Päikesevarjutus
Osaline päikesevarjutus ja taevas oli selge.
Vaatasime alguses kodu aknast, siis läksime Russalka randa.
Vahendid:
- Päikeseprillid - ei töötand üldse, pimestas, isegi päris merre loojudes
- Keevitaja prillid - M. käest saadud - töötasid, kui päike oli päris madalal
- Päikeseprillid + keevitajaprillid - okei
- CD plaat - okei
- Telefoniga pildistamine - mina enda oma ei osanud (ega viitsinud) seadistada ja ise ta kaadrist aru ei saanud, säritas üle. Kuid tulid huvitavad fotod objektiivi sisepeegeldustega.
- Pikksilmaga seinale näitamine - töötas väga hästi. Eriti kui Alo oli pikksilmale statiivi alla kruvinud. Ta panin rannas selle süsteemi üles ja kes tahtis, sai toru pealt "meie" Päikest vaadata.
15 comments:
Laigin postitust!!
p.s. Kas perseiide nägid?
https://starwalk.space/en/news/august-12-2026-astronomy-events
Ei ole näinud sel aastal. Oleks pidanud eile Maarjamäele hämarusse pikutama minema, ilm sobis tegelikult.
Ma vaatasin ka CD-plaadiga, väga hästi sobis. Pärnu rannas. Aga ühtegi normaalset pilti ei saanud telefoniga.
Maailm on fotosid täis, ei olegi vaja neid juurde teha ei varjutusest ega muust :)
Pikksilma-trikk on nii lahe, aitäh jagamast!
Äge, kuidagi rahustav kogemus, mis kinnitab teadmist, et oleme midagi väga väikest ja tühist universumi mõõtmatuses. Meil oli äikesetorm ja vaid 10% varjutus, ei näinud midagi. See eest paari aasta eest nähtud pikk täisvarjutus super.
Kui me mõni aasta tagasi päikesevarjutust nägime, siis kõige rohkem olin ilmselt imestunud kogu "õhkkonna" muutuse üle. Meil oli küll see keset päeva, nii et sellised enne ööd toimuvad muutused paistsid eriti silma. Kas üldse oli midagi märgata? Või oli niikuinii vist õhtupoole kogu asi.
Jaa, justnimelt, õhkonnamuutus oli minulegi suurimaks elamuseks. Täiesti sürreaalne kogemus. (2017 täielikust varjutusest räägin, me elukoht jäi otse nn. punase joone alla, selle, millega totaalsemast totaalseimat varjutust märgitakse. Pool maailma sõitis me linnakesse kokku. Keskpäevane ööpimedus kestis 2 min 2 sek. Kirjutasin sellest blogsi ka: https://viistuhatviissada.blogspot.com/search?q=August+23%2F2017)
Aga mis pildistamisse puutub, siis tõsi, õhkkonda pildile ei püüa... Mul mees sai siiski mõned head kaadrid niimoodi, et kleepis turvaprillidelt võetud klaasi kaamera objektiivi ette. Samas, kõigest paar klõpsu tegigi, sest kui pildistamisele keskenduda, jääb tunnetus/kohalolu vaeslapse ossa.
Ma kah ei näinud, sättisime vaatama, aga taevas läks pilve.
Andesta, Kaur, ma sajan nüüd su paraadi peale, aga leidsin oma vanadel postitustel klikkides kirjelduse elus-olust mu toonases elukohas täieliku päikesevarjutuse ajal. Hullumaja!! https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/08/kaks-minutit-ja-kaks-sekundit-taielikku.html
Tähendab, ses mõttes sajan paraadi peale, et vehin siin oma täialiku päikesevarjutuse kogemusega, sinu osalise varjutuse postituse all. Ehk sa ei pahanda.
vaatan blogosfäärist, et enamik, kes Eestis osalist päikesevarjutust vaatasid, kirusid kohutavat külma ja pakuks, et seegi on osa sellest õhkkonna muutusest.
Kehitan õlgu selle kirumise peale. Me olime mererannas otse põhjatuule käes. Tuul oli tugev, peksis liiva silma (kui vales kohas seista) ja kuhjas kõnniteedele väikesed luited. Ma panin jope selga ja laps ka ja polnud häda midagi.
Epp, lugesin su varjutuse-sissekanded läbi, kolm tükki. Mu arust on see kõige... parem päikesevarjutuse kirjeldus, mida ma lugenud olen. Mul on hea meel, et te saite seda kogeda. Mul on hea meel, et sa kirjutad päevikut, nii et me saame seda lugeda. Ja et sul on sulejooks, mis suudab elamuse sõnadesse valada. Uhhh. Aitäh!
Kaur, see on nii kenasti öeldud sul, mu päikesevarjutuse muljete jm kohta. Aitäh!
Post a Comment