Minu esimene kord, 2024

Mida ma tegin või kogesin 2024. aastal esimest korda elus?

• Uisutasin merejääl, jõel, rabas, Peipsi järvel, Soomes (Lahti järvel).
  Väiksematel järvedel sõitsin juba eelmisel talvel. Kuid meri!!! Esimesed uisutõuked Viimsi Pandju lõukas käisid südame puperdades - nüüd kukun läbi ja suren! Hiljem sõitsin Haapsalust Hobulaiule ja Pullapäält Vormsile täie enesekindlusega.
  Vabal jääl uisutamine on kirjeldamatu mõnu. Tahan veel!!!
• Käisin uisuvõistlusel, Mulgi maratoni 10 km rahvadistants.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/01/mulgi-uisumaraton.html
• Käisin talvisel veeohutuse koolitusel jääaugust välja ronimas.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/02/kukkusin-jaaauku.html
• Käisin Kiruna rauakaevanduses, kuhu olen palju aastaid tahtnud minna.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/03/kiruna-rauakaevandus.html
  
• Käisin Alutagusel matkamas ja nägin kriivasid, Jarekiga talvel ja üksnda kevadel.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/02/naha-kriivasid-ja-surra.html
• Nägin pilvekaart ehk udukaart. Wikipedia lehe foto on minu tehtud :)
  https://et.wikipedia.org/wiki/Pilvekaar
• Käisin süstavõistlusel - Loobu jõe poolmaraton.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/05/vee-peal-kahala-jarv-ja-loobu-maraton.html
• Käisin purjetamis-kolmapäevakul Tallinna lahel.
  PP kutsus. Väga tore oli, ehkki ma muidugi ei osand midagi ja olin vaid ballastiks. 
• Sõitsin HAABJAGA.
  Emajõe maratonile korraldas Kati eraldi haabja-distantsi!!!! Võib öelda, et me võitsime... ehkki päriselt me paatkond lihtsalt ei viitsinud teisi ära oodata :)
• Käisin elu esimeses kiiruisu-trennis ja rulluisu-trennis.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/08/rulluisk-ja-lauatennis.html
• Nägin ILVEST.
  Vääna lähedal metsateel. Auto aknast. Pidasin kinni, ilves vaatas mind ja lonkis minema. Kui ma telefoni kätte sain, oli juba kaugel.
  Nägin vist ka HUNTI, kevadel Roostale sõites, samuti auto aknast. 
• Sõitsin aerulauaga üle mere Aegnale. Suve jooksul viis korda!!!! Esimene kord oli tilk püksis hirmu pärast. Edasised korrad oli puhas mõnu. Mujal merel käisin ka.
  Ühtlasi käisin esimest korda elus Kräsulil, Kumblil, Koipsil ja mitmel veekogul.
  Aerulaud on puhas mõnu, soovitan kõigile. See on kõige lebom matkamise viis üldse!!!
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/06/aerulaual-aegnale.html
• Õppisin padelit mängima.
  https://kurinurm.blogspot.com/2024/12/padel.html
• Käisin kosmeetiku juures või näonaha hoolduses.
  Koht selleks oli päris veider - Islamabadi kesklinn. Suht meh oli, rohkem ei taha. 
• Matkasin Karakorumis.
  See on mäestik Pakistanis, vastu Hiina ja India ja Afganistani piire. Sisuliselt Himaalaja mäestiku läänepoolne ots. Nägin Nanga Parbatit, maailma kõrguselt üheksas mägi. Peaaegu nägime ära ka K2. 
• Matsin oma ema.
  

Matkauisu ja aerulaua hooajad mu veebipäevikust üsna välja jäänud. Parem ehk ongi, keegi ei jaksa lõputuid jää ja vee pilte vaadata. Aerulaua kohta tegin Harju matkaklubi kokkutulekul ettekande. 

Täiesti on puudu töö- ja erialane areng.

Mitte midagi uut ei ole juhtunud ka kodus ega muus isiklikus elus (peale matuste siis). 

Pandju saare juures Rohuneemel

Kuradisaarel Käsmu kandis

Meie haabjad Emajõe maratoni stardis

Minu telk Karakorumis, umbes 3500 meetri kõrgusel.
Parempoolse moreenivalli taga on liustik.
Taamal paistev mägi peaks olema üle 7000 meetri.

Ilvese saba

Mina ja mu ema, peaks olema 1970. aasta suvi, Koerus.

Lahore ja Islamabad

Käisin Pakistanis. Põhiliselt Karakorumi mägedes matkamas, aga enne matka olime Lahores ja pärast Islamabadis. Ma ei teadnud kummastki linnast midagi, aga tegelt on need nagu siga ja kägu. Äkki teie ka ei tea? Lugege ja saage targaks.

Islamabad on tükk Põhja-Ameerika suburbi keset Aasiat. Laiutav. Roheline. Hõre. Sirged tänavad. Ruuduline planeering ("grid"). Vähe inimesi. Ja kallis. Kohv maksab kolm eurot tass.

Miks nii? Pakistani pealinn oli Karachi, linn Araabia mere ääres, 20 miljonit. Riik otsustas pealinna põhja poole üle viia - parem kliima, rohkem ruumi, eemal Karachi gängidest ja lähemal poliitiliselt kahtlasele vaidlusalusele Põhja-Pakistanile. Võeti tükk maad Rawalpindi lähedal ja planeeriti sinna uus, moodne linn. Linn jagati tsoonideks. Kesklinn omakorda täisnurkseteks rajoonideks - F1, G1, jne. Iga rajooni keskele pandi kaubandus-ala, ümber on villad või elu. Nii tekkis valitsuse, riigiametite ja saatkondade linn. Ordnung!!!

Hommikune Islamabad oli tühi. Poed ja kõrtsid kinni. Ainult piikvasarate ja värvipottidega mehed istusid tänavatel ja ootasid tööd. Ühtegi naist ega last tänavatel ei olnud. Mõni üksik auto veeres kuhugi. Tühjade avenüüd lõpus paistsid mäed. Täpselt sama tunne nagu Palo Altos või Las Vegases.

Päevane Islamabad oli idamaisem. Lapsed mängisid, igal pool käis mingi tegevus. Sõin ühes töölis-sööklas - küsisin vaid suppi, kuid selle sisse pandi mitu käntsakat väga head loomaliha ja juurde anti kaks kohalikku pannkooki (paratha). Toitev, väga maitsev ja maksis ühe euro (300 ruupiat). Euroopa moodi kohv 50 meetrit eemal maksis kolm eurot. Ka päevases Islamabadis on ruumi ja avarust, liiklust on vähe, tuktukid on keelatud. Idamaale viitab lõputu prügi, mida vaid villade eest väikese harjaga ära pühitakse.

Õhtune Islamabad on elu täis, Poed, restoranid, rahvas, neoonist tuled.

 Otse Islamabadi külje alt algab Himaalaja eelmäestik - Margalla mäed. Nende servas on Faisali mošee - Saudi kuninga kingitus Pakistanile. Maailma suuruselt viies mošee, tohutu marmori-hunnik. Sisse ei saanud, käisime tema ees ja juures. Kohaliku kommentaar "nad oleks võinud meile ülikooli kinkida selle asemele". 

Hommikune tühi tänav

Kõnnime suure mošee poole.

Taga Margalla mäed ehk eel-Himaalaja

Õhtu, elav muusika. Imeilus oli.

Lahore on Kesk-Pakistanis, vastu India piiri (Jammu ja Kašmiir). Kümme miljonit inimest. Kõige intensiivsem linn, kus ma elus käinud olen. Ja hirmus arhailine.

Hommikune Lahore oli suur tänavaturg. Müüakse idamaa turukaupa - värskest kalast CD-plaatideni. (Kala on vähemalt osaliselt pärit linna rentslitest.) Koogipoed, turvameestega pangakontorid, üsna leebe liiklus.

Päevane Lahore on hull. Liiklus - mõelge kõige hullem idamaade liikluse peale ja selline ta ongi. Tohutult motikaid ja tuktukke. Eeslirakendid. Lõputu ummik. Kõik voolab kõigest läbi, käsikärudest bussideni, reegleid pole. Kohalike gabariiditaju on ülitäpne, kõikjalt mahutakse läbi. Närvilisust ja tuututamist on palju. Kui mujal idamaal on signaal pigem märguanne "olen siin", siis Lahores on signaal agressiivne, "kao eest raisk" või "mine p---e". Sõidame eri sorti rikšadega ja katame suid kangaga, sest toss.

Käime:
- vanalinnas - "Walled City". Vaid kergliiklusega ala, täis kõike, mošeedest metallitöökodadeni. Ühtlasi üksainumas suur turg. Suunatud kohalikele, sest turiste siin peaaegu ei ole.
- Padišahhi mošees, suurejooneline ja avar. 
- Kindluses (Lahore Fort). Saame motivatsioonikõnelejast giidi. Ootamatu, aga saab palju naerda. 
- Wazir-Khaani mošees ja selle ees platsil (ainus avar koht Walled City-s)
- restoranides. Need on uhked. Oleme kahel korral katusel - vaade on imetabane!

Lahores on vaadata lõputult. Linn on värve ja elu täis, fotogeeniline, tihe. Kuid 30 kraadi sooja, sudu ja rahvamassid siin olemist kergeks. Elada siin ei tahaks. Ja vaesus torkab silma igal sammul. 

Lahore linnalind on pistrik, neid lendas seal pilvedena. Nagu meil varesed. Vaata järgmisel fotol parempoolse torni ümbrust :)

Söök-jook 

Sööme mõlemas linnas tänavatoitu ja käime peentes restoranides. Kõik on maitsev. Alkoholi ei saa, kuid pole ka vaja, tuju on niigi hea. Minu jaoks uus on soolane lassi - pärast palavat päeva on see parem kui magus variant.

Vaade luksusrestorani katuseterrassilt: ühele poole... 

.. ja teisele poole. Kontrastid on teravad.

Lahore vanalinn, mootorrattaid on kõikjal

Noapood Lahore vanalinnas

Tavaline tänavapilt, foto: KP

Mitu motikat leiad pildilt??? Foto: MM

Mõlemas linnas...

tunneme end teretulnud külalisena. See on kogu Pakistani reisi suurim emotsioon: meie üle tuntakse rõõmu. Ja see ei ole kommertslik "oo valge mees tule oma rahaga siiapoole", vaid siiras "kauge külaline, olgu sul meie juures tore". Igaüks lehvitab - turvamehed saatkondade ees, lapsed maantee ääres, klassiekskursioonid mošeedes, tänaval igavlevad onud, habemega tüübid pikkades hõlstides, kõik. Meid pannakse tähele ja seda ainult heas mõttes. Mõne üksiku turisti-lõksu juures on ka raha norivad kerjused, kuid neid on vähe ja noodki ei tüki väga peale.

Padel

Lühidalt:

Mängin ja õpin padelit.

Ma ei ole elus mitte ühegi spordialaga nii intensiivselt tegelenud kui praegu sellega. 

Väga meeldib, aga areng on kesine. 

Ove ja padeli pall

Kuidas kõik algas:

Armas tööandja maksab meile trenne kinni. Meie CEO ise mängib ja HR soosib töötajate tööväliseid suhteid (ma vist võiks kolleegidega koos jooma minna, loppis nägudest foto teha ja arve raamatupidamisse saata). Käisin trennis, teises, kolmandas. Nägin, et kolleegid õpivad must palju kiiremini. Siis hakkasin Padeliakadeemiast trenne juurde ostma. Siis omaenda sõpru mängima kutsuma. Siis sõpradele treeneriga trenne korraldama. Siis saatsin lapsed kursusele. Viimase asjana bronnisin endale ihuüksi saali ja lõin tund aega palle seina.

Ma ausalt ei julge teile öelda, mitu korda ma nädalas mängin, see ei ole normaalne. Vigastuse või ülekoormuse oht on reaalne (ranne / küünarliiges), jälgin end kerge murega. 

Tulemus? 

Täna oli trennis tüdruk, kel see oli esimene kord mängida. Harjutused olid talle muidugi võõrad. Kuid reaalses mängus oli ta vähemalt sama hea kui mina. Liikumine, reaktsioon, palli kontroll - kõik oli paigas. Ma olen mitu kuud mänginud ja ikka lasen ma ka lihtsa servi läbi või löön lihtsa palli auti. Tal läksid pea kõik löögid täppi.

Ma olen saanud paari kuu harjutamisega heaks harjutajaks. Ma suudan sõbrale palle suht täpselt ette lüüa ja treeneri antud palle enam-vähem soovitud kohta tagasi lüüa. Kuid päris mängus laguneb see kõik ära.

Mu praegune plaan
on mängida kuni lume tulekuni, kui saab suusad või uisud alla panna. Ja siis kevadel avatud väljakutel laste / sõpradega edasi. Vähemalt nii hea ma olen, et sõpradega toksida. Kuid vaadates padelisaalis teisi paare - lootusetu, mul ei ole isegi edasijõudnud algaja tasemele asja. Reaktsiooni ja jäsemete-silma-pea koordinatsioonist ei piisa. 

Padel ise...
on muidu geniaalne mäng. Pikalt on proovitud teha "rahvatennist" - squash, pickleball, racquetball...  Väiksem väljak, lihtsam õppida, odavam. Padelis on see tasakaal mängu mõnu ja äri vahel lõpuks leitud:

- padelit saab mängida AINULT kommertsväljakutel, sest oluline element on põrkeid seintelt. Ma võin oma suvila õuele tõmmata võrkpalli võrgu, kuid 20 x 10 meetrist klaasiplastist kasti ma ei ehita. Ilma selleta aga ei saa mängida. Seega - kui mängid, siis maksad.

- mäng käib neljakesi, nii et kulud lähevad jagamisele ja ei ole inimese kohta nii kallis

- mäng vajab tennisest vähem jõudu ja on palju kiiremini õpitav

- samas on tehnilisi elemente palju (vint, seina- ja nurgapõrked) ja õppida saab pikalt

Tulemus - padeli väljakuid on äriliselt kasulik ehitada ja pidada. Nii et ala populaarsus plahvatab üle ilma. Alguse sai see ala Mehhikost, terminid on hispaaniakeelsed. Näiteks eile õppisime "bandejat" - "kandikut". 

Maksmine ja broneerimine käib läbi Playtomicu rakenduse ja nii vist kogu ilmas. Geeniused - võtavad kogu maailma padeli käibelt protsendi või paar. 

Treeneritest
Kõik padeli treenerid on noored siredad mehed. Olen näinud ühte nais-treenerit, ja ühte vanemat härrat (kellest kahtlustan, et ta on ühe noorema treeneri isa). Kõik treenerid on seni head olnud, mõni suisa väga sümpaatne. Üks on pärslane. Lapsed käisid tema kursusel ja pärast imestasid "on vast inimene, kaks tundi järjest naeratas". Kõik treenerid annavad tohutult palju positiivset tagasisidet - kui löök läks sirgelt auti, siis saad kiita pallile pihta saamise eest; kui ei saanud ka pallile pihta, siis õiges suunas liikumise eest. Nii et trenni lõpus on alati hea tuju!

Teine aspekt - trennid on mõnikord väga... mõttetihedad. Pool padelit on geomeetria: kuhu see pall nüüd seinast põrkab ja kuhu ma pean talle ette minema? Häid mängijaid vaadates näed, et nad ei jookse, vaid lihtsalt ON õiges kohas ja siis pall millalgi jõuab maagiliselt samasse kohta :) Nii on  trennid nagu rakendusliku geomeetria harjutused, "pall tuleb siit sellise nurga ja kiiruse ja vindiga, ja siis ta põrkab nii... ja naa.. ja lõpuks on seal. Sina ole siis ka samal ajal seal, reket valmis." 

Aga üldiselt saab särgi ikka väga märjaks. 

Padeli väljakuid

... on Tallinna kerkind nagu seeni. Popimad on Pelgurannas (Helme tänaval) ja Lasnamäel (Pae järve ääres, mu lapsepõlve-kodus). Üldiselt on nad kogu aja täis broneeritud. Normaalsel ajal ehk tööpäeva järel ise vaba aega leida on lootusetu. Kuid plaanilised trennid on just neil "normaalsetel" aegadel. Sõpradega mängimiseks jäävad varahommikud, hilisõhtud või nädalavahetus. 

Trennilogi

Panen kirja mõne trenni.

8. detsember - sõpradega - treener JJ. Õpime bandejat. Hoiame käsi taeva poole ja püüame palle (käega, ilma reketita).
Õppetunnid:
a) keera külg rohkem ette
b) hakka varakult tahapoole liikuma, et saaks palli lüüa enda eest
c) tõsta mõlemad käed vara üles ja jälgi palli vasaku käega üle vasaku õla
d) löö nõrgalt, aga täpselt (see on meelega aeglane löök)
e) löö löök lõpuni "läbi", nagu paneks reketi vasakusse püksitaskusse
f) tule kohe pärast lööki võrku tagasi.
Lisaks teeme nurka, pöördega ümber iseenda.
Huvitav oli ka soojendus - JJ tuli otse mingilt argentiina ässade koolituselt ja tegi hoopis teistsugust, kiiremat ja mängulisemat soojendust.

(Mitte keegi ei tee enne padeli trenni soojendust, see tundub mega imelik, miks nad kõik veel vigased ei ole???)

9. detsember - töökaaslastega - treener üks kaksikutest.
Õpime seinast lööke ja hiljem külgseina ja veidi nurka. Põhiline - liigu löögile õigesse kohta vastu ja pane reket valmis, muidu pole lootustki. Nurgas õnnestub mul eelmisel päeval õpitud pööre ja teised imestavad. 

10. detsember - Padelikliiniku trenn, JK.
Õppisime kogu trenni tõstet (lob). Keha, jalgade ja reketi asend. Tõste löömine otse-löögist ja klaasist. Tõsted keskele ja vastasnurka. Liikumine enne ja pärast tõstet - millal tulla võrku, millal mitte. Aeglane ja kiire tõste. Mängisime punkte, iga punkti algus tõstega. Palju oli juttu taktikast - mida millal teha ja miks. Täpne tõste on algaja vastu sama efektiivne kui madal löök - ta (ma) ei saa seda nurgast kätte. Hea süstemaatiline trenn sai.

 

11. detsember - 1:1 toksimine HH-ga
Harjutasime tavalist servi, et see stabiilsemaks saada.
Mina tegin eile õpitud tõsteid. Kui vastane ei oska kõrgeid palle vastu võtta, siis on iga edukas tõste kohe punkt :)

12. detsember - 1:1 toksimine CB-ga. Lihtsamad löögid, serv, lõpuks jõudsime seinapallideni. Mulle hakkab see Kawe kitsas väljak selliste kahekesi trennide jaoks täitsa meeldima. 

 

15. detsember - laste ja CB-ga. Oleme Ülemiste padel+ majas. JEERUM KUI KÜLM :))) Saalis on 5 (viis) kraadi. Teeme kaks tundi vähese intensiivsusega mängu. Lapsed löövad alguses ainul mööda, lõpus saavad päris kenasti pihta :)

16. detsember - Padelikliiniku trenn, Amin.
- tavaline soojendus
- tagaklaasi harjutus ilma reketita: viskame üksteisele palli vastu seina, teine peab pärast seinapõrget kinni püüdma. Päris hea. Visked hästi lähedalt - mõni meeter. "Püüdja" on alguses näoga viskaja ja seljaga seina poole. Tuli end löögiasendisse võtta, lihtsalt löögi asemel on väljasirutatud kätega palli püük. Pidi arvestama põrke tugevust, kõrgust ja suunda - nagu päris löögil.

- tavalised lihtsad tagaklaasi löögid, tõstega

- löök klaasist ja kohe volle järgi

- servid

- punktide peale mäng

Saan nii seina kui servi ajal sama tagasiside: löök olgu pikem ja rahulikum, reket mingu pallile / löögi suunale järgi. 

 

17. detsember - Padelikliiniku trenn, JK. Bandeja trenn.

- teooria meeldetuletus - mis see bandeja on, miks seda lüüa ja kuidas
- bandejad lihtsa ettetõstega
- liikumise harjutus "tagaklaas, volle, bandeja"

- võistlus - treener seadis vastasnurka üles torudest "värava" ja tuli läbi selle lüü, et punkte saada 

- mäng, kus iga serv algas treeneri löödud keskmiselt kõrge tõstega, mis tuli bandejaga vastu võtta. Olime kolmekesi, JK mängis ka ja tegi mängus rahulikke tõsteid, et meie saaks rohkem bandejasid lüüa.

Mu vead:

- ei liigu piisavalt taha - pall jääb mu selja taha 

- olen liiga palli all ja püüan lüüa enda pea kohalt

- ei pööra külge / puusa / õlga piisavalt välja

- löök tuleb liiga kõrge ja kiire

Muidu sain palli soovitud suunda lüüa küll. Seinast vastuvõtt tuli ka välja ja mõni nurk ka.
Hea trenn, mulle meeldib JK rahulik stiil väga.

18. detsember - 1:1 Hannaga Kawes. Rahulik harjutamine - tagaklaasi löögid. Mulle väga meeldib varahommikune vaikne Kawe väljak. 

19. detsember - J'ga 1:1 Kawes.
J on on Ove klassivend, teismeline, ja pidi õhtul mängimiseks magavate vanemate juurest ära hiilima. Hea harjutus iseseisvaks eluks eksju? 

Õpetasin talle tõstet ja lõin palle ette, tal tuli välja küll.
Sain teada, et uue tehnika päris esimeseks õppeks tasub palle ette _visata_, mitte reketiga lüüa - nii on õppijal kergem.
Pärast servis tema mulle ja natuke saime mängida ka.

Reklaami kah:

Väljakute broneerimine - Playtomic. Mobla-äpis on rohkem võimalusi (lisad teisi mängijaid jne), kuid veebis on palju parem ülevaade väljakute vabadest aegadest. Tund aega väljakut on 30-40 eurot. Lisaks reketi rent, 3/4 eurot. Pooleteist tundi mängu maksab seega igale inimesele 12-20 eurot. 

Trennid - Padelikliinik ning nende Whatsapp ja Sportlyzer. Treeneritega trennid on umbes 30 eurot kord. 

Reketeid ja palle saab osta a) Decathlonist b) Rocca-al-Mare tennisekeskuse poest c) netist. 

Internet on täis padeli õpetusi ja õppevideosid. Tunduvad väga asjalikud. 

Mida edasi?

Ma võin lõputult tehnikat lihvida :) Saada servi ja lööki stabiilsemaks, osata kõiki palle lugeda ja lüüa. Kuid reaktsiooni oluliselt parandada - ei tundu usutav. Nii et toksin natuke veel ja siis otsin suusad üles.

 

Kevadel võiks sõpradega õueväljakutel mängima hakata. 

 

Seniks aga tuleb lihtsalt protsessi nautida :)

Ja - teie kõik - palun tulge minuga mängima või harjutama!!!

2025 plaanid

Küsiti, panen siis kirja. Aasta pärast hea vaadata.
Täiendan jooksvalt nii nagu plaane juurde tuleb või ära jääb. 

Pakistan, Karakorumi mäestik, oktoober 2024.
Laagriplats on 3500 meetri kõrgusel.
Parempoolse moreenivalli taga on Barpu liustik.
Tagumine mägi on umbes 6000, kaugem vasakpoolne tipp üle 7000.

Talv:

• Sõita jalgrattaga üle jää mõnele väikesele saarele. Põhjaranniku jää on kahtlane. Seega Väinameri. Vormsi, Kesselaid, Kihnu, laiud. 
• Käia Soomes uisutamas. Soome hobi-uisutajatel on klubi, palju üritusi, aga sinna saamiseks pead tegema läbi ohutuskoolituse (6 tundi, 3t teooriat + 3t praktikat) ja sisuliselt olema kohalik. Kuid giidiga tuure peaks saama ka eestlasena teha. Ehk õnnestub?
• Käia Norras suusamatkal. Rondane mäestik, märtsi teine pool, nädal aega.

Kevad: 

• 5. aprill - Türi-Tori laskumise tahaks seekord läbi teha. VV lubas kaasa tulla. 
  
• mai algus - kevadine süstamatk, ilmselt Koival
• mai algus - Loobu jõe poolmaraton, tahaks teha aerulauaga
  
• 17. - 19. mai roheliste rattaretk Haapsalus
• 1. - 4. mai - Sõpradega rattamatk läänepoolsel Saaremaal, aitäh armas anon soovituse eest :)

Suvi:

• jaanid - süstamatk kusagil Soomes
  
• juuli algus - Lastega kusagil - võiks olla mingi lõunapoolne maa, ideaalis Gruusia. Natuke mägedes ja natuke võõrapärast kultuuri nuusutamas. 
• juuli lõpp - Island, Laugaveguri matkarada
• august - lastega suve lõpu rattamatk, 3-4 päeva. Palun soovitage kohta / piirkonda :)
  

Sügis:

• Tahaks sõita kusagil välismaal jalgrattaga. Kas ise, päris üksi, või mõne reisifirmaga? Ei tea. 

Pisemad matkad aerulaua, jalgratta, matkauiskudega on muidugi kogu aeg lisaks.

Puhkust ja raha selle kõige jaoks ma kokku pole arvutanud.  

Aasta pärast näeb, mis siis päriselt sai. Selle aasta plaanid läksid küll vasakule. Saimaa ja Island jäid ära, Pakistan / Karakorum tuli asemele.

Lend ja mäed

Nägin ühe päeva jooksul aknast ära:

a) Himaalaja eelmäed (Margalla Hills).

b) Karakorumi mäestiku.

c) Türkemenistani kõrbed.

d) Kaspia mere.

e) Suur- ja Väike-Kaukasuse koos Elbrusega.

f) Kaspia ja Musta mere, ja Tbilisi linna nende vahel. 

g) Istanbuli kesklinna koos Kuldsarve ja Topkapi paleedega. 

h) Bukaresti.

i) Fagarase mäed. Moldoveanust (Rumeenia ja Lõuna-Karpaatide kõrgeim tipp) lendasime otse üle, seda pildile ei saanud. 

Sinna minnes nägime ära ka Karakorumi silueti varahommikul vastu koitu, enne päikese tõusu. Kuid see pilt on alles Vahuri fotokas.

Suur-Kaukasuse ahelik

Tbilisi. Veekogu paremal pool on nn "Tbilisi meri", veehoidla. 
Keskel paistab Lisi järv, millele ma olen maastikurattaga ringi ümber teinud.

Elbrus, 5642 meetrit.

Jõudsin kahel korral selle sadulani, ligi 5300 meetri peale.
Esimesel korral sai jõud otsa, teisel sundis tuuline ilm kõik tagasi.

Glooria Musta mere kohal

Istanbul, keskel Kuldsarve laht.

Poolsaare parempoolses otsas Topkapi palee ja aed. 

Palee roosiaias olen jooksmas käinud, palee müüride all mere ääres magamiskotiga ööbinud.

Bukarest. Vasakul pool Ceaucescu mega-palee, linna ainus vaatamisväärsus

,

Fagarase mäed ehk Transilvaania Alpid. 
Neist olen pikkupidi üle matkanud, aheliku ühest otsast teise.

Reketite ori

Kuu aega hiljem:
Käisin kaks nädalat puhkusel, aga muidu on samamoodi edasi. Sel nädalal neli korda poolteist tundi padelit. Tasapisi saan paremaks. Oskan klaasist palli ära tuua ja vollesse liikuda, paljud lihtsamad löögid lähevad soovitud suunas. Mängida oskamisest olen veel kaugel.

Mida külvad, seda lõikad

Esiteks, kui oled tallinlane, siis palun tule ja aita Kristjan Järvan uue töö peale saada. Ta ei sobi linnaametnikuks.
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1211-avaldame-umbusaldust-tallinna-abilinnapea-kristjan-j%C3%A4rvanile

Teiseks. Umbes aasta tagasi vihastasin ma internetis välja ühe oma sõbra. Endise sõbra - sest ta saatis mu pipramaale. Asja eest ja väga viisakalt. Süüdi olen 100% mina ja mul on tohutult häbi. Aga ma ei saa isegi vabandada mitte, sest noh, me ei saa enam suhelda. 

Ma *loodan*, et ma õppisin sellest ja mõnest teisest sarnasest intsidendist ja suudan nüüd vähemalt eravestlustes ise mõõdukam olla ja mitte inimestega tülli minna.

Või siis ei. Sest kolmandaks:

Tegin Facebooki ühe suht terava sissekande - siunasin Tallinna teede planeerimist ja eriti sellest teavitamist. Tekkis vestlus. Nagu ikka, on mõned minuga nõus ja mõned mitte. See on okei. Ma hiljem võtsin sissekande tooni veidi pehmemaks. 

Aga miskipärast toovad just liiklusteemalised arutelud kaevikutest välja Vanad Valged Mehed. Kes arvavad, et suudavad vestlusele kiire lõpu teha fraasidega "kui sa nüüd veidi mõtleks". Või siis on neil tugev arvamus mingil seotud teemal ja nad käratavad selle välja - ebaviisakalt ja korduvalt. (Ebaviisaka tooniga alustasin seekord tõepoolest küll mina.) 

Ma kustutasin paar kommentaari, mis mõnitasid kas mõnda teist kommenteerijat või olid lihtsalt seosetu mansplaining.

Tulemusena kaotan või kaotasin ma veel paar sõpra. Inimesed ei saa aru, et kustutamise taga oli nende ebaviisakus. Nad arvavad, et ma olen demoniseerunud rattapede, kes normaalseid arvamusi välja ei kannata. Nende arust ma tsenseerin neid. Nad jauravad mulle liiklusohtusest... mis ei puutu ometigi üldse asjasse. 

Selle asemel, et lihtsalt ja ühe lausega vabandada "olin tõesti ebaviisakas, enam ei tee".

Mida mul siit õppida?

Liiklusest kirjutamine tekitab väga tigedaid arvamusvahetusi. Parem hoiduda. 

Omaenda kommentaarid kustahes ja mistahes teemal tuleb samuti läbi veel hoolikama filtri lasta kui seni. Ma olen blogisabades ise väga ebaviisakas olnud. Õnneks on enamik veebipäevikuid praeguseks lihtsalt kinni pandud. Alles on vaid inimesed, kes mulle meeldivad või on niisama armsad, ja kellega ma kogu aeg nõus olen.

Ja... ootamatult kehv tunne on. Mõtled, et mingi üksiku netikommentaari kustutamisest ei peaks mingit draamat tekkima. Aga näe tekib. 

Mine nüüd palun ja umbusalda see Järvan ära, aitäh.

Foto Pärnu maantee endisest rattarajast. Praeguseks on see ära kaotatud ja maha freesitud. Pildil minu töölkäimise ratas. 

Tõstamaa poiste rattamatk

Suve lõpuks korraldasin oma poistele ja nende sõpradele rattamatka Tõstamaa ümbruses.
Neli päeva.
Käisime vaatamas Audru ringrada ja sõitsime Lavassaare muuseum-raudteel aururongiga.
Ühe päeva olime Kihnus, ja ühel õhtul sõitsime meresüstadega Heinlaiule.
Ujusime Matsirannas ja sõime värsket suitsukala Kihlepis.
Saime ilusat ilma ja üldse kõik oli väga tore.

Päevik:

https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2024-t%C3%B5stamaa-laste-rattamatk

Kiidan Eesti öömajade ja söögikohtade pidajaid. 
Meie majutus Merelaiu puhkekülas oli väga tore tänu sealsele perenaisele. 
Ja ka süüa saab nüüd peaaegu igal pool väga, väga hästi. 

Järgmisel aastal jälle!

Inimesed ja üritused

Korraldan siin üht-teist. Mõni "osaleja" on tuttav, mõni vähem. Mõne asjaga vajan abi ja kogu aeg on kiire.

Heliseb telefon. Võõras number. Kostab kahin - ilmselt on telefon sõitvas autos valjuhääldaja peal. Läbi kahina kostab tundmatu naisehääl:

- "Kuule, kas sa sa said mu sõnumi kätte?"
- "Ee.. vabandust, kellega ma räägin?"
... vaikus...
- "Kas sa siis said mu sõnumi kätte?"
- "Ilmselt mitte, aga kellega ma siiski räägin?"
- "Me oleme siin autos, ma saatsin sulle sõnumi, kas sa nägid?"
Jajah.
Ilmselt ei näinud, aga kas sul on kurat raske mulle oma nimi öelda või jätta see neetud valjuhääldi?

Heliseb telefon. Võõras number. Naisehääl:
- "Tere, me tahtsin teile öelda, et me oleme broneeritud selleks ajaks."
- "Tere, kellega ma räägin ja mis ajaks...?"
- "No ma siit turismitalust helistan, te ju küsisite meilt öömaja?"
- "Millisest turismitalust...?"
- "Mere äärest noh" + mulle täiesti võõras nimi.
Ma küsisin pakkumist umbes kümnest kohast. Nädal tagasi. Kust ma tean, kes sa oled?
Selgitamise peale saame lõpuks majutuse nime teada. See on Google kaardil ja nende enda arvates täiesti erinevad. 

Sõber / sugulane:
- "Ma võin su jaoks teha asja X."
Mina:
- "Aitäh see oleks super. Kas sa võtad selle siis enda peale ja ma ei pea ise muretsema?"
- "No jaa, aga tegelikult... (mingi suvaline vabandus)"
- "Kas sa siis teed selle ära, või ei?"
- "Jaa, aga no aga..."
- "Kas jaa või ei?"
- "Jaa, aga..."

Käi, tead, perse?

Sa kas teed või ei tee. Sinu "aga..." tähendab, et ma pean ikkagi ise üle kontrollima - ja siis ma võin juba ise teha ka. Poolik abi ei ole abi, see on mulle veel ühe kohustuse peale ladumine.

Mina:
- "Kas sa tuled üritusele?"
Tema: 
- Laigib mu küsimust "südamekese" emotsiga.
Mis see nüüd on? Tuled sa või ei? Igaks juhuks küsin üle:
- Kas sa siis tuled või ei?
Tema:
- Uus südameke.

Inimesed, kui te suhtlete kellegagi, kel on sel hetkel teadaolevalt väga raske, või kes tahab teilt midagi osta, või kes korraldab midagi ja on parajasti telefonikeskjaama rollis, siis:
- helistades ütle, KES SA OLED.
- midagi lubades TEE SEE ÄRA LÕPUNI.
- sõnasta lubadused verbaalselt - "jah", "ei", "homme õhtuks teen ära". 
- pane lubadused või kokkulepped meili kirja, mitte ära ütle üle kõne või emotikonide.

Aitäh.     

Rulluisk ja lauatennis

Ma ise ei ole surnud, vaid korraldan tulevasi üritusi. Vahepeal kõksin mõne lapse või naabripreiliga Kadrioru avatud laudade peal lauatennist. Lugeja - kui elad Kadriorus - tule kõksi ka!

Täna käisin elu esimeses rulluisu-trennis. Rullibussi E tegi. Õppisime seisma, natuke liikuma ja pidurdama. Väga tore oli :)

Kaks nädalat poissmeest

Kati ja lapsed käisid välismaal, mina olin kodus.

a) Söök. Kahe nädala jooksu panin pliidile tule alla kahel korral. Keetsin potitäie mune. Keetsin paki ravioole. Ravioolid oli piduroog, sest käis külaline. Toitusin avokaadodest, soolalõhest, kassile ostetud Pihlaka pasteedist, keefirist. Ma ei saa aru inimestest, kes elavad üksi ja teevad päris süüa. Ma ei viitsi. 

b) Kaal. Vedasin ta vannitoast kööki ja panin keset põrandat. Lootuses, et võtab end kokku ja hakkab vähem näitama. Ei midagi. Konstant. Kaalun rohkem kui iial varem, väga jäle on. 

c) Tööd. Kõik plaanid kodus midagi korda teha lendasid vastu taevast. See-eest käisin kahel korral maal, niitsin nii et higi lendas, korjasin sõstraid, tegin üle 20 purgi moosi (pooleliitrised). Punasesõstra moos, vaarika-mustsõstra moos. 

d) Matkamine. Käisin meresüstaga Tilgu sadamast Kakumäele ja Liivakarile. Sõitsin pika päeva maastikurattaga kodust Kaberlasse. Käisin töökaaslastega aerulauga Aegnal. Mängisin A-ga lauatennist. Viisin I aerulauaga Uljaste järvele. Liikuda sai palju.

Kodus oli veeuputus - ülalt naabril plahvatas veetoru. Palju paanikat ja sebimist, ilmselt tuleb lae ülevärvimine. Enne pere naasmist tegin kodu korda, põrandad prügid pesud jne. Emotsionaalselt on kõik hästi.

"Näe kus voolab!"

Ratta ja rongiga Türile

Ei oska ega taha päris elust kirjutada ega seda elada. Asendustegutsen siis blogides. 

Viimase aja reisisihtkoht nr 1 on mul Türi. Käisin seal kahel viisil:
- jalgrattaga Türile, rongiga tagasi.
- rongiga Türile, jalgrattaga tagasi.

Türi - Tallinn sõitsin maastikurattaga pisikesi teid ja metsi pidi. Jäin äikese alla ja sain väga väga märjaks. Äikest ma ei karda, metsa vahel sõitvale ratturile välk kindlasti sisse ei löö. Hirmus oli aga ikkagi. Õnneks kuivab rattaga sõites kiiresti ära. Käisin Väätsal jalgrattamuuseumis, Kirna mõisa tulbiväljadel, Habajas söömas. Otsisin metsast üles Tudavere rändrahnu. 

Kirna tulbi-mõis on veider, esteetika kohtab esoteerikaga. Rahvast oli palju ja põhiline klientuur olid keskeas daamid. Võrdlus Luke mõisaga paar nädalat tagasi: Kirnas on kõik kallim, aga kohviku preilid ei siuna sind tagaselja. 

Väätsa muuseumi olen tahtnud minna mitu aastat. Sees oli suur vene grupp ja VP-ga vestelda ma ei saanud. Lobisesin siis vene daamidega. "Issand milline koht, nagu Agatha Christie maailma oleks sattunud" võtab elamuse hästi kokku. 

Tallinn - Türi jaoks laenasin Citybike käest gräveli. Esimest korda elus hakkas see ratas mulle meeldima. 100 km läks kergelt, mitte miski ei hõõrunud ega valutanud. Sõiduasend on päris mntga võrreldes mugav. Ainult droppidel ma ei sõida. Ja 8 km kruusa Kuimetsa - Suurekivi vahel oli ikka päris tüütu. Türil vaatasin üle haabjate lansseerimis-platvormi ja käisin tiigis ujumas. 

Türi-Tallinn ja Tallinn-Türi ja marsruudid olid sama pikad, üle 100 km, kuid täiesti erinevad. Ühine oli vaid Habaja-Kolu lõik. Autosid teedel peaaegu ei olnud. Sõita on suviselt soe ja ilus. 

Tallinnas käisin täna rattaga Kakumäel. Sadam ("haven"), rand, pangapealne. Tallinn on ilus! 

"Rongi ja rattaga Türil" lõpetuseks saatsin sinna täna kolm teismelist. Neil oli vaja jõuda Koigile, see on Türilt 25 km. Ostsin neile rattapiletid ja eskortisin raudteejaama. Koigi peavad nad ise üles leidma. Urbanistidele võiks meeldida, et suvises Tallinnas sõidab jalgrattaga Kadriorust Balti jaama peroonile 11 minutit. 

Aerulaual Aegnale

Mu elu üks esimesi mälestusi on see, kui me käisime isa-emaga Aegna saarel. Olin kaheaastane. Ma ajasin oma sini-valge plastmassist morsitassi ümber ja sain pahandada. 

Pärast seda olen ma Aegnal omateada käinud veel vaid ühe korra, orienteerumas. Ka see oli kuidagi traumeeriv, ajasin kaardil mere ja soo segamini ja no ei olnud kõige parem päev.

Läheks nüüd uuesti? Proovisin end paar päeva tagasi MP pundiga sinna sokutada - visati välja. Kutsusin sõpru kaasa - kõik keeldusid. Mis ikka, tuli minna ise ja üksi.

Ilm oli päris tuuline. Pandju saare juures (Rohuneeme tipu lähedal linna pool) oli hulk lohetajaid, järelikult oli seal nii tuult kui lainet. Aga teisel pool poolsaart oli päris vaikne. Võtsin laua ja tiksusin aina põhja poole. Natuke puhus ja lainetas, kuid tundus ohutu, eriti kuna meri on seal nii madal. Mandri ja Kräsuli vahel on kivine säär ja liivane madalik - Väike salm. Kräsuli ja Aegna vaheline madalik ehk Suur salm on aga eriti madal - vett vaid 20 cm. Lähed "ümber" - paned jala vette, isegi püksid ei saa märjaks. Igatahes sõitsin Aegna randa välja. 

Oli hurmav. Palju linde, haigrute parved, luiged. Luikede kolooniaid ma segama ei läinud. Kräsulil on vana vene amfiibsõiduk, seda käisin küll vaatamas. Lisaks tegin ringi ümber Kumbli saare. 

Sõitsin 6.5 km, keskmine kiirus üle 4 km/h.

See on nii ilus kant, et võiks terve päeva võtta ja ümber Aegna sõita, Vullikrunnini välja. 

Laines sõita on lauaga ootamatult mugav ja merekindel. Aerulauda peetakse tuulevaikse ilma sõidukiks - no ei ole nii, ta läheb ka vastu tuult ja lainet väga kindlalt edasi. Ja kui ümber lähed, saad talle ise peale tagasi, erinevalt süstast. Igahes olen ma oma lauaga super rahul. Sel kevadel olen käinud Nõva Veskijärvel, Kahala järvel, Kaunissaarel ja Jägala jõel, muidugi Pirital. Kuid huvitavaid kohti on ka Tallinna ümbruses palju-palju veel. Oleks vaid aega! Ja sõpru, kes kaasa tuleks. 

Rohuneeme tipu poole

Militaar-transportöör

Viimsi vaade

Kräsulil, silmapiiril Tallinn

Oti lõugas - tagasi maismaal

Järgmisel päeval käisin uuesti lainet katsumas. Rohuneeme teisel küljel, Pandju saare ümber. Seal on madal meri, tuul ja laineke. Oli tore. Aerulaua tasakaal on teistsugune kui süstal - põlvili olles on tasakaalu baas pikem, laud ise on laiem ja tasane. 

Järgmisel päeval tegime Iidaga ringi peale Klooga järvele. Vesi oli õhust soojem. Järvel olid luiged, kalamehed ja politsei. Järv on nii madal, et pool aega oli laua uim otsaga mudas või taimedes kinni. Aru  sellest hästi ei saa, ainult kiirus on aeglane. Kui siis vabasse vette tagasi jõuad, hakkab laud ootamatult lendama ja taipad, et sul oli "pidur" peal... :) 

24. juuli täiendus:

Olen nüüd lauaga käinud Aegnal kolm korda, ühe korra tegime ringi ümber. Kohe lähen veel. See on lähi-Tallinna parim meresõidu koht. 

Sume suvine Tallinn

Käisin ujumas. Päikeseloojangu ajal, pärast kümmet. Pirita jõe ääres on rannake ja ujumissild. Vesi oli soe, sääski polnud, peale minu käis seal veel paar õhtust ujujat. Ööbikud laksutasid ja floora lõhnas nii, et isegi vee alla oli tunda. 

Tagasi sõites tegin pausi Reidi tee puhkealal. Miski punt esines seal - mängis trummi-muusika saatel tulega. Inimesed istusid, põristasid trumme, vahetasid esinejatega kohti. Päike oli ammu loojas, kuid taevas ikka hele. Selline rauge, lõunamaine hetk. 

Rattaga on mul kodust Piritale umbes 20 minutit sõita. Piisavalt kaua, et saaks ninna mere lõhna ja loojanguvalguse. Piisavalt vähe, et ei pea pikalt mõtlema "minna või ei". 

Kindlasti on igaühel meil oma lemmikrajad ja rannad.
Võtame siis suvelt, mida ta meile pakub!

Pildid aga mujalt. Esimesel fotol Nõva Veskijärv, teisel Muuga sadam.

Matsalu - Paatsalu rattamatk

Tegime sõpradega Läänemaal kahepäevase rattamatka. Sõitsime parasjagu, 70 + 65 km, et jõuaks maastikku nautida ja kultuuriväärsusi vaadata. Õöbisime Voose külas Voosemetsa puhketalus. Telkida ei oleks tahtnud: sääski oli miljon.

Esimene päev: ring Virtsu maanteest põhja poole: Matsalu, Keemu, Salevere, Kukerand, Uisu pank.
Teine päev: ring maanteest lõunas: Hanila, Laelatu, Puhtulaid, Virtsu, Pivarootsi, Paatsalu, Vatla.

Matk sai täiesti südasuvine - palavus, päike ja äike. Õnneks jäime ise kuivaks, sest esimesel päeval sadas täpselt lõunasöögi ajal ja teisel päeval tegime ringi ümber äikesepilve. Käisime mõlemal päeval meres ujumas. Juuni algus ja vesi juba soe.

Oivaline seltskond ja ilus maastik - imetore sai!!!

Pikem jutt: https://sites.google.com/site/kurinurm/eesti-matkad-ja-rajad/2024-matsalu-paatsalu-rattamatk

2024 Roheliste rattaretk - Tartumaa

Enne Pangodit

Roheliste rattaretk Tartu kui Euroopa kultuuripealinna ümber. 
17. - 19. mai 2024.
220 = 60 + 95 + 60 km.
Ilm oli täis suvine - kõik päevad 25 kraadi ja päike. 
Meil kõik lapsed kaasas, lisaks JT, ja palju sõpru ümber.
Öömaja oli suurepärases Käbliku talus Saverna lähedal. 

Kaks aastat tagasi korraldasin ise siia poiste rattamatka Tartu - Elva - Tartu. Paljud kohad olid seetõttu tuttavad. Aga rohelised leiavad igast piirkonnast uut ja huvitavat, nii ka nüüd:

• Põllumajandusmuuseum Ülenurmel ja "Peedist pesumasin" näitus - nõuka-aegse isetegemise ja nupukuse ägedad näited.
• Karilatsi vabaõhumuuseum ja külakool.
• Luke mõis ja selle tohutu park miljoni kohvikuga.
• Kodas - siidritalu entuka pererahva ja huvitava ekskursiooniga.
• Tõraveres käisime "meie" endise teleskoobi majas. Teleskoobi asemel on tornis nüüd tohutu noku.
• Ma ei jõudnud vaadata Andre juustutalu ja Maajaama tehno-kunsti ega kuulata kohajutte ega pisemaid kontserte. Programm oli rikas - nagu rohelistel ikka.

Süüa anti ka hästi, eriti meeldisid:

• Varbuse muusikamõisa kohvik, üliarmas
• Nunnud burgeri-poisid enne Varbust
• Kalarestoran Pangodis, kes mulle heast tahtest kohvi välja tegi
• Nõo konsum, kuhu poistega jäätisele põikasime
• Luke mõisa miljon kohvikut. Seal pidi olema kohalik kohvipäev ja mõisa valitsemaja avamine. Süüa tehti hingega ja müüdi omahinnaga. Ootamatult saabus kohale kaks tuhat näljast röövratturit. Esimese kohviku supipütt söödi tühjaks enne päeva ametlikku algust. Kohvikute rahvas kirus - neid ei olnud keegi hoiatanud. Kuid noh, parem ratturid ja saba ja tühi saialett, kui tühi park ja müümata pirukad.
• Atlantise kohvik Emajõe ääres, käisime matka lõpus jäätisekokteilil

Muusikaline hailait oli Nedsäjä küla ansambli konsert - korralik simman, nagu peab. Esimesel päeval oli Tartus Jaan Sööt ja viimasel Curly Strings, toredad on nemadki. 

Poisid sõitsid hästi, ehkki pikal päeval valisid lühema raja (65 km, mitte 95). Suurem osa rada oli kruus ja liiv ja mägine. Kutid ronisid jõuliselt ja laskusid julgelt. Keegi meist ei kukkunud, vist ühtegi ohtlikku hetke ka ei olnud. Tublid!

Et endal liiga lihtne ei oleks, sõitsin läbi Kiidjärve - Taevaskoja matkaraja. Ei soovita, kui just väga MTB fänn ei ole. Tõusud nagu seinad, laskumised samuti. Ähkisin ja higi voolas. See-eest olin seal tõesti ainus matkaja :) ja sain uhkelt üksi RMK Sõnajala kempsus käia :) 

Kuna suvi, sai nii jäätist, päikest kui ujuma. Käisin Käbliku talu järves ja viimasel päeval Pangodis. 

Rohelised on endiselt super üritus. Rahvast on palju - aga see on ainult tore. Rajal ollakse hästi viisakad. Tõsi, ohutult sõita enamik ei oska, jäädakse lollis kohas seisma või tehakse järske manöövreid. Kuid rahvasumm on tore nii laagris, peatustel kui tee peal. Muuseume uuritakse himuga, kohajutte kuulatakse, kontserdil tantsitakse kaasa. Hästi palju oli lapsi. Minu rõõmuks oli kohal ka Hansapanga e-kanalite gäng oma vanas headuses :)

Nedsäjä poisid

Saesaare paisjärv matkaraja pealt nähes

Kati kokkuvõte matkast oli palju romantilisem:
"Roheliste rattaretk – meie noorsugu ütles, see on olulisem sündmus kui jaanipäev. Tartust algas, jõudis kaugele lõunapoolsetele mägismaadele, pakkus palju põhjuseid pidada noortele loenguid laskumistest kruusa- ja liivateedel. Viimasel päeval, kui neile järele jõudsin ja nad üle lugesin, olin ääretult uhke – kõik olid alles! Nad saavad ikka veel igas külapoes jäätist. Lendasin vist elu parimail kruusateedel – teisel päeval, kui sai 60 km asemel teha 90, seal kusagil Kanepist edasi. Need ei jäänud pildilegi. Ja linnulaul, mida oli rohkem kui ilu, ei jäänud pildile. Mõlema öö telklaager 2000+ inimesele oli otseses mõttes Tondikakul – kus seda filmiti. Lapsed nägid Taevaskoda ka mujalt kui kanuust ja Luke mõisa kohvikutepäev ei teadnud, et juba enne avamist ründab teda kiivrites rändtirtsuparv, kes sööb hetkega lõkkel keeva paja supist tühjaks ja jõuab mingis koosseisus sinna tagumise tiigi äärde elu rajumasse pop-up kohvikusse, mille hoone oli alles tellingutes. Kohtasin Eesti esimest tõsiseltvõetavat lõvi. Ahh, ja siis need teismelise välimusega tüübid, kes mängisid mõisa ees ehtsa jazzitunnetusega Dave Brubeckit!"

Ametlik päevakava (Roheliste lehelt kaob see kahjuks kärmelt ära):

I. PÄEV 17. mai, 58 km
Start: Tartu Eesti Rahva Muuseum - Toomemägi - Emajõe kaldapealne - Ülenurme - Eesti Põllumajandusmuuseum (lõunapaus) - Lennundusmuuseum - Andre Juustufarm - Käbliku talu (laagripaik)

II. PÄEV 18. mai, 95 km
Start: Käbliku talu laagripaik- Karilatsi - Kiidijärve - Taevaskoja - Postitee - Eesti Maanteemuuseum (lõunapaus) - Kanepi - Maajaam - Kodas'e siidritalu - Käbliku talu (laagripaik)

III. PÄEV 19. mai, 60 km
Start: Käbliku talu laagripaik - Kiirusmägi - Pangodi järv - Luke - Tõravere - Nõo Coop - Tartu - Raadi mõis (lõpetamine)

Kaart: https://www.google.com/maps/d/edit?mid=1_AW7IWvKlKt0abOusOff0W6sJwB54VQ&usp=sharing