Monday, March 29, 2021

Rattaga kukkumised ja muud jamad

Panen siia kirja selleaastased jamad, mis rattasõidul juhtuvad.
Ja nad juhtuvad kogu aeg.
Kui see sissekanne ei ole mõnda aega uuendusi saanud, siis järelikult sain surma.

28. märts - kukkusin maanteel. Sõitsin teeservas olnud lumeribasse. Õnneks oli tugev vastutuul ja kiirus väike. Kukkusin käte peale. Põlv katki, kindad utiili. Koht: rattasild üle Tallinna ringtee Kiili lähedal.
Ma olen liiga hooletu. Usaldan, et maastikuratas saab asfaldil iga takistusega hakkama. Ja ei vaata piisavalt teed, vaid vahin ringi või unistan niisama. Õnnelik õnnetus seekord. 

31. märts - tegin hommikul kappe tõstes seljale haiget ja õhtune rattaring (65 km, töö - Türisalu - töö) pani nimmepiirkonna tõsiselt valutama. Nii et tänasele tipikate ühis-sõidule ei lähe. Pigem otsin apteegist pipraplaastrit... või sinepi oma - on neil mingi vahe?

Aprilli algus - ostsin helkurvesti. Sõitsin Tondi tänaval, silma jäi avatud motopood ja sealt sai. Sihuke vöö ja vesti vahepealne.

 

14. aprill - sõitsin autol risti ees läbi, liiga ootamatult. Sain signaali. Asja eest. Päris ohtu polnud, kuid autojuht ilmselt ehmatas. 

7 comments:

tegelinski said...

28. aprill? Et nagu ennustamine või?

Raisakull said...

Kaur vist unustas, et kella tuli ette keerata üks tund, mitte üks kuu.
8)

Anonymous said...

Juhtuvad jah. Mul on hea meel, et jäid terveks.

Ma ostsin enda jalgrattale ebahariliku NL aegse rahvaküsitluse portfelli. Kindlalt kukun vähemalt korra aastas, aga laptop peaks jääma selles suhteliselt veekindlas kasti sarnases portfellis terveks.

Kaur said...

Teravsilmad rsk... "Raisakull" muidugi hea nimi selle jaoks.

Kirjutasin matkapäeviku. Seda ka loeti ja parandati mingid ulmelisi mikro-erroreid.

Aitäh. :)

Frieda said...

Ma ikkagi loodan, et see postitus edaspidi ei täiene (ja mitte sellepärast, et sa surma said!).

Kaur said...

Frieda, kindlasti täieneb, ilma naljata.
Ma sõidan Tallinna linnas sees ja seal.. juhtub.

TT said...

Rattaga kukkumised, viimase kümne aasta jooksul kaks meeldejäävamat:
1. Murastes mäest alla uhades lendas lahtine pidur esiratta kodaratesse - üle lenksu kukerpalli. Äärmiselt vaatemänguline, väärinuks "Fail Armyle" saatmist nagu sõber kinnitas. Vigastused piirdusid kriimustuste ja psühholoogilise traumaga.
2. Kodu värava ees rattalt hoo pealt maha tulles lendasin vastu väravat. Põhjus liiga mitu kesvamärjukest pikal tuuril, mille mõju ratta seljas ei avaldunud. Vigastada sai vaid uhkus :P
Sinuga võrreldes ilmselt sõidan palju vähem, vähemohtlikes kohtades ja ilmselt ka ettevaatlikumalt - vanad kondid ei kasva nii kiiresti kokku eks ole.
Lühikeseks jäänud suusahooajal see aasta ei pannud kordagi käppa maha ehkki tippkiirused küündisid üle 70 km/h kui moblat uskuda.