Sõja õied
K käis külas ja elas mõnda aega meie pool. K on Kati igiammune sõbranna, õpetaja, estofiil, üliarmas inimene igatepidi. Külas on ta meil käinud ja olnud.. palju kordi. Eesti on väga suur tükk tema elust. Seekordi tuli ta Tallinna asja pärast, riik kutsus.
Aga ühtlasi on K ka Venemaa kodanik. Rohkem ta ettenähtavas tulevikus siia ei saa.
Labels:
sõda
6 comments:
Loe näiteks spiegel internationalist How Putin's War Changed My Moscow.
Sellel sõjal on palju ohvreid. Näiteks eilne 4.-/kWh hind on põhjustatud sõjast (ja räpakast Nordpooli tarkvarast).
Kas K tulevikus saab - mina arvan, et konkreetselt K saab küll.
Kuid selle jaoks on teistel vaja natukene sebida, leida mingi kursus Eestist või miks mitte laagrisse õpetajaks. Väliseestlastele tehakse Eestis väga võimsaid laagreid. Kirjutage kasvõi M.Kõivale, et kui tal on mingi konverents, siis kutsuks esinema.
Hetke seis Eestis on hull.
Primitiivsemat ühiskonnakorraldust mõistval tiblal (tõ bljadt kõnepruuk) tuleb lasta õhk välja.
Nad (ka Eestis) päriselt vihkavad oholle, et nood julgesid hakata vastu. Oluline on just põhjus, julges hakata vastu. Vangilaagri mentaliteet ja kultuur, mitte ise hästi vaid et teine üritas olla väärikam. Eestis on palju venelasi, kes on ohollide jultumuse üle vahkvihas. Ma ei arva vaid tean, ema töötab küsitlejana.
Kunagi sa saatsid mulle ühe pildi ühest koosolekust keldris, see oli ju täiesti uskumatu maailm!
Minu eelis oleks teha viisa saamiseks test, arvamus on vaba ja ukrainat võib rünnata ka vallutamiseks, aga kas valetad endale faktidega või näed vastuolusi ja suudad ka ütelda, näiteks meid seal polnud aga krõmm našš, sõda pole, on ainult erioperatsioon.
Loe spiegeli artiklit. Mõtlemiseks, kuidas käituti sakslastega kes ütlesid, et juute ei aetud ahju või nad väärisid. See töötas.
Meil Eestis on otseselt vaja Venemaa normaalseid venelasi Eestit külastama. Aga neid on jäänud palju vähemaks: "meie riik ei saa ju olla halb". Marss koerakuuti, nad ei vääri inimesena suhtumist, kui korraga "nam tal nje bõl" ning "krõmm naššš". Teise riigi vallutamine on pigem ok, võid olla vastik või isegi tõbras, arvamus on vaba, aga seal on arenenud pigem oma arvamuseta agressiivne vangilaagri kultuuriga biomass, kes loeb ennast kõrgkultuuri toojaks.
Mind puudutas kõrgkoolis õppijate kohtlemine. Sellest on palju kirjutatud ja ma ei lisa midagi uut. Lihtsalt väga kurb on vaadata, kuidas justkui-tsivilisatsioonil mask eest on langenud ja inimlikumadki tolle yhiskonna liikmed jäävad tiblamasinavärgi mehhanismide ja teerullide alla.
Väga hea artikkel.
Ma olen viimasel ajal, viisade keelustamise kontekstis hakanud mõtlema meie enda paralleelile. Kas need, kes ei põgenenud Rootsi.. kas me toetasime oma kohalolekuga reziimi? Samas, pole ju ka reaalne, et kõik kodumaalt põgenevad. Kui kedagi poleks ENSVsse jäänud, poleks me ühel hetkel end ka vabaks saanud, vaid oleksime oma maa ära andnud.
Venemaal on jah, natuke teine olukord. Omad omade vastu.
Venelased on tõepooelst üks väga kummaline rahvus. Seesama artiklis toodud näide- kui paljudel neist on sugulased Ukrainas. ja ma ise näen seda oma naabrite kontekstis. Nad ei saa aru. Ja mis kõige veidram, ka need, kes ise elavad Ukrainas ei saanud aru. Loodetavasti täna juba saavad.
Võimalik, et igal rahvusel ongi erinev arusaamine vabadusest. Nt sotlased vist ei kurda, et nad on meie arusaamade järgi " okupeeritud", oma keeltki väga ei kasuta.
jah.
Loodetavasti on vasturünnakud ja pealetungid edukad ja aasta lõpuks on meil vaba Ukraina ning rahvusriikideks lagunenud Venemaa.
Suurte ja väikeste rahvaste arusaamised on kardinaalselt erinevad. Eestil endal on olemas ju mingit sorti analoogiline piirkond Narva jõe taguse ala ja Pihkvamaaga, mis veidi aega Eesti esimese vabariigi alla kuulus. Ühest küljest nagu Eesti territoorium, mis väevõimuga teise maailmasõja lõpus ära võeti, teisest küljest kui paljud eestlased tahaks seda maad tagasi kui kaasa tulevad ka elanikud. Ma ei kujuta ette, et isegi vene riigi totaalse lüüasaamise ja lagunemise puhul läheks Eesti sõjaga maad tagasi võtma. Samas Idapiirile "Berliini müüri" ehitamine poleks sugugi paha mõte seni kui sealpool püstihullude valitsus ja ajupestud hüsteeriline biomass.
Indigoaalane, šotlastega on lugu keerulisem - dünastilises mõttes nad hoopis ise annekteerisid Inglismaa, kui Šoti kuningas Inglismaa troonile kutsuti. Pärast jah tulid ühendatud riikide troonile mandrilt pärit monarhid (sest öelgem ausalt, James II oli masendavalt loll) ja siis läks pikalt sõdimist, sest šotlased ei tahtnud selle dünastiavahetusega sugugi leppida, vt märksõna "Jacobitism".
Ja praegu on nad üsna lahkulöömise meelt; viimatise referendumi ajal jäid peale Inglismaaga ühendatuse pooldajad, sest see tundus siis praktilisem, aga pärast Brexitit kaotas praktilisuse argument kaalu.
Keel ei ole šotlastel ega iirlastel identiteedis nähtavasti nii keskne nagu meil. Sama käib ka venekeelsete ukrainlaste kohta, kes enndast täiega ukrainlaseks peavad; venekeelsuse põhjus on neil muidugi omaaaegne emakeele mahasurumine nagu šotlastel-iirlastelgi, aga nagu näha, sellest survega keelevahetusest identiteedivahetuseks ei piisanud. Ilmselt aitas identiteeti hoida ka kolonisaatorite põlglik hoiak.
Erinev arusaamine vabadusest - jah... Kuidas saab üldse olla mõtet, et "me läheme vabastame ühe teise rahva nende enda käest ära"? Aga näe ikka on.
Ega ma ei taha siin eriti arutada millegi üle. Lihtsalt hästi kurb on.
Post a Comment