Tõved ja traumad

Ma pole elu sees nii palju haiget järjest saanud kui selle talve jooksul.

Praegu on mul siis:
- põlv vigane. 16. veebruaril kukkusin uisutades põlvega jää peale, siis ei tundunud üldse valus, aga üle ka ei lähe.
(nädal hiljem: röntgen oli korras, perearst aidata ei oska, lähen päris-ortopeedile.)

- parem käsi / õlg / õlavars valus. Kätt tõsta on valus, teatud asendid päris võimatud. Ronimisest? Mingi rebend? Aru ei saa, igatahes ära ka ei lähe.

- mõlemad sääred ära pekstud, põhiliselt ronides kaljusid vastu saadud paugud. Eile pärast trenni pidin püksid jälle verest puhtaks pesema...

- vasak hüppeliiges välja väänatud, ööorienteerumisel.

Vasakul kannal laiutab suusamatkalt pärit vill,
parema jala suure varba küüs on vaid millimeetrise ribaga jala küljes -
tundub, et olen tükkhaaval lagunemas.

Aga mure pole selles, et traumad tulevad. Mure on selles, et nad ei lähe enam üle.