Virmalised

Virmalisi näinud olen ma palju.
Astronoom ju!
Tunnen nad taevas hästi ära ja näen virmalisi ka siis, kui tava-inimene miskit ei märka.

Aga virmaliste pildistamine on mul aastaid vaid unistuseks olnud. Olen teinud elu jooksul KAKS virmaliste pilti. Ühe Põhja-Rootsist, kus olid supervinged virmalised, mis kadusid kohe ära, kui ma fotoka kätte võtsin. Teise lennukist Gröönimaa kohal. Kumbki pole suurem asi.

Teisipäeval sai siis virmalisi pildistatud niipalju, et rohkem pole vaja.
Pool Eestit sai 17/18 märtsi öösel käe virmaliste mõttes valgeks. :)

Vaatemäng oli võimas.
Olid olemas nii
- vööndid / viirud - algul põhjataevas ja laiad, hiljem igal pool.
- värvid - kergesti nähtav rohekas ja aimatav punakas.
- liikumine - algul aeglasem, siis järjesti kiirem, keskööks taevas sähvis ja "kardinad" liikusid.
- kiiresti tormavad ja siis pidurdavad "jutid".
- kroon.

20:15 märkasin Taavi Saimre postitust FB-s. Tegin tiiru mere äärde - tõesti midagi nagu on! Ajasin kõik lapsed kodust autosse. Esimene punkt - Paldiski mnt äärne rand - taas midagi nagu paistaks, aga vähe. Mõtsin siis korralikku pimedusse minna ja sõitsin Türisallu.

A seal oli kui laulupidu!!! Parkima ei mahtund! Ja muidugi olid seal imevinged virmalised! Lapsed nägid ja olid elevil, mina vahtisin ja tegin paar pilti. Virmalised - DONE!

Siis viisin lapsed koju magama. Kodus vaatasin aknast välja - endiselt virmalised ja palju liikuvamad! Veensin ka Kati vaatama, siis võtsin fotoka ja läksin taas randa, Russalka juurde. Varem arvasin, et läbi linna valgusreostuse ei näe miskit. Aga need virmalised olid nii heledad, et paistsid küll ükskõik kuhu ära.

Nii ongi mul hea hulk virmaliste pilte ja hea meel.

Piltidega on nii, et tuleb valida realismi ja lööva visuaali vahel. Silm ju ei näe seda värvidemängu ja kõik ultravärvilised virmaliste fotod on valge vale.