Uisurohkelt
Mari tuleb alles vastu hommikut koju.
Ema: "Armas laps, kus sina ometi olid???"
Mari: "Juku pool noh."
Ema: "Mida te seal tegite???"
Mari: "Ma päris täpselt ei tea, aga igal juhul saab sellest minu uus hobi!"
Mul on täpselt sama tunne, ainult et Juku asemel on Raku, järv.
27. jaanuaril oli mul sünnipäev. Ei teinud pidu ei tööl ega kodus, vaid läksin Lasnamäele. Ostsin kahe tunni pileti ja uisutasin, uisutasin, uisutasin. Elus esimest korda staadioniring - 400m - selg ees, tagurpidi.
28. jaanuaril kutsusin sugulased sinnasamma Härma uisurajale. Häda ja hilinemisega jõuti kohale. Uisud alla ja jääle! Ja kõigil, KÕIGIL läks nägu naerule. Ka neil, kel enne oli "ma ei oska, ma ei jaksa, ma ei taha, ma ei suuda!"
29. jaanuaril aga norisin ma end KK-ga päris jää peale. Raku järv Männikul. Päris suur - üle 200 hektari. Sügav. Üksi poleks ma julgenud minna. K-l on jääpiigid ja naasklid ja kogemus.
Sõita oli ÜLIMÕNUS. Alguses olin veidi koba. Kuidas mu hokiuisud jää peal käituvad? Noh - suurepäraselt! Konarused ja õnarused ja praod ei olnud üldse mureks. Kalameeste aukudest sai mööda (hokiuisk ju manööverdab). Ele andis mulle kepid, ka neist oli abi.
Mõõtsime jääd. Piigiga läbi murda ei suutnud. Kalameeste august mõõtes sain üle 25 cm (rohkem kui minu vaks).
Tegime Rakule ringi peale, käsime igas sopis, nägime Kelly Sildaru lapsepõlve hüppemäge.
Tegime Rakule ringi peale, käsime igas sopis, nägime Kelly Sildaru lapsepõlve hüppemäge.
15-16 km.
Et siis kolm päeva uiskudel: üksi, sugulastega, ja lõpuks "päris jää" peal.
Tahan kohe veel ja veel!
Õppida on mul muidugi veel palju. Ma sõidan staadionil ideaalse jääga 12-14 km/h. Matkajad sõidavad avatud jääl pikki otsi - kümneid kilomeetreid - poole kiiremini. Ma ei oska pidurdada, pöörata ega veel palju asju. Aga no küll tuleb :)
Labels:
uisk
13 comments:
Lubatagu märkida: kalligraafilised uisupoognad...
See tuleb koperdamisest. Ja valedest uiskudest. Avajää jaoks mõeldud matkauisuga sellist tsirkust teha ei saa. Aga mul on odavad suvakad hokiuisud.
Ma arrrmastan uisutamist! Ainult, et viimati käisin 2 aastat tagasi ja see lõppes neljandas ametlikus trennis kipsis käe ja lõpuks opiga... Kõik seetõttu, et mu kuuvanused uisud olid katki (tera kannal uisu külge kinnituva plaadi soonest keevitusest lahti). Ega muidu kannatas sõita küll aga piruetid kippusid kukkumisega lõppema. Et uisk katki, tuli välja peale kukkumist juhuslikult, kui treener mult uiske jalast tiris. Lihtsalt moraal on see, et kontrolli kasvõi igaks juhuks tera kinnitused üle :)
Aga piruett tuli peaagu välja, kommenteeris treener.
Oeh! Kas nüüd on käpad kõik korras ja põhimõtteliselt võiks uuesti sõita?
Kontrollin, aitäh!!!!
Nii vinge!!
Sa oled mulle mõneti eeskujuks ses osas, et proovid igasugu uusi asju, olgugi et need esialgu ebamugavad tunduvad ja ideaalselt välja ei kuku jne.
Ja muidugi parimad soovid sünnipäevaks ka, olgugi et hilinenult.
Ma kardan uisutamist, sest tasakaal, aga õnnelikke inimesi on tore vaadata. (Nagu nt Rents, kes oma ronimisest hästi astuvaid lugusid kirjutab.) Meie kandis on järved ja muud lombid alati lumised ja peale suusa muud asja maastikul ei kasutata.
Uued tuuled kliimas toovad soojemad talved. Mis tähendab vaheldumisi sula ja jäätumist. Nii et kui ka tuleb lumi peale, siis see sulav järgmisel nädalal üles ja seejärel jäätub peegliks.
Lühidalt - kliima muutus teeb suusatamise raskemaks, aga avajääl uisutamise võimalused on palju paremad kui 10 aastat tagasi.
Jaa, käpp said ruttu korda, arvestades vigastuse olemust. Üllatas kogenud ortopeedegi. Ühe kuuga peale oppi ja pisut tegelemist peale seda. Päris sirgeks ei lähe aga kõik muu funkab hästi. Tänud muretsemast!
Sõita võib muidugi kaa uuesti aga uiske pole enam 😁 Noh, muidugi on see veidi otsitud põhjus, eks ma veidi pelgan ka. Aga küllap ma jõuan ükskord.
Jaa, juba praegu! Ma lapsepõlvest ei mäleta, et Viljandi järv oleks üks suur uisuväli olnud. Ikka suusaradu täis. Aga nüüd saab ühtelugu suurel jääväljal uisutada.
Meil sajab iga jumala päev lund.
Te asute kusagil mägedes ilmselt :)
Kuid uisutamise ja suusatamise mõttes sõidetakse enamasti niikuinii kodust natuke eemal. Ma ei usu, et Kuutsemäel ainult kohalik Arula rahvas on. Nii et kui päris "teil" on järved lumes, siis pool sõidutundi eemal ehk enam mitte.
(Minu juurest Tartusse on 55 min sõitu.) Veekogud ONGI nii lumised ja jää mitmekihiline, et sel talvel ei ole isegi rallitajatele kohalikke jääradu tehtud. Eelmisel talvel reklaamiti kyll paari siinkandi keskustes asuvat tehislikku uisuplatsi, aga sel talvel ei taha keegi uisutada, vaid Nursipalu asjakäikude yle tundeid tunda.
Saadjärvel on lahti lükatud rada, aga see oli nii pehme, et sõita ei saanud.
Pühajärvel on rada, veidi krobeline, sõidetav.
Post a Comment