Pahkla koroona-rogain

Mudamülka = Lauri + mina.
Rattaga = neli tundi.
Start Pahkla suurkivi ehk "Eestimaa kivide kuninga" otsast.

Kaarti vaadates tõmbasin nina norgu ja vingu üles, sest arvasin, et rattaga pole seal üldse midagi teha.Tegelikult sai aga vist täiesti okei planeering... Liikudes tegime ühe ja väga kalli rajavaliku vea, mis maksis meile paarkümmend minutit ajas ja palju punkte tulemustes. Rattaga orienteerudes loeb tee klass / kiirus, mitte teepikkus!!! Aga noh.

Sadas lund, selliseid toredaid valgeid pallikesi. Kõige suurema saju ootasime enne võistlust autos ära. Muidu oli ilus ilm, vähe tuult, pilvealune päike. Teed olid eelmise päeva vihmast alles väga mudased.

Muidu oli tore. Sai rattaga sõita, sai mudaseks, sai joosta / võsas sumada. Nägime sookurgi - lähedalt - lendasid paarina tükk aega meie ees. Ja piirkond on huvitav, Nõuka raketibaas ja palju rändrahne, tahan sinna rattaga kindlasti uuesti minna. 

Kõrinärimise aeg on tulekul

Räägime meditsiinist, mitte majandusest ega lastest põllul.

Meditsiiniline kriis raugeb tasapisi.
Kriisi järel peavad poliitikud Näitama, et nad Juhivad riiki ja teevad tähtsaid Otsuseid.
Otsustele on vaja aga alust või põhjendust.

Seega tellitakse kõigepealt Analüüs. Selleks luuakse "sõltumatu töögrupp" ja tehakse erasektori kaasamiseks riigihange. Riigihange + analüüs ise võtab umbes 9 kuud, nii et tulemuse saab jõuludeks.

Analüüs ütleb kahte asja:
1) valdkonna rahastust tuleb suurendada;
2) ametid A, B, C tuleb reorganiseerida.

Järeldus 1) meeldib kõigile, ehkki päriselt mingit raha muidugi juurde ei saa.
Järeldus 2) teeb aga kõik närviliseks. Mis siis, kui minu amet pannakse teisega kokku, osakond suletakse, minu sinekuur kaob??

Nii et järgmised pool aastat rabelevad kõik riigi ametid selle nimel, et nad sügistalvises aruandes rohelise linnukese külge saaks. Ole sa amet, haigla, ministeerim, omavalitsus või mõttekoda - sinu funktsioonid, personal ja rahakott on ohus. Ja ulatus on palju laiem kui meditsiin. Kriisi "juhtisid" korraga valitsus, Riigikantselei, Siseministeerium, mitu ametit. Iga KOV tegi oma otsuseid, kleepis mänguväljakutele silte ja avas-sulges koole. Need kõik võetakse nüüd luubi alla...

Mängu viimane vaatus on aga enne Vabariigi sünnipäeva. (Loodame, et aastal 2021.) Üsna suur seltskond saab Presidendilt uhke auraha.

Selleks tuleb aga ennast upitada ja naabrit uputada.

Tuleb põnev aeg, seltsimehed!

Verine lugu - kassiga maal

Kes kirjutas, et linnakass elab pidevas alastimulatsioonis? Meie oma kindlasti elab. Õue me teda siin ei lase - autod ja üldse.

Aga mõnikord viime maale. Maal on loomal hea. Ühtegi hiirt pole ta püüdnud juba mitu aastat, aga küti-instinktid on alles. Ronib igal pool, roomab maadligi, käib puu otsas ja volksab ringi. Tore loom!

Kassi tagasi tuues tegin aga selle vea, et tahtsin ta ilma puuri panemata autosse viia. Viga! Verd lahmas kümnest kohast. Autos aga vaatas kass korra ringi - ja läks siis ise puuri. Hea turvaline "koobas" noh. Istus seal kogu kodutee, ainult korra käis väljas ja lasi end kõrva tagant sügada. 

Loon ja hävitan

Tammevõsa.
Lepavõsa.
Kontpuude rägastik.
Kuused, kased, lepad, toomingad, lumemari ja sarapuu.
Teen igakevadist ringi me maakodude võsa kohitsemiseks. Võsa on palju, igast suunast ründab eri liik. Aga mul on sõbrad - kolm tükki - mootorsaag, võsakirves ja oksalõikur. Igaüks omal moel efektiivne. Oi kuidas mulle meeldib koos nendega töötada! Võrsed muudkui kukuvad krõks ja krõks. Lõpuks jääme igal kevadel viiki ja rahule.

Pihta saavad ka kultuurtaimed. Õunapuid me sel aastal süstemaatiliselt ei lõika, sest õige aeg on möödas ja ei ole tahtmist ka. Kuid mõne omatahtsi kasvanud võsu kaksan ikka maha. Põõsa- ja puhmarinne saavad aga sajaga sisse. Sõstarde ja tikrite vanad oksad, ülekasvanud tuhkpuuhekk, metsikuks läinud kirsid, üksik magesõstar, tundmatu - naks ja naps ja läinud nad ongi. Ning ebaküdoonia ei voha enam uljalt, vaid kasvab vaguralt ettenähtud suuruses.

Kui põllumajanduses rolle jagataks, siis mina paluks Šiva oma.
Hävitaja, kaotaja, puhastaja, avaruse looja.

Teise poole poolt. Istutasin 15 kuuske, enne seda parandasin (kuivendasin) maad. Parandamine sai poolik, sest keerukad naabrid.

Keegi me  hundinuiu ei taha ära osta? Ise peab järele tulema ja kraavist välja kiskuma.

Fotojaht: liikumine / sport

Kui värsked fotod peavad olema?

Märtsi keskpaik, Rootsi

18. aprill, Vääna-Jõesuu

Ratas: Muuga - Maardu - Ülgase - Jõesuu

Õhtu. Lähen rattaga sõitma. Maja eest helistan naabrile ja kutsun kaasa. Ise põen, et kas nii äkiliselt ikka sobib. Naaber aga oli just keldrist ratast võtmas ja mõtles, et kas sobib mulle helistada, et äkki on ebaviisakalt liiga eksprompt :)

• Muuga Miku raudkivid. Siin on hiidrahn, väiksem rändrahn ja kivikülv. Sarapiku teest põhja pool võsa sees, nii suure rahnu kohta üsna rasked leida. Sarapiku teest lõunas on Iru pank.
• Maardu Indikaatorikivi
• Ülgase pank
• Ülgase fosforiidikaevanduse koopad (ainult väljastpoolt)
• Jõesuur rippsild
• Linnamäe hüdroelektrijaam
• Laulumäe kivi / hiidrahn. Jube suur lahmakas!

Laulumäe kivist 200 meetrit eemal on Kukemiku kivi, aga see jäi seekord nägemata.

Rattaring tuli kokku 65 km.

Vaadake!, ma pildistasin!, seent!

Seened ja samblikud. Tuli tuju ja pildistasin. Õige makrofoto jaoks oleks vaja vähemalt statiivi, see on mul suisa olemas, aga kindalt kapi taha peitu pandud. Õige valguse ootamisest või valimisest ei hakka rääkima - viskasin lihtsalt suitsupausi ajal labida käest ja haarasin fotoka. Kõik modellid on omaenda õue pealt. Tervisi sõbrale, kes eile-täna limatünnikut otsis ja pildistas.

Pealkiri on HU? laulust eksju.

Nastik

Laupäeval käisime Peeter Suure merekindluse Sõrve moonaladude juures. Leidsime kaks nastikut. Olid elus, aga üsna liikumatud; ma oleks võinud nad vist taskusse panna. Pildistada ma neid ei viitsinud - ja sain kohe netis sugeda selle eest.

Täna tassisime mingit rauast toru blindaaži juurest ära ja naabriplika märkas jälle nastikut. Lõpuks nägime seal nelja eri madu. Neile meie kant meeldib. Ümber on lodumets, inimene ehitab varjumiseks häid kivihunnikuid ja munade haudumiseks mõnusaid kompostikuhjasid. Ja nastikute vastu pole ka meil midagi.

Tegin siis pilti ka. Pildistada pole seda elukat raske, aga ilusat fotot ma ei saanud. Loom oli kogu aeg kas sabaga meie poole või peadpidi lehehunnikus. Liiga lähedale trügida me ka ei tahtnud.

Väiksem ja noorem loom, teistmoodi "kõrvade" ja värviga.

Ratas: Valgehobusemäe koroonarogain

[Kes ei tea, siis: Rogain on võistkondlik mitmetunnine valikorienteerumine. Mulle väga meeldib - nõuab strateegiat (raja planeerimine), taktikat (tavaline orienteerumine), vastupidavust.]

Eriolukord on loonud uue spordiala: eraldi orienteerumine. Püsiradu on varem ka tehtud, aga rohkem nalja pärast. Sel kevadel on iga klubi päris rajad püsti pannud ja korraldab neil päris võistluse moodi asju.

Täna: koroona-rogain Valgehobusemäel. Jalgsi 6 või rattaga 3 tundi (rogaini kohta üsna lühike). 20 punkti. Juhend lubas, et kel kaart vähegi käes püsib, saab kontrollaja sees kõik punktid kätte. Ma tõmbasin KP-de vahele joone, sain 40 km ja mõtlesin "saame me jee".

Läksime - võistluse ja eriolukorra reegleid arvestades - kahekesi. Plaanisime ära kaardi parema poole Valgehobusemäe ja Aegviidu vahel, ja et siis vaatab, kas jõuab veel.

Pärast esimest kahte KP-d oli selge, et me ei jõua üldse kuhugi. Kaart oli jube optimistlik. Väikesed teed olid võsas ja risus, rattaga polnud sinna asja, liikusime lihtsalt jala. Ragistasime võsas ja sumasime soos. Saime 8 KP-d ja nendest mitu on "odavad kahesed". Mind täitsa huvitab, kas tõesti sai keegi 3 tunni jooksul kõik punktid kätte.. või kuidas on nende "kõikidega, kel kaart käes püsib".

Vahepeal saime kaela kuiva lumesaju. Nagu raheterad, aga tegelikult lumi, pehmed ja ümmargused pallid.

Aga tore oli ikka. Kolme tunni pärast olime tagasi Valgehobusemäe vaatetorni juures, jätsime tavalised finiši-familiaarsused seekord ära ja tulime linna tagasi.

Metsas on veel lund.

Hiljem selgus, et me võitsime rattaklassi ära. Hah!

Ratas: Männiku järved

Kui see eriolukord veel pikalt kestab, siis ma sõidan end surnuks. Rattaga. Esimesena kuluvad ära ilmselt põlved? Need on minul ja minusugustel kõige õrnem koht.

Kadriorg - Hiiu - ring ümber Männiku järvede - Hiiu - ring ümber Ülemiste - Kadriorg.
Kokku ligi 55 km.
Palju pehmes liivas sumamist, üksjagu muda, veidi juurikaid.

Hämaras ümber Ülemiste koju sõites nägin Raudalu ja Järveküla vahel jänest ja (vist) nugist.

Ratas: Rohuneeme ja Kelvingi

Pandeemia ajab inimesed metsa. Ma sõidan igal aastal korra või paar rattaga Rohuneeme tipus. Seal on väga pädev maastikuratta-maastik: juurikad, kivid, muda. Aga kui tavaliselt on see mets tühi, siis täna oli kõik inimesi täis. Iga kuuse tagant ilmus uus perekond, koeraga jalutaja või kepikõndiv paarike. Ja kõik hoidsid üksteisest piinlikult eemale.

Täna jõudsin välja Kelvingi neemele. See on pisike maanina Kelvingi ja Leppneeme sadamate vahel. Siin on nõuka-aegne (piirivalve?) putka, kivid, luiged... Ja siin oli peale minu veel neli inimest!

Lisaks:
- hulkusin väga ägeda pimeda metsa all, kus sammaldunud kivikülv muudab sõitmise võimatuks;
- sõitsin piki liivast-juurikast-mudast rannaäärset rada;
- vaatasin ära Maisiniidi rändrahnu. Pirakas, kõrgust 7.4 meetrit;
- vaatasin ära Rohuneeme raketibaasi säilmed.

Kauksi rand, Vasknarva ja Poruni mets

Tegime väljasõidu riigi idapiirile.
Tallinn - Peipsi põhjakallas on ainult kaks tundi sõitu, aga kuivõrd harva me sinna satume!

Rannapungerjas on me lapsed aastaid laagris käinud. Iida vist kuus aastat järjest. Kahjuks ei leidnud me Rannapungerjas randa üles. Päris... veider. Teede peal olid kõikjal sildid "eramaa ja ära edasi sõida".

Tegime siis matka ja pikniku Kauksi rannas. Piki Peipsi põhjakallast läheb luidete ahelik, kõrgemad on päris mäe moodi. Ilus!

Vasknarva rõõmustas meid kindluse, kloostri ja Venemaa vaatega. Lapsed said "vene pokemone" ja rõõmustasid väga. Ma loodan, et keegi vene võrkude andmesidesse ei sattunud - pokemonide hind tuleks päris krõbe. Asula on huvitav ja kurb korraga. Ääremaa...

Siis sõitsime läbi Jaama küla - võimas maakividest kirik - ja Kuningaküla Poruni matkarajale. Siin on paljanditega Poruni jõgi ja Gorodenka oja, aga põhiline vahtimisväärsus on mets ise. Seda pole sada aastat "majandatud". Sisuliselt näeme metsa tema loomulikus, looduslikus olekus. Harjumatu. Ja taas natuke nukker, et me peame loomulikuks "haritud" metsa, puupõldu, mitte sellist ürgmetsa nagu siin.

Iroonilisel kombel olime järgmise päeva Purtses, ja ma vehkisin päev otsa mootorsaega ja võtsin krundi ümbert noori puid maha. Aga vähemalt meie kalda-alune on samasugune risti-rästi kukkunud puudega ürg-keskkond nagu Porunis.

Vasknarva klooster - pandeemia tõttu suletud

Vasknarva kindluse vare

Naaberriik

Poruni jõgi

Uus seljakott: Tatonka Kings Peak 60 LT

Aastal 1998 ostsin Nõmme matkapoest oma elu esimese seljakoti.

Wechnke Watzmann 75. Hästi kerge - 1100 grammi. Seljakott teenis alguses hästi, aga hakkas tasapisi lagunema. Parandamine ei aidanud. Tükk aega käisin nii, et "lapiks" oli ujumisprillide plastikust kotike, mille sisse läks seljakoti alu-raamu alumine varras. :)
See seljakott käis kolm korda Himaalajas, väiksemaid mägimatku ei jaksa ära lugeda. Aga päris pikkadeks matkadeks oli ta väike ja nende jaoks laenasin onupoja Matrixit. Vahepeal soetasin veel Pinguini sajaliitrise - aga see oli selline käkk, et andsin ta tasuta käest ära.

Siis siginesid perre kaks Kajkat - 85 ja 100 liitrit. Need on muidu toredad kotid, aga rasked. Kanda on neid aga super mugav.

Kevadisel suusamatkal oli tuli kaasa rekordiliselt vähe asju. Läksin nalja pärast samasse Nõmme poodi sooviga "seljakott, 75 liitrit, poolteist kg". Et no niikuinii ei ole sellist olemas. Proovisin igasugu Osprey mudeleid - aga ei, kerged kotid on kõik liiga väikesed. (Ospreyd on kõik kuidagi imelikult kaardus, nii et kott tundub peale vaadates suur, aga tegelikult pole seal üldse ruumi.) Tatonkad olid aga liiga rasked.

Ja siis võtab lahke poeproua välja veel ühe Tatonka. Kirjade järgi 60 liitrit, aga tundub mahukas. Ja poolteist kilo. Proovi!
Panin selga - meeldib. Hästi õhukesest materjalist, iga rihm ja pannal on nii peenike kui saab, aga - seljas on hea. Vöörihm on normaalse polstriga. Vihmakate on kaasas.
Järgmine päev olin tagasi, kaasas 85L Kajka ja kogu mu suusamatka kola. Pakkisin asju vaheldumisi Kajkasse ja Tatonkasse. Tavaliste 60L kottidega võrreldes on see kott kuidagi hirmus suur. Ülesehitus on lihtne - üks suur toru, laka peal sahtel, muud ei midagi. Lisaks oli kott üsna odav, 140 eurot.

Tatonka paistab läbi. Näha on kollane jope ja punane toidukott, küljetaskus kollane vihmakate.

Ostsin koti ära, võtsin matkale kaasa ja tassisin nädal aega seljas.
Ainult kiidan!
Mahtu on küll ja veel. Kandsin vahepeal lisaks enda kolale ka teiste asju - ei mingit muret, ruumi oli ikka üle. Korraks oli vaja suusad seljakoti külge panna - ka see töötas hästi. Ning nii kerge kott töötab ka päevamatka kotina hästi. Ning kott ei olnud kordagi ebamugav, ei hõõrunud ega vajutanud ei õlgu ega puusi.

Nii et mul on uus seljakott ja olen väga rahul.
Nõmme matkapoe töötajatele tuhat tänu!

Karantiin

Tulin suusamatkalt ja olin kaks nädalat karantiinis.

Olin tubli ja täitsin politsei antud reegleid 100%. Ei käinud kordagi poes, bensukas ega üldse mitte üheski võõras siseruumis. Võõraid inimkontakte oli täpselt kaks. Kolleeg tõi töölt monitori, pani tänavale maha ja siis me natuke hõikusime omavahel. Ja naabrinaine tõi meile koju mingi asja tagasi. See oli veel märtsikuus - nüüd aprillis ei lase keegi kedagi üle toa ukse, ja õige on.

Reisilt tulijate karantiin oli minu arust õigustatud. Meie olime mägedes ja no tuisu käest viirust ei saa. Aga reisides puutud sa ikkagi teistega kokku rohkem kui muidu; meie jaoks oli ohtlik koht ilmselt laevasõit tagasi (kaubalaev üle Kappelskäri). Ja selge oli ka see, et karantiini tuli panna kõik välismaalt tulijad, mitte ainult "meie ausõna ei puutunud kellegagi kokku" sorti matkajad - sest muidu selguks, et ka Phuketist või Val Thorensist naasjad "ainult matkasid".

Õues ja looduses käisin - see oli ka karantiinis olijatele täiesti lubatud, ja on endiselt. (St Eesti karantiin tähendab inimkontaktide vältimist, mitte kogu aeg oma kodus olemist.) Sain selle eest tuttavatelt sõimata. Mispeale keerasin Endomondo trennid privaatseks ja võtsin FB-s veidi vaiksemaks. Tobe on heade sõpradega vaielda või pandeemia tõttu suisa tülli minna.

Puudust tunnen:
- ujumisest
- tööl kontoris olemisest
- väljas söömisest
- sõpradest

Suhted kodus on aga enam-vähem. Käime oma perega rohkem koos kui tavalistel aegadel, ja see on tore. Koduõpe laias plaanis ei tööta minu arust üldse, aga formaalselt saavad lapsed hakkama küll.

Töö on ka alles - seniks.

Nii et kõik on nii hästi kui praegustel aegadel üldse saab.

Ratas: Valgejõe, Loksa, Vihasoo

Sombune ilm ja natuke tuult ei sega rattasõitu. Sest metsas ei puhu, ja seenevihma ei pane maastikul rassides tähelegi. Seega tuleb niiske ilmaga lihtsalt metsa ligi hoida. Täna läks vihm pärast esimest tundi üldse üle.

Alustasin Valgejõe keskusest, sõitsin läbi Nõmmeveskini ja Kotka Loksani ja tegin linna peal ringi. Loksalt Vihasoole, Loobu jõge pidi alla ja läbi metsa tagasi. Enamasti olin väikestel metsateedel ja singlitel. Nõmmeveski lähedal sõitsin RMK Oandu-Ikla rada pidi - see on vist O-I raja kõige ilusam lõik üldse, hästi kõrged jõekaldad. Isegi Loksa linnas sõitsin põhiliselt maastikul. Valgejõe org on väga sügav (või kõrge) ja seda pidi sain ma üles-alla ronida tont teab mitu korda.

Rada siis:
Algus - Valgejõe keskus
Valgejõe läänekallas ja ilusat vaated kõrgelt kaldalt alla jõele
Nõmmeveski laagrikoht, kallas, sild
Nõmmeveski kanjon ja Nõmmeveski rändrahn
Valgejõe idakallas kuni Vasaristi ojani ja sellest üle (Maa-ameti kaardil seal teed ei ole, aga tegelikult saab sõita)
Meeka sillast üle ja idakallast pidi Kotkani
Valgejõe idakallast pidi Loksani. Kotkal tee alguses on eratee silt, :))), pidin ringi tegema.
Loksa kirik
Loksa linn, rand, laevaremonditehas
Mardimiku kivid / rändrahn, kõrgus 4 meetrit
Kärgakivi / Kiviheinamaa kivi - ei leidnud üles! Olin Maa-ameti kaardil õiges kohas, leidsin väikese rändrahnu, aga see pole see. Õige on palju kõrgem (5.5 meetrit) ja palju lagedamas metsas.
Vihasoo rannaniit ja linnuvaatlustorn
Vihasoo künnapuu
Loobu jõgi Vihasoo asulas
Loobu jõge pidi alla, metsateid pidi Nõmmeveskile ja kruusateed pidi Valgejõele

Ja kitse nägin! Alguses vaatas mind eemalt tee pealt. Siis läks metsa.. ja hüppas mult 10 meetri kauguselt nina eest läbi! Oli teine õite ehmunud. Mina ise samuti.

Track: https://www.endomondo.com/users/7768241/workouts/1499240847
46 km, 4 tundi.

Vihasoo rannaniit ja torn

Mardimiku kivi Loksal

Maa-ameti kaardil on siin tavaline tee :(

Kaugõppe võlud ja valud

Tekst siin:
https://iiida.blogspot.com/2020/04/kaugoppe-volud-ja-valud.html

Ratas: Kehra ja ümbrus

Piibe maantee - Kehra - Pikva - Kiviloo - Raasiku - Anija.
Alla 60 km tugeva tuulega.
Õnneks oli ring õiget pidi - alguses tuul vastu, siis tagant.

Nähtud vaatamisväärsused:
- Lilli kivi, 5 m kõrge rändrahn
- Lilli karjamõis, pikk puust maja
- Andwei mõis Kehra servas, rohkem varemed kui maja
- Kehra tehas - ma polnudki seda varem lähedalt näinud. Küll haises!!!
- Kehra mõis, puust
- Kaunissaare veehoidla ja hüdroelektrijaam
- Pikva mõis
- Pikva Miikaeli kabel / abikirik
- Pikva Kruusiaugu kivid, põllul, 2.2 & 2.7 meetrit
- Kiviloo / Lükati Arstikivi, madal ja võsas
- Kiviloo mõis, ilus valge kivist hoone
- Kiviloo Nõiakivi, 3 meetrit, suur ja lahe kivi üsna tee ääres
- Peningi mõis
- Raasiku Harju-Jaani kirik
- Anija mõis, suur ja kivist
- Anija mõisa loodusõpperada

Kehra kirikust ja Raasiku mõisast sõitsin ilma neid märkamata otse kõrvalt mööda.

Lisaks on siinkandi põllud täis "kultusekive". Natuke roostes valgeid muinasväärtuse silte oli tee ääres päris palju.

Kiviloo nõiakivi

Lilli rändrahn

Ratas: Pikassaare mäed ja palju mõisu

2012 käisin Pikassaare mägedes o-päevakul. Maastik oli väga äge - tundsin, et tahan siia tagasi.
2015 kevadel matkasime isand Suga mahitusl Viitnalt Tapale. Lugege, ausalt!!!

Kaheksa aastat hiljem käisin siis ära.  Sõitsin kaks tundi Pikassaare mägedes, siis tegin tunniga ringi läbi kultuurmaastike.

Start - Läsna.
Keskpolügoni piir ja punane lipp. (Mul on luba siitkaudu sisse minna.)
Uued laiad teed. Kogu võsavahe on maantee-laiuseid magistraale täis.
Linajärv.
Kalajärv. Ja jõhvikad! Niii palju jõhvikaid! Ja head söödavad!

Sõidan üle oosi ("Aidametsa mäed") ja mu ees avaneb... nõmm. Lageraie, nii kaugele kui silm ulatub. Väga Jussi nõmme sarnane ja osalt põlenud. Jalutan piki oosi harja ja sõidan lagedaks põlenud / raiutud maa peal rattaga. Täitsa hea on sõita; ja väga imelik tunne on. Taimestikku pole, on vaid mustjad kännud.

Pärast maastikku teen ringi läbi kolme mõisa:
Kõnnu mõis - Mõndavere külas. Alles on vaid välisseinad, sees kasvavad suure puud.
Arbavere mõis - suur puust ehitus
Loobu mõis - naljakas komplekt ühekordsest puithoonest ja kahekordsest tellismajast.

 Kalajärve põhjakallas

 Jõhvikad, aprillis, väga palju ja head

 Pikassaare oosi all

 Arbavere mõis

 Kõnnu mõisa peahoone vare