Muutused

Olen viimased paar kuud maganud umbes 4 tundi ööpäevas.

Keha reageerib sellisele jamale mitmeti. Kaal tõuseb usinasti. Kaasuv efekt: mul on kogu aeg palav. Tänase ilmaga - 11C, tuul, niiske - sõidan linnas rattaga t-särgi väel. Sest mul on mitu kilo nahaalust soojustust kogu aeg "seljas". Mugav, aga kõik vaatavad imelikult.

Süda trambib, mitte ei löö, ja ilmselgelt ei ole rahul. Silmanägemine tahab ära kaduda.

Käisin tööl. Eile jagasin kooki ja siidrit, öösel moosi. Täna viimased kohtumised, loen kolleegidele sõnu peale ja südamele. Küll saavad hakkama.

Kohe lennuk, sihiks Toubkal. 

Illustratsiooniks üle-eelmisele sissekandele :)

Aga teie? :)

Virmalised, oktoober 2022

Tänased virmalised. Russalka rannast. Igivana seebikas + statiiv.
Virmalisi on Eestis tihti, aga enamasti me lihtsalt ei märka neid. Treenimata silm ei eralda nõrka virmalist tavalisest pilvest. No mingi udu on noh. Eriti linnas, kus valgust on kõikjal.

Treenitud silm leiab selles udus üles struktuuri, sambad-triibud, kerge liikumise, põhjasuuna ümber kaarduva kuju. Aga enamasti ei ole virmalistel palja silma jaoks värve. Rohelised, punased või lillad toonid tulevad välja vaid fotol. Enamasti virmalised ei muutu, ei mängi, ei ole kardinaid ega lainetust ega sähvatusi.

Tänased virmalised olid üsna heledad, aga Tallinna valgusreostuses ei paistnud nad sellest hoolimata silma. Pilv nagu pilv ikka. Ehkki päris pilved olid virmaliste all, kohal ja ees ja hoopis teistsugused.

Mõnikord on virmalised ka tõesti heledad ja võimsad. Löövad üle teava, vehklevad ja on selgelt "virmaliste moodi". Ma olen virmalisi näinud Tallinnas Pronksi ja Narva maantee ristis, ja Tartu kesklinnas. Aga need on üksikud korrad üle mitme aasta.

Nii et enamik virmalisi on ikkagi õrnad, vaevu nähtavad. Kaunid pildid neist saab vaid fotokaga - silm niimoodi ei näe.

Kui tahate virmalisi näha, siis jälgige virmalised.ee pealt ennustusi, või tulge kevadel Skandinaaviasse suusamatkale. Seal oleme virmalisi näinud küll vist iga kord.

See on siis tänane foto. Rohelist tooni võis palja silmaga vaid aimata. Valged täpid pildi vasakus pooles on Suur Vanker.

Kas te loeksite iseenda blogi?

Lihtne küsimus. 
Kui keegi teine kirjutaks samasugust päevikut, siis kas sa loeks?

Mina enda oma kindlasti mitte, sest miks ma peaks? 

Aga sina?

Koroona / covid

Kolmapäeva, 28. septembri õhtul oli vilets olla ja palavik, kiirtest negatiivne.Neljapäeva hommikul oli palavik juba üle 38 ja test positiivne.
Reede-laupäev samuti palavik.
Pühapäevaks oli palavik üle.
Muid sümptomeid oli vähe - kopsus nagu oleks midagi, hästi kerge nohu, lihasvalu.

Taastumine oli enam-vähem. Käisin järjest jalutamas, 10+ km, ühe või teise sõbraga. Käisin Pakri poolsaare rändrahnude tuuril - huvitav ja hästi ilus, sest kuldne aeg. Vist sai üle.

Tellisin tõve ajal elust esimest, aga vist ka viimast korda Selverist kulleriga toitu. Miks viimast? - ma ei taha neid kilekotte oma ellu. Seekord sain neli tükki. Kui ma laseks suurema osa toitu koju tuua, siis see teeks kümme kotti nädalas, nelikümmend tükki kuus. Ei aitäh. Ise käime poes ainult tekstiilkottidega, neid on alati autos varuks ja üldse. Muidu e-poe loogika ja kojutoomise teenus ise on Selveril hästi tehtud.

Et siis sihuke tõbi. Jälgin end "pikaajalise koroona" suhtes, aga vist ikka ei ole midagi.