Friday, June 7, 2024

Aerulaual Aegnale

Mu elu üks esimesi mälestusi on see, kui me käisime isa-emaga Aegna saarel. Olin kaheaastane. Ma ajasin oma sini-valge plastmassist morsitassi ümber ja sain pahandada. 

Pärast seda olen ma Aegnal omateada käinud veel vaid ühe korra, orienteerumas. Ka see oli kuidagi traumeeriv, ajasin kaardil mere ja soo segamini ja no ei olnud kõige parem päev.

Läheks nüüd uuesti? Proovisin end paar päeva tagasi MP pundiga sinna sokutada - visati välja. Kutsusin sõpru kaasa - kõik keeldusid. Mis ikka, tuli minna ise ja üksi.

Ilm oli päris tuuline. Pandju saare juures (Rohuneeme tipu lähedal linna pool) oli hulk lohetajaid, järelikult oli seal nii tuult kui lainet. Aga teisel pool poolsaart oli päris vaikne. Võtsin laua ja tiksusin aina põhja poole. Natuke puhus ja lainetas, kuid tundus ohutu, eriti kuna meri on seal nii madal. Mandri ja Kräsuli vahel on kivine säär ja liivane madalik - Väike salm. Kräsuli ja Aegna vaheline madalik ehk Suur salm on aga eriti madal - vett vaid 20 cm. Lähed "ümber" - paned jala vette, isegi püksid ei saa märjaks. Igatahes sõitsin Aegna randa välja. 

Oli hurmav. Palju linde, haigrute parved, luiged. Luikede kolooniaid ma segama ei läinud. Kräsulil on vana vene amfiibsõiduk, seda käisin küll vaatamas. Lisaks tegin ringi ümber Kumbli saare. 

Sõitsin 6.5 km, keskmine kiirus üle 4 km/h.

See on nii ilus kant, et võiks terve päeva võtta ja ümber Aegna sõita, Vullikrunnini välja. 

Laines sõita on lauaga ootamatult mugav ja merekindel. Aerulauda peetakse tuulevaikse ilma sõidukiks - no ei ole nii, ta läheb ka vastu tuult ja lainet väga kindlalt edasi. Ja kui ümber lähed, saad talle ise peale tagasi, erinevalt süstast. Igahes olen ma oma lauaga super rahul. Sel kevadel olen käinud Nõva Veskijärvel, Kahala järvel, Kaunissaarel ja Jägala jõel, muidugi Pirital. Kuid huvitavaid kohti on ka Tallinna ümbruses palju-palju veel. Oleks vaid aega! Ja sõpru, kes kaasa tuleks. 

Rohuneeme tipu poole

Militaar-transportöör

Viimsi vaade

Kräsulil, silmapiiril Tallinn

Oti lõugas - tagasi maismaal

Järgmisel päeval käisin uuesti lainet katsumas. Rohuneeme teisel küljel, Pandju saare ümber. Seal on madal meri, tuul ja laineke. Oli tore. Aerulaua tasakaal on teistsugune kui süstal - põlvili olles on tasakaalu baas pikem, laud ise on laiem ja tasane. 

Järgmisel päeval tegime Iidaga ringi peale Klooga järvele. Vesi oli õhust soojem. Järvel olid luiged, kalamehed ja politsei. Järv on nii madal, et pool aega oli laua uim otsaga mudas või taimedes kinni. Aru  sellest hästi ei saa, ainult kiirus on aeglane. Kui siis vabasse vette tagasi jõuad, hakkab laud ootamatult lendama ja taipad, et sul oli "pidur" peal... :) 

24. juuli täiendus:
Olen nüüd lauaga käinud Aegnal kolm korda, ühe korra tegime ringi ümber. Kohe lähen veel. See on lähi-Tallinna parim meresõidu koht. 

18 comments:

Kaamos said...

Jälle nostalgia - Aegna on koht, mis lapsena sai nii pealt, servast kui seest hoolega läbi kolatud.

Kaur said...

Huvitav - kuidas sa sinna said?

Muuga sadama ehitus pidi ümbruskonna jaoks korralik šokk olema. Rand, uued autoteed ja raudtee, gaasitorud...

Kogu Maardu-Kallavere rahvas käib ujumas sogases Maardu järves, sest mere pool on sadam pikalt ees.

Kaamos said...

Siis kui veel dinosaurused ringi kolasid ja mina laps olin ei olnud sadamast lõhnagi, seal oli kohaliku rahva ujumisrand, aastaid oli liivas masuudiklimpe mingist vene tankerist (reostust ametlikult muidugi ei eksisteerinud)
Sadama ehitamise esimene märk oli piirivalve vaatetorni asemele suure kordoni ehitamine, prioriteedid olid tolleaegsete amenike jaoks ikka päris veidrad.
Paarkümmend talukohta lükati buldooseriga laiali, olen seal hiljem käinud - täiesti teine maailm, mitte midagi pole alles.

Kaur said...

Jajah.

Nüüd on mererand üldse kinni. Mitte sadama all, vaid eramaad. Vana-Kallavere küla elanikud on seda meelt, et sinna ei tohiks võõras oma jalga üldse pista. Sealt edasi Saviranna, Kostiranna, Manniva rannad on kõik kinni, mitte kusagilt ei saa mere äärde. Keskkonnaseaduse üldosa seadus ja "kallasraja" nõudjad võivad pekki minna, mererand on MEIE OMA.

Ma lükkaks päris palju asju buldooseriga lamedaks. Õnneks ei ole mul seda võimalust.

Kaamos said...

See on üsna õudne, Peipsi ääres on ka pikalt randa, kuhu ei ole mingit ligipääsu.
Näib nagu oleks tegu pendli teise äärde lendamisega - olid ajad, kui ka kohalikud ei julgenud (ei tohtinud, kuid reeglid olid teinekord venivad) hämaras mere äärde minna, sest võibolla oli Petja täna halvas tujus ja tahtis märki lasta.
Samas mine võta kinni kui palju seal üldse neid inimesi, kes Petja eest köögis peidus olid, üldse alles enam on.

Kaamos said...

Aa, ja Aegnale said ju Tallinnasse sisse kirjutatud inimesed passi ette näitamisel mingi pisikese paadiköksuga sõita. Firmal, milles töötasin, oli Aegnal suvila, kust võis tube rentida. Ma siis rentisin.

Anonymous said...

Millist lauda on mõtet osta? Just kuskil oli mingi 199eur reklaam, aga need vist pole päris õiged? Ja suure vee peal ju peaks mingi kalipsosärk ka seljas olema igaks juhuks, kui kiirlaeva lained pealt minema viskavad. Ja telefon kuskil veekindlas kotis nööri otsas.

mustkaaren said...

Majaomanikud ei taha võõraid oma hoovi lagastama, jooma ja pahandusi tekitama. Vähemalt Tartus Jänese matkaraja ääres on see väga suur probleem selle matkaraja tegemisest saadik.

mustkaaren said...

Tundub ysna meeldiv ja vähe energiat nõudev matkamise viis.
Vbl ma olen imelik, aga kivine rand on minu silmale esteetiliselt nauditavam kui liivarand. Praktilisest kasutuskõlblikkusest me siin mdg ei räägi :)

Kaur said...

Vastasseisus "Maaomanike õigused vs avalikud õigused" olen ma väga kindlal avaliku õiguse poolelt. Ilmselt on konkreetseid kohti, kus pidutsejad on probleem. Ja ka selle saaks kohalik omavalitsus lahendada vastavate kohakeste loomisega. Kuid need on üksikud kohad. Suletud teed ja ligipääsmatud kallasrajad on aga totaalne probleem. Riigikontrollil on tehtud vastav audit, üsna depressiivne lugemine.

Eraldi teema on see, et kui omavalitsused (eeskätt Tallinn) on otsustanud KOGU oma maa maha müüa, siis kuhu on üldse kodanikul võimalik minna? Urbanistid ja arhitektid ja avaliku ruumi eestkõnelejad on aastaid rääkinud, et omavalitsusel peab olema võimalik oma piirides ruumi kasutust juhtida - ja kõige lihtsam viis selleks on maa omandus.

Ehk. Kui sa oled otsustanud luua oma kodu avaliku veekogu äärde, siis käib selle otsusega kaasas teatud sundus kannatada ära ka avaliku ruumi kasutamise koormus. Kui ei meeldi, siis ela mujal, lihtne.

Kaur said...

Anon, ma olen kirjutanud tuttavatele mitu ringi aerulaua ostmise juhendit.
Teen kokkuvõtte:

a) Tavalised täispuhutavad aerulauad on need, millega kõik sõidavad, mina ka.

b) Nende hind kõigub 200 ja 600 euro vahel. Mitte ükski müüja pole mulle suutnud öelda, miks 600 eurone parem oleks. Ka veespordile spetsialiseerunud poed ei oska. "See on parem, sest ta on, eee, kallim." 200 eurone laud võib olla väga okei, kui ta muud parameetrid sulle sobivad.
Profimad jäigad lauad maksavad tuhandeid, neid pole matkajale vaja.

c) Oluline on suurus, et sa ei ostaks laste lauda. Täiskasvanu lauad on 10 ... 11 jalga pikad ehk 300..330 cm, ja umbes 80 cm laiad. Neil kõigil on sama paksus (15 cm) ja maht (300 liitrit). Tootjad seletavad, et mõni kannab kuni 90 kg, mõni kuni 100 kg. Reaalselt kannavad nad kõik sajakilose mehe ära. Aga kui pakkumine tundub liiga odav, siis esimese asjana vaata, et ei oleks laste laud, 8 või 9 jalga.

d) Laual võiks all olla väikesed uimed. Kindlasti peab olema päris uime kinnitamise koht. (Praktiliselt kõigil müüdavatel laudadel on.) Uim / kiil on ka iga tavalise lauaga komplektis kaasas.

e) Laual peaks olema vidinate kinnitamise kohad ehk D-rõngad. Mida rohkem neid on, seda parem. Osadel on vaid ees ja taga, minu arust sellest ei piisa. Ma tahan mõnikord istuda, selleks on mul matkamatt, selle aga tahan ma laua külge paelaga kinni saada.
Osavnäpp võib muidugi neid rõngaid ise juurde liimida.

f) Laual peaks olema kummipaelad, mille alla asju panna. Mul on automaatne liigutus, et kui aer läheb käest, läheb ta paela alla. Ehk siis - pael olgu laua eesotsas. Mõnel neid ei ole ja minu arust on see väike, kuid tobe puudujääk.

g) Lauaga müüakse kaasa istmed. Need on täiesti kasutud (mitte vaid minu arvamus), ära osta ja ära maksa nende eest peale. Istuda on vahelduseks hea, aga selleks on vaja midagi kõrgemat. Tühi bensiinikanister või minu puhul siis matkamatt või mingi kast. Nooremad ja painduvad sõitjad võivad ka otse laua peal istuda, aga siis saab pepu märjaks ja minu keha ei paindu ka piisavalt selle asendi jaoks.

h) Hea on sõita kahepoolse aeruga, parim valik on Decathloni müüdav 235 cm Itwit'i aer. (Ma olen kõik päris süstapoed läbi käinud ja neilt pikka aeru nurunud ja kellelgi pole, sest pikad süsta aerud on mõeldud madalalt aerutamiseks. Kalastuspoed ja motosport ja decathlon saavad palju paremini aru, mida inimestel päriselt vaja on.)

Ongi kõik.

Moraal - kui saad 10-jalase, 80 cm laia, kinnitusrõngastega laua 200 euroga, siis osta ära.

Kaur said...

Kalipso - mina seda ei taha. Põhimõtteliselt ei taha. Aerulaud on minu jaoks *lihtsa* matkamise vahend, kummist kesta pugemine on selle vastand. Need kaks asja ei käi kokku.

Üldiselt ei sõideta aerulauaga kohtades, kus kalipsot vaja oleks. Me eelmisel talvel (miinus kaheksa kraadi) käisime Valgejõe peal sõitmas ja siis me lihtsalt lubasime, et ei lähe ümber, sest kellelgi pole seda jama vaja. Suvel ümber minnes ronid lauale tagasi ja kogu lugu.

Süstaga olen ma küll kuivülikonnas sõitnud, aga need on siis teist moodi sõidud, kus ümberminek ongi üritusele sisse planeeritud.

mustkaaren said...

Mis Tartusse puutub, siis on seal rannapinna ruutmeetreid per linna elanik karjuvalt vähe ja avalikke puhkealasid majandatakse ikka veel nõukogude koolkonna järgi - nii vähe, kui võimalik, ja nii palju, kui hädavajalik. Jänese matkarada aga kuulub maaomavalitsustele, mille liikmed sellega ise kokku ei puutu, ja loomulikult on see siis võõras mure. Inimesed lihtsalt ei jõua joovate tiblade jõuke ohjeldada ja kui vallast on neid alati kukele saadetud, siis lahendatakse asju t1blatõrje kohta niigi tsiviliseeritud viisidel. ;)

Kaur said...

Ma Tartu osas küll nõus ei ole. Jõeranda on seal üksjagu, ja Lodjakoja ümbrus on väga kenaks tehtud. Teisel pool on Anne kanal. Üldse on Tartus head avalikku ruumi minu arust tublisti juurde tulnud.

Tiblad... ma ei tea, ma ei näe neid kusagil. Kindlasti on vastava mõtteviisiga inimesi meil palju, aga looduses? Ma olen Facebookis ühes vene matkamise grupis - see tundub väga tore kogukond olema ja mingis mõttes palju toredam kui eestikeelsed - hästi õhinapõhine.

Kaaren, mul on tunne, et sul on tiba tumedad prillid ees.

Anonymous said...

Kallasraja probleem on tuttav. Jah, mõnes kohas on häda rullnokkade ja lagastavate kalastajatega, aga valdavalt on see raja blokeerimine ikkagi "igaks juhuks" ja oma valduste põhjendamatu laiendamine: sellele viitab kas või see, et blokeerivad pigem uuselanikud, millegipärast varasematel elanikel pole seda vajadust olnud.
Kutsun kallasrajal liikujaid üles akurelasid soetama. Kokkupõrkel rajablokeerijatega – kohtus näeme, rsk.

Kaur said...

Jah, tihti on järgnevus selline:

199x - omandireform - omavalitsus erastas maa ja andis käest ka sellele olevad teed, et teehoolduse kohustus enda kaelast saada, servituute ei seatud
199x .. 200x - kõik suhtkoht toimib, tee on küll "era", aga avatud
201x - omanikud jäävad vanaks, annavad krundi lastele või müüvad maha
201x - uued omanikud hakkavad ehitama, "oo siin käivad mingid võõrad, miks nad peaks"

Mida vähem on kohti, kus saab viisakalt ja avalikult matkata / kalastada / vee äärde pääseda, seda suurem on surve veel alles jäänud kohtadele.

mustkaaren said...

Tumedad jah, sest tsivilisatsioon käib alla ja me kõik sureme hirmsat surma. Ma elasin 10 aastat Tartus ja siis 12 maakonnas, Emajõe ääres sai päris tihti igasugu põhjustel liigutud, ja ilusa ilmaga olid linnast ylespoole jäävad rannad nii ylerahvastatud, et pärast öövahetust soojas rannas päikese käes mõnusalt magada sai ainult tykk maad ylesvoolu jalutades.
Täpsustan t1blateemat - tegu on isikutega, kelle aksessuaaride hulka kuuluvad kalastustarbed. Kui nad nn minu ajal ajasid oma asja ja piirdusid ainult jõe ääres sumisemisega, ei olnud hullu, aga praegu on nad autodega sh autostereotega varustatud ja oma yrri lõppedes ei suuda oma ohtraid pakendeid kandmistehnikasse tagasi mahutada. Viimased 8 aastat ma pole isegi yritanud oma nooruspõlve Emajõe-äärseid radu lastele tutvustada, sest Eesti on õnneks suur ja lai ja nyyd on juba uued rajad sisse sõidetud. Mu vanema tytre pere elab Annelinnas ja ylerahvastatust on ta ka maininud. Jään oma mustade prillide juurde, sest neist on elus palju rõõmu ja kasu olnud 😀 😃

mustkaaren said...

Metsa ning tehnika omanikuna pean märkima, et varastamine on suur probleem. Olen yhe tagumise naabriga servituuti teinud, iseenesest lihtne ja odav dokument, aga vaja on mõlema poole head tahet. Hiljaaegu tekkis veel 1 metsaomanik, aga suuremast lõikusest taastumise tõttu pole veel jõudnud tollega seotud asju uurida.Kusjuures lähitulevikus on tarvis võimaliku meist nö ettepoole jääva naabertalu uue omanikuga maantee-poolse tee, meie ainsa juurdepääsu, kasutuse osas läbi rääkimisi pidama hakata, aga eespoolnimetet turva-asjaolu tõttu olen juba ette väga pessimistlik ja mõlgutlen transpordihelikopteri ostmise yle. No nii igaks juhuks.