Raamat: Troonide mäng
Võtsin Iidale raamatu. Seriaali me ei vaadanud, las siis vähemalt loeb. Sest mis saaks teismelisele olla parem kirjandus kui sari, mille kirjeldus on: "nagu Sõrmuste Isand, aga iga 20 lk järel pannakse kellelegi taha".
Eile võtsin ise kätte... korraks. Sest mis ma sest kollasest fantasy-pahnast ikka loen. Ma ju tean: sissejuhatusele ja world-buildingule järgneb sada ühetaolist köidet, kus kõik vastastikku reedavad, võitlevad ja kepivad, lisaks tuleb järjest juurde uusi ja jälgimaid kolle. See ei ole ometi... huvitav...?
On küll, raisk! Nagu narkots paberi kujul. Ootan pikisilmi keskööd, et jõuaks juba koju ja saaks uuesti raamatu taha. Ma ei tea, mida isand Martin selleks tegi, aga... haarav on!
Mu noorepõlve scifi / fantasy ajal tuli väga tugev laks Aldissi "Helliconia" sarjast. Helliconia on pmst GoT eelkäija, aga parem. On põhi, lõuna, "pikad aastad", valitsejad ja preestrid, kodusõjad, armastus, reetmine. Aldiss on põhjalikum - ta uurib ühiskondi, mitte ei kasuta neid vaid dekoratsioonina. Ja tema planeet on teaduspõhiselt loodud, kaksiktähe süsteemis, mitte lihtsalt "nii on". Aga tunne on mõlemat raamatut lugedes sama.
Nii et kui teile "Troonide mäng" meeldis, siis võtke Helliconia, ja lugege, ehk meeldib ka.
EDIT:
Lugesin esimese raamatu läbi ja kirjutasin nii:
Hea ja ladus raamat, aga kõik tegelased käituvad nagu lollakad ja on oma rollist täiesti väljas.
Maailmas, kus elu on odav ja reetmine pidev, hoiavad sind elus vaid teised inimesed. Sidemed, suhted, sõbrad, sinust sõltujad, sulle pugejad, sulle maksjad ja need, kellele sina maksad. Su elu on diplomaatia ja jõu ühisosa. Sa käid ja meeldid ja - mis põhiline - ei nori tüli.
Martini tegelased on aga lihtsameelsed ülbikud, kes muud ei tee kui kutsuvad kurja kaela. Kuninga uus nõunik läheb oma nõukojaga esimesel kohtumisel sisult kaklema. Sama nõunik võtab kuningaga suht vähetähtsat otsust arutadest suu nii täis, et visatakse ametist välja. Õpetaja, kes peaks oma meestest töötava meeskonna (vennaskonna) kujundama, ainult mõnitab neid. Miks?!?!? Martin joonistab meile konflikti konflikti järel, ja enamikul neist ei ole mitte mingit loogilist põhjust peale puhta matsluse või tegelaste võimetuse normaalselt käituda.
See, et kõrgeltsündind ülikud üksteise kõri ihkavad, ma usun.
Seda, et nad ei suuda oma tujusid või südant korrakski talitseda - ei usu.
Ja kui paksud värvid!
Kui võimatult puhtad karakterid!
Igaüks täidab täpselt ühte rolli ja mitte kelleski pole varjundeid, pole sügavust, pole loogikat.
Ja nende otsused. Saan aru, et sarja mõte on näidata, kuidas võim rikub ja kuidas inimene paindub olude alla. Paljud otsused on sundvalikud ja seal häid võimalusi pole. Kuid paljud tegelaste otsused ei ole peale sunnitud. Ei käsi keegi Catelynil ise detektiivi mängida, Tyrionil ilma kaitseta ringi rännata ega Viserysel oma ainsa liitlasega tüli norida...
Kolm tärni.
Haarava alguse ja sorava jutustamise eest.
Eile võtsin ise kätte... korraks. Sest mis ma sest kollasest fantasy-pahnast ikka loen. Ma ju tean: sissejuhatusele ja world-buildingule järgneb sada ühetaolist köidet, kus kõik vastastikku reedavad, võitlevad ja kepivad, lisaks tuleb järjest juurde uusi ja jälgimaid kolle. See ei ole ometi... huvitav...?
On küll, raisk! Nagu narkots paberi kujul. Ootan pikisilmi keskööd, et jõuaks juba koju ja saaks uuesti raamatu taha. Ma ei tea, mida isand Martin selleks tegi, aga... haarav on!
Mu noorepõlve scifi / fantasy ajal tuli väga tugev laks Aldissi "Helliconia" sarjast. Helliconia on pmst GoT eelkäija, aga parem. On põhi, lõuna, "pikad aastad", valitsejad ja preestrid, kodusõjad, armastus, reetmine. Aldiss on põhjalikum - ta uurib ühiskondi, mitte ei kasuta neid vaid dekoratsioonina. Ja tema planeet on teaduspõhiselt loodud, kaksiktähe süsteemis, mitte lihtsalt "nii on". Aga tunne on mõlemat raamatut lugedes sama.
Nii et kui teile "Troonide mäng" meeldis, siis võtke Helliconia, ja lugege, ehk meeldib ka.
EDIT:
Lugesin esimese raamatu läbi ja kirjutasin nii:
Hea ja ladus raamat, aga kõik tegelased käituvad nagu lollakad ja on oma rollist täiesti väljas.
Maailmas, kus elu on odav ja reetmine pidev, hoiavad sind elus vaid teised inimesed. Sidemed, suhted, sõbrad, sinust sõltujad, sulle pugejad, sulle maksjad ja need, kellele sina maksad. Su elu on diplomaatia ja jõu ühisosa. Sa käid ja meeldid ja - mis põhiline - ei nori tüli.
Martini tegelased on aga lihtsameelsed ülbikud, kes muud ei tee kui kutsuvad kurja kaela. Kuninga uus nõunik läheb oma nõukojaga esimesel kohtumisel sisult kaklema. Sama nõunik võtab kuningaga suht vähetähtsat otsust arutadest suu nii täis, et visatakse ametist välja. Õpetaja, kes peaks oma meestest töötava meeskonna (vennaskonna) kujundama, ainult mõnitab neid. Miks?!?!? Martin joonistab meile konflikti konflikti järel, ja enamikul neist ei ole mitte mingit loogilist põhjust peale puhta matsluse või tegelaste võimetuse normaalselt käituda.
See, et kõrgeltsündind ülikud üksteise kõri ihkavad, ma usun.
Seda, et nad ei suuda oma tujusid või südant korrakski talitseda - ei usu.
Ja kui paksud värvid!
Kui võimatult puhtad karakterid!
Igaüks täidab täpselt ühte rolli ja mitte kelleski pole varjundeid, pole sügavust, pole loogikat.
Ja nende otsused. Saan aru, et sarja mõte on näidata, kuidas võim rikub ja kuidas inimene paindub olude alla. Paljud otsused on sundvalikud ja seal häid võimalusi pole. Kuid paljud tegelaste otsused ei ole peale sunnitud. Ei käsi keegi Catelynil ise detektiivi mängida, Tyrionil ilma kaitseta ringi rännata ega Viserysel oma ainsa liitlasega tüli norida...
Kolm tärni.
Haarava alguse ja sorava jutustamise eest.
7 comments:
Ma just eelmine nädal raamatukogus mõtlesin, et kas võtta või mitte võtta. Kott oli raske, jäi võtmata, aga vist ikka peab siis. Seriaali ei ole samuti näinud.
Ai, ma olen suisa kade, et sul kogu see lugemine alles ees seisab. Ma lugesin suvel kõik osad uuesti üle, aga mitmes kord pole ikka enam see. Seriaal oli hästi tehtud (enamasti), aga kõik tegevusliinid sinna muidugi ei mahtunud ja lõpuks läksid teed raamatuga ikka ka päris lahku, mis asjale mitte kasuks ei tulnud.
Helliconia panen kõrva taha.
Ma lugesin "Troonide mängu" esimesi osi kuskil 2007. aasta paiku, aga vot vaimustus tekkis alles hiljem seriaaliga. Ei teagi, miks, meeldis küll, aga tohutut vaimustust ei tekkinud kohe.
Oo jaa. Kõik mis on eesti keeles ilmunud, on loetud ja need, mis veel tõlkimata, lugesin inglise keeles. Ja see vanamees muudkui venitab ja venitab, ei saa viimast välja antud!
Filmi ma alguses vaatasin, aga siis tüdinesin ära. Mulle meeldib rohkem see maailm, mis minu peas lugemisel tekkis. Rääkimata sellest, kuidas film järjest rohkem raamatust lahku läheb.
ma olen teise osa juures (A Clash of Kings) ja ma tõesti ei suuda seletada, miks ma seda endale teen, aga mul on reegel, et igal õhtul tuleb sealt üks peatükk läbi lugeda, enne kui võib lugeda mõnda raamatut, mis mulle päriselt ka meeldib. sellest on juba nagu mingi iseloomu kasvatamise projekt kujunenud. ainult et jube aeglaselt edeneb niiviisi, ja see kolleeg, kellelt raamatu laenasin, kolib kuu aja pärast teise riiki ja ma visti pean selle talle tagasi andma, enne kui läbi saan...
Kitty, anna heaga alla!
Seeria viiendast raamatust (A Dance With Dragons) ei suutnud isegi mina ennast läbi närida, ja ma olen ometigi a) Troonide Mängu fänn ja b) paadunud fantasy-fanatt.
Uuendasin sissekannet, sest sain raamatu läbi ja kirjutasin Goodreads'i arvustuse.
https://www.goodreads.com/review/show/3031762586
Post a Comment