Thursday, September 24, 2020

Orienteerumas

Sügis on päevakud kaugetest metsades tagasi linna serva kolinud. Suvel ma neil käia ei viitsinud: tund sinna ja tund tagasi sõita tundub liiast. Aga nüüd on kolm päevakut kenasti töö lähedal olnud.


Harku neljapäevak, jalgsi. Mu elu esimene kord M50 klassis orienteeruda. Keerutan stardis kaarti nii- ja naapidi - paber ei taha maastikuga kuidagi kokku minna.
Esimene KP on stardist ~120 meetrit võsas. Püüan minna otse, kõndides. Aga EKSIN ÄRA. Nii põhjalikult, et ei saa ÜLDSE aru, kus või mis. Igal pool on ühtlane võserik. Toon end telefoni ja RMK rakenduse abil starti tagasi. Sealt orienteerun (ilma telefonita) teed mööda punkti. Esimese KP kiirus on 99 min/km. Minusugustel amatööridel on üldiselt nii, et 10 min/km on aeglane ja alla selle okei. Aga nüüd olen ma liikunud sellest veel KÜMME KORDA aeglasemalt. Eeh õõh!!!
Kuid nüüd on mul kaardi mõõt ja suund olemas. Ülejäänud päevak möödub normaalselt. Teen väikseid vigu, kuid mitte midagi hullu. Tulemustes olen M50 klassi viimane, kuid üks M45 tuttav on minust samal rajal veel aeglasem. Käis lapsega ehk? 

Harku päevaku maastik, rattaga. Sõidan järgmisel päeval neljapäevaku raja rattaga läbi. See ei ole nõrkadele, sest juurikatel on ratas aeglasem vahend kui jalad. Esimest võsa-KP-d ei oska ma endiselt leida. No ma nüüd muidugi tean, kus ta on, aga kuidas peaks temani orienteeruma? Pole aimugi.

Raudalu teisipäevak, rattaga. Tuttav maastik. Alustan hästi. Näen rajal konkurente, kes on kõik minust kiiremad. Aga nad ei ole 2x kiiremad, vaid ütleme 10%. Kuid enne lõppu saab hapnik otsa. Raku järve äärses metsas lööb kaart vastu vahtimist. Ma ei saa aru, kus ma olen, kuhu lähen, mispidi asun, kontrollpunktide punased rõngad virvendavad silme ees. Kaotan ligi kümme minutit otse finiši lähedal. Ratta-orienteerumises on selline "haamer" kergem tulema kui jalgsi-orienteerumises. Jalgsi on kaart sul kogu aeg käes ja ees; rattas käib tähelepanu sõitmise ja kaardi lugemise vahelt - ja siis juhtub.
Profid muidugi loevad ka rattal kaarti lakkamatult, ka mistahes võsas sõites. Mina ei oska ja nägemine ka ei luba. 
Tulemustes olen tagaotsas, aga mitte päris lõpus, okei.

Kolmapäeval jooksen Kadrioru 4 km ringi täiel tempol ehk 20 minutiga. See on hea efektiivne trenn, jalad teeb hellaks. 

Männiku neljapäevak, jalgsi. Lihtne maastik, hea nähtavusega männimets, punktid on ka hästi kõrgele riputatud ja kaugele näha.
Männiku eripära, kõigile tuntud pinnavorm on kõrge kandiline vall, Nõukogude sõjaväe pärand. Need olid vist hoonete ümber, et võimalik plahvatus maastikku puhtaks ei pühiks. Maastikul on need vallid suurelt ja kaugele näha. Esimene KP oli stardist 200 m eemal sellise valli peal - lidu kohale ja võta ära! Mina aga ei osanud kaardilt tingmärke lugeda ja ei saanud aru, mida ma otsima pean. Läksin kuhugi, imestasin, vaatasin ringi... ja tulin tagasi starti. Hakkasin uuesti ja _hästi aeglaselt_ kõndima ja siis sain aru, mida otsin. Oli loll tunne küll! Õnneks tuli viga vaid 3 minutit.
Ülejäänud päevak läks enam-vähem, jooksin end oimetuks, ühtegi KP-d otsima ei pidanud, mõne rajavaliku vea ikka tegin. M50 tulemustes koht 15. / 22. 

Järgmine nädal siis Pae park - lastega - ja Mustamäe. 

Mu kompass on kutu - suur mull sees. Kevadel tuleb uus osta, praegu ei müüda.

Ostsin uued orienteerumis-jalatsid. Kõik mu jooksutossud on täiesti laibad, kumm alt ära jne. Need on siis esimesed spets o-jalatsid mu elus. Näis. Tald tundub õhuke, aga pidamine on muidugi super hea. 

Järgmine pikem võistlus on Bike Xdream.
Ja võib-olla Firni rogain, kui ma sinna kohale saan.
TAOK rogaini sel sügisel ei tule, ja Libahunt ajab mingit Gruusia asja, aga muid võistlusi on lademes, ole vaid mees ja mine metsa.
Tulge teie ka!

No comments: