salajast materjali hävitamata.
Kohalesaabunud venelased leidsid kaks koodiraamatut, millest ühe koopia saatsid eksklusiivse kingitusena oma liitlastele inglastele.
Tänu Osmussaare juures kättesaadud koodiraamatutele sündiski Briti salaluure krüptograafiateenistus."

Googeldan siis "british secret service +Magdeburg" ja saan:
https://en.wikipedia.org/wiki/Room_40#Capture_of_the_SKM_codebook
Ja nii on!

Lisaks:
https://www.gchq.gov.uk/features/story-signals-intelligence-1914-2014
"Room 40's work to break encrypted communications was also kick-started into success by an ally: the Russian Navy found copies of the German High Sea Fleet codebook on a German Light Cruiser, the Magdeburg, and sent one to London.  After a few days' work, the system used by the Germans to re-encipher the messages was worked out and Room 40 began to provide a quick turnaround service of decrypted messages."

Põrgu päralt, see sõjanduse / mehhaanika / elektroonika / andmeside ajalugu on ikka nii huvitav!

Tänud ERAU foorumile ja ajaloo-fännidele, kes selle kõik välja on kaevanud!

Kolmnurk rabarbrivarrel

Mida teha? Kaua neil veel läheb?

Noored on (fotograafi arvestamata) lõpuks kahekesi.

 

Sipelgate söögilaud

Rabarber õitseb

GDPR, naeratusega

Tulin bloggerisse, et panna üles paar fotot.
Selle asemel lõugab Blogger, ehk siis Google, mulle:

European Union laws require you to give European Union visitors information 
about cookies used and data collected on your blog. In many cases, 
these laws also require you to obtain consent.
...
Learn more about your responsibilities. 

Kerige pimedasse haisvasse õõnsusesse, värdjad!!!

Mina, Kaur, ei paiguta kasutaja arvutisse ühtegi küpsist ega asja!!
Mina kirjutan päevikut - ja see on absoluutselt KÕIK.
Igasugu cookied ja sitt on teie platvormi väljamõeldis.
Nii et mis YOUR RESPONSIBILITIES?
Kõik on teie - platvorm, teostus ja kohustused.

===============

GDPR on palju asju korraga.
Google kollasest plärakast paistab üks aspekt: see on hierarhiline delegeerimis-mehhanism.

Privaatsus-otsused on kuramuse keerulised.
Eriti seepärast, et päris elu ja formaalsed reeglid on omavahel täiega vastuolus. (Sama seis või häda on veel autorikaitsega.)
EU ei lahenda seda vastuolu meie eest ära.
GDPR tekst on suuresti vaid tingimuslike soovituste jada.
Aga EU vähemalt annab (delegeerib) riikidele ja riikide andmekaitse-organitele õiguse seda teksti interpreteerida ja oma reeglid seada.
Aga ka riigid ega nende ametid ei suuda võimatut.
Seega delegeeritakse otsus edasi ettevõtte või asutuseni.
Kui ettevõte ise ei oska, delegeerib ta otsuse oma kliendi või alltöövõtja suunas edasi.
Ja nii ütleb suur Google mulle, et blah.blogspot.com cookied on kuidagi MINU mure ja vastutus.

Te kõik näete neid blogide "accept mingiasi eksju" dialooge eks?
Ja küsite endalt, miks ei võiks kogu blogspoti või wordpressi peale olla üks ja ainus?
Vot sellepärast.
Google / Wordpress loovad muljet, et need on lehe autori, mitte nende kui platvormi asi.

===============

Endomondo tegi enesetapu. Minu jaoks.

Ma olen seda aastaid kasutanud. 

Endo on mulle aastaid oma teenuse tasulist varianti pakkunud ja ma olen mitu korda mõtelnud, et võtaks.

Aga nüüd ei lähe Endomondo enam käima. 

Nõuab minged lisa-andmeid.

Kui ta lihtsalt "uued andmekaitse reeglid click ok" ütleks, siis ma saaks aru. 

EU nõuded noh, mis teha. 

Aga kasutada GDPR-i ettekäändena kliendilt ROHKEM isikuandmeid välja pommida?

Käige, eks.

Juristid 1 : 0 Sales.

===============

Ma olen GDPR teksti kahes keeles läbi lugenud.

Seadusena tundub ta - täiesti okei.

Riigi seisukohast on GDPR lihtsalt uus EU antud kang, mille abil riik saab enda jurisdiktsioonis olevaid ettevõtteid paremini mõjutada.

Lisaks on GDPR mõistlikult riskipõhine. Sisuliselt ütleb ta, et rakenda andmekaitset siis, kui sinu tegevus puudutab paljusid inimesi või et su vead on väga kallid. 

Aga:

Interpreteerimine on hetkel juristide ja konsultantide käes. Ja nende maailm on jäledalt must-valge. IGA risk on suur, IGA viga on fataalne ja vajab vältimist. Nii tõmmatakse GDPR müts pähe sirgelt KÕIGILE. Facebooki GDPR grupp pole leidnud veel ühtegi ettevõtet, kellele uued reeglid EI rakenduks. Ole või ühe kliendiga mikroettevõte - vahet pole - ikka rakendub. 

Seega võtame me meile antud kangi, aga kasutame seda kangi asemel kärbsepiitsana. 

Peksame kõiki, eriti kõige väiksemaid.

===============

Mis edasi?

Kardan, et kellegi sisulist käitumist GDPR niipea ei muuda.

Facebook ja Google, maailma reaalsed andme-hiiglased, panevad lepingutesse õiged punktid sisse ja delegeerivad kogu, KOGU vastutuse endalt ära - loe sissekande algust.

Väiksemad vennad on hetkel veidi ehmunud, aga see läheb kärmelt üle.

Audiitorid ja konsultandid lähevad rasva.

Ilmselt saavad keskmise suurusega ettevõtete infosüsteemid veidi paremaks: tekib pääsukontroll, logi, normaalne change management jne. 

Võimalik, et andmelekkeid jääb vähemaks. (Aga neid võib vähemaks jääda ka GDPR-ist sõltumatult, ja põhjuslikkuse mõõtmine on üks raske töö.)

Muud... ei juhtu.
Kliendi vaatest ei juhtu seega üldse midagi.

===============

Pikas plaanis on tegu aga ideoloogia muutusega: privaatsus on põhiõigus, kodaniku andmed on tema enda omad.

See muutus meeldib mulle ja peaks meeldima kõigile.

Ehk, maailm saab - loodetavasti - parem.

Kas ma olen kauge heaolu nimel nõus mõnda aega igast suunast suhu võtma?

Muidugi!
Seega.

Neelan Google kollase jälkuse alla.
Naeratan.

Roheliste rattamatk lastega

Kõrvemaa rohelised.
Anija - Valgehobusemäe - Kõrvemaa keskus - Anija.

Kuna lapsi ei saand koolist ega mind töölt, siis
- viisin reede õhtul lapsed-rattad-telgid Valgehobusemäele,
- viisin auto Anijale ja sõitsin ise rattaga laagrisse tagasi,
- tegin laupäeva koos lastega,
- sõitsin laupäeval rongiga linna tagasi.
K tegi ka reedese päeva, K ja lapsed - pühapäeva.

Rohelised on jätkuvalt hea.
Nad võluvad maastikust välja kõik huvitava.
No kes oleks arvand, et Jänedal on linnamägi?

Aga kohajutte ma eriti ei kuuland, sest lapsed kimasid.
Alo - lühema maa - 60 km.
Iida - pikema - 90 km.
Sellest viimase kolmandiku Jussi-Paukjärve paksus liivas. Kus tema linnarehv üldseee ei tööta. Aga sai hästi hakkama!
Ja Alo kihutas - mida edasi, seda ägedamalt. Liivased tõusud ja kruusased laskumised - anna ainult minna!

Mina sain Paukjärvele ujuma.
Muidu on roheliste ajal vesi minu jaoks liiga külm.
Aga sel aastal oli selline mai, et... no enamasti pole juuli ka nii soe!
Ujuda sai vabalt, ei mingit külma, sulista ainult.

Maastikurattal

Ma pole kaks aastat maastikurattaga sõitnud.
Nukrutseb keldris, unistab mudast ja kuusejuurikatest.

Täna võtsime XT rogaini kaardi ja tegime ringi ümber Soodla veehoidla.
Väikeste sakkidega tuli teeks 27 km.
Ei olnud üleliia kerge. Liiva on palju. Ja metsateed on alles mülkased.
Esimeseks maastikusõiduks just paras rada.

Oli väga tore!
Ja MTB on omamoodi mõnu. Ma ei oska sellega päriselt sõita, aga isegi ilma oskamata on tore. 

Maailmarändurite klubi - Rootsi arktika

Pidasime kahe peale loengu.
Läks hästi - kuulati, küsiti ja tundus, et meeldis.
Aitäh C'le korraldamast!

Minu matkapäevik on netis olemas:
https://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/rootsi-suusamatk-2018
https://sites.google.com/site/kurinurm/

Lodjaga Emajõel

Sõbrad said 90-aastaseks.
Väärika tähtpäeva puhul kutsuti teised kõbid Emajõele ulpima.
Start Emajõe Suursoo keskusest.
Sealt läbi Kalli järve ja kanali Peipsile.
Praaga kaudu tagasi.

Peipsil sai ka purje üles.
Eksootika, romantika ja mõnu!
Aitäh!

Teeme ära 2018

Meie, lapsed, naabritädi + laps.
Tegime puhtaks
- iseenda majataguse ja metsaaluse,
- 1 km avalikku teed.
Teed tahtsime teha 4 km, aga 1 km järel sai aeg otsa ja kaks autot täis.
Talg oli "ametlik", registreeritud.

Kõige keerukam oli prügist lahti saamine.
Kevadisel TeemeÄral pole tasuta kogumist ja on iga talgujuht vahib ise, kuhu oma sodi sokutab.
Meie veeresime Tabasalu jäätmejaama ja tahtsime tavalise kodanikuna prahi ära anda.
Kas siis tasuta või raha eest, nii nagu hinnakiri on.
Aga meid ei võetud seal sisuliselt isegi jutule!!!

Mingil veidral viisil saime oma prügist tasuta lahti.
Aga kõik läks samasse "kasti".
Õlid, üks kineskoop, plast ja kõik muu.
Kuidagi hapu maik jäi suhu.

Ja tere kõik need tüübid, kes tassivad metsa alla:
- puulehed, aga kilekotis
- kelgud, mille saaks täiesti tasuta jäätmejaama ära viia
- üksikud viinapudelid (kohas, kus joomas keegi päris kindlasti ei käi)
:)

Kiasma

Käisin Kiasmas.
Jalutasin sisse, piletit ei ostnud (kedagi ei huvitanud), käisin maja läbi.

Õudne :)
Soome kunst pole parem kui meie oma.
Kõledad betoonist ruumid, mille seintel ripuvad või põrandal vedelevad...
taiesed.

1) Baltikumi grupinäitus "Läheb-tuleb". Täiesti arusaamatu. Külm ja kauge.

2) Vene nimega kunstniku näitus. Lihtsalt arusaamatu.

3) Soome Veneetsia 2017 biennaali näitus "Aalto kohalikud". Sürreaalne. Arusaamatu. Õõvastav. Aga mitte nii õõvastav, et tekitaks huvi, vaid lihtsalt peletab eemale. WTF see on? Kas see ongi kunst? Soome kunst? Miks seda tehakse? Miks seda rahastatakse? wtf wtf wtf wtf???

See kõik liikus, piiksus, plõnnis ja rögises :(

4) Grayson Perry näitus. See oli vähemalt äge!! Sama arusaamatu nagu muud. Aga huvitav. Uurid iga tööd kui kunstiteost. Ee... tähendab need ongi kunstteosed? Igatahes lõpmata parem kui nööritatud kivid või Samma "NSFW. Esimehe lugu" balti korrusel.

Muidu on Kiasma nagu Kumu, aga keset linna ja päikese käes. Kohvik oli nõme, süüa ei antud.  Sisearhitektuur igav - lõputud tühjad betoonpinnad ja -rambid. Hea meel, et nähtud; rohkem ei lähe.

Peoülesanne: grupikeks

Setap:

Põrandal on keksukast, 1 x 13.
Rahvas pannakse kasti vormis:
P P P P P P __ V V V V V V
P == inimene seisab suunaga paremale
V = inimene seisab suunaga vasakule
__ = tühi auk

Inimesed peavad kohad vahetama ja jõudma konfiguratsiooni:
V V V V V V __ P P P P P P

Liigutakse, astudes enda ees olevasse tühja ruutu või minnes enda ees olijast mööda.
P P P P P P _ V V V V V V
P P P P P _ P V V V V V V
P P P P P V P _ V V V V Vjne.
Liigub 1 inimene korraga, tagasi nihkuda-hüpata ei tohi.

Eesmärk:
a) leida lahendus,
b) teha liikumine läbi võimalikult kiirelt.
Rahvas on võistkondades, kõik käib aja / võidu peale.

Kiho programmeerimise raamatus (1990?) olid samad ülesanded, inimeste asemel mustad-valged kuulikesed või raudteevagunid.

Kokkuvõttes - väga hea tiimitöö ülesanne.
Meil läks väikse harjutamise järel 43 sekundit.