Punklaulupidu

Ma olen erakordselt mittepunk. Kui Eesti punk alles "päris" oli, olin mina totaalne nohik, istusin kooli Videotoni või Tartu Tähetorni arvutite taga ja ei teadnud ülejäänud ühiskonnast (ega üldse mitte millestki) mitte midagi.

Nii et kui ma käin punklaulupeol, siis mitte nostalgitsemas: mul pole millegi järele nostalgitseda. Minu jaoks on see lihtsalt sürr nähtus imelike inimestega. Miks mitte külastada? Aga kui ei külasta, ei jää midagi olulist puudu.

Tänane - meeldis.
Aitäh Veikole, kes mu sinna korraldas.

(Ja, noh, Sõpakas on mu lemmikbänd; kahju, et ma neid iial lives näinud pole. Ei, nad ei ole punk, ma tean.)