Saturday, October 31, 2026

Raamatud


Tammsaare ja Nabokov.
Stendhal ja Unt.
Vetemaa ja Rolland.
Klassika sarjad taskuformaadist tellisteni. 
Peaaegu kõik Loomingu Raamatukogud.
Mirabiliad ja Saja rahva lood. 
Lõputus koguses teadmeteoseid uskumatult nišikate teemade kohta. Tartu ülikooli ajalugu kolmes köites. Venekeelne teatrientsüklopeedia kuues köites. Mingid leksikonid. EE ja ENE. 
Kunstialbumid.

Sadu või tuhandeid raamatuid, mida tahaks lugeda. Paljusid olengi lugenud. Aga sama paljusid neist pole lugenud mitte keegi mitte kunagi. Seisid kapi ülemisel riiulil teises või kolmandas reas.

Keegi on need raamatud kirjutanud, toimetanud, kirjastanud. Väliskirjanduse ka tõlkinud.  

Hindasin silma järgi, et viisime täna Hoiuraamatukokku paar tuhat raamatut. Teatri- ja balletikirjanduse pakkisin eraldi - näitlejate ja baleriinide elulooraamatud, teatriajalugu, teatmeteosed - kuus suurt kotitäit. Loodetavasti jõuab vähemalt mõni neist vastavasse muuseumi. 

Me olime vaene pere, kas seda kõike oli meile vaja?
Ju oli.
Kultuur nõuab ohvreid, aga küllap on see kõik millegi nimel. 

4 comments:

TT said...

Mul ka seisab ees see töö, kahe pere pikka aega kogunenud raamatud, mida keegi pole raatsinud ära anda. Pean südame kõvaks tegema.

Cranberry said...

Mul oli vanaonu korter, kus oli kaks suurt riidekapist ehitatud raamaturiiulit, milles alates esimesest köitest LR, Eesti Loodus, Akadeemia jne. Lugematul hulgal raamatuid kahes toas, maast laeni riiulites...ja kuna ta isa oli EW ajal kuukirja "Tänapäev" väljaandja ... siis oli sõjaajast säilinud ka nende köited - korralikult nahka köidetud. Lisaks siis nõukogude ja taasiseseisvunud Eestis väljaantud raamatuid. Mul on kahju, kuid osa sellest varandusest läks jäätmejaama, sest keegi ei tahtnud (st raamatukogud, hoiupaigad). Suurem osa sai edasiantud ja väärtuslikum muuseumidesse.

Raisakull said...

Oli aeg, kus raamatud, eriti hästi valitud ehk "keelatud" raamatud, olid staatuse märgiks... Elik mida rohkem sul neid riiulis oli, seda kõvem indiviid sa paistsid.
Aga oli ka teist laadi inimesi, kel raamatuid oli korteris rohkem, kui vaja. Näiteks Nõukogude ajal sai mõndasid raamatuid teatud koguse vanapaberi viimise eest - sel juhul läksid käiku ka Lenini ja Stalini teosed.
Paar päeva tagasi juhtus Raisakull ühe kohalikuga vestlema - jutu sees tuli välja ka selline kontingent, kes kuhjas neid raamatuid pisikeses korteriubrikus nii, et ise sai külg ees hästi rahulikult liikuda. Põhiline selgitus sellisele olukorrale oli järgmine: Ainult korra aastas koristan jõulude ajal!

mustkaaren said...

Enne interneti tulekut olid paljud meist suured lugejad, ja hoolimata (vähemalt väljaspool Tallinna) yhest majanduskriisist teise vaarumisest, raamatuid osteti, kingiti ja hangiti. Ka mina, põhjakihtide põhjakiht. Kunagi olin suur raamatukoi, aga täna... pigem mitte.
Sinu kirjeldatud nõukaaegsed raamatud on minu jaoks magus nostalgia ja tagasivaade kadunud paradiisi, sest sellises mahus ja kvaliteedis tõlkekirjandust ei saa meil enam iial olema.