Monday, May 17, 2021

Nurmenukune ja toomingaõiene ja elektrikarjusene

Kaks päeva rattaga Jõelähtme lähedal.

Laupäeval Iidaga maanteest põhja pool. Olerex - Jägala juga - veehoidla tammi pidi üle Jägala - Linnamäe hüdroelektrjaam - Jõesuu liivarand - Jõesuu rippsild - golfiküla - Ülgase pank nii alt- kui pealtpoolt - Ülgase fosforiidkaevandus - Jõelähtme kirik - Olerex.

Pühapäeval Jane ja Iidaga maanteest lõuna pool. Kostivere - Kostivere / Jõelähtme karstiala - Raasiku Harju-Jaani kirik - Raasiku mõis - Aruküla ja sellenimelised mõis, hiidrahn, laululava - Kostivere mõis. 

Pühapäevase sõidu järel suundus Jane oma kiriku kempsu unustatud prille ära tooma ja mina oma Olerexi unustatud jakki ära tooma. Eakohasus...  

Oli imeilus. Pühapäeval oli lauspäike. Laupäeval oli ilm kahtlane, ähvardas vihmaga, aga tegelikult sõitsime esimese poole pilve sees. See ei olnud udu, vaid merelt tulnud pilvelaadne toode. Väga romantiline! Õhtuks läks see üle ja sõidu lõpetasime madal-mahedas õhtupäikeses. Ülgase panga ääres on teerada, maa-ameti kaardil märkimata (ortofotol näha), kuid isegi meie linnaratastega hästi sõidetav. Selle ääres oli lõputu nurmenuku-väli. Igal pool õitsevad & lõhnavad toomingad. 

Nägime kulli, sookurgi (Ülgasel), luiki, ronki (vist?, Ülgase panga all lodumetsas), surmasime suurel hulgal tigusid.

Loodusturismi mõttes soovitan ma kõigil, kes veel pole, minna Kostivere karsti vaatama. See on niiiiii lähedal - otse Peterburi maantee ääres. Ja nii lahe. Ja enamik inimesi pole seal käinud.

Aga ka Aruküla ja Ülgase on külastust väärt. Aruküla rahn on Eesti suuruselt kuues hiidrahn (vt Eesti hiidrahnude loend). Suurest teest alla saja meetri, lagedal platsil. Võiks ju ära vaadata? Ülgase pank on esiteks ootamatu pirakas - üle 30 meetri kõrge ja ligi 2 km pikk klindi-jäänuk. Teiseks on siin Eesti vanim fosforiidi-kaevandus, millel kunagi oli oma raudtee ja oma sadam (Koljunuki sadam).

Natuke tõrva kah.
Kostivere karsti vaatamine oli üsna keerukas, sest eramaa ja elektrikarjused. Ma olen üsna kindel, et viimati seal käies neid (nii palju) ei olnud. 
Arukülast Raasikule sõitsime mööda vana küladevahelist teed. Keset teed on eramaa ja õu. Küsisime viisakalt luba ja saime läbi. Kuid siiski! Arukülas oleval ümbruse kaardil - mis on üsna uus - on seal igatahes tavaline läbiv tee. 
Ülgase koopasuude ümber on keskkonna-ameri tara. Kaitsevad nahkhiiri. 
Maa-ameti kaardil on kogu Ülgase pank punane keeluala. Kuigi liikuda ei tohi vaid koobastes sees.

Ma saan aru, et igal piirangul on põhjus. Minu maa! Nahkhiired! Erastasin maa ära ja valla-ametnik ei märganud tee peale servituuti seada! Kuid tulemuseks on ikkagi Eestimaa, kus igal sammul on keelumärk, eramaa silt või valvekaamera. Nukraks teeb. 

Fotosid ka. Lilli ja mõisu pildistagu keegi teine.

Surnud pterodaktülose detail

Jõesuu rippsild

Jägala jõgi

Ülgase pank. Valge täpp on looduskaitseala silt 

Aruküla hiidrahn

4 comments:

Marca said...

Muuksi Hundikangrutel käidki elektrikarjuste vahel olevatel kitsastel rajakestel...Väikeste lastega ilmselt lausa ohtlik, endalgi kõhe, et äkki kogemata saad suraka ära kui korralikult ette ei vaata.

Kaur said...

Muuksi hundikangrud...?? Pole kuulnudki! Lähen kaen üle.

Aga muidu - jah.

Lõpuks ongi nii, et loodusesse saad minna vaid profist matkajuhiga, kes teab, kust saab ja kuhu tohib.

Indigoaalane said...

Head pildid.
Eriti tore, et selle pterodaktülose leidsid :) :) :)

Frieda said...

Jah, igal piirangul on põhjus ja kindlasti on ka paljudel neist inimestest, kes silte ja tõkkepuid üles seavad, mingi kogemus, mis selleks sunnib, aga ikkagi.

Meil on maakodus metsa taga naabrid. Räägivad kogukonnast ja kogukonnatunde loomisest ja sellest, kuidas külarahvas võiks ühiselt seda ja teist. Aga iga kord, kui ma neid metsas kohtan, on nad (omaenda sõnutsi) jälle teel vaatama, kas saaks kuskilt midagi piirata, et keegi üle nende krundinurga jõe äärde ei läheks vms (seal ei toimu mingit masside rännet). Ilmselt pole nende arust ühel teisega mitte mingit pistmist, eks kogukonda võib ju kuskil mujal ka arendada, peaasi, et keegi oma jalga nende maale ei tõstaks, aga mu jaoks on selles mingi veider Suure Peetri ja Väikese Peetri stiilis vastuolu.