Thursday, October 8, 2020

Sõidan rattaga

Sõidan rattaga. Ma tahaks igast korrast kirjutada väikese lühijutu, sest iga sõit on mingitpidi huvitav. Kas on põnev maastik, või kultuurilugu, või tekivad mingid keerulised mõtted. Kuid kes neid viitsiks lugeda? Isegi ma ise mitte. Seega vaid kokkuvõte.

Vargamäe oos ja Venejärv. Kõrvemaal Piibe maantee lähedal. Kui tahad oma maastikuratta-oskusi testida, siis matkarajad piki ooside harju on selleks hea koht! Venejärvele ujusin ringi peale. Oli augusti lõpp ja vesi enam-vähem soe. Pärast Kõrvemaa keskuses boršil & majakoogil. 


Venejärv ja minu armas ratas

Hatu mõis ja Tänavjärv. Seal käisin oktoobris ja asja pärast. Mõisa südame ümber on kultuurmaastik, teisel pool Vihterpalu jõge mets ja raba. Ülimalt lame kant. Palju mõtlemist, natuke jõhvikaid. Tänavjärve ääres oli hirmus rahvarohke. Pilte pole, sest äkki mõni spikerdab.

Suurupi militaar-retk. Super äge ekskursioon, giidiks Heinart Puhkim, korraldaja Waypoint Tallinn. Käisime Türisalu raketibaasis, Humala PSM varjendites ja kõndisime maa-alust tunnelit pidi ühest varjendist teise. See viimane oli täielik maasikas. Nägime nahkhiiri (sügisest kevadeni on see üldse keeluala, et nahkhiired saaks talvituda). Tunnelite mastaap ja jaburus on uskumatu. Ning maa peale ulatuvad šahtid - ohtlikud ja šokeerivad. Kogu see Peeter Suure merekindlus hämmastab mind iga päevaga aina rohkem. 

Auk ülevalt piilutuna. Sisse kukkuda ei tasu.

Auk altvaates

Tunnel, aastast 1916, umbes 500 m pikkune ja maantee alt läbi

Maa alt üles. Teed õue tuleb alles otsida - oleme varjendis sees

Humala ekskursiooni kohaliku osa tegi meile kohalik kaitseliidu äss ja see oli niiiii vastuoluline üritus. Ühelt poolt - tüüp rääkis väga huvitavalt, oli samuti hea giid, kogu KL on seal väga tubli ja isamaaline ja värki. Teiselt poolt - me vahime siin tsaari-vene ja nõukogude-vene rajatisi, mis olid narrus kuubis. Ei tehtud siinsetest kahuritest pauku ega hoidnud nad ära ilmasõda, ei lastud Türisalult üles rakette ega hoidnud need ära NL lagunemist. (Muidugi parem on, et ei tehtud ega lastud.) Kas praegune sõjavägi on kuidagi teistsugune? Ma pole patsifist, aga kui vaadata hetktarite kaupa betooni valatud maad, siis mõjuvad KÕIK sõjamängud tülgastavalt, ükskõik kui heas esitluses neid mulle ka ei müüda. 

Harku - Tiskre - Tabasalu - Astangu. Viisin Ove Õismäele sünnipäevale ja tegin ise paaritunnise ringi rattaga. Sõitsin Kallaste panga all ja peal. Otsisin mitut rändrahnu, aga ei leinud. Tiskre kant on kruntideks nii ära jagatud, et sealt ei saagi enam midagi leida, igal pool on kellegi maja või aed ees. See-eest leidsin ürgse tamme (Rabakivi tamm) ja huvitava kaevandusmaastiku. Lisaks sõitsin Tabasalu loodusraja ülemise osa läbi. 

Harku paekaevanduse miski kraav

Tipikate rattamatk Lagedile. Oktoobris, öine. Jälle huvitav retk, sest JS leiab ka mulle tuttavates kohtades täiesti uued rajad ja vaatamisväärsused. Aga see öine sõitmine on ikka üks imelik tegevus. 

Vestlus sillal

wtf see pilt siin on? Aga rattamatkal näeb ootamatusi...

Saku mets ja raba. Seal on Saku 100 rattamaratoni rajad. Osad singlid on väga vastikud ja ma olen nende jaoks selgelt liiga äpu. Mõned on aga üsna okeid. Singlitel on kaunid luulelised nimed :) Lisaks on seal olnud sõjaväeosa. Mitte kusagilt ei selgu, milline, kuid suurtükkide alused keset metsa on väga selge märk. 

Saku rappa kukkus vene sõjalennuk. Kukkumise auk olla rabas näha (ma ei leidnud), küll aga leidsin vastava mälestuskivi (Maa-ameti kaardi link). 1978 on ilmselt õnnetuse aasta. Tegin ta veidi puhtamaks ja võtsin risu ümbert ära. 


See on ju kahurialus? Öelge keegi, kui ei ole.

Mälestuskivi metsas
Detail. Ikkagi major...

Veel üks singlike, sihuke leebeke
Kus teie rattaga sõidate?
Kas te pilte teete?
Kas teile meeldib?

12 comments:

Frieda said...

Mitte üksnes et meeldib, vaid mina arrrmastan rattasõitu ja kuigi mu esimene armastus on maanteesõit, siis viimasel ajal olen jälle ka vana maastikuratta välja ajanud ja ammuseid tuttavaid kruusateid taasavastanud.
Pilte sõitudel ei tee, kuigi sellest on aeg-ajalt kahju, sest vahel tahaks maastikku jäädvustada, aga mul on kiviaegne telefon, mille kaameraga selliseid pilte ei saa, mida hiljem vaadata viitsiks. Ja seljakotti peegelkaameraga ka ju kaasa tarima ei hakka.

Ja mulle meeldivad su rattasõidujutud/-pildid, ka sellepärast, et hoopis teine kant - mu enda rattasõidurajad on kas Tartu kandis või Põlva-Otepää vahel ja ümbruses.

Kogutud eosed said...

Sõidan rattaga linnas - maastikusõitjat minust pole.

Loen alati su rattajutte, kuna käid paigus, mille olemasolust ma isegi kuulnud pole.

Rabasaare leidsingi sinu blogist. Olen aastaid sealkandis liikunud, kuid selle turbaküla olemasolust ei teadnudki.

Piibe teater mängis sel sügisel rabasaare lugu pealkirjaga "Vaikuse saar". Enne etendust tegi üks seal sündinud ja elanud mees meile tunnise ekskursiooni ning kaasas oli ka saare viimane elanik, kes selle aasta märtsis välja kolis. Ekskursioonil - etenduse rahva hulgas oli veel hulk Rabasaarega seotud olnud inimesi. Kuulasin ka nende juttu pealt :)

Meie ülipõnev lähiajalugu.

Nii, et nael kummi ja kirjuta aga edasi.

Kaur said...

Rabasaarega teatriga läks nii, et sõbranna pidi meile viimasele etendusele piletid ostma, aga jäi hiljaks ja kõik müüdi enne välja. Nii et me ei jõudnud etendusele ja ainult ekskursiooni pärast ei hakanud sinna minema. Muidu oleks ehk kohtunud :)

Kaur said...

Sünge on aga see, et kõik need kohad kaovad. Tallinna ümbrus läheb ühtlaseks valglinnaks ära. Kogu rand on eraomand ja kinni, kallasrajast võite und näha. Rabasaare kant läheb keskpolügoni alla. Saku raba läheb Rail Baltica alla (ja ma ei tea, mis nende maratonist saab). Sama Harku kant - seni olid Astangu mäe all romantilised võssakasvanud "daatšad", nüüd on klanitud ja niidetud krundid.

Iga kohta külastad, nagu oleks see viimane kord. Sest järgmisel kevadel on seal kahemeetrine aed ja valvekaamera.

Kaamos said...

Sel aastal pole rattaga sõitnud, sest vigane, ei saa.
Varem olen ikka kodukandis suurelt tuuritanud, mul on maanteeratas, aga no kui ikka väga vaja, saab ka sellega kus iganes rammida. enamasti sõitsin ilma fotoaparaadita ja mul on nuppudega(!) telefon, mis pilte sealt ikka saab. Nutikat ma oman, kuid ei kanna kaasas.
Pilte saab ju ka teiste tehtuid vaadata, kiidetud olgu need, kes teevad. Oma "pildid" on ajuriiulitel.

Kaamos said...

Kadumisest - meil kaob mets. Nädal tagasi oli, äkki pole.
Linnad peavad veel väga kaua valguma, et siiakanti jõuda, inimeste pesad pigem kaovad kui kosuvad.
Eks nad linna voolavad, mis muud.

Kaur said...

Teised ei tee.
Selle hukkund lenduri kivi kohta ei leidnud ma küll ühtegi pilti. Ainus viide on lõim militaar.net'is, ja märge maa-ameti kaardi pärandkultuuri kihis.

Kaamos said...

Pärast oma kommentaari jätmist hakkasin mõtlema, et ka siinkandis on metsades unustatud talukohti - mõnest vaid kaevu jälg maa sees - mille kohta käivaid lugusid teavad vaid paar inimest, ja veel vähem on inimesi, kes oskavad laanes oleva kaevu just selle kindla looga siduda.
Keegi peaks need jutud, mis tegelikult on oma elu elama läinud ei pruugi alati väga täpselt tõde peegeldada piltide abil kohtadega kokku viia.
Näiteks üks mees teeb seda oma ajaveebis https://www.vanadpildid.net/
Kui jälle liikuva inimese seisuse taastan hakkan fotokat rohkem kaasas vedama. Kuni vahelduseks mõne häid pilte tegeva mobiili soetan.

Kogutud eosed said...

Piibekad annavad lisaetendusi 6., 7. ja 8. novembril.

Lavastus ise on selline rahvatükk, kuid tegijate lust ja hoog on äge.

Ekskursioonid algavad 1 tund enne etendust.

https://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/komoodia/vaikuse-saar-rabasaare-lugu-lisaetendused-72530/

Katri said...

Issand, ma alles nüüd avastasin, et selles blogis on ka kommentaarium, millegipärast niisama jorus postitusi vaadates ei näita üldse et kommentaare oleks. Mulle väga meeldivad need rattasõidukirjeldused ja olen mõnikord tahtnud kommenteerida, aga pole üldse aru saanud et see on võimalik. Igaljuhul toredad kajastused ja marsruudid, ootan alati huviga uusi seiklusi.

Kaur said...

Eh aitäh kõigile!

Aga eriti Kogutud eostele. Piletid olemas! (kummardus!)

Kaur said...

Rabasaare - ma seekord ise ikka ei läinud, aga Kati ja sõbrannad käisid ja neile hullult meeldis. Veelkord aitäh vihje eest!