Jalgrattaga asfaldil
Lühidalt: laenasin maanteeratta ja sõitsin 100 km. Oli tore, aga mitte piisavalt, et korrata.
Pikem ja numbripedem mõtisklus:
Loen Facebookist, et maanteerattaga sõidetakse "40-50 kmh". Linnaliikluses, mitte sprindi MM-il. Sõbrad teevad rattasõite "200 km keskmise kiirusega 30 kmh". Clubbersis loetakse 30 kmh kiirust algajate alampiiriks. Ainus "nõrk" on isand Pullerits, kes sõidab lühikesi otsi kiirusega 30 kmh ja peab seda heaks tulemuseks.
Mina nii kiire ei ole. Kõige kiirem selle kevade sõit on 80 km keskmisena 24 kmh. Kui kruusalõigud, linnas pusimine ja telefonist kaardi vahtimine välja jätta, siis maantee keskmine tuli 25-26 kmh. Ja lõpus olin üsna kustund.
Aga kuidas oleks maanteerattaga?
Võtan Citybike-st edeva Bianchi ja proovin ära!
Esimene mulje on -- hirm. Ma ei näe! Ma ei leia pidureid üles! Ma kukun ümber! (Vene tänaval on munakivisillutis.) Kuid lasen sadula alla, asendan poe "klipid" lapiku pedaaliga ja sõitma.
0 - 5 km - uskumatult halb. Ma ei julgeeeee!!!! Tiksun tasakesi tühjal teel. Istuda on super vastik, sest sadul on noore sportlase pepu jaoks tehtud kitsas liistakas. Reie sisekülg läheb krampi. Valus ja vastik.
5 - 15 km - parem! Sadula tõstmine teeb istumise heaks. Kramp kaob ära. Tasapisi hakkab julgem ka.
15 - 100 km - mõnu! Veeremine on... kerge. Pingutuseta. Madal asend (käed all drop'idel) on mugav. Isegi kitsas sadul on ok. (Mul on tavalised matkapüksid, mitte vateeritud ratta-retuusid.) Kilomeetrid lähevad vuhisedes.
Teen ringi Tallinn - Kiili - Tuhala - Pahkla - Seli ja Viljandi maanteed pidi tagasi. Prillimäe CircleK-s teen võiku-ja-vee pausi.
Kodus loen tibud kokku.
Sõita oli kahtlemata mõnus, nauditav. Kogu jõud läks edasi liikumisse. Tahan - kiirendan, tahan - tiksun null-koormusel. Ja kiiruse tunne on.. mõõõõnuuuus! Isegi vastutuul ei seganud eriti, "lõikasin" sellest läbi.
MTB-ga vastu tuult tempo hoidmine on räme rabelemine. Ja kiirendades hakkab MTB kõigepealt õõtsuma, siis kogub end veidi ja siis alles kiirendab. :)
Samas - sõitsin nagu pime. Ma ei näinud mitte midagi. Tee kõrval võis olla elevantide spaleer - ma ei oleks märganud. Vaatamisväärsustest jäid muidu tee peale Seli mõis (selle ees tegin tiiru), mingid rahnud (ei leidnud üles) ja Merkuur (planeet, tegin ta leidmiseks mitu pausi, ei kuid ei leidnud). Ehk siis puhas sport ja nauding iseendast ja kiirusest.
Kuid keskkonda ma ju ikka tajusin? Loojanguvalgust ja kevadist rohelust ja toomingate lõhna...? Ei? Kas tõesti ei? Hmm...
Ja lõpuks - numbrid.
Keskmine kiirus tuli ringi peale 24 kmh. Sama kui maastikurattaga sõites! Pääähhhh....
Ja tuuleta sirgetel oli kiirus 27-28-29 km. Mitte 35 ega 40 ega 50...
....
Kas mulle siis meeldib MNT või ei? Sest ega numbrid ei loe, emotsioon loeb. Ja sõita oli ju tore! Kuid ütlen endale ausalt - ei tea. Proovin millalgi veel... Ja panen klipid alla... (Mul on tutikad rattakingad, mida ma seekord lihtsalt ei julgenud kasutada...) Ja olen ise tugevam... ja... ja :))))
(Pärast järgmise kahe päeva MTB sõite. MNT tugev eelis on fotode puudumine. Lühike rattamatk mere äärde andis mingi 100 pilti ja tungiva vajaduse kõigile karjuda "teate kui ägedas kohas ma täna käisin! minge kaaaa!!!". Ma juba plaanin samasse kohta minna lastega, tuttavatega, ... Kuid elu näitab, et aktiivsus ei tasu ära. Kedagi ei huvita ja keegi ei lähe. Ja päris huvilised on igal pool nkn käinud. Tänase FB foto peale pani tuttav sama foto - samast kohast, parema rakursiga. Ehk siis maastiku-sõidu eel ja järel läheb tükk aega maastiku uurimisele, objektide ajaloo lugemisele, iseenda fotode vahtimisele. Aga ma ei lähe kellelegi ütlema "kuule laena Citybikest ratas ja sõida sellega Selile"...)
Ja nüüd on mul sel aastal rattaga sõidetud umbes 2000 km :)
Pikem ja numbripedem mõtisklus:
Loen Facebookist, et maanteerattaga sõidetakse "40-50 kmh". Linnaliikluses, mitte sprindi MM-il. Sõbrad teevad rattasõite "200 km keskmise kiirusega 30 kmh". Clubbersis loetakse 30 kmh kiirust algajate alampiiriks. Ainus "nõrk" on isand Pullerits, kes sõidab lühikesi otsi kiirusega 30 kmh ja peab seda heaks tulemuseks.
Mina nii kiire ei ole. Kõige kiirem selle kevade sõit on 80 km keskmisena 24 kmh. Kui kruusalõigud, linnas pusimine ja telefonist kaardi vahtimine välja jätta, siis maantee keskmine tuli 25-26 kmh. Ja lõpus olin üsna kustund.
Aga kuidas oleks maanteerattaga?
Võtan Citybike-st edeva Bianchi ja proovin ära!
Esimene mulje on -- hirm. Ma ei näe! Ma ei leia pidureid üles! Ma kukun ümber! (Vene tänaval on munakivisillutis.) Kuid lasen sadula alla, asendan poe "klipid" lapiku pedaaliga ja sõitma.
0 - 5 km - uskumatult halb. Ma ei julgeeeee!!!! Tiksun tasakesi tühjal teel. Istuda on super vastik, sest sadul on noore sportlase pepu jaoks tehtud kitsas liistakas. Reie sisekülg läheb krampi. Valus ja vastik.
5 - 15 km - parem! Sadula tõstmine teeb istumise heaks. Kramp kaob ära. Tasapisi hakkab julgem ka.
15 - 100 km - mõnu! Veeremine on... kerge. Pingutuseta. Madal asend (käed all drop'idel) on mugav. Isegi kitsas sadul on ok. (Mul on tavalised matkapüksid, mitte vateeritud ratta-retuusid.) Kilomeetrid lähevad vuhisedes.
Teen ringi Tallinn - Kiili - Tuhala - Pahkla - Seli ja Viljandi maanteed pidi tagasi. Prillimäe CircleK-s teen võiku-ja-vee pausi.
Kodus loen tibud kokku.
Sõita oli kahtlemata mõnus, nauditav. Kogu jõud läks edasi liikumisse. Tahan - kiirendan, tahan - tiksun null-koormusel. Ja kiiruse tunne on.. mõõõõnuuuus! Isegi vastutuul ei seganud eriti, "lõikasin" sellest läbi.
MTB-ga vastu tuult tempo hoidmine on räme rabelemine. Ja kiirendades hakkab MTB kõigepealt õõtsuma, siis kogub end veidi ja siis alles kiirendab. :)
Samas - sõitsin nagu pime. Ma ei näinud mitte midagi. Tee kõrval võis olla elevantide spaleer - ma ei oleks märganud. Vaatamisväärsustest jäid muidu tee peale Seli mõis (selle ees tegin tiiru), mingid rahnud (ei leidnud üles) ja Merkuur (planeet, tegin ta leidmiseks mitu pausi, ei kuid ei leidnud). Ehk siis puhas sport ja nauding iseendast ja kiirusest.
Kuid keskkonda ma ju ikka tajusin? Loojanguvalgust ja kevadist rohelust ja toomingate lõhna...? Ei? Kas tõesti ei? Hmm...
Ja lõpuks - numbrid.
Keskmine kiirus tuli ringi peale 24 kmh. Sama kui maastikurattaga sõites! Pääähhhh....
Ja tuuleta sirgetel oli kiirus 27-28-29 km. Mitte 35 ega 40 ega 50...
....
Kas mulle siis meeldib MNT või ei? Sest ega numbrid ei loe, emotsioon loeb. Ja sõita oli ju tore! Kuid ütlen endale ausalt - ei tea. Proovin millalgi veel... Ja panen klipid alla... (Mul on tutikad rattakingad, mida ma seekord lihtsalt ei julgenud kasutada...) Ja olen ise tugevam... ja... ja :))))
(Pärast järgmise kahe päeva MTB sõite. MNT tugev eelis on fotode puudumine. Lühike rattamatk mere äärde andis mingi 100 pilti ja tungiva vajaduse kõigile karjuda "teate kui ägedas kohas ma täna käisin! minge kaaaa!!!". Ma juba plaanin samasse kohta minna lastega, tuttavatega, ... Kuid elu näitab, et aktiivsus ei tasu ära. Kedagi ei huvita ja keegi ei lähe. Ja päris huvilised on igal pool nkn käinud. Tänase FB foto peale pani tuttav sama foto - samast kohast, parema rakursiga. Ehk siis maastiku-sõidu eel ja järel läheb tükk aega maastiku uurimisele, objektide ajaloo lugemisele, iseenda fotode vahtimisele. Aga ma ei lähe kellelegi ütlema "kuule laena Citybikest ratas ja sõida sellega Selile"...)
Ja nüüd on mul sel aastal rattaga sõidetud umbes 2000 km :)
Labels:
ratas
8 comments:
Jse ka usud, et fotod on miinus? Ma kükitan küll teises Eesti otsas ja Tallinna ümbrusse suurt ei satu, aga loen ja vaatan kõike, mida jagad, huviga. Ma ei tea ju omast kogemusest tollest kandist midagi. Ehk kunagi jõuan mõnele su kirjeldatud rajale. Ja kui ei jõua, siis vaatan omakandi ümbrust natuke teise pilguga. Sa oled igal juhul inspireeriv!
/Omal on küll vana veneaegne maanteeratas hetkel hoopis linnas tütre käes ja matkan ringi pigem jalgsi. Kodust natuke kaugemaid tiire teen autoga ja siis edasi jalgsi/
Mulle ka su pildid meeldivad.
See 40-50 km/h keskmise jutt (harrastajate kontekstis) on ikka tugevalt üle paisutatud, see on proffide kiirus. (Eeldusel, et jutt on ikka keskmisest, saavutada mingil lühikesel tasasel lõigul kiirus 40 km/h ei ole eriline probleem.)
Ja tegelikult võib ka öelda, et see keskmine kiirus pole suurt muud midagi kui üks number, sest see sõltub nii paljudest teguritest – ilm, rajaprofiil, varustus, sõidu pikkus, soolo- või grupisõit jne – et kui keegi ütleb, et ta sõidab sellise või sellise keskmisega, siis see ei tähenda eriti midagi.
Soolosõitja ei saavuta tõenäoliselt grupisõidu kiirust, vastutuul ja tõusud tõmbavad keskmist ikka kõvasti alla, samuti ristmikud ja teeületused, nii et kui neid on palju, siis võid sõidu ajal küll imetleda oma spidokal kiirust 35 km/h ja pärast leida, et keskmine oli ikka kõigest 27.
Mina ei ole kiire sõitja, hooaja alguse tüüpiline keskmine on 25-27 km/h, pärastpoole tõuseb enamasti nii 28-30 km/h kanti, mis rahuldab täiesti mu kiirusevajaduse ja samal ajal on aega ringi vaadata.
See tunne, et midagi ei näe ja ei taju, on harjumise asi :) Ja klippidega igal juhul kiirus natuke tõuseb.
2000 km sõidetud – äge, mul on alles alla 1000. Aga see-eest tarisin nädalavahetusel maastikuratta välja ja tegin sellega ühe tiiru. Oli tore, aga ma jään maanteeratta juurde :)
Ratta puhul (erinevalt jooksmisest) meeldib mulle igal juhul rahulikum kulgemine mitte kilomeetrite või keskmise kiiruse tagaajamine. Kilomeetrid selguvad hiljem, keskmist kiirust pole mõtet vaadatagi: vaatamisväärsuste, jäätise ja õllepause liiga palju, et see midagi tähendaks. Rattasõidu üks eelis on ümbruse nägemine ja jälgimine.
Minu natuuriga ei sobi kokku MNT peal 100km uhada - sihukest vahemaad pigem sõidan autoga. Lisaks on kummargilasend ebamugav. Lapsest peale olid mul vene maanteerattad (ehkki Sputnik ilmselt tänapäeval pigem univesaali kategooria) kuid rattasõitu naudin siiski maastikul ja universaaliga. Vastutuult sirge seljaga suruda on tülikas kui mitte otseselt vastik. Vahel keeran poolestsaati külje ette, et tuulest "läbi lõigata".
Pildid on sul lahedad. Eks isegi meeldib moblaga plõksutada kui mõni põnevam vaade või objekt silma jääb. Eilegi keerasin hoo pealt ringi ja sõitsin tagasi, et huvitavat maja jäädvustada.
Mulle meeldib see jutt ka, mis sa oma nähtust kirjutad.
Oh, aitäh.
Olen sõitnud viimase seitsme päeva jooksul kokku 22 tundi rattaga. Brr. Kisub maniakaalseks ära. Samas "õhtul koos Vääna-Jõesuusse grillima ja pärast tagasi" või "sõpradega Tallinnast suvilasse" sõidud on vähemalt seltskondlikud.
suvilas ja grillimas käies on ratas ju pmst lihtsalt transpordivahend.
Ma arvan, et kui ma nädala peale oma jalakäimistunnid kokku loeks, tuleks samas suurusjärgus, sest lihtsalt on vaja punktist A punkti B kõndida, punktist C rääkimata, ja nii nad kogunevad.
Minule meeldib väga su pilte vaadata ja jutte lugeda. Tunnen inspiratsiooni.
Post a Comment