Inimesed ja üritused
Korraldan siin üht-teist. Mõni "osaleja" on tuttav, mõni vähem. Mõne asjaga vajan abi ja kogu aeg on kiire.
Heliseb telefon. Võõras number. Kostab kahin - ilmselt on telefon sõitvas autos valjuhääldaja peal. Läbi kahina kostab tundmatu naisehääl:
- "Kuule, kas sa sa said mu sõnumi kätte?"
- "Ee.. vabandust, kellega ma räägin?"
... vaikus...
- "Kas sa siis said mu sõnumi kätte?"
- "Ilmselt mitte, aga kellega ma siiski räägin?"
- "Me oleme siin autos, ma saatsin sulle sõnumi, kas sa nägid?"
Jajah.
Ilmselt ei näinud, aga kas sul on kurat raske mulle oma nimi öelda või jätta see neetud valjuhääldi?
- "Ee.. vabandust, kellega ma räägin?"
... vaikus...
- "Kas sa siis said mu sõnumi kätte?"
- "Ilmselt mitte, aga kellega ma siiski räägin?"
- "Me oleme siin autos, ma saatsin sulle sõnumi, kas sa nägid?"
Jajah.
Ilmselt ei näinud, aga kas sul on kurat raske mulle oma nimi öelda või jätta see neetud valjuhääldi?
Heliseb telefon. Võõras number. Naisehääl:
- "Tere, me tahtsin teile öelda, et me oleme broneeritud selleks ajaks."
- "Tere, kellega ma räägin ja mis ajaks...?"
- "No ma siit turismitalust helistan, te ju küsisite meilt öömaja?"
- "Millisest turismitalust...?"
- "Mere äärest noh" + mulle täiesti võõras nimi.
Ma küsisin pakkumist umbes kümnest kohast. Nädal tagasi. Kust ma tean, kes sa oled?
Selgitamise peale saame lõpuks majutuse nime teada. See on Google kaardil ja nende enda arvates täiesti erinevad.
- "Tere, me tahtsin teile öelda, et me oleme broneeritud selleks ajaks."
- "Tere, kellega ma räägin ja mis ajaks...?"
- "No ma siit turismitalust helistan, te ju küsisite meilt öömaja?"
- "Millisest turismitalust...?"
- "Mere äärest noh" + mulle täiesti võõras nimi.
Ma küsisin pakkumist umbes kümnest kohast. Nädal tagasi. Kust ma tean, kes sa oled?
Selgitamise peale saame lõpuks majutuse nime teada. See on Google kaardil ja nende enda arvates täiesti erinevad.
Sõber / sugulane:
- "Ma võin su jaoks teha asja X."
Mina:
- "Aitäh see oleks super. Kas sa võtad selle siis enda peale ja ma ei pea ise muretsema?"
- "No jaa, aga tegelikult... (mingi suvaline vabandus)"
- "Kas sa siis teed selle ära, või ei?"
- "Jaa, aga no aga..."
- "Kas jaa või ei?"
- "Jaa, aga..."
- "Ma võin su jaoks teha asja X."
Mina:
- "Aitäh see oleks super. Kas sa võtad selle siis enda peale ja ma ei pea ise muretsema?"
- "No jaa, aga tegelikult... (mingi suvaline vabandus)"
- "Kas sa siis teed selle ära, või ei?"
- "Jaa, aga no aga..."
- "Kas jaa või ei?"
- "Jaa, aga..."
Käi, tead, perse?
Sa kas teed või ei tee. Sinu "aga..." tähendab, et ma pean ikkagi ise üle kontrollima - ja siis ma võin juba ise teha ka. Poolik abi ei ole abi, see on mulle veel ühe kohustuse peale ladumine.
Mina:
- "Kas sa tuled üritusele?"
Tema:
- Laigib mu küsimust "südamekese" emotsiga.
Mis see nüüd on? Tuled sa või ei? Igaks juhuks küsin üle:
- Kas sa siis tuled või ei?
Tema:
- Uus südameke.
- "Kas sa tuled üritusele?"
Tema:
- Laigib mu küsimust "südamekese" emotsiga.
Mis see nüüd on? Tuled sa või ei? Igaks juhuks küsin üle:
- Kas sa siis tuled või ei?
Tema:
- Uus südameke.
Inimesed, kui te suhtlete kellegagi, kel on sel hetkel teadaolevalt väga raske, või kes tahab teilt midagi osta, või kes korraldab midagi ja on parajasti telefonikeskjaama rollis, siis:
- helistades ütle, KES SA OLED.
- midagi lubades TEE SEE ÄRA LÕPUNI.
- sõnasta lubadused verbaalselt - "jah", "ei", "homme õhtuks teen ära".
- pane lubadused või kokkulepped meili kirja, mitte ära ütle üle kõne või emotikonide.
- helistades ütle, KES SA OLED.
- midagi lubades TEE SEE ÄRA LÕPUNI.
- sõnasta lubadused verbaalselt - "jah", "ei", "homme õhtuks teen ära".
- pane lubadused või kokkulepped meili kirja, mitte ära ütle üle kõne või emotikonide.
Aitäh.
24 comments:
aamen
+1 !!!
Just
Aamen tõesti selle peale! Sest ilmselgelt ja tunned iga helistaja ära telefoninumbri järgi ning oled elus kohanud vaid üht Katit ning seetõttu igasugune selgitamine on absoluutselt ebavajalik...
Ja kui annad juhiseid, kus asud, siis kasuta aadressiandmeid, näiteks Kuuse 4, mitte "peale Vilma maja paremale ja siis natuke maad sõita". Ja nimi ütle aeglaselt, mitte kiirkõnes, teine inimene kuuleb seda esimest korda.
Wut?
Kas see siis tõesti ei ole enesestmõistetav?
Vastuseks kaarnale: ei, ei, EI ole iseendastmõistetav. Ma tunnen Kauri valu. Olen samal teemal ilmselt ennegi oianud - nimelt vedasin Eestis hea mitu aastat MTÜd, mille liikmete arv küündis parematel aegadel tuhandeni, muuhulgas organiseerisin üritusi. Kauri postitus tõi vanad “head” ajad/asjad meelde :)
Kardetavasti saan vastu päid ja jalgu aga kipub natuke sarnanema meeste ja naiste mõttemaailma erinevusega. Mehed on konkreetsed ja binaarsed jah/ei, võib-olla pole vastus. Naised kipuvad arvama, et konkreetsus on ebaviisakas, ebakonkreetsest jutust on selgelt aru saada, mis nad mõtlevad - no ei ole. Samas on ka mehi, kes võivad su oma uduajamisega hulluks ajada. Üks umbmäärase jutu põhjusi tihtipeale hirm "ei" öelda.
Jah. Konkreetsust napib. Eriti hulluksajav, kui ma kellelegi korduvalt rõhutan, et aega pole, räägi lühidalt, ja siis mingi jaur käib edasi. Ja 'ei' ütlemise oskuse vajalikkust jään vist surmani jutlustama. Sinu vastutahtsi antud jah-ist ei võida keegi, sul endal on kehv ja sinu soovimatult tehtud asi on kehv. Õigel ajal öeldud ei-st võidavad aga kõik. Nii et lõpetage see ebalev jah-itamine, ütleme ei ja lähme eludega edasi.
Kogemus politseiga. Käisid mul vargad ja uurimine oli pooleli. Ühel kenal keskpäevasel tööajal sain võõralt numbrilt kõne: "Tulge täna kell 13.00 siia!" Kuhu siia? Kes helistab? Mis asjus? Pärast otseseid küsimusi sain teada, et kodanik uurija helistab, et mind Kalevi võmmivabrikusse vestlusele kutsuda.
Mida me kõik saame ise teha - ise samu vigu mitte teha. Kui sõber korraldab midagi, siis ise mitte udu ajada. Olla konkreetne nii abi pakkumisel kui mittepakkumisel. Jne. Eks ma proovin. :)
Ma olen sellises hädas ühe mehega, kelle valduses on - või kas enam ongi? - mõne mu koreograafiaga lavastuse videokassetid. Ma küsin, kas ma saaks need enda kätte, et ära digitaliseerida, vastuseks tuleb umbes "ei, ära muretse, ma tegelen" sellise tooniga, et mul tekkis kahtlus, et need on kas hävinud või kaotsi läinud. Uurisin, mille taga see seisab, äkki ma saaks aidata, vastu tuleb samasugune häma. Nüüd olen käega löönud ja leppinud, et ju on kaotsis ja ilmselt ei saa ma neid oma portfoolios kunagi kasutada, aga hämmastav on see soov mind kuidagi ootel rippumas hoida.
Veel kord: wut??? Ei on ei ja jah on jah infi liigutaja suguelunditest hoolimata.
Absoluutselt- ka minu kui lubaja jaoks peavad asjad täpselt paigas olema, sest Logistika. Ei mingit agatamist, sest muidu lähevad ka minu asjad paigast ära.
Ma kardan, et Sa pead hakkama mingeid muid nuppe vajutama, nt et kellelgi teisel-kolmandal on neid konkreetsel ajahetkel vaja ja te tulete ise kohale. Kui siis need kassetid "tegelemisel" on ehk välja ei ilmu, siis peab keegi sõnaga välja ytlema, et neid enam ei ole, ja teema ning koostöö lõpp. Ma olen selliseid asju teinud ja pärast pingutust saabunud vabanemistunne on vajalik /teiste elu väljakutsete lahendamiseks/ jõuvarude vabastamiseks.
ma olengi nad enda jaoks lihtsalt maha kandnud.
Ütlen sedasama, mis kõik siin juba öelnud on: "Ma mõistan su häda. Inimesed, olge konkreetsed!"
Ja olen ise samuti.
Palun, palun ytle seda siis sellele inimesele ka. Ei, mitte lihtsalt niisama, vaid HÕÕRU NINA ALLA. Ta on ära kaotanud tyki ehtsat ajalugu, mis on hindamatu.
pedagoogilistest kaalutlustest hoolimata ma pigem vähendaks temaga suhtlemist, eriti selle asjalikku poolt. Frustreeriv.
Selliste sõprade jaoks võiks olla termin "friends without benefits" :)
Inimesed on ägedad.
Hiljuti küsis üks kolleeg kui vana ma olen. Vastuse ehk konkreetse numbri peale küsis "aga miks?". Ma ei vaevunud enam vastama.
Selle alaliik on inimesed, kes pakuvad sulle abi, aga selle asemel, et tulemuseks oleks olukord, kus asjad on sinu kaelast ära, sa tead, et need saavad tehtud ja sina ei pea neile parajasti energiat kulutama, on tulemuseks see, et need abipakkujad hakkavad a) mõtlema välja mingeid keerulisi ja ebaloogilisi skeeme, b) helistavad sulle kogu aeg: aga mis sa arvad, kui teeks hoopis nii? Või siis nii?, c) paluvad sul teha seda, teist ja kolmandat (neile sobival ajal), et siis nemad saaks teha neljandat ja viiendat, d) solvuvad, kui sa ei ole piisavalt entusiastlik, sest nemad ju aitavad sind.
Tulemuseks on kohutav tülikus, kolm korda suurem aja- ja energiakulu, kui olnuks kõike algusest peale ise tehes, ja lisaks veel mingite solvatud tunnetega manageerimine.
Ma õnneks orgunnin nii vähe asju, et kõikide võimalike veidrustega ei ole kokku veel puutunud :) aga jaa :)
Oo, sama! Eriti hull on see südamega laikimine, no mida sellega öelda tahetakse? Mulle tähendab laik poolehoidu, tähelepanemist, märkamist. Aga kui ma küsin konkreetselt, kas alustame (kursust), lähme messile (booking, osalejad jms), siis sorri, laikimine ei aita mind absoluutselt!
Post a Comment