Virmalised, oktoober 2022
Virmalisi on Eestis tihti, aga enamasti me lihtsalt ei märka neid. Treenimata silm ei eralda nõrka virmalist tavalisest pilvest. No mingi udu on noh. Eriti linnas, kus valgust on kõikjal.
Treenitud silm leiab selles udus üles struktuuri, sambad-triibud, kerge liikumise, põhjasuuna ümber kaarduva kuju. Aga enamasti ei ole virmalistel palja silma jaoks värve. Rohelised, punased või lillad toonid tulevad välja vaid fotol. Enamasti virmalised ei muutu, ei mängi, ei ole kardinaid ega lainetust ega sähvatusi.
Tänased virmalised olid üsna heledad, aga Tallinna valgusreostuses ei paistnud nad sellest hoolimata silma. Pilv nagu pilv ikka. Ehkki päris pilved olid virmaliste all, kohal ja ees ja hoopis teistsugused.
Mõnikord on virmalised ka tõesti heledad ja võimsad. Löövad üle teava, vehklevad ja on selgelt "virmaliste moodi". Ma olen virmalisi näinud Tallinnas Pronksi ja Narva maantee ristis, ja Tartu kesklinnas. Aga need on üksikud korrad üle mitme aasta.
Nii et enamik virmalisi on ikkagi õrnad, vaevu nähtavad. Kaunid pildid neist saab vaid fotokaga - silm niimoodi ei näe.
Kui tahate virmalisi näha, siis jälgige virmalised.ee pealt ennustusi, või tulge kevadel Skandinaaviasse suusamatkale. Seal oleme virmalisi näinud küll vist iga kord.
See on siis tänane foto. Rohelist tooni võis palja silmaga vaid aimata. Valged täpid pildi vasakus pooles on Suur Vanker.
13 comments:
Islandil kaaa! Käsitöötuttav postitas paar pàeva tagasi, jumalikult lahe vàrvidemäng. Ma pole küsinud, millega ta pildistab. Ta teeb kudujatele matku, matkad looduses ja siis on kuskil mägionnis knitting class. Pildid on alati kadedakstegevalt ilusad! Hinnad mitte nii ilusad kahjuks :p
Vau!
Lõunaeestlane ei näe iial sihukest asja.
Ikka võib näha. Virmalised on kõrgel ja paistavad kaugele. Väga palju väga häid virmaliste pilte on tehtud näiteks Saadjärve ääres. Tugevamad virmalised paistavad täiesti Lõuna-Euroopasse välja.
Tõsi, mida rohkem põhjas, seda tihemini virmalisi näeb, seda kõrgemal ja seda heledamad nad on. Aga et "lõuna-eestist ei näe iial" - see on pole kindlasti nii.
Pildistamisega on nii, et ma kunagi Rootsis pildistasin virmalisi sama väikese seebikaga millega eile. Täitsa head fotod sain. Mu kõrval oli ägeda suure uue kaameraga onu, kes EI OSANUD OMA KAAMERAT KASUTADA - ei osanud M režiimi, ei osanud käsitsi lõpmatuse fookust seada (ja pimedas talveöös ei osanud mina teda aidata ka). Lõpuks küsis minu aadressi ja ma saatsin talle oma seebika-fotod.
Ja noh, ka uuemad telefonid teevad täiesti pädevaid taevapilte.
Ma ei ole mitte kunagi neid näinud, kuigi olen elanud mitmes lõunaeesti kohas, öösiti ringi hulkunud ja siiani keskmisest rohkem pimedas väljas liikuja. Ilmselt oleneb ka asukohast ja valgusreostuse olemasolust, mu praegusest kodust põhjakaares 10 km kaugusel on yhe asula oranži valguse pilv, ja iga paarikymne nurgakraadi tagant on väiksemate kylade ja naabrite tulede peegeldused. Need ongi meie virmalised :)
Aga sellest ma just kirjutan ometigi! Et kui pole kogemust, siis ei märka virmalisi üldse nii kergesti, sest ei oska neid ära tunda.
Kui on valgusreostus põhja suunas, siis seda enam.
Kõige lihtsam on fotokas välja võtta ja teha näiteks 10-sekundise säriga pilt. See kogub valgust (agregeerib?, kas selline sõna on olemas?) ja toob värvid nähtavale.
Mul on tudengiajast jäänud komme lakkamatult taevasse vahtida - astud hommikul õue ja hindad, kas on fotomeetria jaoks sobilik ilm või ei. Nii näen ma üldse tavalisest kodanikust väga palju rohkem halosid ja muid atmosfäärinähtusi. Need on samuti väga sagedased, aga märkamiseks peab olema komme taevasse vahtida ja oskus nähtus ära tunda.
Seisin sel ööl pikalt avatud akna all, algul mõtlesin pilti teha, keha lausa pöördus aparaati võtma, aga siis...
...mõtlesin, et tönapöeval ei teegi me muud kui jäädvustame mälestusi, küll piltidele, küll sõnades kuhugi välja kirjutades.
Las see pilt jääb tegemata, mõtlesin. Sest ma saan edasi anda visuaali, aga mitte enda emotsiooni, mis mus sel hetkel keerles.
Aga ilmselt olin ma lihtsalt liiga laisk ja unine, et pilti teha.
Seega vaatan teiste fotosid, need on imelised.
Ka sinu pilt. Ma pole siiani kunagi saanud inimeste tekitatud tehisvalgust ja taeva pakutut samale pildile, ikka keerab inimeste tehtu kõik vussi. Harjutamise koht, kas pole?
Tehniliselt korrektseid virmaliste või üldse taeva pilte on internet täis. Kõik, mis tahavad olla paremad kui eelmised, peavad midagi lisama. Ja tihti on selleks lisaks just inimene - kas siluett, või mingi tehisobjekt.
Googeldasin praegu lambist "iss over city".
Aga jah, kas peaks ise pildistama asja, millest juba on miljon pilti?
Miks?
Grand Canyonis kukub mul fotokas käest, sest mida on mul maailma kultuuripärandile lisada veel ühe teistega identse või viletsama foto läbi?
Mul on siin Tartu midagi 10-15 km linnulennul, loode ja põhja vahel. Ja mets on ka, enne metsa noorendik ja hõre suurte puude rivi. Virmalisi näen ainult siis, kui nad on tõesti kas erakordselt eredad ja kõrgel või keegi ütleb, et vaata! Aga seekord isegi nägin, sest sõber andis märku. Muidu - olen virmalisi näinud ka Elva kesklinnas, Konsumi parkimisplatsil seistes, vehklesid otse seniidis. See oli muidugi haruldane, 2015. Märtsikuus, mis on vist olnud üks viimaseid super-hüper virmalisteöid. Kaarnale soovitan FB gruppi Eestimaa virmalised - seal näeb asukohamärgwtega fotosid ja ka reaalajas infot, kui tasub pilk põhjakaarde pöörata. Silm näeb muidugi palju vähem, kui kaamera, aga tihti on virmalised teadjale siiski palja silmaga hästi nähtavad, kui ainult tead, mida otsida.
Kaaren, ma võin sulle teinekord helistada, kui põhjakaares on vaatemängu lootust :)
2015 virmalised on mul siinsamas blogis:
https://kurinurm.blogspot.com/2015/03/virmalised.html
Nood olid tõesti erakordselt tugevad.
2015. aastal oli nii märtsis kui oktoobris nii tugevad virmalised, et mina nägin neid omaenda õue peal ilma kuhugi minemata (ma elan linnas). Oktoobri omadel oli roheline värv lausa palja silmaga nähtav.
Post a Comment