Sport ja tublidus

Kaja blogis kirjutab AndresP, et 10k sügisjooksjat "olid kahtlemata tublid".
Täna ütles Ingrid telefonis, et ma olin tubli, et jooksmas käisin.
Ja sama on öeldud varem veel ja veel ja veel.
"Oi käisid õhtul trennis? Sa oled nii tubli!"

Mul jooksutab see juhtme veidi kinni. Misasi on siis ja siinkohal tublidus?

Tubli oled (minu arust), kui teed midagi tüütut või ebamugavat, aga ühiskondlikult kasulikku. Valvad kodus lapsi. Käid tööl. Kaevad suvilas peenramaad. Lohutad sõpra, kel kodus probleemid või naine sootuks ära jooksnud. Ühesõnaga - tublidus tähendab, et teed kas midagi teistele või siis vähemalt midagi, mida sa iseenesest teha ei tahaks.

Sport on aga meelelahutus. Samasugune nagu kinoskäimine või teleka vaadates diivanil vedelemine või söömine. Seda teed oma lõbuks, kellelgi teisel sellest parem ei hakka. Ja teed seda millegi/kellegi arvelt: kui mina metsas sörgin / telekat vahin / söön, peab keegi teine mu lapsi vaatama ja suvilas peenart kaevama. Sügavam spordiharrastus on aga tõsine eskapism (või siis teraapia; nagu sõbrad on täheldanud, hakkavad hirmsasti trenni tegama need meesterahvad, kel suhe hiljuti katki läinud - või siis varsti minemas.)

Ma käiks rõõmuga kogu oma ärkveloleku aja jooksmas ja matkamas ja ronimas ja kus veel, mitte ei kantseldaks kodus tittesid ega tegeleks korteri remondiga ega käiks tööl. Kas ma oleks siis tubli? Vist mitte.

Miks siis öeldakse mulle "tubli" selle eest, et ma kauplesin pühapäeva hommiku egoistlikult endale ja ei teinud sel ajal midagi kasulikku?