Turvaline Eesti tiss

otse Eesti Riigiportaalist.

Kodumaa ikka üllatab, seekord positiivselt.

Märtsi lõpp: lingid on arvutkaitse lehelt maas, kuid pildid serveris ikka üleval.

Xdreami kevad-talvine sprint

Suvise Xdreami regamine algas 12:00, kell 14:59 oli B-rada täis. Alla 3 tunni, korralik tulemus!

http://xdream.ee/index.php?action=registreerimine
http://xdream.ee/index.php?action=voistkonnad

Ronimise salatrenn

Sügisel Künnapi kooli minnes arvasime, et harime end veidi mägede koha pealt, aga mägironimine ise meid küll ei huvita. Ammugi ei hakka me ise kunstlike seinte peal turnima.

Praeguseks siis oleme:
- nii Katil kui minul on oma ronimisvööd - mõlemal sama mudel, Black Diamondi Momentum Speed.
- nii Katil kui minul on oma ronimis-sussid - tal Triop Valtz, mul La Sportiva Mythos Terra.
- mõlemal on oma kaheksad, karabiinid, repsakad.
- käime lisaks Künnapi ametlikule Astangule siseseina peal salatrennis - kolmapäeva õhtuti Lasnamäel.

Nüüd oleme niikaugel, et teeme salatrenni jaoks omakorda salatrenni! Eile käis Kati ja üleeile käisin mina Lasnamäel ise seina ronimas. Madalal, ilma julgestuseta, alumise kahe plaadi peal. On hea - kedagi ees pole, muudkui koperdad seina mööda edasi-tagasi, vahepeal jooksed v teed jõudu.

Aga Astangul ei lähe meil ronimine endiselt mitte kuidagi. Eile saime ainult poriseks, muud ei miskit.

Siku intervjuu

Kopeerin (autoriõigusi ja kõike muud räigelt rikkudes) endale ümber Grete Mäsaku intervjuu Alar Sikuga. Intervjuu on hea, ja Sikk on tore inimene.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=265971

Alar Sikk: mõni arvab, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole.

"Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes surma saanud," ütleb alpinist Alar Sikk, kes on mäetippe vallutades läbi roninud kolm paari saapaid ja tundnud surmahirmu jääprakku pudenedes. Sellele vaatamata ei veena teda miski tippude vallutamist katkestama.

Kõrvetavad miinuskraadid, ere päike ning lõikav tuul on lumise tipu poole pürgiva alpinisti argipäev. Maailmas on 160 inimest, kes on seiranud kõiki maailmajagusid kõrgeimast mäetipust. Alates selle aasta 20. jaanuarist on nende seas ka üks eestlane – Võrumaa mees Alar Sikk. Kui ta Aafrika kõrgeima tipu Kilimanjaro (5895 m) vallutuselt Eesti tuntuima alpinisti ning tunnustatud fotograafi Jaan Künnapi juubelile saabub, on ta kadestamisväärselt päevitunud.

Sa oled käinud kõigi seitsme mandri kõige kõrgemas punktis. Milline sümboolne tähendus sel sinu jaoks on?
Mitte kõige vähematki. See on üks projekt, mille peale kulutasin väga palju aega – kümme aastat. Kui ma võtsin oma esimese tipu – Euroopa kõrgeim tipp Elbrus –, siis ei mõelnud ma absoluutselt seitsme mäe peale.
Ka Põhja-Ameerika kõrgeimat mäetippu, McKinleyt vallutades ei mõelnud ma sellele. Isegi Mount Everestile minnes ei olnud mul sellist plaani. Kui avanes aga võimalus minna Antarktikasse, siis langetasin otsuse vallutada kõik seitse tippu. Antarktika kõrgeim tipp, Vinson, ei ole raske, kuid sinna minek on rahaliselt ülimalt kallis.

Milline hetk nende seitsme seikluse jooksul oli kõige-kõige raskem?
Mount Everesti lõputõus. 1970. aastatel hiinlaste paigaldatud 8600 meetri peal olev redel on võtmeküsimus. Kuigi talun füüsiliselt kõrgust väga hästi, oli Everesti vallutamine ka minu jaoks raske.

Kui sa sel hetkel jätnuks pooleli, kas see tähendanuks seitsme kõrgeima mäe vallutamise projekti lõplikku katkestamist või proovinuks sa mõne aja möödudes uuesti?
Võib-olla. Seitse tippu ei ole mulle miski asi. Ma lihtsalt käin. Mõned arvavad, et olen mingi hull mägironija, aga ei ole. Mul on täitsa savi sellest. Kui miskit jääb pooleli, siis jääb pooleli – ma elan enese elu, aga mitte mägede nimel.
Kui ma ei oleks Kilimanjaro mäel esimese katsena tipuni jõudnud, oleksin üritanud uuesti kohe või kas või järgmisel aastal. Et olin Carstensz Pyramidilt tulnud, oli Kilimanjarole minek mulle lihtne. Valisin mitmest eri marsruudist lihtsaima ehk Coca-Cola raja.

Millised on põhjused, mis võinuks sind sundida tagasi pöörduma?
Neid põhjusi võib olla mitu. Sagedasemad näiteks halb ilm, kehv isiklik kohanemine kõrgusega, lumelaviin, jääpraod.

Üks suur projekt on sul nüüd seljataga. Milliseid alpinismialaseid uusi eesmärke oled seadnud?
Võiksid ju kuuluda ka näiteks 8000-meetri-meeste klubisse ehk alpinistide sekka, kes on käinud kõigi 14 üle 8000meetrise mäe tipus.
Ei ole ühtegi plaani. Nüüdisaegne alpinism sõltub paljugi rahast. Kui raha kulutada ei soovi, siis ei saa ka mäkke ronida. Ma ei hakka endale 8000-meetri-meeste klubisse kuulumise mõtet unistusekski võtma, selle teostamine jääb mul raha taha pidama.

Kes sind siiani on toetanud?
Mul on head sõbrad.

Mitu paari saapaid sa mägedes käies ribadeks kandnud oled?
Kolm paari küll. Ma ei osta iga mäe jaoks uut varustust. Lapin vana nii palju, kui see osutub võimalikuks. Minu jaoks on oluline roheline mõtteviis, mida järgin ka igapäevaelus. Jätan keskkonna säästmiseks asju tegemata, näiteks ei loobi ümbrust prahti täis. Minu reegel on, et loodusest võtan jäätmed endaga kaasa.

Kõrgmäestikus surma saanuid tavaliselt alla ei tooda – laibad jäävad hukkumiskohta või lükatakse jääprakku. Stabiilselt külm kliima hoiab neid lagunemast. Mida sa tunned, kui näed mäel järjekordset surnut?
Sellisel absoluutsel kõrgusel, kust laipu alla ei tooda, ei mõtle sa ise enam midagi. See on surma-tsoon, kus vaade ei tekita emotsioone. Lähed lihtsalt edasi.

Kas oled hukkunud alpiniste mõnikord ka unes näinud?
Ei. Ükski minu kaaslane pole siiani õnneks mägedes ka surma saanud.

Sa oled teeninud Nõukogude armees Afganistani erivägedes. Kas kõrbes lõhnab surm teisiti kui mägedes?
Jah, kõrbes laip läheb halvaks ja haiseb, kuid mägedes säilib see kaua. Mägedes on hukkunute vastu austus, neid ei rüvetata ega võeta neilt midagi ka kaasa. Samas, ekstreemolukorras enda päästmiseks, ma arvan, võiks see olla aktsepteeritav. Alpinistid juhinduvad puhtast inimlikust eetikast.

Jaan Künnap on rääkinud lugu instruktorist, kes jääprakku kukkununa hüüdis noortele alpinistidele: "Visake köis!" Tema õpilased viskasidki köiepuntra talle järele. Millele sa mõtlesid, kui tõusul Gasherbrum II-le jääprakku kukkusid?
Ma ei mäleta, mida ma sel hetkel mõtlesin – usutavasti tundsin surmahirmu. Olime Tarmo Rigaga omavahel köiega ühendatud. Tarmol oli küllaltki raske mind kinni hoida. Aga mägedes on tulnud ette situatsioone, kus ühendav köis lõigatakse lihtsalt läbi. Seda tehakse, et vältida ühe hukkunu asemel kahte surnut.
Kõik käis suhteliselt kiiresti. Teised meie grupi liikmed jõudsid järele ja aitasid mind välja tõmmata. Väljatõmbamise hetkel oli mõte kinni – tundsin heameelt, et üles tagasi sain. Selleks päevaks lõpetasime, kuid järgmisel päeval jätkasime taas. Et ma tõsisemalt vigastada ei saanud, siis ei takistanud see mind sihtmärgi poole liikumast.

Kes on su kõige parem ekspeditsioonikaaslane?
Mul on palju sõpru. Olen aastate jooksul väga paljudega koos käinud. Ehk kirurg Priit Melnik. Oleme viimasel ajal temaga palju koos käinud.

Millega te õhtul laagris tegelete?
Mõtiskleme. Kõigest.

Leidub ju palju lihtsamaid ja mugavamaid hobisid? Minna näiteks turismireisile, kus kõik on sinu eest ette ära otsustatud.
Igav on. Mulle ei meeldi. Miks ma peaksingi? Üritan alati teha seda, mis mulle kõige enam meeldib. Teatud mõttes ongi mägedeskäimine turismireis. Kogu aeg ei olda ju üleval, vahe-peal liigud linnades ja magad hotellis linade vahel.
Kilimanjaro retke ajal puhkasime Zanzibaris mererannas viis päeva. See oli ka viimane piir, rohkem ei oleks jaksanud vastu pidada. Kaua sa ikka pläägutad ja õlut jood, sellest saab ju villand. Nii et tegelikult võib ka mägironimist nimetada turismiks, kus vahepeal tehakse ekstreemi.

Mis vägi sind siiski alpinismi juurde tõi?
Olin varem käinud kõrbematkadel ja väikestes mägedes endises Nõukogude Liidus. Juhuslikult tuli mõte, et võiks minna Elbrusele, ning pärast seda hakkasingi tegelema alpinismiga. Nendest, kellega mina alustasin, ei ole vist keegi jäänud.

Sa oled öelnud, et vaid Carstensz Pyramid nõudis alpinismi tehnilisemaid oskusi, ülejäänud kontinentide kõrgeimate tippude vallutamine oli puhas füüsiline töö. Oled sa mõelnud ka tehnilisi oskusi nõudvate marsruutide läbimisele?
Ma olen sündinud visuaalse kõrgusekartlikkusega. Seetõttu on mul alpinismiga tegelemine raskendatud. Küll aga talun ma hästi füüsilist kõrgust.

Palgatööd sa baarmenina enam ei tee. Millised on sinu tulevikuplaanid?
Tegelen oma klubiga – Alar Siku matkaklubiga. Kuna Eestis ei saa alpinismiga tegeleda, siis panen põhirõhu paadi- ja jalgsimatkadele. Kaugematest sihtpunktidest panustan mägimatkadele endistel Nõukogude Liidu aladel.
Plaanin korraldada reise ka riskivabamatele tippudele, nagu Kilimanjaro, Elbrus ja Acongagua. Need on algajatele jõukohased mäed. Seal on laviinioht väike ning jääpragusid vähe. Ma ei taha võtta endale vastutust juhuks, kui keegi surma saab. Lähen ise nendele reisidele kaasa ja ise ka õpetan. Minu jaoks ongi kõige olulisem riskivabadus ja tehnilise ronimise puudumine.
"Alar Siku matkaseiklust", mida möödunud aastal peeti juba viiendat korda, korraldavad mu sõbrad. Organiseerimine ei ole minu parim külg. Sikukaks kutsutava matkaseikluse autasustamisel olen aga kohal ning ostan osalejatele õlut ka.

Milline on spordi osa sinu ettevalmistuses?
Ma ei tegele ühegi spordiga konkreetselt. Samas olen pidevas liikumises – jooksen, ujun, sõidan ratast ja suusatan nii palju, kui mul isu on. Lisaks alpinistile iseäralikud ettevalmistused – mäkketõusud seljakoti ja raskustega. Ma teen kogu aeg trenni, hoolimata mäkkemineku ajast. Mägedesseminekul eelnevast tugevast lühiajalisest treeningust ei piisa.
Rahvaspordiüritustel osalemine mulle ei meeldi. Ma ei näe põhjust Tartu maratonile minekuks. Esiteks peaksin sõitma seal kellegi kannul ja minu järel sõidetaks samuti. Võrust vaid 12 kilomeetri kaugusel asub Haanja, kus on korralikud suusarajad ja vähe inimesi. Ma võin sõita seal soovi korral kas või maratonidistantsi. Teiseks ei sõida ma klassikastiili.
Üldiselt – edukal sportlasel ei ole häid eeldusi olemaks alpinist. Sportlased on keskendunud tipule. Nad kiirustavad ega tegele mineku kui protsessiga. Alpinistidel on rõhk ettevalmistumisel, aeglasel aklimatiseerumisel ja tipp – see on lisaboonuseks.

Kas sa tead, kui kõrge on Suur Munamägi?
318 meetrit. Käisin seal esimest korda alles pärast Mount Everestil käimist. Päris ilus vaade avanes. Aga Everesti tipu vallutus püsib mul kõige enam südames. Sellele järgnevad Carstensz Pyramid ja McKinley.

Millega sa tegeled alpinismist ja spordist vabal ajal?
Ma loen palju nii raamatuid kui ka ajalehti. Olen raamatute alal kõigesööja, vaid krimkasid ja muud jama ma ei loe. Minu lemmikkirjanik on Andrus Kivirähk ja lemmikraamat "Rehepapp". Arvuti mul on, aga seda kasutada ma eriti ei oska. Ostsin selle kasti endale ükskord nurka, oskan juba tööle panna ja sinna selle aadressi sisse toksida... Populaarsetes suhtlusportaalides mul kontot ei ole.
Kui keegi tahaks intervjuude põhjal teha minu seitsme tipu vallutustest raamatu, siis olen sellega nõus. Ise ma kahjuks kirjanik ei ole.

Sa oled 41aastane ja vallaline. Kas sul on peatselt plaanis ka pere luua?
Ei oleks mingi ime.

Kas sul on ka oma talisman või rituaal, mida sa teed enne mäkkeminekut?
Ma ei ole ebausklik.

Alpinistide suured seljakotid, mille mahutavus 80–90 liitrit, jäävad tipuvallutuseks viimasesse telklaagrisse. Päris tippu minnakse väikese seljakotiga. Mida sina tipukotis kaasas kannad?
Joogivett.


Siku 7 tippu
Elbrus 5642 m, vallutatud aastal 1998
McKinley 6194 m, vallutatud 2001
Mount Everest 8848 m, vallutatud 2003
Aconcagua 6959 m, vallutatud 2006
Mt Vinson 4892 m, vallutatud 2007
Carstens Pyramid (eri andmetel 4884 m või 5030 m), vallutatud 2007
Kilimanjaro 5895 m, vallutatud 2008


Mida arvavad Alarist teised mägironijad
Jaan Künnap omanimelise alpinismiklubi juht
"Alari jõudmine Elbruse tippu oli suur juhus. 1998. aastal korraldasin esimese Elbrusereisi, millel osales ka võrukas Alar. Vaatasime vanemate tegijatega, et sellest algajast võiks isegi asja saada. Paraku olid Alaril jalas väga viletsad saapad, millega kaasnes ka varvaste külmumise oht. Enn Nõmmik andis Alarile oma saapad ja nii sai tippudest esimene, Euroopa katus, kirja.
Aga alpinismikoolis ei ole ta siiani käinud, olen teda eraviisiliselt veidi õpetanud."

Priit Melnik onkokirurg, Alari telgikaaslane Alar on ülimalt positiivne inimene igas mõttes, muidugi oma väikeste kiiksudega nagu me kõik. Oleme temaga korduvalt koos mägedes käinud ja ühes telgis ööbinud. Alarile võib igas olukorras loota. See ongi alpinismis kõige olulisem. Tema on üks väheseid kaaslasi, kellega ma mägedes, kus igal sammul võib varitseda oht, pikemalt mõtlemata luurele läheks.

EPL täna miinuses :)

Täna lingib EPL - ja tõesti lingib! - saidile www.revalhotel.lv, mille kohta järgmises lauses öeldakse, et see on netist maha võetud. Õnne!

Slashdot vs RIAA

RIAA filtrite-idee kommentaarid slashdotis.

Esimene:
RIAA the very least they should have a lawyer and someone technical around at all time.

Teine:
They had a technical guy, then they found out he had the code to their program in on his workstation _and_ in version control, so they sued him for copyright infringement.

As if that weren't bad enough, they found out that their lawyers made _two_ copies of all their contracts, and even gave one away to the other party, so they had to sue him for copyright infringement too.

It's hard being the RIAA.

Kaks kokkusattumist

TLN passikontrollis ütles proua piirivalvur, et tal on minunimeline poeg. Mina muidugi tean teisest Kaur Virunurmest, aga tema ilmselt mitte.

LND sattusin Mark Normani sünnipäevale kontori-lähedass pubis. Väga deja vu aastaga 2001, kus ma esimest korda Londonis olles esimesel õhtul Marki venna Davidi sünnipäevale sattusin, siinsamas Sohos.

Külmetav London

Nagu Londonis ikka, hulkusin üksi öises Sohos ringi. Kaks silmatorgand asja:

- Pidulised noored on peoriietes, ja nad KÕIK KÜLMETAVAD. Linnatäis lõdisevaid inimesi on päris veider vaade.

- Hulk rahvast veeretab enda järel ratastel kohvreid. Kohvri-inimesi tuleb kogu aeg ja igalt poolt ja nad on reipad ja jätavad hotelli poole suunduva turisti mulje. Kõik oleks loogiline, kui kell ei oleks neli öösel. Kust nad tulevad?

Päevaleht omadega viigis

EPL avaldab Ülle Madise artikli andmekaitsest. ÜM kirjutab hästi nagu ikka.

EPL teenib kaks plusspunkti: artikli lõpus on kaks VIITA artiklis viidatud seadustele.

EPL teenib miinuspunkti: üks viit on VIGANE, viidades seaduse sisukorra LÕPPU. Viga on UK lingis olevas #Legislation-Preamble ankrus.

EPL teenib teise miinuse: nad ei viita iseenda artiklile, vaid annavad selle pealkirja ja kuupäeva. Varem samal teemal: Tarmu Tammerk "Ei soovi lillede ja liblikate õitseaega", EPL 5.2 - oli raske sinna http://www.epl.ee/artikkel/417356 ette kirjutada? Aga EPL näe ei kirjutanud.

Plussid-miinused 2-2, viik.

EPL on tore ajaleht ja ma loen neid meeleldi, aga nende online-versiooni mannetus ajab nutma. Viitade kontrollimine võiks elementaarne QA olla. Iseenda sisule viitamine veel elementaarsem. Aga näe, ei tule pähe.

Sussid proovitud, on head!

Käisin Lasnamäe seina peal uusi susse proovimas. Arvamus - super! Mythosed on küll La Sportiva kõige vähemtehniline mudel, aga ka nendega on tunne seinal täiesti teisest puust kui tossudega. Igast pisikesest nukist saab tuge, reljeef hakkab "tööle" - palju vabam on ronida, käed ei väsi ja noh, parem on.

Köisi polnud, seega - üles ei roninud.

Laste sünnipäeval Rikki-Tikki mängutoas oli ka ronimissein.
1) Ronisid AINULT TÜDRUKUD! Poisid selle titeka ala vastu huvi ei tund. Plikad panid see-eest hästi ja palju.
2) Kas laste seinte tegijad arvavad, et lapsed käivad seal sussidega või? Ei käi, sukkade / sokkidega käivad, keegi ei hakka ju mängutuppa eraldi jalatseid kaasa võtma. Nii said lapsed ronida vaid ühte rada, teine mini-nukkidega sein oli isegi nende pisikeste jalgade jaoks arutult raske.

http://www.sportiva.com/images/products/250_mythosTerra_230.jpg

Tõhus päev

1) Sain e-maili "kõik teie pangakaardid on minu käes!". Olidki. Eile töölt minnest taskust välja kukkunud.

2) Rõõmust kaartide naasimise üle läksin poodi ja ostsin ronimis-sussid. La Sportiva Mythos, beezhikat ("terra") värvi. Eelistasin mugavust tehnilisusele - eks näis, mis tunne nendega seinal on.

3) Poes olles sain parkimistrahvi.

Sünnipäev märjas lumes / Xdreami talve-etapp

27.01.2008 ehk sel pühapäeval sain 38-aastaseks. Käisime sel puhul :) Ingridi ja Mardiga Winter Xdreamil. 7 tundi valikorienteerumist talvises metsas / soos / rabas Valgehobusemäe kandis. Lund oli metsas palju, lume all vesi, kogu aeg ja igal pool oli märg, astusin kaks korda mõlema jalaga põlvini vette (ojasse) - nii et oli väga tore!!!

Me rohkem kõndisime kui jooksime. Selle kohta on tulemus - 20 kp'd 22-st, võtmata jäi finishilähedane p34 ja lisaülesanne - päris hea. 15 min jäi puudu, siis oleks kõik võetud saanud. Tehnilisi vigu tegime vähe. Kaart oli ropp, tundmatu mõõtkavaga ja eri tükkidest kokku pandud ja vana (osalt venekeelne!) ja osaliselt ainult reljeefiga ja pooled sihid-maastikuelemendid puudu, sellisega liigeldes PEABKI vigu tegema. Mart on selgelt parem orienteeruja kui mina. Tuleb areneda :)

Tulemused.

Kuna jooksime vähe, ei anna jalad järgmisel päeval tundagi.

Xdreamil lõpetas 187 võistkonda, talvesport on tõesti popp. Ma saan aru, et suusamaratonile tuleb tuhandeid inimesi, aga märga metsa müttama? A kui korra oled sellisel võistlusel käinud, tahad veel ja veel, läheks kasvõi kohe uuesti :)

Virin virin virin :)

Nikwax värvis mu uued vesihallid saapad mürk-kollaseks. Matkasport: möh? Ehk on pori?

Eile oli telekast Vertical Limit. Mägironijad K2 peal paanikat tekitamas. IMDB esimene hinnang on "this is, without doubt, the least accurate film on climbing I have ever seen". Lisaks on film algusest lõpuni piinlikult nõme.

Käisime Puhhi talvepäevadel Tõstamaal... mis seekord hoopis sügis-kevadpäevade moodi olid... pime & tormine laupäev, helge & päiksene pühapäev.

Õppematk Kõrvemaal

Künnap tegi Kõrvemaal õppe-talimatka. Aegviidu - Jussi järved - Aegviidu. Ilm soe, teed jäised, järvedel paks jää, metsa all aga puhas sammal. Tavaline talveilm. Künnap ise avas samal ajal Nõmmel seinu ja poosetas Sikuga telele.

Matk aga oligi õpetlik:
- rohkem kanget alkoholi!
- 1 sibul päevas on piisav.
- hea koer on telgi nael.

Võimalikest norrakatest olid kaasas Lotte Tiri Ülle Juhani Viljo mina. Lotte muidugi kõigi lemmik, ja üllatavalt OK telginaaber, ehkki mu peno on vist elu lõpuni käpajälgi täis :)

Ma polnudki varem polügoonil käinud.

Siseseina "tipus"

Sain esimest korda Lasnamäe seinal (12 m) üles välja. Tegin kõige lihtsamat (vasakpoolset) rada, ja kukkusin kaks korda köide, aga ei tulnd alla, vaid üles edasi. Hea tunne on :)

Sikk, Carstensz

Alar Sikk käis Carstenszi Püramiidil ja pärast meile rääkimas, kuidas oli. Oli kole. Põhiline kole tuli küll dzhunglimatkast ja sõdivatest suguharudest, mäkkeronimine ise oli nohu, välja arvatud see 40 meetrit köiel rippumist.

Mulle Sikk hirmsasti meeldib.

Carstensz Pyramid
Carstensz Pyramid @ Wikipedia
Grasbergi kaevandus @ Wikipedia

Kiire, aga viljatu poe-tuur

Vaja matkasaabaste jaoks Nikwaxi.
Matkasport: oi, meil ei ole. Küsige Rademarist või Sportlandist.
Radermar: oi, meil ei ole. Küsige Matkasportist või Sportlandist.
Sportland: Nikwax? eee.... aga mis see on?

Õhtul: Juhani nõu peale läksin RedFoxi ja ostsin sealt.

MSN

Installin MSN-i, ehk Win Live Messanger'i.
Kodanik, kes on selle eestikeelsed tekstid kirjutanud, tuleks... ühiskonnast eemaldada.
Lisateavet klientide programmikasutuskogemuse täiustamise kava kohta.
Kuidas lisada alternatiivne meiliaadress või muuta registreeritud teabega seostatud alternatiivset meiliaadressi?
Või olen ma lihtsalt kantseliidist võõrdunud?
A ju siis lastele meeldib.
Või kellele too MSN mõeldud ongi.

Kuiva riistaga

Ideaalne ronimis-ilm: kuiv, -5. Uued saapad on mõnusalt jäigad. Alumise seina peal on tunne juba päris hea.

Tänane teema: dry tooling, ehk kassid ja jääkirka kaljuseina peal. Kassid sain jalga esimest korda elus, tundus päris mõnus, kuid ronida nendega küll ei osanud. Jääkonksud / kirkad tegid aga olemise päris imelikuks. Tasapisi muidugi harjus.
dry tooling @ wikipedia
dry tooling @ The Scottish Mountaineer

Lugesin õpikust "mixed climbing" osa läbi, nüüd tahaks kohe uuesti seina peale minna.

Aasta esimene trenn

... tehtud: sõitsin 2. jaanuaril rattaga tööle. Hea kuiv ilm, ainult riidesse panin liig paksult :)

Maraton, 42 km 4:47

Jooksin DnB maratoni. Tulemused; minu aeg oli 4:47.

Mõte tuli Kaja blogist. Ja kui ka Raimond päev varem minna lubas, siis regasingi ära. Ma olen ammu tahtnud teada, mis tunne on, kui oled mitu tundi jooksnud ja tead, et pead jooksma veel :) Treenind ma pole - detsembris olen täpselt ühe korra jooksnud, sisehallis -, a mis siis? Rahulikus tempos saab 40 km läbi sörgitud igaüks.

Eesmärgid olid:
- lõpuni joosta (sörkida, kõndida, lonkida)!
- saada aeg alla 5 tunni.

Jooksin lõpuni, sain aja umbes 4:45. Ses mõttes korras. Aga... :)

Lõpus kiirkõndisin päris palju. Mitte et ei jaksaks joosta, aga esiteks hakkas liiga paljudest kohtadest valus. Valuvaigisteid ma rajale ei võtnud - teadlikult. Sportlikus mõttes muidugi loll otsus. Kõndida oli hea - ei põrutanud, ei olnud valus, nii et matkata oleks võinud kuipalju tahes veel.

Ja no lõpus ei viitsinud ka. Alates teise kolmandiku algusest lippasin üsna üksi. Alustasin koos Meeliku ja Eretiga 6 min / km tempos. Neist ette minna ei julgenud. A siis Meelik katkestas ja Eret kadus kuhugi taha ära, raja teise poole jooksin puha üksi. Igaaaav....

* Ilm: 5 kraadi sooja, sadas vihma. Tuult vähe, aga igalt poolt oli märg.
* Riietus: mikrofliis + sponsori nõme t-särk + kindad + peapeal. Paela panin pärast esimest ringi ära. Oli täpselt paras, ei hakand ei palav ega külm.
* Iga 4.5 km järel sai juua ja hapukurki, nii et veepuudust ei tekkinudki.
* Päris lõpus tuli hirmus nälg peale. Kujutasin endale ette, kuidas pärast finishit torman Hesburgerisse ja söön 10 burgerit järjest :)

Tervis:
* Lõpuks valutasid jalad igalt poolt - varbad, päkad, sääremarjad, põlved, reiepealsed, puusad. Brr!
* Jooksu ajal miski hõõruma ei nagu hakanud, aga õhtul olid kaenla-alused punased ja rinnanibud suisa verevermeil.
* Liigesevalu kadus järgmisel päeval saunas nagu võluväel.
* Lihastevalu oli palju vähem kui pärast rogaini.

Kokkuvõttes väga rahul. Aga korrata vist ei taha.

Uued saapad

Ostsin Matkaspordist uued matkasaapad - La Sportiva Thunder GTX, halli värvi.

Valisin pikalt 44 ja 44.5 vahel, võtsin suuremad. Esimene "õues" käimine aga ütles: sai vist üle pingutatud, liiga suured. Eks pea paksude sokkide ja sisetallaga "reguleerima".

Nende kõrval on mu praegused Columbiad väga naljakad. Vanad saapad tunduvad muidu päris toekad, olen nendega igasugu mägedes käinud. Aga kui uued kõrvale panna, on vanad pehmed ja vormitud nagu kilekott. Tald käib igatpidi kõveraks ja ülaosal polegi nagu kuju. Käia on vanadega muidugi roppumoodi mugav, umbes nagu botastega. (Ma just imestasin, kui keegi ütles, et matkasaapaga ei saa joosta - minu omadega kindlasti saab.) Uued võrreldes nagu rauatükid. Poes päris-mägisaabaste kõrval olid aga needki suht pehmed. Igatahes ei sega see jäikus käimist.

OLULINE VERSTAPOST MINU ELUS

Hüppasin esimest korda elus "peakat"... Ehk siis, pea/kõht ees, basseini äärelt vette.

Oli ka aeg :)

Seinal, teine jõulupüha 2007

- Sain nii vasakul kui keskmisel rajal 9. plaadini. Edasi minemist segab käte väsimus. Käte väsimust aga põhjustab...

- Lasin grigriga Reinu julgestades ta käest lahti. Õnneks madalalt, poolteist meetrit. Rein hakkas laskudes maapinnale jõudma, tahtsin kiiruse maha võtta ja tõmbasin kangi jõuga enda poole (mitte ei murdnud köit alla). Refleks töötab valepidi - tundub, et kangi sikutamine peaks ikka süsteemi "kinni", "seisma" panema. Õpetlik, loodetavasti...

- Käed on korralikult väsinud, seekord ka küünarliigesest kõrgemale. See tähendab, et "nukkidest kinni hoidmise lihased" on jõudu kogunud, muu keha pannakse ka tööle.

- J. ja teiste lihtsad "seisa siin nii" harjutused ei tule välja.

- Seinal püsime nüüd kaua, mitte minuti-kaks nagu esimesel korral.

- Lugesin firni foorumit, mitte m'migi ei saa aru. Tehnikate nimekiri back-step, drop knee, rock-over, bump, stemming, dyno, heel hook, toe hook, heel-toe, jamming - möh?

ronimis-saidid .ee

Klubid

Firni leht ja foorum
Teip.ee leht ja foorum - Raini leht vist? Operaga ei toimi.
Tallinna Kaljuronimisklubi leht
Köieronija / ropeclimber / seiklusrada, sama mis järgmine
Köieronija / ropeclimber / seiklusrada, sama mis eelmine
alpinism.ee ja nende ajaveeb

Mountaineering

Jõuluõhtul astus kingina sisse Mountaineering: The Freedom of the Hills - mägironimise standard-õpik. Tänud Kati vanematele. Me ise läheme varsti lolliks selle ronimisega.

Eile käis aga külas Maria, kelle Margit omal ajal ronima utsitas. M. lubas nii Astangult kui Lasnamäelt läbi astuda, kui ainult oma vööd ja püksid Tartust kätte saaks. Ja siis tuli veel Krissu kah. Tirtsudest on vahepeal inimesed saanud, täitsa tore :)

S. jõulupidu

... oli normaalne. Jäin kolm tundi hiljaks, sest enne käisime Katiga ronimas. Ronida oli aga väga hea ;)

CERTi turbe teabepäev

CERT'i teabepäev oli üle keskmise huvitav. Kokkuvõtteks:
- riik on end turbe ja tehnilise riigikaitse vallas tõsiselt kokku võtnud. TUBLID.
- avalik arvutikaitse käib ikka pankade, mitte tarbija huvide järgi. hm.
- turva-audiitoritele tuleb leiba kõvasti juurde.
- andmete privaatsuse kaitsest ei rääkinud keegi.
- BSA ei esinenud, sõna "DRM" ei mainitud, ehkki võimalus oli. piraat-tarkvara pole turvaprobleem. jälle tublid!

Tundub, et kevadine reality check on hästi mõjunud, libateemadele aega ei raisata ja inimesed teevad endiselt koostööd. Eriti tublid :)

Pulss / numbrid

Jooksin veidi (10 km) Lasnamäel.
Tulemused:
Kiirus 6 min kilomeetrile - pulss 158-160
Kiirus 5 min kilomeetrile - pulss 185
Kiirus 4 min kilomeetrile - pulss 195-200

Kui 4 min/km pikalt joosta, siis läheks ilmselt üle 200, a õnneks ma ei jaksa pikalt.

Kui joosta NII AEGLASELT KUI SAAB - ehk siis miski kõndimise ja sörkimise vahepealne liikumisviis -, on pulss 153 peal ja alla ei lähe.

uus toru - canon ef 85/1.8

saabus :)
läks veidi alla kahe kuu, et kätte saada.