Kas te loeksite iseenda blogi?
Lihtne küsimus.
Kui keegi teine kirjutaks samasugust päevikut, siis kas sa loeks?
Mina enda oma kindlasti mitte, sest miks ma peaks?
Aga sina?
Monday, October 17, 2022
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
20 comments:
Tuttava inimese oma - jah. Ma kirjutangi peamiselt mõeldes tuttavatele. Mul on 2 blogi, ühes jagan tehtud tööde pilte ja teise blogi pealkiri on "Kiri sõbrannale", mis kirjeldab sisu päris hästi. Kas ma mulle võõra inimese blogi jälgiksin, ei ole kindel. Ma jälgin väga üksikuid kunstnikke ja skulptoreid, kas ma enda tasemel võõrast kujurit jälgiks, ei tea. Võibolla. Võõra inimese kirju võõrale sõbrannale loeksin vist veidi suurema tõenäosusega, umbes nagu ilukirjandust. Aga kui tuttav kirjutab kirja sõbrannale - jaa, see ongi sel juhul ju osaliselt mulle mõeldud? Eks mind ikka huvitab, kuidas sõbrannal läheb.
Me pole sinuga kohtunud, aga ma olen läbi erinevate kommentaariumite nii palju su kirjutatut lugenud, et tundub, nagu oleks natuke tuttav. Kui ei oleks, siis ei oleks üldse kindel, et loeks. Matkade kirjeldused on toredad, aga ka kõik muud teemad avardavad mu maailma.
Jah, loen enda blogi, et tagasi vaadata elule ja asjaoludele.
Sinu blogi loen ka...leian endale huvitavaid kohti, mida soovin avastada ja imetlen Sinu energiat :) (väikest viisi vampiir, tahan ka, tahan ka... tahtmisest üksi on vähe, tegutsema peab nagu Sina).
Nüüd lõpuks leidsin ka kommenteerimise koha üles - selleks läks ikka hea mitu aastat, et pihta saada.
Jah, kuna olen seda kirjutanud väga palju aastaid ja minevikus koeralugusid, mis on tore mälestus. Ja laste ütlemisi. Nüüd kõik suured või surnud, hea meenutada.
Kinnist päevikut loen rohkem, sest seal ongi omale täheldatud sissekanded päeviku vormis. Nii hea on lugeda, mis juhtus samal päeval 10a tagasi või mis ilm oli või mured. Ma hakkasin blogima siis kui Tehnokratt blogerit tutvustas, nii et on ikka, mida lugeda :D
Ha, ütlen Petsile edasi, et ta on saurus-suunamudija :)
Ma loengi iseenda blogi. Esiteks on huvitav lihtlabaselt, on huvitav jälgida, mis mõtted ja kuidas see inimene mõtleb ja ma meeldin endale, nii et pole ebameeldiv ka. Teiseks üllatan ma end sageli teemal "tegelikult mõtlesin sellest juba nii ammu?" Ja kolmandaks: selleks ma kirjutangi, nii blogi kui mujal, et kui midagi teha ei taha, oleks midagi ikka teha - ehk ennast lugeda.
Sest ma kirjutan nii, et vähemalt mulle endale ikka sitaks meeldib.
ma loen kah iseenda blogi. Ja ma kirjutan sageli selle arvestusega, et mingi hüpoteetiline ideaallugeja, kelles ilmselt on mind ennast kõige rohkem, loeks ja kiitvalt noogutaks "kui hästi kirjutatud!"
miks ma peaks kirjutama blogi, mida ma ise ei loeks? :) muidugi loeks ja loengi. te olete k6ik nunnud, aga andke andeks, mu lemmikblogi on ikkagi mu enda oma :D
v6iks ka kysida "kas sa tahaksid iseennast endale s6braks/kallimaks/kolleegiks/jne?" ja jah, mina kyll tahaksin, ja kui ma ei tahaks, siis ma peaks kiirelt midagi ette v6tma, et toredam inimene olla.
Jah loen. Ja sinu oma ka. Samal põhjusel, mis teised. Mälestused.
Ja kainestav teadmine, et mitte midagi ei muutu
Ei loe proosaosa, laulutekste kyll otsin vahepeal yles ja teen nendega asju. Ma ei taha mälestusi lugeda, aga lauluks valatud mõte pole mälestus, vaid osa yhest paremast maailmast.
Teised inimesed on ilusad, targad ja head, mitte nagu mina. Sellepärast loengi aint teiste päevikke.
Kellegi teise blogist mis kirjutatud sarnaselt minu omaga loeks vaid valitud postitusi - filosoofilisi arutlusi, teadusteemat, ajalugu, sõjandust, matkapostitusi valikuliselt aga mitte eluloolisi. Kokkuvõttes "Uidumõtteid ja juhtumisi" osast vaid uidumõtteid. Juhtumiste osa mõeldud rohkem mu vanematele ja äkki kunagi tulevikus tunnevad ka lapsed või lapselapsed "päeviku" vastu huvi. Ise praegu küll ei tunne enda "ajaloo" vastu huvi, isegi vanu pilte pole praktiliselt kunagi vaadanud (tekib küsimus miks neid üldse teha???) Samas kunagi ei tea, äkki vana ja väetina tore noorepõlve pilte läpaka peal sirvida.
Regulaarselt enda blogi ei loe, vahel otsin midagi ja satun postituste otsa, millest mitte muhvigi ei mäleta. Vahel on tõesti, et näe, ma olen ennegi nõnda mõelnud, aga vahel on hoopis vastupidi. Kui see ei oleks minu blogi, siis ikka loeks, mulle tundub, et ma loen enam-vähem endasarnaste kirjutajate blogisid nii ehk naa ja ega neid üldse palju ei ole.
Kui ma sind ei teaks, siis ma ilmselt su blogi esimeses järjekorras enda listi lisanud ei oleks, samas, mu hobid on aastate jooksul muutunud ja praegu on juba huvitav matkamisest lugeda, sest kooserdan ka ise nüüd palju ringi.
Ei loeks. Mu blogi kirjutab inimene, kes on täiesti igavalt etteaimatava käitumisega ja samas masendavalt kaootiline. Napakas kuju. See võib nakkav olla.
Aga veidi nukramalt - ma loeksin võibolla neid peaaegu tuhandet mõtet küll, mille ma blogipausi ajal ära kustutasin. Ma olin tollal ikkagi peaaegu poolteist aastakümmet noorem. Kuigi pead panti ei pane, ehk ei loeks ka, need ajad on läinud niikuinii.
No vot ja aitäh vastamast.
Ma ise endasarnast blogi küll ei loeks. Tunduks igav. Inimene matkab ja teeb mingeid minu jaoks tavalisi asju - ei taha teada, ei huvita. Matkade ja võistluste kirjeldused tunduvad huvitavad ainult siis, kui ma olen ise samas kohas või sündmusel olnud. Muidu mitte.
Ma pigem loen inimesi, kes on minust erinevad, aga mitte ka täiesti teisest maailmast.
Iseenda päevikut kasutan ma aga küll, ses mõttes töötab ta mu enda jaoks hästi.
Jaa, otse loomulikult loeksin omaenda blogi. Tore ju, pildid ja puha. Minuvanune naine, näeb minu moodi välja kah, peale kannatusterohket elu lõpuks ometi pika kõrre tõmmanud ja naudib täiega. :)
Aga tõsisemalt - pisteliselt loen küll, enam-vähem samadel põhjustel kui kitty, vvn, notsu, Marca. Ja kuna ma uuematesse postitustesse teinekord vanemaid lingin, tuleb igavesti lahedaid üllatusi ette. Mälu, näe, on ikka nii lühike, nii lühike....
Kauri enda blogimisest ka - ma hakkasin kunagi vanasti su Iida-blogi lugema, see oli kogu aeg kuidagi hästi tore. Konkreetselt siia hakkasin aeg-ajalt pilku heitma siis, kui sa kommentaariumides silma jäid, siis hakkas tunne, et nagu tuttav inimene, ja tuttavate puhul on juba sellepärast huvitav teada, mis nad teevad, et läheb korda.
Sekundeerin notsule ses osas, et mina tutvusin sinuga su kommentaaride kaudu, hakkasid mulle meeldima, seejärel tekkis huvi ka su päeviku vastu.
Aitäh :)
Ja huvitav on näha, kui erinev on inimeste huvi maailma vastu.
Marca mainis, kuidas ta leiab oma blogist vanu postitusi, milles tmuhvigi ei mäleta. Mul juhtus hiljuti nii paberile kirjutatuga - ma kirjutasin noorena pidevalt sahtlisse, nüüd ükspäev kiskusin osa paberipakke lahti, hakkasin lugema. Ja mõni asi on jumala hea, aga ma absoluutselt ei mäleta selle kirjutamist. Justkui inspiratsioon oleks otse läbi käe paberile voolanud, aju asjasse segamata.
Eks ma ka leian :)
Post a Comment