Wednesday, September 5, 2018

Viimane hapupiimane

Halapost.
Proovin jalgrattaga orienteeruda, aga ei tule välja.

On selline kunst nagu rattaorienteerumine. Lühend MTBO, mountain bike orienteering. (Eesti MTB on pigem võsas ja soos sõitmine.)  Kaart; kontrollpunktid; jalgratas. Kompassi pole üldiselt vaja. Punktid on teeradade peal või lähedal. Tundub lihtne? Mulle küll tundub. Aga välja ei tule üldseeeee.

Eeldused on mul nagu täidetud. Xdreamidel olen rattaga orienteerunud kõrimulguni ja hästi. Orienteeruda oskan - keskpäraselt, aga oskan. Rattaga sõita oskan. Ratas on mul suurepärane, klippide ja kaardihoidjaga ja puha. Ja rattatrenni olen teinud sel aastal üksjagu.

Tegelikus elus ei tule aga miski välja. 
- Ma teen vigu. Hullemaid, kui jalgsi iial teeks. Võtan vale punkti, sõidan kaardilt välja, kaon metsa täiesti ära. Kui jalgsi tehtud veast saab enam-vähem aru, siis rattal - ära loodagi. Oled mingis teede sigrimigris ja *** sa tead, kus täpselt.
- Ma ei suuda sõites kaarti lugeda. Jalgsi / joostes püsin ma kaardil kogu aeg, ka kuusemetsas ragistades või laukas ujudes. Rattal - ei suuda. Pean seisma jääma ja end kaardile "saama" ja see võib rahus võtta 30 sekundit või kauem. Halvematel päevadel ei saa ma seisma jäädes üldse aru, mispidi ma olen, kas kaardi ühes nurgas või teises.
- Ma ei taju mõõtkava. Rattaga on kiiruse erinevused väga suured ja peab adapteeruma; ma ei suuda.
- Ma ei suuda tehnilisi radu sõita. Ei oska, ei julge, kardan, tulen rattalt maha ja vantsin jala. Päriselt maastikuratast valdavad kodanikud sõidavad kõikjal ja on singlitel must mitte kaks, vaid viis korda kiiremini. Aga hea rajameister teeb nii, et singleid oleks palju.
- Ma teen lolle rajavalikuid.
Ja nii edasi.

Raudalu päevak
Raku järve ja Viljandi mnt vahelises metsas. Kohe esimeses KP-s lähen õigest teest mööda, satun fatbikede raja peale ja olen täies segaduses. KUS ma olen?!?!? Rähklen täiesti arusaamatus metsas, võtan isegi telefoni välja (aga see ei paku mingit abi, google arust olen ma lihtsalt mingis kasutus võsas). 8 min viga. Enne suman mingis liivas. Trr ma seda asja teen siin, võiks kinos käia samal ajal!!! Tuju nullis, tahan päevaku katki jätta, aga suman ikkagi lõpuni. Vahepeal käin jala, rullun nõgestes ja teen igasugu asju, mis MTBO juurde nagu ei kuuluks.
Tabelis viimane. Võitja on must ligi tunni võrra kiirem.

Männiku päevak
Sama Raku järve teisel pool ja Liiva kalmistu ümber. Sõidan enda kohta suht normaalselt, teen mõne rajavaliku vea ja ei leia mõnda rajakest üles. Aga kaarti sõidu pealt ikka ei loe, teen palju pause ja olen jube aeglane.
Tabelis viimane, pikalt.

Kadrioru - Lasnamäe päevak
Jee! Seda maastikku ma tunnen! Alustuseks jalutan Ovega laste o-raja läbi. Aga ma suudan ka Lasnamäel end mitmel viisil sassi sõita. Kaardil ei püsi, kogu aeg peab peatuma ja mõtlema.
Tulemustesse end ei pane (sest poleks aus), aga kui paneks, oleks kusagil lõpus.

Vääna-Jõesuu päevak
Ka see on tuttav maastik, ma olen siin nii jalgsi orienteerunud kui ise rattaga sõitnud. Ma tunnen end nende juurikaste radade peal hästi. Kuid ei see aita! Suudan end nii punasesse sõita, et lihtsalt ei püsi kaardil. Jätan paar kaugemat punkti võtmata (et autokaaslast mitte pikalt ootama jätta).
Tabelis vaba-klassis, aga kogu raja tegemisel oleks kindlalt viimane.

Muserdav, eksju???

Kõige õudsam on see, kui kiired on konkurendid. 15 km rada tehakse 50 minutiga. 15 km linnulennult teeb ka heal orienteerujal 20 km sõitu (minul pigem 25). Mis tähendab 25 km/h KESKMIST kiirust. Võsas, liivas ja singlitel. Brr!! Ja kui ma metsas teisi sõitjaid näen, siis nad tõesti ONGI kiired. Lendavad sajaga läbi kohtadest, kus mina rattalt maha tulen. Ei peatu kaardi vaatamiseks, vaid sõidavad järjest. Nii et...

Päevakute üks hea külg on kaardid. Saad mingi piirkonna kohta suurepärase, täpse kaardi. Olen siis nendega samadel maastikutel uuesti sõitmas käinud. Mu tulemustele see ei mõju. Aga trenni mõttes on täitsa tore.

Kuidagi loll on tegeleda alaga, kus oled järjest ja suurelt viimane. Aga joosta ma ei saa. Kõrvemaa päevakul proovisin, jube hea tundus, aga järgmised päevad andis põlveliiges selgelt teada, et see oli rumal mõte. Nii et jätkan rattaga orienteerumist. Päris ilma ju ka nagu ei saa. Kino jäägu järgmiseks eluks.

Ah ja. 
Tahan Raudalu päevaku (4. sept) raja uuesti läbi sõita. 
Tule kaasa!

Nädalavahetusel:
Sõitsingi läbi, sõbraga. Saime 5 min parema aja :))) Esimeses KP-s eksisime ikka ära. Ka GPS rada ja kaarti kokku pannes ei saa ma aru, mis värk seal on. Võimalik, et mingi uus rattasingel ongi kaardilt puudu.
Aga mul on kavas seda rada VEEL sõita. Õpetlik on. Saangi aru (ehk), kuidas millimeetrid kaardil ja sekundid rattasadulas kokku lähevad. Ja no hea rada on, ja hea MTB-maastik.
Nii et - tule kaasa!!!

Ja esimese KP-ga on nii. Mets on täis - TÄIS - kaevikuid, kaevikusüsteeme, mingit militaarset jura. Nendesse on ehitatud rattasingel. Kaardil seda pole. Kaevikud ise on (mingil määral). Singel on väga nähtav. See mind / meid segadusse ajaski.
Samas tee, mida pidi sõita, täpsemalt üks ristmik on looduses pea märkamatu. Ehkki kaardil üsna jämeda joonega.
Kui KP-le läheneda teiselt poolt, siis pole sellest kõigest häda, sest, noh, tullakse teiselt poolt. 

6 comments:

Kaamos said...

Seda lugedes tuli sama mõte, mis laste käima õppimist jälgides - miks nad ometi seda teevad? Tõusevad, kukuvad, saavad haiget, tõusevad jälle, uus ebaõnn - no milleks! Ja ikka teevad, sada korda, kui vaja, siis rohkem ning ühel hetkel oppaa! kõnnivad!

Sul läheb vist samamoodi. Visa oled.

Reinumag said...

Kui mul poleks vaja järgmisel teisipäevakul kindlasti jooksurada teha, siis sellise meeliülendava kirjelduse peale prooviks seda rattaga imeasja isegi - kas on siis tõesti nii raske.

Kaur said...

Mitte "on raske", vaid "ma ei oska", siin on teatud erinevus :)

Kaur said...
This comment has been removed by the author.
Piret said...

Ma suutsin üleeile Raudalus ikka täiega ära eksida. Ilma rattata. Tiirutasin ümber punkti, aga piisavalt kaugel, et seda mitte leida ja samamoodi olin segaduses nendest fatbikede või mootorratta radadest. Leidsin hoopis kaks mittevajalikku punkti ja boonusena nägin huikavat musträhni. Õige punkt jäi mulle ette siis kui olin otsustanud pooleli jätta. Tabelis viimane-hapupiimane ja võitjale kaotasin tunniga. Peab vist piirduma lapsega koos lapseraja läbimisega.

Charles Williams said...
This comment has been removed by a blog administrator.