Ratas: Valgehobusemäe koroonarogain
[Kes ei tea, siis: Rogain on võistkondlik mitmetunnine valikorienteerumine. Mulle väga meeldib - nõuab strateegiat (raja planeerimine), taktikat (tavaline orienteerumine), vastupidavust.]
Eriolukord on loonud uue spordiala: eraldi orienteerumine. Püsiradu on varem ka tehtud, aga rohkem nalja pärast. Sel kevadel on iga klubi päris rajad püsti pannud ja korraldab neil päris võistluse moodi asju.
Täna: koroona-rogain Valgehobusemäel. Jalgsi 6 või rattaga 3 tundi (rogaini kohta üsna lühike). 20 punkti. Juhend lubas, et kel kaart vähegi käes püsib, saab kontrollaja sees kõik punktid kätte. Ma tõmbasin KP-de vahele joone, sain 40 km ja mõtlesin "saame me jee".
Läksime - võistluse ja eriolukorra reegleid arvestades - kahekesi. Plaanisime ära kaardi parema poole Valgehobusemäe ja Aegviidu vahel, ja et siis vaatab, kas jõuab veel.
Pärast esimest kahte KP-d oli selge, et me ei jõua üldse kuhugi. Kaart oli jube optimistlik. Väikesed teed olid võsas ja risus, rattaga polnud sinna asja, liikusime lihtsalt jala. Ragistasime võsas ja sumasime soos. Saime 8 KP-d ja nendest mitu on "odavad kahesed". Mind täitsa huvitab, kas tõesti sai keegi 3 tunni jooksul kõik punktid kätte.. või kuidas on nende "kõikidega, kel kaart käes püsib".
Vahepeal saime kaela kuiva lumesaju. Nagu raheterad, aga tegelikult lumi, pehmed ja ümmargused pallid.
Aga tore oli ikka. Kolme tunni pärast olime tagasi Valgehobusemäe vaatetorni juures, jätsime tavalised finiši-familiaarsused seekord ära ja tulime linna tagasi.
 |
| Metsas on veel lund. |
Labels:
ratas
3 comments:
Ei noh, mulle hakkab su juttude peale juba tekkima teatav tahtmine jälle maastikurattaga ka sõita. Mul on maastikuratas maal, aga ükspäe tahtsin linna lähedal paari kruusateeringi üle vaadata (et kuidas seal joosta oleks), maanteekaga seal muidugi sõita ei kannata, nii et võtsin selle tarbeks Tartu rattaringluse ratta.14 kilomeetrit kivisel kruusateel oli sellega päris paras katsumus, maastikuratas hakkas taas üpris jumekas sõiduvahend tunduma.
Eksju. Mulle meeldib igasugu nurgataguseid kohti üles otsida. Selleks on maastikuratas hea.
Samas on viinamarjad natuke hapud ka - maanteeratast mul lihtsalt pole. Maanteeringe sõidan jäigaks krutitud vana maastikurattaga. Kuna võrdlust päris MNT-ga mul ju pole, siis käib see kah.
Mõnel teisel siinsel aprillikuu postitusel on ka fotod puudu. Mul olid samuti. Panin tähele, et Blogger on millalgi märtsi lõpus/aprilli alguses millegipärast hakanud piltide üleslaadimisel genereerima aeg-ajalt tavalistest hoopis pikemaid aadresse, mis algul lasevad küll foto üles, aga teatud aja pärast ei saa enam Google fotoarhiiviga, kus pildil on lühem aadress, ühendust ja siis foto kaob. Kui sellele keelumärgiga kastikesele klõpsata, näed seda pikka aadressi, ja kui allesolevatele fotodele, siis lühikest ja IT-mehena saad ilmselt aru, milles asi on.
Mina asendasin omal need keelumärgiga fotod Google/Bloggeri arhiivi kaudu, siis tulid õiged aadressid ja fotod jäid paika.
Post a Comment