Valgejõe kanuumatk, rahe ja lörts
Mina: "Tule laupäeval kanuumatkale!"
I. (mitte Iida, vaid üks teine samatäheline):
"See on see päev, kus lubati lörtsi? Ei aitäh, teen diivani kaunistamise päeva endale."
Laupäeva hommikul paistab päike ja on mõnus soe ilm.
"No küll see I. nüüd kahetseb oma diivanil!", mõtlen.
Jõuame kohale (Suru sillale), korraldame logistika ära, saame päästevestid.
Veidi enne starti tabab meid - rahehoog! Täitsa korralik, mitte et paar terakest.
Vahetan kampsuni paksema vastu ja mõtlen "hmm, et diivan."
Sõidame, tuleb öelda, mitte eriti edukalt.
Kolmeses kanuus on kolm kohta ja kolm rolli.
Esimene ütleb, kuhupoole hoida ja pöörata.
Keskmine imetleb loodust.
Tagumine juhib.
(Kõik kolm võivad ka aerutada, aga ei pea. Tehnilistes kohtades on vaja kanuu voolu suhtes liikuma panna ja selleks on kiireid tõmbeid vaja. A muul ajal on aerutamine üsna fakultatiivne.)
Alo soovis taga olla ja juhtida. Ma lasin sel sündida ja läksin ise keskele "imetlema". Sellest sai paras draama. Loodan, et oli kõigile õpetlik, mulle igatahes oli. Kuid ümber me ei läinud ja enamikust kohtadest saime esimesel katsel üle / läbi ja päris otse ühegi kivi pihta ka ei põrutanud.
Siis hakkas sadama.
Vihma.
Rahet.
Lörtsi.
Tihedamat rahet.
Rahet ja lörtsi korraga.
Vesi kanuu ümber "kees" raheteradest. See ei olnud üks lühike hoog, vaid sadas ja sadas. Maismaa kahel pool jõge muutus aina valgemaks. Rahe lõi nii, et isegi läbi matkapükste oli valus. Lörts leotas kõik läbi ja olemine oli erakordselt märg.
Pilti teha ei saanud - selles sajus telefoni / fotoka välja võtmine polnud mõeldav.
Sadu kestis sõidu lõpuni. Narva mnt silla alla jõudes olime märjad nagu kassid.
Jõge me täna ei näinudki. Alguses läks aur diskussioonile, teises pooles lörtsile-rahele.
Aga duh, tark naine see I.!!!
Ja aitäh Nelsoni klubile korralduse eest!
I. (mitte Iida, vaid üks teine samatäheline):
"See on see päev, kus lubati lörtsi? Ei aitäh, teen diivani kaunistamise päeva endale."
Laupäeva hommikul paistab päike ja on mõnus soe ilm.
"No küll see I. nüüd kahetseb oma diivanil!", mõtlen.
Jõuame kohale (Suru sillale), korraldame logistika ära, saame päästevestid.
Veidi enne starti tabab meid - rahehoog! Täitsa korralik, mitte et paar terakest.
Vahetan kampsuni paksema vastu ja mõtlen "hmm, et diivan."
Sõidame, tuleb öelda, mitte eriti edukalt.
Kolmeses kanuus on kolm kohta ja kolm rolli.
Esimene ütleb, kuhupoole hoida ja pöörata.
Keskmine imetleb loodust.
Tagumine juhib.
(Kõik kolm võivad ka aerutada, aga ei pea. Tehnilistes kohtades on vaja kanuu voolu suhtes liikuma panna ja selleks on kiireid tõmbeid vaja. A muul ajal on aerutamine üsna fakultatiivne.)
Alo soovis taga olla ja juhtida. Ma lasin sel sündida ja läksin ise keskele "imetlema". Sellest sai paras draama. Loodan, et oli kõigile õpetlik, mulle igatahes oli. Kuid ümber me ei läinud ja enamikust kohtadest saime esimesel katsel üle / läbi ja päris otse ühegi kivi pihta ka ei põrutanud.
Siis hakkas sadama.
Vihma.
Rahet.
Lörtsi.
Tihedamat rahet.
Rahet ja lörtsi korraga.
Vesi kanuu ümber "kees" raheteradest. See ei olnud üks lühike hoog, vaid sadas ja sadas. Maismaa kahel pool jõge muutus aina valgemaks. Rahe lõi nii, et isegi läbi matkapükste oli valus. Lörts leotas kõik läbi ja olemine oli erakordselt märg.
Pilti teha ei saanud - selles sajus telefoni / fotoka välja võtmine polnud mõeldav.
Sadu kestis sõidu lõpuni. Narva mnt silla alla jõudes olime märjad nagu kassid.
Jõge me täna ei näinudki. Alguses läks aur diskussioonile, teises pooles lörtsile-rahele.
Aga duh, tark naine see I.!!!
Ja aitäh Nelsoni klubile korralduse eest!
5 comments:
Järgmise mobla pead muretsema veekindla. Samas üllatavalt mitmed on seda ilma, et omanikud teaksid. Näiteks mu enda mobla veekindlus selgus alles siis kui sukeldumast tulles moblakotist vee välja kallasin ja tuli välja, et ikka töötab. Hiljem spec'e googeldades selgus, et 50m sügavuseni reiditud teine!
Kolme inimese tööjaotus kanuus minu kogemuse alusel on esimene mootor, keskmine kapten-pootsman-kokk-lõbureisija, tagumine tüürimees. Muidugi eeldusel, et plaan suht optimaalset trajektoori pidi sihtmärgi poole suunduda. Koka kätte aeru usaldamine pole üldiselt mõistlik ;)
Kapten on ikka esimene, sest tema ainsana näeb, mis ees toimub. Eesti jõgedel sõitmine on pidev manööverdamine. Kivid, vette kukkunud puud ja käänakud. Ja keskmise jaoks varjab esimene vaate üsna ära.
Nojaa, järve ja jõe kanuutamine kaks iseasja. Just nagu mõõga ja pliiatsi kasutamine, viimase puhul peenhäälestus oluline :D
Tagumine saab keerata jõuga, aga see on hoo arvel, juhivad kõik. Nähtud kahestes kajakkides on vast 1/4 esimene ja 3/4 tagumine. Muidugi tagumine saab tõmmata väga viltu, aga siis ta on suur pidur ja keerulisemas kohas see ei tööta.
Ma kunagi proovisin vahetada kanuus kohti ja see tundus hea, tõsta esimene enda asemel taha, piisav on see, kui esimene vahepeal lihtsalt ei aeruta. Pealegi ajab tagumine poolt vahetades vett sisse, esimene ei aja.
Kanuu on huvitav meie mõiste harjutus, kuidas peab käituma/laisklema, et teised saaks laiselda ja tulemusena oleks liikumine parem. Viimane saab sõuda rohkem viltu, aga eesmärk on ju pigem mitte pidurdada.
Üritades üldistada võib näha seost reduktsionistliku ja holistilise maailma kokkupõrkest ehk tagumine vastutab / kõik mõjutavad. Mingil hetkel tekib ühine mudel, aga see võib juhtuda alles teisel päeval. Reduktsionistlik on lihtsam, kes vastutab.
Jube keeruline jutt, aga:
Kajakk pole kanuu.
Kohtade vahetamine on kindlasti hea, kuid selleks on vaja pikemat päeva.
Poolt vahetades vett sisse - ei aja? Miks peaks? Tõstad lihtsalt aeru teise kätte ümber, isegi rütmist ei lähe välja sellega, kui vähegi kogenud oled.
Üldiselt vastutab esimene, sest tema näeb ainsana ette. Kuid selleks peab ta teadma ja ütlema, mida tegema peab - ja hästi varakult. Kanuul on inerts ja voolul muidugi ka. "Nüüd oleks tulnud pöörata!!!" ei tööta eriti hästi :)
Post a Comment