Rattaga tööle, nädal 1

Käisin nädal otsa, 5 päeva, rattaga tööl.
Esimest korda elus nii järjepidevalt.

1) Kõige mõnusam tee on üle Lasnamäe ja Järvevana ja Nõmme. Lubjast üles, Katusepapi kaudu Ülemiste ristile, läbi Järve metsa Nõmme kergliiklusteele. 12 km on pikem kui tavaline "läbi linna", aga peaaegu ristuva liikluseta, foorideta, rahulik.

2) Ka läbi kesklinna sõit on muutunud palju vähem närviliseks.

3) Sõit suurtel teede rattaradadel - Liivalaia, Pärnu mnt - tundub aina ohtlikum. Autod rammivad sinna pidevalt sisse. Enamasti on see auto kehakeelest "ette näha", aga mõnikord vingerdab su kõrval olev auto täiesti lambist sulle ette.

4) Kollase särgi või millegi muu tõttu tunduvad autojuhid mulle üldiselt aina viisakamad.

5) Ma endiselt rikun - valikuliselt - punast tuld. Mõnikord kohe nagu ei saa ilma. Liivalaia - Hospidali rist suunaga Hospidali poole näiteks. Rohelise tule ja autodega koos liikuma hakates jään täiega hätta. Ma peaks läbi autode voo vasakule reastuma - uhh, ei taha. Kurv Juhkentali on selline, et seal ei saa hoogu maha võtta ega kõnniteele ümber suunduda. Väike "vargus" punase tule lõpus annab mulle võimaluse ohutult reastuda.

Aga üldiselt peaks Liivalaiat lihtsalt vältima, seal juhtub kogu aeg midagi. (Täna: Büroomaailma esine oli täiega umbe pargitud, pool autorada oli täis ja rattaga polnud üldse kuhugi minna.) Ja kiirus läheb allamäge mõnusalt, s.t. ohtlikult suureks.

6) MTB + lai sile rehv on linnas mõnus ja rahulik sõita. Ma ei pea vahtima, mispidi kaevukaante pilud on. Äärekivid jne sööb amort kenasti ära. Ja kui tahan liiva minna (nt eile Nõmmel päevakult tulles), veab sellest ka läbi.

7) Veerenni / Järvevana ehituselt saab nüüd rattaga otse läbi, ei pea enam Veepuhastusjaama lapsi kollitama.

8) Viru ringi ja Taksopargi risti mina liiklusseadusele vastavalt läbi ei suuda. Ma peaks sõitma bussirajast vasakul, keset autosid. Ausalt, ei julge. Sõidan siis bussirajas ja see tundub üsna OK. Kui mõni ühissõiduk mulle sappa jääb, siis lihtsalt kiirendan talle tee vabaks.

9) Kõige kiirem ots oli 20 või 21 min, 27 km/h.

Mustamäe päevak

Puhas jooksukas.
Võtsin pika raja, 7.7 km ja 26 KP.

Esimese tunni jooksin... normaalselt. SI aegadest on küll näha, et ma olin viimase kümne piiri peal (41..43 koht 53 lõpetaja seas), ja suht raske oli liikuda ja künkaid kõndisin. Aga kõik KP-d võtsin enda kohta puhtalt, ei eksinud ei Sütiste liivakute / salude vahel ega Pirosmani metsas.

Kui kell lõi ette 1:00:00, siis tuli äkki surm. Avastasin, et ma ei suuda end kaardil hoida. See on märk väsimusest ja vältimatust suurest veast. Mis ka tuli, eksisin otse TTÜ spordihoone ees ära ja kõndisin KP-st paari meetri kauguselt mitu korda mööda. Kukkumine tabeli lõppu oli selle jama puhul õiglane karistus. 1:15.

Tegelt oli kogu rajal näha, et ma ei jaksa joosta ja kõik läksid järjest mööda. Stardijärgne Vanaka tõus tuli jube raskelt.

+ poole poolt: mingeid vaevusi ei olnud. Võibki hakata jooksmas käia. Sügisjooksu jaoks on hilja, aga TAOK rogainiks saab ehk veidi harjutada ja järgmine päris siht on siis TM 2013.

Harku päevak

No ma tunnen seda metsa, ju, eks?
Ha ha haa.

Enne esimest KP-d võtsin mingi muu, juhuslikult tee äärde jäänd KP.

Teise KP-sse minnes jooksin mingist teeotsast mööda. Kõõritasin kaarti ja sain nagu aru küll, et olen umbes kilomeetri mööda pannud, aga mis see mehele teeb, eks. Pärast sibasin tagasi. Ligi 10 min puhast sörki Harku tagumist sirget pidi, täitsa meeldiv.

Mõtlesin, kas katkestan või võtan osad KP-d või mis. Aga raba on ju tore ja uudishimu kõik KP-d ära võtta sai laiskusest võitu.

3. KP rajal leidsin mustikaid. Mujal oli ka ja pohli samuti, aga need olid ekstraordinaarsed. Suured. Palju. Ei pidand noppima, vaid sai täie peoga tõmmata. Mismõttes on Harku rabas (ja täiesti kuivas kohas ja suht tee lähedal) mustikad??? Võtsin puhata ja sõin.

Järgmised etapid jalutasin, et aitab vigadest küll. Valisin kiiremate ümberjooksude asemel aeglased läbi-raba-minekud. Jne. Sõin veel mustikaid. Tegin veel vigu. Aga kokkuvõttes tegin kogu raja ära.

Halb:
Aeg tabeli lõpus
Niru tunne, et üldse ei oska orienteeruda
Hea:
Vigastused ei segand üldse
Joosta jaksasin normaalselt.

Facebook Apps

Laekus üleskutse kontrollida oma Facebookis autoriseeritud rakendusi.
Selgus, et neid on kuus:
- Goodreads
- Skype
- Smugmug
- Eventbrite
- Disqus
- Sportlyzer

Kõik on kontrolli all.

Gadget Rage

Viskasin eile oma armsa Forerunneri vastu seina puruks.
Vihaga.
(Kahjuks saab seda veel parandada, muidu oleks rahu majas).

Garmini UI disainerid, ma ei julge isegi **** *** ******* kujul öelda, mida ma teist arvan!

Lady Gaga

pooleks kontserdiks olin
a) purjus,
b) vaimustuses,
c) täis tahtmist minna suusatama.

Mu +1 andis mõtte minna Sügisjooksu titerajale.
Väga inspireeriv üritus seega.

Rattaga tööle ja tagasi

Töölesõit oli norm, aga kojusõit väga närviline.
Pärnu mnt ja Liivalaia ratta-rajad süüdi.
Tipptunni autod vingerdavad närviliselt ja kalduvad rattateele, mulle ette.
1 km jooksul kolm korda, viimane neist Liivalaia - Tartu mnt ristil. Mu ees sõitnud sõiduauto tegi äkilise jõnksu paremale. Mingit põhjust tal selleks imho polnud, tavaline aeglane liiklusvoog igas rajas.

Mu kiirus on ummikus seisvatest autodest üksjagu suurem, nii et kogu aeg on kõhe. Käed piduritel, silm järjekordset võimalikku ettesõitjat piilumas.

Tuleb ikka uus ja kallim ratas osta, see ilmselgelt aitaks.

Corsair Force 120 Gb SSD

Arvutit ostes oli mõte, et süsteem - SSD ja kõik muu - HDD.
Nii said masinasse 60 Gb Corsair  Force 3 ja suurem WD Caviar.

See oli viga. Kui enne käis HDD koduarvutisse küll, siis nüüd - SSD kõrvalt - tundus see kuidagi kärarikas ja kohmakas. Ehkki uus ketas on selgelt kiirem ja üldse parem kui vana arvuti oma, ja kiiruse taha meil kindlasti midagi ei jää. Igatahes püüdsin ma kõik pidevkasutuses andmed ikkagi SSD peale toppida. Aga 60 Gb peale Win7, programmid ja andmed ikka ei mahu mitte.

Võtsin südame rindu ja ostsin täna 120 Gb SD juurde. Installeerus kenasti. Kahjuks on mul üks SATA kaabel puudu ja nii jäi WD sootumaks välja - mis on jama, osa asju on endiselt tema peal ja üldse. Aga see-eest on kuiv ja vaikne tunne. :)

Vigastus porgandist

See sissekanne memoreerib seda tähelepanuväärset seika, et suutsin tekitada enesevigastuse tavalise porgandiga.

Lisaks on mul endiselt ja üldse mitte paranevalt
- haige sõrm - parema käe "nimeta ats" - turses, liikumatu ja valus
- haige õlg - vasak
- sisemine vigastus Karula kukkumisest - üldiselt pole tunda, aga aeg-ajalt paneb valust karjuma.

Hommikul ei saa voodist välja,
lapsi ei saa sülle võtta,
võimelda ei kannata üldse,
joosta ei saa.
Rattaga sõidan, natukene ja üli ettevaatlikult, ehkki tõenäoliselt tegelikult ei tohiks - seesama õlg.

Suht pekkis

1) Sõrm lahases, paraneb
2) Õlg korralikult valus, paraneb
3) Jalg põlve kandist valus & kange

Ehk
- rattaga sõita ei saa,
- orienteeruda ei saa,
- isegi joosta ei saa.

Sitsin kodus, söön saia ja sealt ka siis pekk.

Sügisesed võistlused tuleb ära tühistada. Kiviõli Xdream - kahju! - kodukandis ju. Tallinna maraton - samuti. Jooksmine hakkas USA-s suht välja tulema. Aga no ei saa... Rogainile peaks siiski minema.

Aga üldiselt - tundub, et tuleb alustada suusahooajaga, sest O- ja R- ja J- omad läksid vett vedama.

Karula rattamatk

Laupäev: Ülemiste - Tsirguliina - Laatre - Lüllemäe - Rebasemõisa - Õdri
Pühapäev: - Haabsaare - Kaika - Saarjärv - Ähijärv - Peräjärv - Kolski - Lüllemäe
Esmaspäev: - Valga - Ülemiste

LAUPÄEV:
Ülemiste jaama jõudsime 6:30, Tsirguliina kell 11. Siit edasi juhtis meie tegevust soov leida kohvi. Rongi restoranvagunit ei leidnud me üles, Tsirguliinas tuli asenduseks süüa jäätist, Laatres puudus kaubandus sootuks ja Lüllemäel oli lubatud baar lahti "R-L 23-04". Õnneks müüsid paljukardetud amatöör-astronoomid meile oma kohvi, 10 eurosenti tops. Maastikke ma sel lõigul eriti ei näinud, pea käis liialt ringi, teistele vist meeldis.

Pärast Lüllemäe siestat läks elu helgemaks. Rebasemäe või -mõisa torn oli kõrge ja kõrgel, lugemistahvlid huvitavad ja silmapiir kuulsaid mägesid täis. Kasutasin siin teist ja viimast korda oma Lugeri binoklit. P & K otsustasid torni asemel rohke rattasõidu kasuks.

Siis sõitsime Kaika kuplistiku manu ja ööbisime imekaunis mustikametsas. (Hea otsus - siin polnud tuult, külma ega sääski.)

PÜHAPÄEV:
Pärast hommikusi mustikaid läksime Kaigast lähedalt vaatama. Väike sakk Haabsaarele andis meile matka suurima vedasime: must-toonekure. Seisis teine heinamaal meist ehk sajakonna meetri kaugusel. Meie pikema viibimise peale lendas pahaselt minema. Pärast kohalikud kinnitasid, et sealkandis on "teda" tõesti ja ta käib seal oja peal maiustamas.

Siis leidsime pohlametsa. See punetas tee kõrvalt nii kutsuvalt, et veetsime seal ligi tunnikese.

Ähijärvele sõitsime metsast rattateed mööda. Saarjärve kandis on vana Rootsi ja Poola piiripunkt, aga me ei leidnud seda üles ja kujutlesime siis niisama, et oleme kahe kuningriigi piiril.

Ähis tegime siesta ja uurisime kaarti (et kas me jaksame sõita järve alt läbi või peame tuldud teed tagasi veerema) ja leidsime väikse soo-teed otse soovitud suunas. Teel sinna väisasime Peräjärve, kogu matkaraja jaoks polnud aega ega viitsimist, tegime veel veidi mäest üles-alla sõidu trenni ja siis läksimegi sohu.

Rada kulges piki oosi üles-alla ja oli nii "tsivilisatsioonist ära" kui üldse saab. Korraks sai koriluse kutse meist võitu ja korjas topsid kukekaid täis. Vahva rajake oli ja aitäh rogaini kaardile, mis meile selle kätte näitas.

Kolskis näitas kohalik härra meile majaehituse kõrvalt kobraste hävitustööd ja pajatas kohalikust elust.

2 km pärast Kolskit kukkusime me P-ga laskumise all liiva. Mina nii õnnetult, et esijooks kõveraks ja õlg valusaks. Edasi sõita ei saanud. Õnneks aitas toosama Kolski härra mu & ratta teiste juurde Lüllemäele. Siin oli avatud pood, siestakoht ja tuttavad amatöörid.

ÖÖ:
Öö vastu esmaspäeva läks ekstra halvasti, taevas oli suht lendtähe-vaba ja õlg ei lasknud magada. Olin päris kindel, et mõni luu on vähemasti mõrane, kui mitte päris murdund. Suhtlesin siis magamise asemel tähetarkadega ja tuletasin lapsepõlve meelde.

ESMASPÄEV:
Teised veeresid Valka, käisid Lätis ja rongitasid tagasi Tallinna.
Mina käisin sõbraliku täheärimehe abil samuti Lätis ja siis tegin pika automatka piki Eesti väikelinnu.

Kodus:
Kiirabi teatas, et kõik luud ja sidemed on terved. 
Kästi panna üks käsi lahasesse ja teine salliga kaela siduda.

Harjutused ühele sõrmele

Kõigepealt on vaja liikuvust.
Selleks on harjutused.
Käsi lapiti laual, ja
- tõstad sõrme otse üles
- liigutad sõrme vasakule-paremale
- teed sõrmeotsaga ringe
Kõverdad sõrmi peopesa suunas, üks lüli korraga.
Surud peopesad vastakuti kokku ja ajad sõrmed ühtlaselt harali.
Masseerid käelaba mummulist palli veeretades.

Seejärel on vaja teha jõudu.
Selleks on harjutused. 
- surud sõrmi ükshaaval vastu pöialt, tugevalt
- pigistad stressipalli
- venitad juuksekummi laiali
- veel mingi juuksekummi-harjutus sõrmede tõstmisega
- surud peopesad vastakuti kokku ja surud ühe käe sõrmedega teised tagurpidi paindesse, keskendudes haigele sõrmele
- leiad "venitatava" võimlemispalli, venitad

Lisaks võib masseerida. 
Kas "ristikiudu" või siis sõrme otsast randme / südame suunas.

Igatahes jäi mulje, et paranemine on veel võimalik.

X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X + X +X + X + X + X + X + X + X

Septembri lõpus rõõmustas tegelusterapeut mind veel selliste harjutustega.

- Eri suurusega pallide veeretamine peos.
- Randme venitus mõlemas suunas. (Nagu pärast ronimist noh.)
- Plastiliini mudimine. Nagu stressipall.
- Plastiliinist ussikeste voolimine ja sõrmedega rullimine.
- Plastiliini sõrmejälgede vajutamine.
- Plastiliini kasutamine kummipaela asemel. Venitused sõrmedele ühe- ja mitmekaupa, eri suundades.
- Plastiliinist pallikese surumine kahe kõrvutise sõrme vahele. Ristipidine jõuharjutus.
- Lauale lamedaks löödus plastiliini "lükkamine": sõrmedega edasi, tagasi, kõrvale-laiali ja tagasi-kokku.

Teine TT sessioon lisas:
- hernestes sobramine
- tiku veeretamine kahe sõrme vahel
- tiku pööritamine kolme sõrme vahel
- pall kahe sõrme vahele ja siis sõrmi pöörata. venitus
- väikeste vidinate korjamine, nii et pihk saab täis. ja siis peost ükshaaval ära asetamine
- palli venitamine
- okaspalli veeretamine käes
- kahe sõrme - pöial + haige - venitamine. täiesti võimatu tundus.

Aastal 2024:

Ma olen elu lõpuni tänulik sellele taastusravile ja nendele terapeutidele. Sõrm / liiges sai terveks ja töötab ilma mingi viiteta vigastusele. 

Raamat: "Eiger Dreams", Jon Krakauer

Täispealkiri: "Eiger Dreams: Ventures Among Men and Mountains".
Sisuks on hulk lühijutte ronimisest - tippudel, kaljul ja jääl.

Alaska, Alpid, Himaalaja.

Krakauer kirjutab hästi. Mul oli tema suhtes kerge tõrge, aga "Into Thin Air" lugemine aitas sellest üle. Artiklid on erinevad ja eri teemadest. "Chamonix" - minu lemmik selles raamatus - on eelkõige lõbus. "A bad summer on K2" -  teine lemmik - eelkõige räige. "Devil's Thumb" ja "Eiger Dreams" - sisekaemuslikud. "The Burgess Boys" paneb huvi tundma, kas kutid on ikka veel elus. Nende stseen Las Vegases sobis USA-st tulles nagu silmaauku... Mitmekülgsus teeb raamatu heaks - ma ei viitsiks lugeda täit teost jääronimisest, aga loona sobib hästi.

Kõikides lugudes on tunda surma pidevat lähedust. Õnneks vahelduvad õõvarohked lood helgemate kirjatükkidega. Ja põnevuse kõrval on pidevalt huumor.

Jutud ise on aastaist 1985 - 1990, kui mägironimine oli palju noorem ja ebaküpsem.

Sissejuhatusest:
"Nowhere does this book come right out and address the central question – Why would a normal person want to do this stuff? – head on... Even so, by the end of the book I think the reader will have a better sense not only of why climbers climb, but why they tend to be so goddamn obsessive about it."

(Vastus on muidugi täiesti selge: Normaalne inimene ei peagi "seda" tegema ja kui ta teeb, siis saab ta normaalsusest kiiresti lahti.)

Kokkuvõttes on kompott väga loetav, põnev, raputav.Avardab vaadet mägedele üsna mitmes suunas.
Soovitan kõigile.
Ka neile, kes elus jalga Munamäest kõrgemale pole seadnud.

Viiteid
wikipedia.org/Eiger_Dreams
amazon.com/Eiger-Dreams
hyperink.com/About-The-Book-b1054a9 - parim arvustus, mis leidsin
wikipedia.org/wiki/Eiger#Nordwand ja eriti Toni Kurzi lugu
Burgess Books of Lies - seda tahaks järgmisena lugeda.

Jooksulindil

Käisin puht uudishimust eile hotelli sporditoas jooksulindil.
Et mis elukas see jooksulint on ja kas on ka hea?

Algul kartsin, et jooksen puldile otsa või kukun üle ääre maha.
Tegelikult muidugi mitte.



Ühtlaselt joosta on lindil igav, seega hakkasin mängima.
Kiiruseni 10 mph ehk 3:45 min/km oli kõik täiesti OK, aga rohkem ei julgenud ka.
Tegin siis "ringe" ehk veerandmiiliseid otsi vaheldumisi 4 mph "sörgiga".
Nupp 1 = "run", nupp 2 = "jog", päris mugav.



Ühtlaselt jooksmiseks on kallaku funktsioon suht mõnus.

Kokku 4 miili = 6.5 km.
Naha sai väga väga märjaks.

Spring Mountains

Minust on saanud Spring Mountains'i ekspert.

Eile VisitorS Center'is,
mina: Mis mõttes te ei tea, et neli aastat tagasi kukkus Echo Loopi teel lennuk alla?
tütarlaps leti taga: mmmmm.
mina: Neli inimest sai surma, mets põles, kogu piirkond oli tükk aega kinni.
tütarlaps: eee.. ei ole kuulnud.
mina: Minge vaadake oma silmaga, TCT trailheadi juures on mets otse sõidutee kõrvalt põlenud!

Ühele jaapani paarile tegin rajal kiire piirkonna ülevaate. Tipud, kõrgused, näitasin näpuga lund, rääkisin 1955 aasta lennuki-katastroofist - seda vähemalt töötajad teavad, aga "Skunk Works" annab sellele palju parema tausta kui tavainimesel on.

Ma olen käinud ära kolm kõrgemat tippu (Griffith, Charleston, Mummy).
Ma olen läbi käinud enamiku radu. Bonanza ja Mummy Springs on puudu.
Ja radade kõrvalt olen turninud Charlestonile üle Devils Thumb shortcuti, roninud Little Falls rajalt läbi "wildernessi" kanjoni harjale ja nüüd siis käinud Mummy otsas.

Ilmselgelt olen ma Las Vegases liiga palju aega veetnud.

Mummy Mountain, 3514 m

Taustainfo:
Spring Mountains on jäänukmäestik Nevadas, Las Vegase külje all.
Mummy Mountain, 3514 meetrit, on selle kõrguselt teine tipp. 
Eemalt vaadates on mäel sarkofaagi kuju, sellest ka nimi - Mummy.

Lõuna-Nevada mägede maastik on keeruline. Nõlvad on üldiselt lauged, aga neid liigendavad järsud kaljud ("cliff band"), millest üles- ja allasaamine on keerukas. Vaatad kaardilt - mul on piirkonna 1:24000 topo - mine ja jaluta! Aga kui ronima hakkad, on igal pool sein ees.

Ma olen Mummyst korduvalt mööda matkanud, aga täna käisin tipus ära.

Mummy otsa ei vii ametlikku rada. Tippu saamiseks tuleb rajalt õigest kohast ära keerata, ületada pikk vastik veerise-nõlv ja leida üles tipuplatoo peale viiv "class 3 chute". Class 3 tähendab USA keeles, et käiku lähevad kõik jäsemed, aga ohtlik pole ja julgestama ei pea. Veeris on tüütu, astud sammu - vajud pool tagasi. Aga 2/3 teed on puhas kõndimine ja tõusta tuleb vaid 1100 meetrit. Kerge mägi, kui vaid rada tead!

7:00 sõidan Las Vegasest hotelli eest välja.
8:00 olen "mägedes", Mt Charleston Visitor Centeris.
8:15 olen raja alguse parklas, 7800 jalga / 2370 meetrit. Ilm on mõnusalt jahe, eriti pärast Vegase 43C põrgut.
8:30 asun Trail Canyon Traili pidi teele. Rajal on uskumatult palju rahvast, kümneid inimesi. Lobisen palju - kõik teavad mingitpidi Eestit. Ühe matkaja lapse klaveri-õps on MarkKostabi ema. Imetabane!
9:30 olen TCT ja North Loopi ristil, 9330 ft / 2850m. Siin on avar ja ilus. Ronin lähedase nuki otsa ja vaatan vaateid.

Uurin siin võimalust tulla tagasi teist teed pidi, üle Mummy Springsi. See mõte laidetakse maha. Pmst olla võimalik, aga... Kaardi järgi tundub see aga nii triviaalne, et plaanin siiski proovida.

Pildil on ees rada, taga Mummy "kõhu" osa.

Mets on põlenud 1950. aastatel!!!

10:00 jalutan mööda NorthLoopTraili Mt Charlestoni poole.
10:50 Siksakkide lõpus 10300 ft peal tuleb rajalt rusunõlvale ära keerata. Rusul liikuda on jube vaev, kõik täiega liigub jala all, tasakaalu pole ja aina vajud alla tagasi. Püüan okastaimedest kinni hoida, ja mitte kukkuda. Ukerdan mis hirmus, kogu aeg on kõik neli jäset töös.
11:10 Olen hoidnud liiga paremale! Trahviks saan traaversi selsamal rusul. Kõrgust on üle 3 kilomeetri, liikuda on raske.
11:30 Jubeda vaevaga saan mäe harjale. Ühelpool paistab Kyle kanjon, Mt Charleston, põlenud mets mäeküljel. Teisel pool on kõrb. Mürtsub trumm - all oleva kuurordi lärm tuleb tuulega siia välja. Ja harjal on väike rada.
12:00 Hari viib tipuplatoo järsu seinani. Ronitav lõhe (kuluaar? inglastel "chute") viib sellest üles. 12:05 Jõuan platoole, vaatan üle ääre alla, ilus! Kaugelt paistab Las Vegas. Platoo ise on samuti nunnu, värviliste kivimite ja sakiliste igimändidega.
12:30 Tipus! Siin on suur tuur (laotud kivihunnik), väike USA lipp ja tipulogi. Istun maha, puhkan, joon, kirjutan tipupäevikusse oma nime.

Siis kulutan tunni, otsides tipust teisele poole alla minevat rada. Aga ma ei leia seda: platoo servad on igal pool nii järsud, ma ei näe varianti kukkumata alla jõuda. (Hiljem otsin netist õige koha üles, aga sealtkaudu minna poleks ma üksi söandanud.)

Seega naasen sama teed pidi. Kukepea! Klibul libisen mõnuga. TCT / NLT ristmikul pean väikse loengu Spring Mountainsi huvikohtadest (kõrgemad tipud, Mummy nimi ja kehaosad, kaks lennuõnnetust), näitan paistvaid lumelaike ja olen rahvale üldse giidi eest. Viimased 500m kõrgust lihtsalt jooksen alla, 20 minutit.

Tehtud!

Lingid
Mummy Mountain @ Wikipedia
Spring Mountains @ Wikipedia
Raja kirjeldus localhikes.com lehel
Raja kirjeldus summitpost.org lehel

Eelmised korrad samas mäestikus:
Mina Mt Charlestonil, I kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, II kord ja pildid
Mina Mt Charlestonil, III kord üle Devils Thumb shortcuti

Piki strippi: Caesars - Downdown - Caesars

Läksin enne päiksetõusu jalutama ja leidsin Stripilt vaid kahte sorti rahvast: litsid ja jooksjad. Litsid jätsid külmaks, aga jooksjad huvitasid. Neid oli tänaval rohkem kui kõiki muid strippijaid kokku. Tähendab, et siin ikkagi saab joosta! ja keegi ei pea sind seejuures hullumeelseks.

Seega jalutasin hotelli tagasi ja ajasin samuti jooksuriided selga. 

Caesar's Palace'st Downtowni sildini ja tagasi tuli ligi 10 km. Joosta oli algul täiesti OK, aga tagasiteel päikese käes hakkas palav: tulnuks veidi varem välja minna. Tempo oli umbes 6 min/km, lisaks tegin pildi-pause.

Siin on jooksjatel komme möödudes üksteist tervitada. See on tõeliselt meeldiv, eriti siis, kui päike juba kõrvetab ja kõigil on ilmselgelt raske. Isegi täiega möödasprintiv neegrionu viitsis mulle "hi" öelda. Eestis lüüakse teist jooksjat nähes pilk maha ja tehakse nägu, et sind ei ole üldse-üldse olemas...

Teine silmatorkav erinevus on grupiti jooksmine. Eestis on enamik sörkijaid üksi, mõned harva paarikaupa. Siin tuli vastu 4-5 liikmelisi punte, kusjuures väga kirjus koosseisus: tibid segamini taatidega. Mõni paar nägi väga eratreeneri teenuse moodi välja, keskeas valge mees + üübersportlik tõmmu tibi ees vedamas.

Hommikune Las Vegas on muide ilus. Kuldne taevas peegeldub kasiinode klaasil. Igas lagedamas kohas paistavad mäed, tõusva päikese käes kenad värvilised. Vaatasin Bellaggio purskkaevu-shõud ihuüksi; no ausõna mitte ühtegi teist inimest ei olnud tiigi ääres. Show oli muidugi vaiksem kui õhtul, ilma kahuripaukudeta, aga muidu nagu päris. Ja ainult minule.

Uljaste järv

Tegin teel maalt linna väikse haagi ja väisasin Uljaste järve.
Monus!
Soe vesi, väike rannake, ujuda imehea.
Edaspidigi!

90.0

näitas mu vannitoa seier eile öösel.
järgmise 10 päeva eesmärk on see umbes samale tasemele jätta.

2 nädalat hiljem:
+ 0.5 kg, pmst mõõtmisvea piirides, WIN.

Rattatest ja tasuta kellad

Tegin Pirita teel politseile ratta liiklustesti.
Omal soovil, uudishimust.
Sain kommentaari "olete seni kõige kiirem vastaja".
Ja kõik õiged vastused. Üks oli formaalselt vale, aga küsimus oli eksitav.
Igatahes premeeriti mind ratta esi- ja tagatulega.
Knog Frog ja Cateye, vastavalt.

Aitäh, politsei! Meil on peres kuus jalgratast, + üks tõuks ja üks jooksuratas. Tulesid läheb ikka vaja.

Mulle see ratta-kontrolli kampaania meeldib. Üle võlli ei tohi minna... signaalkellade teema on täiega ülepingutus. Aga nii reeglite tutvustamine kui rataste sisuline kontroll (mul vaadati ntx pidurid üle) on täiesti brooo.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga, üle Mustamäe tee

Sõitsin Ele pakutud marsruuti, üle Mustamäe tee ja Balti jaama.
Ei saanud üldse hea.

Kuni Löwenruh' pargini oli tegelikult mugavam kui Sõpakal. Aga sealt edasi...Aina jupitamine! Ja sõita tuleb sõiduteel, mis tähendab, et kiiresti. No ei taha ma Rannamäe teel autodele jalgu jääda. Põhjaväil (v misiganes selle sadama kandi liikluspusa nimi on) on rattaga veel tüütum kui autoga. Ahtri - Tuukri pole ka mingi mõnu.

Minu arust ei saa Balti jaama ja mere vahelt rattaga normaalselt läbi. Paari aasta eest tehtud "ametlik" rattatee käib läbi vanalinna, Laboratooriumi ja Laia tänavate. Ei... eiei. Aga sinna on AFAIK uus detailplaneering tehtud, ehk läheb kunagi paremaks.

Kokkuvõtteks: 
Pikem tee (üle 10 km, vs 9.4 otse minnes). Rohkem pause, kiiruse graafik on ühtlaselt sakiline. Sõiduteede kiirenduste tõttu olin koju jõudes suht higine.
Ei ole hea teevalik.

Mustamäe - Kadriorg, rattaga

Tegin hommikuse raja täpselt vastassuunas.
Akadeemia ring - Kristiine rist - Tõnismägi - Vabaduse väljak - Viru ring - Narva maantee - Kadriorg.

Sõpruse pst suunal Mustamäe -> Kristiine on rattaga palju ohtlikum kui hommikune Kristiine -> Mustamäe. Ehkki sõidan täpselt sama rattateed. Sõpaka õuede väljasõidud on tehtud targalt, nii et majad jäävad autojuhist paremale ja vaade vasakule (linna ja pealetuleva liikluse poole) on vaba.
Ratturi jaoks tähendab see, et linna poolt sõites näen ma väljasõiduteid & autosid hästi ja võin sõita üsna vabalt. Aga Mustamäe poolt tulles need ristumised täiesti "pimedad", maja nurga tagant väljuv auto blokib ratta täiega. Lisaks vaatab juht vasakule, minust eemale. Seega tuleb Mustamäe - Kesklinn suunal väga väga väga vaikselt võtta.

Mida ma ka tegin, tulemuseks täiesti rahulik sõit.

Kristiine ristis on mul valikud:
1) Koskla - Väike-Ameerika - Liivalaia,
2) Endla - Suur-Ameerika - Liivalaia,
3) Endla - Kaarli pst - Narva mnt.
Narva mnt on lühem, Liivalaia kiirem.

Imelikuks läheb olemine enne Kristiine viadukti. Märgitud rattatee lihtsalt kaob. Seal tuleb võtta J soovitus ja end keset sõidurida seada. Tipptunnil suht ebamugav. Endlas tuleb sõita BUS rajal, mujal lihtsalt ei saa. Sama Narva maanteel. Mul läks täna lihtsalt, võtsin end Viru keskuses ühe liinibussi taha (ohutu pikivahega) ja veeresin selle taga Kadriorgu välja.

Teravust lisavad BUS rajale parkijad - ma tõega ei tea, mida selline inimene mõtleb ja ma tõesti soovin MUPO-le õnne nende ahistamisel.

Pildid ka.

Algus on Sütiste ristis, sest esimese kilomeetri kulutas GPS signaali otsimisele.
8.2 km (koos salvestamata lõiguga 9.4 km)
Keskmine kiirus liikudes 21 km/h.

Kadriorg - Mustamäe, rattaga

Sõidan keskhommikul Kadriorust Mustamäele.
On esimene tööpäev pärast puhkust, veeren rahulikult ja enda kohta väga aeglaselt.


Narva maantee parem rada on muutunud ühissõidukirajaks. 
Wtf? Kus mina siis nüüd sõitma peaks?
Rikun seadust ja kulgen mööda ühissõidukirada.
Õnneks on suvi ja ühissõidukid puhkavad. Rada on meeldivalt tühi. Kõik tundub ohutu, kuni

esimese ohtliku olukorrani.
Mulle tagurdab ette sõiduauto. Narva mnt alguse parkimistaskust. Ootamatult.
Ega ma teda süüdista - neist viltustest taskutest väljasõit on tõesti tülikas. Isegi teisi autosid ei näe, ratturist rääkimata. Õnneks sõidan aeglaselt ja saan kenasti pidurdada ja tagurdajast vasakult mööda. Ta ise jääb ka seisma, vist näeb mind, aga minu raja on ta selleks hetkeks täiesti kinni pannud.

Viru ring ja Vabaduse plats ja Kaarli pst ja Taksopargi ristmik lähevad kõik hästi, ehkki veidi kõhe on kogu aeg. Iga paremale hargnev sõidurada tähendab, et ma pean lootma, et autojuhid näevad mind ja mu märguandeid ja taipavad mu vasakule hoidmise plaani ja lasevad mul sõita. Olen erekollases, nii nähtav nagu oskan - aga ikkagi on kõhe. Kaarli pst lõpus (kus parem rada läheb otse Luisesse ja samas keerab paremale Toompuiesteele kah) võtan end rattarajalt päris sõidurajale, et mu taga olev auto mind ikka päris kindlalt näeks ja mulle parempöördega ette ei sõidaks.


Sõprust pstl Rimi parkla juures tekib
teine ohtlik olukord. 
Parklast väljuv sõiduauto jääb enne rattateed seisma, nagu annaks mulle teed.
Aga ei!
Minu lähenedes hakkab auto aeglaselt liikuma ja sõidab rattateele täpselt risti ette.
Õnneks sõidan siingi aeglaselt ja saan kenasti hoo maha.

Kolmas ohtlik hetk tekib samal Sõpakal. Üks tütarlaps astub ümbrust adumata rattateele, kus samal hetkel kohtuvad mina ja vastutulev rattur. Taas aitab mind rahulik sõit, kerge pidurdus ja pääsen tütarlapsest selja tagant mööda.

Edasine tee kontorini on intsidenditu. Mitu korda tuleb kiirus väikelaste või kogu tee okupeerinud mammide tõttu nulli võtta, aga ühtegi ehmatust enam ei ole.

Kokkuvõtteks: Paneb mõtlema. 
Kõik kolm juhtumit olid praegu vaid kerged ootamatused, ei midagi ohtlikku. Aga kui ma oleks sõitnud veidigi kiiremini, oleks vähemalt esimene (tagurdav auto) olnud päris ohtlik laks.

Võib ju öelda, et parkiva auto lähedal ei tohigi kiiresti sõita. Ja rattateel, kus on ristuvaid väljasõite või pimedaid nurki, tuleb ka ettevaatlik olla.

Aga Tallinna rattateedel on IGAL POOL ristuvad teed jalus. Ja pargitakse ka enam-vähem kõikjal. Seega tähendab, et ohutu rattasõit = aeglane rattasõit, igal pool, kogu aeg. See aga ei klapi kuidagi liiklusseadusega, mille mõte on hoida rattad sõiduteel, koos autode ja muu mootor-liiklusega.

Rabarberi-jäätis

Tegin jäätist, peaaegu ise.
Või no mis "tegin" - masinad segasid.

Jäätisemasinasse läks sisse:
- 400 ml vahukoort, vahustatud
- 2 munakollast + 50 ml suhkrut + 1 tl vanillisuhkrut, kah vahustatud
- pool kilo rabarberikeedist - ülejääk eelnevast moositeost

Retsept Angeelika Kangi raamatust "Jäised ahvatlused".

Jube hea sai. :)

Nädal hiljem:
Tegin veel ühe ringi rabarberi-jäätist.

Mõned nädalad hiljem:
Maasikajäätis!
Mmmm!

Paarteist aastat hiljem:
Rabarberimoosi retsept on 1:2 ... 1:3 suhkur : rabarber.

Seibitad rabarberi ära, valad suhkru peale, jätad ööseks külma, järgimine päev ajad korraks keema. 

Viimsi päevak + palju ratast

Plaan oli selline:
rahulikult rattaga tööle, siis  
rahulikult koju, sealt
rahulikult rattaga Viimsisse, siis
kiire orienteerumis-laks, ja
rahulikult koju tagasi.
Tegelikkuses juurutus eelneva täpne vastand.
Rattaga ainult kimasin, orienteerusin aga kui purjus tigu.


Rahulikult tööle sai otsa, kui poolel teel meenus kojujäänud läpakas ja siis tuli koosolekule jõudmiseks täiega lennata.

Rahulikult koju kukkus läbi, kui selgus vajadus ratta kiir-hoolduseks ja samas ootasid mind Statoilis K&E. Lendasin taas täiega. Aeg 25 min koos miljoni fooripeatusega - pmst hea tulemus, aga üldse mitte see, mis plaanis.

Rahulikult Viimsisse läks üle, kui meenusid kojujäänud tossud. Ja N-päevakul rattaorienti ju pole. Lisatiir tagasi koju ja jälle kiirus peale, et K&E-ga koos starti jõuda.

Orienteerumises võtsin muidugi kõige pikema raja - et kui juba siia on tuldud, siis olgu täie raha eest, eks! 7 km piki Randvere soid ja võpsikuid.

Tavaliselt hakkan ma O-jaburdusi tegema tund pärast starti. Aga nüüd oli see tund stardi hetkeks juba läbi! Ja rämedad kalad algasidki hetkest null. Kõige esimene teevalik oli täiega vale. Teisel etapil võtsin vale KP. (Ja siis muidugi õige kah.) Kolmandal etapil eksisin juba kergelt ära. Ja sealt edasi ei taha isegi meenutada mitte. Raja teises pooles püüdsin lihtsalt kramplikult oma asukohast aru saada. Oh õnne, kui mõnel helgel hetkel kaart ja maastik klappima said! Aga muidu oli tunne nagu labürinti lastud zombil, mõtlemine ja O-võime olid täiesti välja lülitatud. Korra jooksin kaardist välja. KP-d sain kätte ainult väljajooksulohade abil... Nii väsinud kui raja lõpuosas polnud ma isegi öisel xdreamil mitte!

Kõige krooniks selgus, et ei stardis ega finišis pole mingit jooki, ei niisama ega raha eest.

Rattaetapil koju külastasin aga Mähe poodi. 2 viineripirukat ja 2 pudelit jooki ajasid elu taas sisse. Sõit koju - kõvas küljetuules - oli palju ärksam kui kardetud.

Tulemustes olen muidugi päris lõpus. 1:50, mu elu pikim päevak. Aga sitt võistlus on hea trenn (S.A.) ja teeb tugevaks ja üldse, eks!

Õnnitlused E-le, kes käis elus esimest korda orienteerumas ja tegi peaaegu pika raja ja peaaegu sama kiiresti ajaga mina. Ja ka tema tegi ju ratast ette ja taha.

Ratas & kukkumine

Sitsi-Sõle rist, suunaga Sitsist Stroomi ranna poole. Tahan sõita Karisse - vastu lubatud liiklust - ei tohiks küll, aga on sügav öö (0:30) ja üldse. Hõikan V-le üle õla "tule!" ja sõidan laksuga äärekivvi. Nagu aegluubis viskab ratas mind üle lenksu, maandun paremale käele.

Ratas - terve. Pea - terve. Käsi - valus. Ja neljas sõrm on 45-kraadise nurga all liigesest väljas. Vaatan omaenda moondunud kätt ja ei saa aru, kuidas selline asi üldse võimalik on.

Kerge naks ja sõrm on tagasi oma kohal. Tundun endale nagu lego.

Veeren Ravi tänava traumapunkti, röntgen: murdu ega mõra pole, võite minna.

Hetkel on käsi nii valus, et sisuliselt olen vasakukäeline. Mis edasi saab - ei tea - kas ma kunagi veel näiteks ronida saan?

Moraal? Õnnetuse põhjus on selge - oma ülbus & ettevaatamatus. Ja vedas, oleks võinud palju hullemalt kukkuda. Hea, et olid kindad, teine käsi pääses puhtalt. Hea, et oli kiiver - pea küll maas ei käinud, aga kaugel ka ei olnud. Hea, et oli telefon - kui poleks sõrme "paika" saanud, oleks pidand auto järele kutsuma. Aga kui nüüd uuesti sõitma saab, siis kas peaks veidi rahulikumalt võtma? Ei, ometigi, eks?

+ 1 nädal: 
Sõrm on väga valus ja paistes.
Aga sõitmist ei sega üldse. 27 km öist linna & Pääsküla & Harku rabu möödus täie mõnuga.

+ kolm nädalat:
Sõrm on valus ja paistes ja ei liigu.
Perearst tegi lahase ja käskis rahu anda.
Ja ütles, et kindlasti kindlasti ei teki selle liigesega liikuvuse probleeme.

+ 1 kuu: 
Sõrm on valus ja paistes ja ei liigu.
Lahast ei kannatand kanda, tegi asja veel hullemaks.
Sõrm läks igale poole vastu ja sai veel palju rohkem haiget kui ilma.
Igatahes on pilt täpselt sama mis pärast kukkumist - paistetus, valu, vähene liikuvus.
Jama :((((

+ poolteist kuud: 
Sõrm on valus ja  paistes ja ei liigu.
Paberitega füsioterapeut prl R. käsib hakata kärmelt harjutusi tegema, muidu jääb sõrm ülejäänud eluks kangeks.
Vrdl perearsti jutt kaks nädalat tagasi :(
Harjutused siis siin.

+ poolteist kuud + paar päeva: 
Sõrm on valus ja paistes, aga liigub veidi rohkem.
Kiirabi - seesama Keskhaigla traumapunkt - tunnistas, et "selle oleks pidanud ikka lahasesse panema küll".
Saadab mu Mustamäe haiglasse endale lahast ostma.
Saan pisikese nahakarva vidina, mis käib sõrme ümber ja hoiab liigese paigal.

Xdream - tehnika & varustus

Seljas:
õhuke liibuv püks
spordisärk + pikk jooksusärk
kohati ka koorikjope
pika sõrmega kinnas (crafti jooksukad)
oli väga OK.

Ratas:
V-pidurid kulusid olematuks, aga muidu töötas laitmatult.
Rehvivalik - mustrilisem kui muidu - oli hea.

Lambid:
Rattal B&M Ixon IQ
Peas Black Diamond Spot, 2012
Valgust oli küll ja veel. Muidugi oli metsa all ka minust palju heledamaid tulesid, o-rahval on raha palju kätte tekkinud, aga mulle piisas nii jooksuks kui sõiduks kui KP-de leidmiseks igal juhul.

Söök-jook:
Sõin - veidi šokolaade ja 1 geeli
Jõin - rattal väike pudel spordijooki
Nii sööki kui jooki jäi üle.

Rattapedenduse teemaline sissekanne

Järgneb ENESETERAAPILINE SISSEKANNE. Kui keegi loeb, siis palun mitte tõsiselt võtta. Mitte et ma üldse arvaks, nagu peaks keegi mu veebilogi lugema.

Ma peaaegu et ei sõidagi rattaga, ja kui, siis vähe ja aeglaselt.
See, et me xdreamis rattaetapi järel superkohal olime, ei loe.
See-eest mõtlen ma jalgratastest kogu aeg ja eelkõige "maksaks kellelegi millegi eest" võtmes.

Mul tekis idee osta Alole parem / kergem ratas. Pmst ainus variant on poest 200€ eest Specialized Hot Rock, kõik muud lasterattad on kasutu pahn. Õnneks läks see mõte üle.

Siis tekkis mul tahtmine panna Alo tõuksitrenni. Õnneks sellist asja suvel pole. :) Sügisel vaatame, gruuvi.ee tõuksikoolist siis.

Nüüd ma kiimlen selle üle, et tahaks ilma esiamordita ratast. Miks? Krtsedateab. MTB (Merida 500 TFS) amort on ostmisest saadik olnud nadi: ei lukustu korralikult. Aga lukus on ta mul 95% ajast, ka maastikul. Aga kui amort on niigi lukus, siis miks mitte sinna lihtsalt kahvlike panna? Või vähemalt proovida, mis tunne oleks sellisega sõita?

Variante on tegelt mitu.

1) MTB normaalse vastu välja vahetada. Merida ongi mulle liiga väikese raamiga. Ja raske.
+ uusi asju osta on lahe!!!
- kallis

2) Osta mõni odav maanteekas. Clubbersist saaks 300-400 € eest täiesti pandava velo.
+ uusi asju osta on lahe!!!
- mis ma teeks sellega? käiks tööl? sõidaks niisama? ei usu.

3) Panna MTB-le kõva kahvel alla. 
Kuidas sellisega linnas, maastikul, TRM-il olla oleks?
Aga kõik ütlevad, et "alu harki ära proovigi, pärast ei saa pissil ka käia, ilma et." Seega tuleb panna süsihark. Aga need on poes kallid (200+ eur) ja kasutatuna müüakse selliseid, mis on a) vaid ketaspidurile b) 80mm amordile, st mulle liiga madalad. Ühesõnaga, jama.

Igatahes olen veebis surfanud ja asjade üle üle mõeldnud nii kaua, et kui sama aja oleks pannud ise või lapsega rattaga sõitmisse, oleks juba ilge äss valmis.

Tegelt teen siis nii, et ei osta midagi, vaid hoopis kirjutan oma totrad ihad internetti ausalt ära. Ja püüan olemasoleva(te) velodega rohkem sõita. Ja kui tõesti sõidan, siis võib endale preemiaks uusi asju lubada küll. Aga kui ikka ei sõida - ei ole ka midagi osta vaja.

Uuendus aastast 2022:

Merida MTB-le paningi söest kahvli alla ja sõitsin sellega palju aastaid. Mulle meeldis see kombo - maastikuratta sõiduasend, kõva kahvel - väga.

Aga selle kõrvale ostsin päris maastikuratta ka. Alguses Scott Spark - väga edeva speciga kallis pill, ostsin kasutatult. Siis Canyon - odav, aga hea süsinik-kiust hardtail. 

Seejärel vahetus Merida välja linnaratta vastu. Sellega annab maanteel ka sõita. 

Jäiga rattaga on TRM-il väga halb. Ei soovita (kui just ise väga proff pole). Elu parima TRM tulemuse sain Sparkiga. Laskumistel lased täie rauaga, ratas sööb kõik raja konarused ära. Kruusal lükkad amordid lukku. 

Ma olen komboga "maastikuratas ja linnaratas" väga väga rahul. Esimene on mänguasi, lustimiseks. Teine on tarberatas ja maanteel ja matkamiseks. 

Öine Xdream: juhm pea & tönts silm

Olge kaardilt rajalegendi lugemisel ülimalt tähelepanelikud!, 
kirjutab Valga Xdreami juhend, kohe alguses ja paksus kirjas ja hüüumärgiga.
Aga mida tegime meie!!!!

1) Jooks, metsa, alfa-beeta-gamma järele. 
Legend: "punkt on raiesmikul".
Meie: müttame paksus Läti metsas, imestades, miks siin kedagi peale meie pole ja miks me siit mitte midagi ei leia.

2) Arvutusülesanne. 
??? = CDXLIV - CCLIX - CLXXX.
??? on järgmises valikus võetavate KP-de arv.
Vahime rooma numbreid, pikalt ja väga juhmilt. Lõpuks saan tulemuseks NULLI. See tähendaks, et ei tuleks võtta mitte ühtegi punkti ja võiks kogu etapi ära jätta!!! Hetkeks loodan, et ehk tõesti... Aga ei, see oleks liiga hea, et olla tõsi. Õige tulemuseni on veel mitu-mitu väga ähmast minutit...

3) Valik-orienteerumine, jooks. 
Kaardil on vaid valge laik KP-dega. Jookseme pimesi ja teeme viga ja kirume. Alles pärast finišit leiame kaarti uurides, et jooksu-O jaoks on eraldi kaardike, korralik, reljeefi ja joonorientiiridega...

4) Kummipaadiralli algus. 
Kiri: "paadid on siit 250m allavoolu". Loeme, noogutame ja hakkame jõge mööda üles sörkima.

5) Morse-ülesanne.
Vahime vilkuvat ekraani ligi 15 min, enne kui kaks kolmetähelist sõna kätte saime.

Ja kõige kunn:

6) RISTSÕNA FEIL.
Kuigi
6a) ristsõna oli legendis algusest peale meie silme ees,
6b) juhend palus selgelt kõigile pastakad kaasa võtta, mida me hoolikalt ka tegime,
6c) juhend soovitas ristsõna lahendamisel "välist abi" (loe: rahvusvahelist koostööd),
jõudsime ristsõna-punkti ilma pastakata.

Seal valisid meie täiesti segi joostud ajud lahendamise asemel... uue jooksu. Tegelt oli meil vastus koostöös sõbraliku Läti tiimiga suht kohe peale L lahkumist käes. Ja siis me ootasime 35 min, kuni meie jooksuäss saabub Valga suburbist lahendusega, mida me juba ammu teadsime.

Pärast autos lahendas L ristsõna ilma läti abita 10 minutiga ära.

7) Viimase KP jätsime lihtsalt võtmata, lippasime eelviimasest finišisse. Ristsõna oli moraali täiega hävitand, keegi ei lugend ei kaarti ega legendi, lihtsalt "läksime koju ära". Õnneks märkas L viga enne tulemuste registreerimist ja käisime KP-s ikka ära. Kaotus tulemustes - mitu kohta.

Kõige krooniks saime 4 tundi trahvi ja pole aimugi, mille eest.
SI väljatrükid on korras, kõik punktid oleks nagu võetud, liikusime kogu aeg koos...


Tegelikult kaotasime vigade tõttu vaid tunni. GPS paneb metsas saadud "oo fakk kus me nüüd alles panime tala" emotsioonidele reaalsed ajad külge.
Alfa-punkti kaotus paar minutit.
Jooksu-O valges kobamine 7 minutit - olime koos saja inimesega pimedas metsas just selle künka otsas, kus punkti #57 parajasti polnud, ülejäänud KP-d võtsime täiesti puhtalt.
Kõige totram oligi ristsõna, kus saime lolluse tõttu a) oodata b) külma c) sabas seista ja -40 minutit. 



Muidu võtsime kõik puhtalt, o-vigu ei teinud ja rajavalikud olid head enam-vähem. Aga finišis & pärast koju sõites oli ikkagi tunne, nagu oleks me Lätis käinud lolli mängimas, mitte võistlemas.
PÄRAST TULEMUSTE SELGUMIST:
Meie 4h trahv on kadunud, aga see-eest on 30 min. Korraldajad saatsid mingi faili ka. Üks trahv on puuduv SI viimase silla all - müstika, sest nägin ise, kuidas ML oma SI sinna sisse pani (ja siis rippuva jaama mulle ulatas). Teine on "jooksu-valiku lõpp #60", legendis seda pole, on ratta algus... mis meil kindlasti võetud sai - tegime veel ekstra haagi selle pärast... Ühesõnaga, arusaamatu.
Koos trahvidega 58. koht 150 lõpetanust, rahul sellega just ei ole, aga noh.

Diivan

Saabus tagasi meie uus-vana diivan.
Koos sellega ka raadiotoolid.
On, kus olla :)