Nukrad ajad
Hommikud algavad küsimusega - kas meie Kiki on veel elus? Seni on, aga mitte kauaks. Loom hääbub vaikselt ja kiiresti. Kerges ülekaalus tubasest kassist on järel vaid vare. Meil midagi vist teha enam ei ole. Kaksteist ja pool aastat hoolitsust ja armastust.
Kaks esimest fotot on eelmisest aastast. Viimane sellest kevadest.
Samal öösel, kell 3.40 - ongi kõik.
Käisin hommikul poes kassile värsket hakkliha hankimas. See oli Kiki lemmiktoit. Natuke sõi, õhtul enam mitte. Siis oli selge.
Viimased rohud.
Viimane pai.
Viimane hingetõmme.
Viimased rohud.
Viimane pai.
Viimane hingetõmme.
Usun, et olime sulle hea pere.
16 comments:
Pai!
Kurb, väga kurb.
Kurb :-(
Kurb.... Tunnen südamest kaasa.
Aitäh. Kuid praegu on (vähemalt mul) kindlasti parem kui eelmisel paaril päeval.
Jah, kurb. Nad saavad meiega nii lyhikese elu koos elada.
kahju (ja tuttav tunne, et kõige hullemad on need eelmised päevad). Armastusel kallis hind, aga ilma oleks veel hullem.
Ma arvan, et ei olnud lühike elu. Meie lapsed said suureks kasvada koos koduloomaga. Ma loodan, et see on teinud neist paremad inimesed. Armastust on olnud tõesti tõesti palju.
Kirjutan alla notsu kommentaarile. Armastusel on kallis hind, aga elu ilma armastuseta oleks hullem.
Ning jah, pole harv, et surm on kergendus kõigile, nii minejale kui jääjaile. Nii lemmikloomade kui inimeste puhul.
Mõtlen teie pere peale. Aeg parandab.
Tead, mis mu eelmise koera breeder selle kohta ütles? Miskit väga silmiavavat. Et kujuta ette, kui koerad/kassid elaksid näiteks kolm korda kauem. Sul, kui oled looma võtnud oma täiskasvanueas, taoks pidevalt kuklas, mis lemmikust saab, kui sind enam pole. Nende eluiga on parajas parlanksis meie omaga. Saame elu jooksul rohkem kui ühele armastust ja hoolitsust pakkuda.
(See eluea-kommentaar läks vastuseks kaarnale.)
Kõige raskem oli aeg, kus kass oli paar päeva kadunud - sai Kadriorus kuidagi õue. Leidsime üles, kui läksime hilja õhtul otsima, siis tuli ligi, oli naaberõue peal peidus lihtsalt. Kuid too tühjus oli võrreldamatult hullem kui praegune. Praegu on selge - see etapp meie elust on läbi. Viskame igasuguseid asju ära ja konfigureerime kodu tagasi kassivabaks. Siis aga oli... iga hetk oli õõnes.
Tänapäeval on veterinaaria nii arenenud, et pole probleemi, kui kass haige. Näiteks üha levinum on see, et haige kass viiakse kliinikusse, seal tehakse vereproov ja selgitatakse välja, mis viga on. Näiteks mul on diabeedihaige kass, kes oleks praeguseks ilma arstiteaduseta surnud. Aga nüüd olen kuni kassi surmani seotud - hommikul ja õhtul tuleb kassi süstida, paari nädala tagant kõrvast võtta verd ja glükomeetrist saada verenäit. Anda ainult diabeetikutele mõeldud krõbinaid. Osta kassidele mõeldud insuliini, mis pole sugugi odav. Kass pole inimene, kelle diabeedi ravist tervisekassa 90% kinni maksab. Ma ei tea, mitu aastat kass veel elab. Praegu vist 12a. Enne insuliiniga alustamist oli väga kõhn ja nõrk ja meeletu söögiisuga ja jõi palju. Praegu saab süüa ainult 60g päevas ja pigem paks. No aga nüüd on kass nagu inimese vangi võtnud.
Me käisime kliinikus ja ei saanud teada, mis on häda. Ilmselt oleks õigeaegne sekkumine suutunud kassi elu mingil viisil pikendada. Teine kliinikus käik oli juba selgelt liiga hilja. Diagnoosi me ei saanudki - oli paar varianti, mis kõik samal moel lõplikud.
Tõbine oli ta pikalt, kuid ikkagi elujõuline, hüppas-kargas-ronis, käisime temaga maal jne. Huvitavad muutused käitumises - kass hakkas kõiki reegleid ignoreerima :) Käis kus tahtis. Viimane hääbumine oli väga kiire.
Väga kahju :(
Minu kiisu lahkus 4 kuud tagasi. Täpset vanust ei tea, aga vast oli 17, meie juures oli ta 14a ja 4 kuud. Ma tean, mis tal viga oli, neerud olid kindlasti läbi, aga võimalik oli ka veel paar kaasnevat diagnoosi. Ja samamoodi oli ta veel pikalt elujõuline ning hakkas reegleid ignoreerima. Nt. ta ei käinud meil mitte kunagi söögilaua peal, aga paar nädalat enne lahkumist leidsin ta seal rahulikult istumas. Ja viimased kuud oli ta väga sülekass, ma sõin kass süles, tegin tööd kass süles ja istusin õhtul lihtsalt diivani peal, sest kass tahtis süles olla. See oli kass, kes kunagi noorena ei suvatsenud üldse süles olemisele aega kulutada. Ja viimane hääbumine oli ka väga kiire. Minu õnneks. Ma kartsin, et ma ei saa äkki aru, et on aeg ja lasen tal piinelda. Igatahes olen ma talle väga tänulik, et ta mu ellu sattus ja mu lastele suureks kasvamisel kaaslane oli.
Piret
:(
Meil kass hakkas samuti söögilaua peal käima. Enne käis ta seal ainult vargil - teadis väga hästi, et ei tohi :)
Nüüd, mitu päeva hiljem, on kurbus suuresti lahtunud. Uued tegemised tulevad peale. Kassi liiv (mitte tuhk) sai metsa alla laiali puistatud.
Eks iga kogemus annab meile midagi. See lähedane hetk, kui mu juurde tuli laps, kelle voodis kass oma viimase öö veetis..
Post a Comment