Lahore ja Islamabad

Käisin Pakistanis. Põhiliselt Karakorumi mägedes matkamas, aga enne matka olime Lahores ja pärast Islamabadis. Ma ei teadnud kummastki linnast midagi, aga tegelt on need nagu siga ja kägu. Äkki teie ka ei tea? Lugege ja saage targaks.

Islamabad on tükk Põhja-Ameerika suburbi keset Aasiat. Laiutav. Roheline. Hõre. Sirged tänavad. Ruuduline planeering ("grid"). Vähe inimesi. Ja kallis. Kohv maksab kolm eurot tass.

Miks nii? Pakistani pealinn oli Karachi, linn Araabia mere ääres, 20 miljonit. Riik otsustas pealinna põhja poole üle viia - parem kliima, rohkem ruumi, eemal Karachi gängidest ja lähemal poliitiliselt kahtlasele vaidlusalusele Põhja-Pakistanile. Võeti tükk maad Rawalpindi lähedal ja planeeriti sinna uus, moodne linn. Linn jagati tsoonideks. Kesklinn omakorda täisnurkseteks rajoonideks - F1, G1, jne. Iga rajooni keskele pandi kaubandus-ala, ümber on villad või elu. Nii tekkis valitsuse, riigiametite ja saatkondade linn. Ordnung!!!

Hommikune Islamabad oli tühi. Poed ja kõrtsid kinni. Ainult piikvasarate ja värvipottidega mehed istusid tänavatel ja ootasid tööd. Ühtegi naist ega last tänavatel ei olnud. Mõni üksik auto veeres kuhugi. Tühjade avenüüd lõpus paistsid mäed. Täpselt sama tunne nagu Palo Altos või Las Vegases.

Päevane Islamabad oli idamaisem. Lapsed mängisid, igal pool käis mingi tegevus. Sõin ühes töölis-sööklas - küsisin vaid suppi, kuid selle sisse pandi mitu käntsakat väga head loomaliha ja juurde anti kaks kohalikku pannkooki (paratha). Toitev, väga maitsev ja maksis ühe euro (300 ruupiat). Euroopa moodi kohv 50 meetrit eemal maksis kolm eurot. Ka päevases Islamabadis on ruumi ja avarust, liiklust on vähe, tuktukid on keelatud. Idamaale viitab lõputu prügi, mida vaid villade eest väikese harjaga ära pühitakse.

Õhtune Islamabad on elu täis, Poed, restoranid, rahvas, neoonist tuled.

 Otse Islamabadi külje alt algab Himaalaja eelmäestik - Margalla mäed. Nende servas on Faisali mošee - Saudi kuninga kingitus Pakistanile. Maailma suuruselt viies mošee, tohutu marmori-hunnik. Sisse ei saanud, käisime tema ees ja juures. Kohaliku kommentaar "nad oleks võinud meile ülikooli kinkida selle asemele". 

Hommikune tühi tänav

Kõnnime suure mošee poole.

Taga Margalla mäed ehk eel-Himaalaja

Õhtu, elav muusika. Imeilus oli.

Lahore on Kesk-Pakistanis, vastu India piiri (Jammu ja Kašmiir). Kümme miljonit inimest. Kõige intensiivsem linn, kus ma elus käinud olen. Ja hirmus arhailine.

Hommikune Lahore oli suur tänavaturg. Müüakse idamaa turukaupa - värskest kalast CD-plaatideni. (Kala on vähemalt osaliselt pärit linna rentslitest.) Koogipoed, turvameestega pangakontorid, üsna leebe liiklus.

Päevane Lahore on hull. Liiklus - mõelge kõige hullem idamaade liikluse peale ja selline ta ongi. Tohutult motikaid ja tuktukke. Eeslirakendid. Lõputu ummik. Kõik voolab kõigest läbi, käsikärudest bussideni, reegleid pole. Kohalike gabariiditaju on ülitäpne, kõikjalt mahutakse läbi. Närvilisust ja tuututamist on palju. Kui mujal idamaal on signaal pigem märguanne "olen siin", siis Lahores on signaal agressiivne, "kao eest raisk" või "mine p---e". Sõidame eri sorti rikšadega ja katame suid kangaga, sest toss.

Käime:
- vanalinnas - "Walled City". Vaid kergliiklusega ala, täis kõike, mošeedest metallitöökodadeni. Ühtlasi üksainumas suur turg. Suunatud kohalikele, sest turiste siin peaaegu ei ole.
- Padišahhi mošees, suurejooneline ja avar. 
- Kindluses (Lahore Fort). Saame motivatsioonikõnelejast giidi. Ootamatu, aga saab palju naerda. 
- Wazir-Khaani mošees ja selle ees platsil (ainus avar koht Walled City-s)
- restoranides. Need on uhked. Oleme kahel korral katusel - vaade on imetabane!

Lahores on vaadata lõputult. Linn on värve ja elu täis, fotogeeniline, tihe. Kuid 30 kraadi sooja, sudu ja rahvamassid siin olemist kergeks. Elada siin ei tahaks. Ja vaesus torkab silma igal sammul. 

Lahore linnalind on pistrik, neid lendas seal pilvedena. Nagu meil varesed. Vaata järgmisel fotol parempoolse torni ümbrust :)

Söök-jook 

Sööme mõlemas linnas tänavatoitu ja käime peentes restoranides. Kõik on maitsev. Alkoholi ei saa, kuid pole ka vaja, tuju on niigi hea. Minu jaoks uus on soolane lassi - pärast palavat päeva on see parem kui magus variant.

Vaade luksusrestorani katuseterrassilt: ühele poole... 

.. ja teisele poole. Kontrastid on teravad.

Lahore vanalinn, mootorrattaid on kõikjal

Noapood Lahore vanalinnas

Tavaline tänavapilt, foto: KP

Mitu motikat leiad pildilt??? Foto: MM

Mõlemas linnas...

tunneme end teretulnud külalisena. See on kogu Pakistani reisi suurim emotsioon: meie üle tuntakse rõõmu. Ja see ei ole kommertslik "oo valge mees tule oma rahaga siiapoole", vaid siiras "kauge külaline, olgu sul meie juures tore". Igaüks lehvitab - turvamehed saatkondade ees, lapsed maantee ääres, klassiekskursioonid mošeedes, tänaval igavlevad onud, habemega tüübid pikkades hõlstides, kõik. Meid pannakse tähele ja seda ainult heas mõttes. Mõne üksiku turisti-lõksu juures on ka raha norivad kerjused, kuid neid on vähe ja noodki ei tüki väga peale.