Kits :(
Käisin Kõrvemaal rattaga sõitmas ja ujumas (Raudoja - Mustjõe - Raudoja, Lumila järv). Kogu aeg vahtisin ringi, et mõnda looma näha - oli hiline aeg, õhtul 7 & 10 vahel. Aga polnud.
Siis hakkasin Raudojalt sõitma, ja 150 meetrit pärast veehoidla silda hüppas kits otse auto ees teele. Sai löögi ja surma.
Kitse järel tuli üle tee suur kohev rebane. See ei saa olla kokkusattumus - nad olid täitsa lähestikku. Vaevalt rebane nüüd kitse taga ajas, aga ilmselt ehmatas ta ära ja seepärast niimoodi teele tormas.
Helistasin 112, kits viiakse (viidi) keskkonnaameti ja jahimeeste koostöös õigesse kohta.
Auto on katki ja pole teada, kas/millal terveks saab.
Hästi paha on olla. Ma pole elus ühteg looma alla ajanud. No mõni mutt või linnuke ehk on, mida ma ise tähele ei pannud. (Või on mul halb mälu?)
112 muidu hindas olukorda kiiresti ja profilt - inimesed viga ei saanud? auto tulekahju ohtu ei ole, vedelikke ei tilgu? ei auto ega kits liiklust ei takista? selge, siis tehke nii-nii-naa.
 |
- Remontla diagnoosis auto üle ja kindlustus ütles "ok". Nii et peaks parandatud saama, ptüi x 3.
- Laenasin asendusauto. Honda Accord Tourer, nagu meil eelmine auto oli. Küll on alles imelik, madal, ebamugav sisse minna ja välja tulla. Aga sõidab jube hästi, maanteel ei saa aru ka, kui 140 sees on. Vana auto (350k läbisõit), diisel, hästi odav laenutus.
Labels:
auto
10 comments:
Ega kitsedel ole jooksuaeg? Mul tuttav äsja sai samuti kitse maha, jahimehed korjasid kibekähku ära ja kasuatsid sihtotstarbeliselt. Endal jooksis igavene pirakas kits keskhommikul nina alt üle tee, kiirust mul nii 70, ega jõuaks reageerida. Paar aastat tagasi üritas siga sõbral sõidu pealt tagauksest sisse joosta. Päris istmele ei jõudnud aga hulk plekki läks vahetusse ja siga muidugi sirakil.
On-on jooksuaeg, sokud hauguvad metsas nii, et kajab.
Kitsest kahju, sinust kahju, auto on õnneks ainult asi. Kulukas asi, kuid siiski.
(Ise ajasin kord kassi alla, siiani painab - kellegi lemmikloom ju)
See on väga vastik tunne! Ma olen talvisel ajal rebase alla ajanud ja see pilt oli ikka pikalt silmade ees. Tookord tuli ise helistada keskkonnateenistusse, kes siis korraldas. Ja see onu, kes tol õhtul valves oli, oli tõeline psühholoog. Ma olin šokis ja ta lasi mul rääkida pikalt ja selgitas, kuulas. Väga abiks.
Sõbrannal lendas kits Tartu mnt sõrgadega kapotist läbi. Õnneks peatus üks sõjaväelane, kes looma piinad lõpetas ja aitas seda elukat kapotist välja tirida.
Ja ta ütles, et sisuliselt lage tee, ei sõitnud kiiresti, valge aeg ja see loom tuli nagu kummitus sekundiga.
Nüüd peaks uuemad kaskod ka loomakahjud katma, uuri. Aga paras tüütus see parandamine muidugi on.
TTle, see "sihtotstarbeline" on väga suhteline. Kui nad tõesti jõuavad kohale sisuliselt KOHE, siis saab liha veel kasutada. Muidu on nii, et surnud kehas veri roiskub, kui seda kohe hetk peale õnnetust oskuslikult välja ei lase. Enamasti lähevad korjused teistele loomadele metsa söögiks. Kui sellist hunnikut metsas näete, ei maksa paanikasse minna. Metsaloomad konsumeerivad kiirelt ja puhtaks. Kõik läheb ringlusse.
Mul on kolleeg elupõline jahimees ja ta on tiimi põhjalikult ses osas valgustanud. See, et jahimehed maanteel hukkuvate loomade liha nii väga tahaksid, on müüt. Korjuste koristamine on riigi poolt pandud kohustus.
KK, aitäh...
Mu õnnetus juhtus vastu ööd suvehämaruses, jahimehed jõudsid sinna ilmselt järgmisel hommikul.
Ma ei olnud väga šokis. Kurb oli/on. Ja küsimus, et kas peaks oma käitumist muutma. Vähem õhtuti sõitma. Üldse vähem sõitma. No see viimane on mõneks ajaks sunnitud reaalsus... Usun, et teeb head.
No ma ju sõitsin mai keskel põdrale otsa. ÕNNEKS vaid riivasin auto nurgaga kuidagi tal tagajalga vms, sain äkkpõike vastassuunavööndisse teha. Põder on rõvedalt suur loom. Auto pole eriti palju rohkem katki, kui sinu oma, aga katki on siiani, ma ei tea, kaua sellega siis nüüd veel läheb...
(Klari)
Ohh.
Auto parandatakse ära, aga sinu enda sees on midagi veel tykk aega katki.
Mulle hyppas kunagi segane kits kõrgemalt kynkalt, yle kraavi, vastu auto kylge. Kõveral kruusateel oli kiirus väike. Ma kuulsin ainult pauku ja looma röögatust. Asja vaatama minnes kuulsin, et võsas keegi jookseb raginal ja lähedaloleva talu koerad röögivad nagu segased. Esiotsa plekkides oli paar korralikku mõlki, kui kaugele see šokis loom jõudis, ei oska arvata. Pikka aega veel tundsin elusolendile piina valmistamisest syymekaid.
Valge kakk on öösel esiklaasi lennanud.
Ja teeservadesse öösiti täiesti sekundi murdosa jooksul tekkivad taevakõrgused põdrad on kohutavad, mai julge mõeldagi, mis siis saab, kui mõni keset teed materialiseerub.
Sõin täna küüliku maksa ja mõtisklesin, et... miks see on nüüd okei, et ma teise looma sise-elundit söön? Kas see on kuidagi eetiliselt lubatud, et see küülik tapeti inimestele söögiks? Ja surnud kits ei ole okei siis... miks täpsemalt? Kellest me peaks hoolima ja mil määral? Kas peaks oma liha tarbimist vähendama? Ja muid sarnaseid, kuid minu puhul pigem ebaharilikke mõtteid.
Küllap läheb üle.
See läheb üle. Ma sain kitsega pihta talvel, siiani on kapotil mõlk, esiklaas ja esituli said kohe vahetatud. Ja aeg oli 10-11 paiku hommikupoolikul. Jahimehe naisena ma väga palju süümepiinu ei tunne ja liha söön ikka edasi, tean ja tunnen valdkonda piisavalt. Aga teeääri jälgin küll pingsamalt kui enne ja õnnetuskohas on tähelepanu alati automaatselt teravam. Sõidan sealt ju mitu korda nädalas läbi.
Käisin eile õnnetuse kohta vaatamas. Kitse asemel olid mõned sise-elundid. Ja vedamisjälg läks metsa poole. Ilmselt said "kohalikud" enne jaole kui Keskkonnameti jahimehed.
Auto on kadunud diagnostikasse kui musta auku, enne sügist ma teda sealt tagasi saada ei looda. Kasko jaoks on vajalik täielik ja täpne remondi prognoos, ja seda siis tehakse ja menetletakse.
Auto sai augustikuu jooksul kindlustuse kulul korda. Päris kallis remont oli, ehkki peale vaadates polnud nagu palju viga.
Post a Comment