Üks teine maailm
Võib-olla ei peaks veel ärplema... aga kuidas sa jätad?
Maskideta inimesed, avatud poed ja kohvikud, elus ühiskond. Jõe ääres istuvad tudengid ja pargis mängivad lapsed. Kuigi sabas ja tänaval hoitakse vahet ning saunas loetakse pesijaid.
Ja inimesed on nii-nii ilusad, sest nad naeravad ja naeratavad ja seda on näha.
Kummaline, jube, võõras, kauge...
19 comments:
Tänan, sinu pilt pani mind mõtlema. See on väga hea kogemus ja pilt kultuuride erinevusest. Täiendan Sinu muljet muuhulgas Soome näitega.
Covid nakkab päris hästi, eriti nn UK tüvi, vennapoeg omab isiklikku kogemust, sama on lugeda ka intervjuudest, kus ettevaatlik pensionärist endine arst ei saa aru, kuidas üldse sai nakatuda, ei oleks pidadnud (ma arvan, et kortermaja trepikoda/lift või puu/juurviljalett). Ehk nii tihedalt istumine tundub siiski rumal.
Hetkel Eestis on kõige hullem seis I-Virumaa, Lasnamägi, Maardu. See on mass, kes ootab Sputtnikku ehk keda lollitatakse väga jõhkra, psühhopaatide mänguga (ka Sputniku tootmisvõimsust vist pole). Ma ei arva vaid tean, et nad ootavad Venemaa Sputniku abi ning Eestit ei usalda. Aga mitte ainult see kultuur.
YLE järgi on Soomes väga suur probleem mitte soomlaste hulgas, kuni 30-50% mingite linnade ühiskondade gruppidest on nakatunud, Yle ei ütle kordagi välja, aga vist on tegemist mitte eurooplaste või asiaatidega. Soome plaanis muuta enda vaktsineerimise järjekorda, esmajärjekorras enam mitte vanurid vaid immigrandid (ehk riiklik vaktsineerimine kultuuritausta järgi! enda kodanikud on siis peale agraarühiskonnast tulnud seltskonda).
Jätkuvalt toon konkreetse näiliselt samaväärse hariduse näite Hispaaniast. Hispaanias keskkooli (mitte põhikooli) lõpetanud Sus õppis kokku täpselt 0 aastat füüsikat ja keemiat. Seal Hispaania piirkonnas tööd pole, on kõva sõna saada bensiinijaama tööle. Covid taltsutamiseks oli pikalt täielik liikumiskeeld, mägedes konkreetselt karup üle tee enda põllule minnes taheti teha trahvi.
Sinu pilt on erinevast haridustasemest, erinevast kultuurist. Rootslased põhjapool on harjunud pingutama, olema tähelepanelik, tajuvad isikliku rumaluse puhul kliima hoolimatut tagasisidet ning omavad tervet suhet ühiskonda, ei roni haigena välja, vast isegi mitte koera pissitama. Kõik minu covid haiged tuttavad käivad koera õues pissitamas, tõenäoliselt maskita läbi trepikoja, üks käis haigena toidupoes kuna e-poe järjekorras on kõik võrdselt nädala. Siinkohal ma lõpetan, rumalust on liiga palju ja ma hakkan jaurama. Me ei ole üritanud õppida sars1 kogemusega Aasiast (makstakse isolatsiooni päevaraha, mis on ainult Eestis testimisele kuluvast 300m väike osa, halastamatu trahv). Eestis ei suudeta enam haigetelegi helistada ja ei suudeta palgata tööjõudu näiteks turuuurnigutest vmt. (telefonid, salvestus jne olemas ja tunnipalk odav).
Ümbruses räuskav kari mõjub.
Mul on hea meel, et said olla vahelduseks vähem räuskavas keskkonnas, Rootsi eriti põhjapool on maailmas heas mõttes eriline koht.
ÕS räuskama
lärmama, lõugama. Joobnu räuskas keset õue, räuskas ähvardusi.
Jah, mind pani ka mõtlema. Kontrast mere kahe poole vahel on meeletu. Ja mitte võimaluste mõttes (mida ma tohin teha / ei tohi), vaid tänavapildis inimeste meeleolu ja olemise mõttes. Me tundume naabermaa kõrval üdini depressioonis olema. Ja ka see on haigus... või selle alge.
Kas hea tuju ja rõõmsameelsus ja naeratused on väärtus?
Kui palju me tahame nende eest maksta ja kas rahas või eludes?
Ei tea...
... Siinkohal ma lõpetan, rumalust on liiga palju...
Rumalust on tõesti liiga palju.
Räägitakse laastavast koroonapandeemiast, inimesed surevad jne. Aga ei vaevuta vaatama Statistikaameti kodulehelt üldist suremust võrreldes varasemate aastatega. Mis ei ole oluliselt tõusnud. St. et mingit pandeemiat pole.
Kästakse kanda maske. Et see kaitseb teid. Aga ei vaevuta võrdlema viiruste suurust avade suurustega maskis. Seal on 1000x-ne vahe. need maskid ei kaitse mitte kuidagi viiruste eest. Mida kinnitab ka maskide tootja.
Nakatumiste arvu ülesajamiseks kasutatakse selleks täiesti mittesobivat PCR-testi, mis ei ole mõeldud nakatumiste diagnoosimiseks.
jne. Näiteid on lõputult.
Mõtlen vaikselt, et kas selles erinevuses lööb välja see, kui palju on kummaski ühiskonnas solidaarsust (et mitte öelda sotsialismi). Pärast nõukogude traumat kardeti siin kõike, mis algab so-täheühendiga, ja mentaliteet oli, et igaühe asi on ise hakkama saada. No ja nüüd ongi meil kontingent, kes ei looda riigilt midagi, tähendab, ei usalda, ja üritab ise hakkama saada, tähendab, "mõtleb oma peaga".
Põhjamaades on usaldus riigi vastu suurem (ja Soome mittesoomlaste negatiivne näide tglt kinnitab seda reeglit: tegemist on inimestega, kes kindlasti usaldavad Soome riiki vähem kui soomlased).
Ma näen sama asja Tartu kultuurikeskuse vaidluses - kui jätta kõrvale need, kes lihtsalt sobiva vahendiga valimiskampaaniat teevad, need, kelle arust lihtsalt ei tohigi kunagi linnas ühtegi puud maha võtta, ja see käputäis, kes siiralt ei saa aru, milleks mingi raamatukoguhoone, kellele neid raamatuid üldse vaja on? siis jäävad järele need, kes lihtsalt ei usalda linnavõimu (ja Seli aukodanikuks nimetamine ei parandanud asja sugugi).
Notsu - jah. Kuid eks ka Rootsi ühiskond on keeruline. Ma näiteks olen sealsete immigrantide käitumise kohta kuulnud väga vastukäivaid arvamusi ja kogemusi.
Kuid kindlasti ei ole Eesti maailma mastaabis kõige "jonnakam" ühiskond. Usaldus riigi vastu on meil kindlasti kõrgem kui väga paljudes teistes riikides.
Tervikuna jah ei ole kõige jonnakam. Aga ilmselt on väga suuri erinevusi eri rühmade riigitajus - kui palju nad tajuvad, et see on nende riik ja et ka nende asi on selle riigi asju ajada.
Tarmo Jüristo seinal oli hiljuti juttu sellest, kuidas igasuguste asjade referendumitega otsustamise pooldamine korreleerub madala haridustasemega, ja jõuti just selleni välja, et tegelikult loogiline: madala haridusega inimene tunneb põhjendatult, et tal puudub esindusdemokraatias igasugune võimalus oma tahtmist maksma panna (samas kui mina tunnen pigem laiskusesüümekaid, sest mind saadab pidev tunne, et kui ma ainult viitsiks, oh, mida kõike ma suudaks olemasolevas kontekstis ära teha).
Esindusdemokraatia annab vähemalt mingi võimaluse. Teokraatias või türannias ei küsita harimata inimeselt üldse midagi.
... kui ta just ise juhtumisi türann ei ole. Ka harimatuid türanne on olnud.
Muide, sa kindlasti ei kahtlusta mind demokraatiavastasuses. Aga ma kahtlustan, et süsteemis, mis annab teoreetiliselt võrdsed võimuvõimalused, on frustreerivam võimust eemal olla kui jäigas hierarhilises süsteemis. Ajab vihasemaks.
ma olen lugenud üht-teist UK (traditsiooniliste klassidega ühiskond) versus USA klassisüsteemist, praegu ei tule meelde, mis artiklit täpselt, aga vt näiteks see:
https://www.theguardian.com/us-news/2018/mar/28/which-country-has-the-worst-class-system-the-uk-or-us
mille kõigega ma tahan öelda, et demokraatliku ühiskonna pettunuil ja solvunuil polekski võib-olla midagi selle vastu, et türannias ilma võimuta olla. Sest türannias ei oleks see isiklik läbikukkumine. (Rääkimata teoreetilisest šansist ise mingi saatuse vingerpussi abil see türanlik võim saada. Vt ka "vaesed ei taha varanduslikku võrdsust, nad tahavad ise rikkaks saada.")
Jah, ma selle võrdsust lubava ühiskonna petlikkuse üle mõtlesin ise ka.
Uskmatu - Krista Fischer just kirjutas artikli suremusest, tasub lugeda.
Kirjutas artikli suremusest? Ma eelistan vaadata fakte, kas sa vaatasid statistikaameti kodukalt üldist suremust võrreldes eelmiste aastatega. Surmade kiirstatistika - https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/viiruse-moju-eestile/surmade-kiirstatistika
Kuigi muidugi tuleb ka neid fakte alati kontrollida. Sest ka statistikaga mängitakse palju. Tuntud vanasõna: on väike vale, suur vale ja statistika.
Krista Ficheri graafikud on üsna silmiavavad, eriti lihtsaks teeb asja, et ta pole lihtsalt selle ja eelmise aasta kohta arvutusi teinud, vaid lisanud viimase, kõige kurvema juurde võrdleva graafiku üleelmise aasta kohta.
Sünge aasta.
Ja see kestab veel vähemalt mõnda aega samasugusena.
Esindusdemokraatiast: Šveitš on tore näide. Naiste valimisõigus ja selle saavutamine läbi esindusdemokraatia.
Nii, et...mõnikord võib see olla õudne pidur ju.
Kaamos, Šveits on pigem näide osalusdemokraatia headest ja halbadet külgedest. Esindusdemokraatiaga (st nagu meil ja üldse enamikus dem. riikides) käivad protsessid tavaliselt kiiremini (kuigi türanniaga võrreldes muidugi aeglasemalt).
Uskmatu vist ise ei ole oma statistikaameti graafikut vaadanud, seal on ilusti näha, et detsembri algusest saadik on suremus 2010-2019. aasta keskmisest pidevalt kõrgem olnud, eriti suur lahknevus on jaanuaris ja märtsis.
muidugi.
Kellaaeg oli õigete väljendite leidmiseks ebasobiv, vabandust.
Nüüd tuleb erakondlik vabandus: te saite mu sõnadest valesti aru, TEGELIKULT tahtsin ma öelda "osalusdemokraatia"... :)
Paluks mulle ka natuke türanniat!!!
Ma tahaks, et Kallas annaks välja USA-laadse "executive orderi", mis määraks ära, mis asutus vastutab vaktsineerimise eest ja mis ühtlasi annaks sellele asutusele kõik vajalikud ressursid ja mandaadid.
Me siin vaidleme mingi registri põhimääruse üle - kas asutus X tohib oma tööks vajalikke andmeid saada ja kasutada või ei. Ja takistus pole sisuline, vaid protseduuriline. Isegi nii leebe türannia nagu USA saaks sellest ühe allkirjaga üle.
Polybios imetles omal ajal Rooma Vabariiki, sest tema arust oli seal ideaalses tasakaalus kombineeritud demokraatia (rahvakoosolek), aristokraatia (senat) ja monarhia (konsulid), ja ta kujutas ette, et see kombo päästab Rooma tavalisest tsüklilisest arengust (mis lõppeb allakäiguga).
Aint et paarisaja aastaga jõudis kogu see ilu ikkagi monarhiaks muutuda ja selleni viiv protsess oli kah igavesti turbulentne, üks kodusõda teise otsas kinni.
Peale rohkem kui nädalast pausi kohe lõõgastav koroonaprobleemide juurde tagasi tulla. Nagu ka varem mitu korda mainitud on minu arust koroona surevuse parim indikaator eelmise 10 aasta keskmise surmade arvu ja koroonaperioodi surmade arvu kuupõhine võrdlemine. See võtab arvesse nii otsesed (koroona ja tema tüsistused, tekitatud terviserikked) kui ka kaudsed (ülekoormuse tõttu teistele haigustele väiksem tähelepanu, kiirabi või traumapunkti reageerimise aeglustumine). Ja need numbrid näitavad kõikjal maailmas sünget seisu.
Arenenud läänes on paljudes kohtades selge ja lõpuks ka tunnistatakse, et koroona nakatavuse juures mängib suurt rolli nii kultuuriline kui sotsiaalmajanduslik faktor. Kanadas näiteks on nii haigestumine kui surevus oluliselt kõrgem hilisimmigrantide ja teatud rahvus ning rassigruppide hulgas. Põhjuseks erinev inforuum, kaäitumistavad, keeleoskus ja usaldus valitsuse vastu. Eestis kuuldavasti vähemalt osaliselt sama lugu.
Koroonasurmasid võib vaadata ka tuleviku perspektiivis - kuna väga suur osa surnuid on 80+ (ehk nad oleks paari aasta jooksul niikuinii läinud), siis võib järgnevatel (post-corona) aastatel oodata suremuse langust.
Jah, sellest on juttu olnud.
On öeldud ka teispidi: riigid, kus on eelmistel aastatel mingil põhjusel olnud alasuremus, saavad nüüd oma "laksu" tagantjärele kätte.
2022 kevad:
1) Ma ise ei jäänud koroonasse ei sellel reisil ega üldse.
2) Rootsi koroonasurmad per capita on väiksemad kui Eestis ja enamikus Euroopas.
Post a Comment