Pime ja plahvatus - aerulauaga Valgejõel
See on endale meenutuseks ja hoiatuseks, et alati ei lähe asjad nii nagu hea oleks.
Käisime mai lõpus aerulauaga Valgejõel. Lõik Kotka ristist suudme ehk Loksani. Pidi tulema kerge sõit. Jõgi on seal madal ja ohutu, vesi on juba varasuviselt soe, allavoolu on kerge sõita. Leidsin mugavad auto parkimise kohad nii alguses kui lõpus.
Tegelikult....
Kaotasin sinna sõites nägemise - üks kontaktlääts oli katki. Sõitsin nii maanteel kui jõe peal ühe silmaga. Nägemise hädad panevad pea ringi käima, tundsin end kogu õhtu nagu purjus.
Jõele sai üle eramaa. Omanikule see ei meeldinud, eriti pärast seda, kui ma talle selja keerasin ja tema nähes tema puu alla kusele hakkasin. Õnneks oli kaasas mesisuu Urmo, kes mitte ainult ei hankinud meile läbipääsu, vaid pani maaomaniku muru niitma, et me mugavamalt jõe äärde saaks. Kudos!
Kukkusin esimese saja meetri peal vette. Jõgi algas kärestikega. Olete kevadises jões ujunud? Kokku käisin õhtu jooksul vööni vees kolm korda.
Kilomeeter algusest - käis pauk ja üks laud läks lõhki. Sõitja vajus jõkke muidugi. Vist oli mingi rauast ora jões püsti (kive ei peaks lauad kartma).
Takistusi, millest üle / alt / ümbert minna, oli palju. Ümber minekuks oli vaja laudu üle nõgesevõsa tassida. Kevadine värske nõges on tigedalt terav... ja jõe ollakse lahtise jalatsi ja lühikese säärega...
Poolteist tundi pärast algust oli selge, et selle tempoga me mereni ei jõua. Läksime grupiga pooleks. Kiiremad kimasid ees mereni, aeglasemad tulid poolel teel jõelt maanteele.
... ka see plaan läks lappesse. "Aeglasemad" sõitsid kokku lepitud, kuid tegelikult siiski kokku leppimata väljumiskohast mööda. Kimajad aga olid jõel üksteisest lahku läinud. Telefonikõned "Oot mismõttes E ei ole teiega? Kus ta siis on? Kus te ise siis olete ometi?" tegid palju närvivalu.
Autode toomine võttis miskipärast tunde aega, vähemalt märgades riietes maantee ääres külmetajate jaoks. Kas "kiiremate grupp, kes meile järele peaks tulema" on Loksal kõrtsis või Maximas õlut ostmas?
Siis selgus, et lauad ei mahu autodesse ära...
Siis kadus mul ära telefon, mis tekitas põhjaliku segaduse.
Ja siis kadusid rahakott / pangakaardid. Selle peale lõin juba käega - kadund siis kadund (ja on siiamaani kadund).
Positiivse poole pealt tuleb välja tuua aga:
- U., kes on tõeline emotional support haldjas
- T., kes tormas kõike muud hüljates meile maantee äärde appi
- teine T., kes võttis mu auto ja sõitis sellega Tallinna ja tõi mu koju
Väga palju asju oleks saanud mitmel viisil paremini minna. Vähem eeldades ja rohkem rääkides.
Kui nüüd keegi jõel olnud pundist julgeb veel minu või samade sõpradega sõitma tulla kunagi, siis... aitäh.
Ja kui keegi oskab lõhkist aerulauda parandada, siis palun lahkesti ühendust võtta.
Kaks kuud hiljem:
Laud läks prügimäele. Kuid inimesed vist jäid alles.
 |
| Tõke üle kogu jõe |
12 comments:
"... eriti pärast seda, kui ma talle selja keerasin ja tema nähes tema puu alla kusele hakkasin." WTF?? Sa väga mõnus inimene ju, vähemasti veebis tundud - mis sul hakkas? Passiv-agressivsuse hoog? Või silmipimestav kusehäda? Või miskit kolmandat, a la omanikule koha kättenäitamine vms?
Ei noh ma muidugi ei näinud teda :) Oma arust olin üksi kusagil jõeäärses võsas. Kuid härra oli tulnud õuelt välja uurima, mis värk ta krundi servas käib.
Aa, ok, ei näinud... siis on ju hoopis teine asi. Mulle jäi petlik mulje, et see oli sul sihuke "kusen su kuradima omanikuõiguse peale" akt :)
Kas see oled sina sealt puu alt läbi roomamas? Mulle kanuumatkadelt väga tuttav liigutus...
See on üks mu hirme, et matkal prillidega midagi juhtub, nii et mul on alati vanad prillid varuks ühes.
liis
Puu all - mina ikka, ma teist inimeste fotosid väga ei taha netti panna.
Matkajate (ja üldse looduses liikujate) ning maaomanike konflikt läheb järjest laiemaks. Minu ainus võimalus seda de-eskaleerida on olla järjepidevalt viisakas. Nii et kui ma kusagil käin, siis ei tohi see kedagi häirida ega jätta ühtegi jälge. (Peale tühja murakaraba noh.)
Käisin nädal hiljem sama jõe sama lõigu peal, üksi, "vigade parandust" tegemas. Siis leidsin võimaluse minna vee peale veidi kõrvalt, nii et see kedagi ei seganud.
Selle kuramuse omandiõigusega on üks igavene kepp. Ühest küljest tahaks, et NORMAALSED inimesed saaks veekogude äärde, rabadesse, riigimetsadesse mugavalt, teisalt selge, et EBANORMAALSED tekitavad kinnistuomanikes protesti, sest käituvad nagu tropid lärmates, rüüstates ja rämpsu maha jättes. No ja piisab paarist tõprast, et kõigile keelumärk ette panna.
Matka organiseerimise ja läbiviimise koha pealt kostab klassika :D Just nimelt, vähem eeldamist et osatakse mõtteid lugeda ja rohkem piinlikult täpselt ja konkreetselt mitu korda üle kinnitatud kokkuleppimist. Kaasat ajab närvi mu komme lihtsaid "iseenesestmõistetavaid" asju üle korrata. Paraku kogemus kinnitab, et tihtipeale kiputakse ise enesest erinevalt mõistma. Parem kannatada veits näägutamist kui hiljem oodata "kokkulepitud" kohas ja vandudes imestada kus kurat küll teised jäänud.
TT, inimeste saamine veekogude äärde on kohaliku omavalitsuse kohustus. Kui KOV oma tööd ei tee ja ligipääsu ei loo, siis minnaksegi igalt poolt mujalt. Jõelähtme vald ja teised on magusa kaldaäärse maa kõik maha müünud või ilma servituutideta tagastanud. Vanad rannarajad on kinni, mere ääres on videovalve ja kõrged tarad. See tähendab, et kui kusagilt on midagi veel lahti, siis on sinna surve veel suurem. Kuid kõik algab ikkagi omandireformist.
Ma olen sõitnud Eesti järvi ja jõgesid läbi väga palju. Lärmamist pole. Rämpsu on aga palju. See tekib kalameestest. Teadjamad täiendavad, et "vene kalameestest".
Jah, de-eskaleerimine nois asjus töötab tuhat korda paremini kui eskaleerimine. (Kogemuspõhiselt räägin.) Järjepidev viisakus, selmet "kuradi eraomanikust pursui, vot lähen ja kusen iga su kuradima puu ja põõsa alla!"
Selle plogi teiste lugude kontekstis tundub tänane post ysna kontrastne "kõik, mis saab valesti minna, läheb valesti"-tyypi jutt. Te olete kõik kogenud ja osavad matkajad, ilma traumadeta toime tulnud alati ja kõigega ja ometi just see päev ja see matk.
"Õiged otsused sünnivad kogemusest, kogemus sünnib valedest otsustest" :)
See oli ikkagi vaid väike õhtune sõit. Ja me läksime teadlikult riski peale välja - sõitsime jõelõiku, mille kohta polnud infot.
ja siis on olemas ka rubriik "ebanormaalsed kinnistuomanikud" ehk need, kes ise lagastavad ja rikuvad täie teadmisega seadust. Nt need, kes matkarajast kraave läbi kaevavad, et kaatriga otse voodisse sõita või midagi.
Sebivad endale kinnistu, mida läbib igipõline küla- või rannatee, aga millele omandireformi ajal servituuti ei seatud, sest see oli liiga ilmne. Ja siis panevad selle tee kinni.
See tundub olema just teise põlve omanike teema. Talu tagastati, seal elanud inimesed austasid avalikku läbipääsu. Siis talu kas müüdi või päriti edasi ja uuel omanikul pole ajaloost sooja ega külma.
Nagu Uurikad laulavad:
"Linnamees läks maale ja ostis väiksel saarel mitu mereäärset kinnistut.
Linnamees läks maale, ohkas juba naaber - varsti randa paneb tõkkepuu."
Post a Comment