Friday, July 31, 2020

Mäluauk

Unustasin ära oma pangakaardi PIN koodi.

Käisin järjest mitmes poes, maksin kaardiga (ja PIN-iga), ja siis ühes järjekordses poes... ei tööta. Sõrmed ja mälu nagu teaks koodi küll, aga terminal ei usu mind. Ja nii jäigi. Kaart läks proovimise peale lõpuks lukku ja ATM sõi ta ära. 

Jama lahendus oli väga lihtne, aga võttis ikkagi kaks tundi minu niigi kiirest päevast. Põhiline aeg läks mõtlemisele, et kas ma tõesti olen NII loll. 

Edaspidi ei riski. 
PIN = sünniaasta ja nii jääb!

17 comments:

PIN said...

oot, mis su sünniaasta oligi?

Kaur said...

Miks sa küsid???

PIN said...

lihtsalt, kui kaart kaotsi kipub minema, siis liiga lihtne pin pole?

Epp said...

Seilasime, teame.
Nüüd on mul pangakaardi PINiks kombo kahe lähedase inimese sünniaastast, mida ma unepealt tean. Või kui NEED kah meelest lähevad, saan kiirelt välja arvutada - juhul muidugi kui SEE meelest ei lähe, kuipalju nad must vanemad/nooremad on.
Jah, raske on see 30+ inimese elu, eks.

- said...

Epp, sa "Astrahani vaksalit" oled lugenud? :)

Kaur

TT said...

Huvitav, et numbrite peale mul suht hea mälu. Igaks juhuks tean hulka terve pere pin koode ja need pole seotud personaalsete kuupäevadega. Hull jama kui keegi mu ajusse sisse häkib😜 Aga nüüdsel ajal ju viipega elu kergemaks tehtud😉

notsu said...

see viiplemine on just üks kurjajuur, mis tekitab illusiooni, et koodi pole vaja mäletada - kuni siis kord kuu aja pärast jälle on ja siis on raske meenutada.

Sekeldaja said...

Sellised asjad viivad mõttele, et mida rohkem digiajastu sees oled, seda klassikalisem peab olema päästevahend. kõige klassikalisem ongi siis isiklik mälu. kui lihtsalt tead, et kui sa enam ei mäleta, siis oledki kaardist ilma ja varsti uue sabas, siis see ehmatab selle mälupesa
äkki ära. variant2. tobe märkmik. kõik digitaalsed variandid veavad alt, kontrollitud, ei tööta. 3 variant: 1234. kui su kaardil on ainult võlad, võib see variant ka toimida.
4 variant, mida ametlikult soovitatakse, on vaadata ära film 17 kevadist hetke ja toimida nii, nagu sealne esiluuraja Strilitz. tema mäletas alati kõike.

Kissu said...

Mul on telefonis eraldi kuskil märkmetes ühte kohta kokku kogutud erinevad pinid, isegi kui juures pole, mis kaardi kohta onm siis otsa vaadates viin ise kokku - võõras ilmselt mitte. Tel ise parooli+sõrme/näotuvastuse all ja vist tegelikult oligi eraldi koht paroolide-pinide jaoks, mida sai veel omakorda parooli alla panna. Samas tulevad otse telefoni (just swed) kõik maksed, mis on pangakaardilt tehtud nii, et kes iganes peaks ainult mu kaardile ligi pääsema (ja tel jääb alles) siis saaksin koheselt teada ja kaardi kinni panna.
Aga mul kolm pangakaarti, mobiil id(smart-id samad paroolid), id kaardi omasid küll enam ei mäleta, töö valvepin nelja kohaline, kodu valvepin nelja kohaline + igast muud ja vahepeal jookseb küll kokku, et milline nüüd mille oma oli.

midaiganes said...

Ehh, vb on kaardinumbri unustamise aeg praegu? Ma sain poes pärast teist katset pidama- katkestasin tehingu ja võtsin teise kaardi. Õnneks on SEBi internetipangas võimalik koodi järgi kontrollida, seega kodus vaatasin numbri üle. Seda, kas mäletan nüüd, ei ole veel saanud katsetada, sest paar päeva hiljem tasudes toimis viipemakse. Olid ajad, kui ma teadsin kõiki vajalikke telefoninumbreid (ok, mobiile siis veel ei olnud), lisaks sünnipäevi ei vaadatud märkmikust vaid küsiti minu käest. Aga need ajad on kauges minevikus. Kui pini pidi koguaeg sisestama, oli palju lihtsam meeles pidada, viipamine on kurjajuur jah. Nii nagu siis, kui telefoninumbreid pidi ise valima ja sünnipäevi ei tuletanud meelde facebook või mingi muu rakendus.

PIN said...

kuna erinevaid panga ja id kaarte on palju, siis olen ise ka turvariskiga PIN-e kasutanud, just selle unustamise pärast - olen kõigile pannud samad pin-d aga eks muidugi valvan kaarte hoolega ja pin-d ainult oma peas. kokkuvõttes võiks see süsteem inimese pea jaoks kergem olla küll.. ega aju pole prügikast :D

Epp said...

Kaur, ma lugesin Astrahani vaksalit igiammu, anna vihje?

Kaur said...

Maalt pärit tädid panid vaksali hoiukappide turvakoodiks oma sünniaasta. Kaval kelm raalis välja, kuidas seda tuvastada ja ära kasutada.

Kaur said...

24 tundi hiljem ja 1000 km kodust eemal seisan bensiinijaama kaardimasina ees.. ja vana PIN voolab sõrmedest klahvidele nagu alati. Oligi mäluauk.

Epp said...

Ahjaa, muidugi, Astrahani vaksali hoiukapid!
No aga sama lugu ju sinuga, kui sünniaasta PINiks paned? :)

Aga jah, mäluaugud on täiesti olemas. Kusjuures kui situatsioon käes, siis mõte "appi, mäluauk" sügavdab seda auku veelgi, ja pole lootustki, et PIN sel hetkel pinnale ujub.

notsu said...

mul on poekassas olnud ka sellist mäluauku, et tegelikult tuleb õige number meelde, aga just sel hetkel ma miskipärast ei usu seda (ja tuleb maksta krediitkaardiga, mille number on jonnakalt kogu see juurdlemisaeg esile ujunud). Pärast rahunenult kontrollin automaadis ja jep, õige number.

tegelinski said...

Mul on ka paar korda mälu tõrkunud, aga üldiselt on mul peas kümmekond erinevat parooli ja PIN-koodi.
Siis ükspäev oli vaja öelda Ameerika presidendi nimi... peast läinud! Ronald....äääää. Reigan siis või? No ei ole ju!
Jep. Donald hoopis on!
Mis viga mängida, kui trumbid peos ;)
Aga jah, see nimede asukoht ajus on mul juba aastaid kahjustunud!