Mäluauk

Unustasin ära oma pangakaardi PIN koodi.

Käisin järjest mitmes poes, maksin kaardiga (ja PIN-iga), ja siis ühes järjekordses poes... ei tööta. Sõrmed ja mälu nagu teaks koodi küll, aga terminal ei usu mind. Ja nii jäigi. Kaart läks proovimise peale lõpuks lukku ja ATM sõi ta ära. 

Jama lahendus oli väga lihtne, aga võttis ikkagi kaks tundi minu niigi kiirest päevast. Põhiline aeg läks mõtlemisele, et kas ma tõesti olen NII loll. 

Edaspidi ei riski. 

PIN = sünniaasta ja nii jääb!

Uljus, jalgratas ja murakad

Jäsemetel on kergeid kahjustusi, paranevad paari päevaga. Pea on aga täitsa terve. Aitäh, mu vahtplastist sõber, meil oli koos palju toredaid hetki ja retki.

Kasvav põlvkond. 

Tänane korje. Karbid on 1.5 liitrised.

Vaated ja niisama silmailu.

Lisaks muule ujusin Järvi pikkjärve pikuti läbi, edasi-tagasi. 

Oli mitmes mõttes hea päev. 

Kandke siis teie samuti kiivrit või mistahes turvavarustust teie hobid eeldavad, eks. 

Ratas: Järvi järved ja murakad

Tegime ratastega sellise ringi:

- Keava (Narva maantee ääres)

- Pühamäe järved 

- Järvi järved

- Suru sild

Pühamäe järvi nägime metsa vahelt, lähedale ei pääsenud - liiga märg. Kummik oleks abiks. Aga ega meid väga sinna lodusse ei tõmmanud ka.

Ujumis-ringi tegime Järvi Pärnjärves, 500 m ümber järve äärt. Vesi oli - paras. Pärast panin käe Järvi Pikkjärve: seal oli vesi kuum. Päriselt, kuum! Ma ei ole sellist efekti iial tundnud, et paned käe vette ja see tundub kehatemperatuurist soojem! 

25 km läbimiseks kulus 4 tundi.

Sest murakad, maasikad, mustikad ja vaarikad.

Rattamatk eikusagil

Võtsin ja otsisin Tallinna ümbrusest koha, kus ma üldse, mitte kordagi, käinud ei ole. Ei jalgsi, autoga, rattaga, ei meelega ega läbi sõites. Seal ei toimu orienteerumispäevakuid, seal ei ela ühtegi tuttavat, seal ei ole huviväärsusi ega muud põnevat. Tõmbasin kaardile 50 km ringi, kutsusin naabri kaasa ja läksime sõitma. Sai väga huvitav! Ja nägi ka tuttavaid :)

Tiir algusega Ojasoolt sai selline:
- Ojasoo / Vana-Harmi mõis, kena roheline puust maja
- Harmi mõis, kivist koolihoone
- Kõue / Kõue-Triigi mõis
- Virla Siidrifarm
- Aela raba ja järv, kuhu ei jõudnudki, sest parmud ja vastik
- Vahastu Suurkivi
- Kuimetsa küla - pood, sild-heinamaa ja tööstushooned
- vaarikaparadiis
- Habaja viinaköök
- Habaja mõis, võssakasvand ja puine
- Äksi rändrahn

Arvasin, et kesse siin karupepus ikka käib ja et oleme üksi oma ratastega. Aga autod vurasid aina mööda. Selgus saabus Siidrifarmis, kuhu juhuslikult sisse põikasime. Oli Avatud talude päev!!! Kõik Tallinna vurled olid end linnast siia ajanud. Sada külalist, televisioon ja mürts. Seda need autod siin sagivad!

Teine Avatud talu oli Habaja viinavabrik. Letis vaatas sõber vastu - ja ka vabrikandid ise on ääripidi tuttavad - säh sulle "keegi ei ela siin" :) Kohv ja kiluvõileivad olid väga head, lillevein aga otsas. Väga sümpaatne koht igatahes!

Enne Habajat leidsime veel maailma parima vaarikakoha. Profikorilasest naaber kinnitas, et isegi tema pole sellist veel elus näinud. Metsvaarikas on mu lemmimari; üksi olles oleks ma sinna jäänudki.

Aela järves ujumise plaan läks aga lörri, sest parmud. Kuulu järgi võib seal ka murakaid olla, kuid kes jaksab neid otsida, kui on niiiii palav ja kõik ümberringi sumiseb ja hammustab ja nõelab?

Läti kanuumatk ja lustireis

Neli imetoredat päeva.
- Kahepäevane kanuumatk Koiva / Gauja jõel
- Valmieramuiža õlle-mõis, meie vana lemmik
- Sietiņiezise valged kaljud Cesise lähedal Koiva kaldal
- Cesise linn - kindlus, kena kesklinn ja mustade luikedega tiik
- Ligatne linn ja kaljud
- Sigulda linn-lossid-kindlused
- Sigulda bobirada
- Gaiziņkalns, Läti kõrgeim mägi, 312 meetrit
- Tõelise Lätlase kodu Madona lähedal omatehtud rullbiskviidi ja nõges-vaarikatega
- Alūksne linn, ülinunnu
- Suur Munamägi. Jäi otse koduteele. Nii käisime ühe päevaga ära Läti ja Eesti tippudes :)

Kanuumatk oli väga leebe. Kaks päeva, 2 x 5 tundi sõitu, allavoolu, 20 ja 25 km. Jõgi on lai, tugeva vooluga, lihtne sõita, ilus ja minu arust igav. Mu kanuu-kaaslased rohkem silitasid vett kui aerutasid, nii et sain korraliku trenni. Kanuud ja logistika korraldas meile makars.lv - kiidan. Matka-öö telkisime Ligatne jõe-kämpingus - kiidan! Matka võtsime hästi kergelt, tegime pause ja käisime ujumas. Ilm oli hea - esimene päev pilvealune, teine päev lauspäike; sain säärtele karmi päikesepõletuse. Koiva on rahvuspark, mootoriga paate jõel ei ole, kanuu ja süstaga sõitjaid see-eest väga palju. Nädalavahetusel ei mahu ilmselt jõele ära :)

Sietiņiezise valged kaljud Gauja ääres on Baltimaade suurim liivakivi-paljand. "Sietins" - sõel. Kaljude sees on läti mägimesilase pesa-augud, nii et kivi on sõelana auklik. Kahjuks ei domineeri mitte mesilased, vaid inimesed - kogu kalju pind on sissekraabitud nimesid ja muud graffitit täis.

Mesilased vs graffiti

Ligatne asula üllatas meeldivalt. Piirkond Siguldast Cesiseni on "Läti Otepää" ja siseturismi põhiline siht. Ligatnes on laste ronimispark, armsad kohvikud ("Zeit Kafe" ja "Vilhelmīnes dzirnavas"), Läti kõige esimese ja tähtsama paberivabriku tehas ning töölis-asula. Muidugi Koiva rahvuspargi kuulsad liivakivi-kaljud ja matkarajad. Kaljudele saab minna nii otsa kui sisse - sinna on uuristatud keldrid. Nagu Piusa noh. Kõik on sildistatud ja muru niidetud ja väga ilus. Ainult töölisasula elu on sajand tagasi, puukuurid ja värk.
Meil jäi käimata Ligatne kuulus tuuma-punker.

Sigulda bobirada on Baltimaade kõige totram tsiviilrajatis ja lisaks on sealt hurmav vaade Koiva ürgorule. Kel sinna asja - käige kindlasti!

Sigulda bobiraja tipus

Gaizini mägi ehk Gaiziņkalns on Läti kõrgeim tipp. Läksime sinna Google targal juhatusel ja jäime metsateele kinni. Meid tuli päästma traktoriga külamees, kes ohkas, et Gaizini juurde viib kolm korralikku teed, aga inimesed ikka ronivad sellele lehmarajale, kustkaudu ei saa ka džiibiga mitte. Kõik "siitkaudu ei saa" sildid võetakse maha ja minnakse ikka. Lehvivate hallide juustega päästeingel vaatas muheda muigega, kuidas me autot ümber pöörates teist korda kinni jäime.
Mägi ise oli okei. Siin on suusanõlv, vaade ja Struve geodeetilise kaare üks punkt.

Alūksne linn ehk Läti Haanja, järve ääres mäe otsas, Läti murdmaa-suusa keskus ja super mõnus koht. Kogu linn on ilus, siin on mõisast tehtud muuseum ja kaunis kirik, kuid kõige toredam oli olla järve-saarel. Avalik ruum parimal võimalikul moel!

Käisime veel Ērgļi küla armsas Kore kohvikus.
Ujusime Sigulda rannas ja lustisime tugevas jõevoolus.
Ujusime Rāceņu järves Madona lähedal. Suur ja mõnus liivarannaga ujumiskoht.
Ööbimised Cesises ja Siguldas saime läbi AirBnB.

Olime kuuekesi - Kati-Kaur-Iida, Kai, Ingrid, Inger.
Õppisime ära läti keele sõnad: pils - kindlus, sala - saar, kalns - mägi.
Kogu reisi hind oli umbes 100 eurot inimese kohta. Selle sees ööbimised, bensiin, kanuurent, ühised poe- ja restoraniarved. Lisaks kohvikud, jäätised ja õlu igaühe oma himude ja kauka järgi.

Komeet NEOWISE

Käisin, nägin.
Naabri-Ingridiga.
Näha on teda muidu väga lihtne, ainult helkivad ööpilved segavad :)
Ei pildistanud, ehkki panin statiivi üles - binokli jaoks.

https://en.wikipedia.org/wiki/C/2020_F3_(NEOWISE)

Kes näha tahavad - komeet on põhjataevas, võrdlemisi kõrgel. Ilma binoklita meie seda ei leidnud, aga pimedamas kohas (ja ilma helkijateta) näeks ilmselt küll.

Koroonarogainid - Võsu, Kaberneeme ja kokkuvõte

Sõnaseletusi:
Rogain - pikk orienteerumisvõistlus. Oluline osa on strateegial ja raja planeerimisel. Wikipedia.
Koroonarogain - Saku Maratoni klubi korraldet rogainide sari. Reeglid on pandeemia-pärased. Rada on maastikul paar nädalat ja iga võistkond orienteerub enda valitud ajal. Ja kaarti võib lugeda ka nutiseadmest - ehk siis, tohib "telefoniga orienteeruda".

Kaardi kokkukleepimine

Korooonarogaine võis teha ka jalgrattaga. Kontrollaeg on jalgsi 6, rattaga 4 tundi. Rattaga orienteerudes tuleb ka jalgsi liikuda, sest punktidele üldiselt jalgrattaga ligi ei pääse. "Liikumine" tähendab võsa murdmist, soos sumamist või nõgestes hüplemist, lihtsalt joosta üldiselt ei saa.

Rogain kui ala meeldib mulle just raja planeerimise tõttu. Sa pead teadma oma maastiku-läbimise võimet. Planeerid üle - oled kontrollaja lõpus kusagilt karupepus, kust enam finišisse ei jõua. Planeerid alla - oled lõpuks finišis, aga kõik võtmata kontrollpunktid on kusagil mujal. Tuleb planeerida varuvariandid nii selleks, et oled kiirem kui arvad, kui selleks, et oled aeglasem (või on maastik raskem või teed mingi väga ajakuluka vea) ja siis pead otse, aga ikkagi punkte noppides finiši poole suunduma. Aju töö!

Valgehobusemäe ja Pahkla rogainidel käisime Lauriga, Võsu ja Kaberneeme omad tegin üksi.

Ojakivi ehk Võsu rändrahn

Võsu rogain algas Oandus. Sai väga mudaseks. Arvate, et Lahemaal on kena männimets? Ha-ha-haa! Klindi all on selline lehtmetsa võpsik ja kollisoo et kole kohe! Ja minu rada läks otse läbi selle soo... Ühest noorendikust sain läbi ainult tänud metssigade radadele; jalgratast vedasin toore jõuga läbi võsa. Jalgratas elas väärkohtlemise kenasti üle. Hilisem analüüs ütles, et see oli õige (kõige kiirem) rajavalik. Maasikaks oli Ojakivi ehk Võsu rändrahn, Eesti suuruselt 14. rändrahn. Kogemata ei satuks selle juurde iialgi, aga rogaini rada viis mu selle juurest mööda.

Linnamäe HEJ tamm, ees jalgratta kaardihoidja

Kaberneeme maastik on mulle üsna tuttav, olen seal üksjagu sõitnud ja matkanud. Rada oli võrdlemisi lihtne - sain märjaks, aga mitte eriti mudaseks. Märjaks saamine on orienteerumises normaalne, sest Eesti maastik on täis ojasid ja sookesi, ja võisteldes lähed sa igalt poolt sirgelt läbi, mitte ei otsi purret ega hoia end.
Kaberneemes olin kiirem kui arvasin, nii et jõudsin käia ära ka Linnamäe HEJ taguses kontrollpunktis. Muidugi sai sõita ka mereäärsetel liivastel teedel; välja olid jäänud aga Kaberneeme ranna luitestik ja Tallukmäe auk.

Kaberneeme võistluse võitsin ära ka, üsna suurelt. Kaheksa tiimi oli kokku.

Kokkuvõte sarjast:

Mulle väga meeldis.
Rogaini püsidarada on hea mõte ja kui keegi seda edaspidi pakub, olen kindel käpp.

Kodus arvuti taga rada planeerida on huvitav. Sisuliselt on see arvutiteadusest tuntud rändkaupmehe (travelling salesman) probleem. Päris rogainide radu planeeritakse niidiga: tiim hindab oma läbitava raja pikkust; mõõdab valmis sellele vastava jupi niiti või lõnga; paneb kaardile kontrollpunktidesse nõelad; ja veab siis niiti ümber nende, kuni leiab hea lahenduse. (Igal rogainijal on selleks olemas korgist märkealus ja tahvlinõelte komplekt.)

Orienteerusin korraga telefoniga ja paber-kaardiga. Sellel viisil on palju puudusi. Head orienteerujad ei usu gps-seadme sisse üldse. Aga kokkuvõttes on kiirem kui paberkaardiga, vähemalt minusugusel kobakäpa. Kasutasin Maa-ameti kaarte läbi RMK rakenduse. See äpp on jube bugine. Aga näiteks Kaberneemes töötas see mul veatult.

Telefoniga orienteerumine võimaldab liikuda kindlamalt ja kiiremini. Mis tähendab, et täna oli mul pulss punases KOGU AEG. Paberiga orienteerudes pead sa mingeid kraave lugema ja üldse on ajul rajal palju rohkem tööd. (Orienteerumise raskus ongi pidev tasakaal mõtlemise ja füüsilise vahel; niikui aju hapnikuvõlga satub, hakkad tegema nii ränki vigu, et kiirustamisest saadud võit hävib kümnekordselt.) Telefoniga sõites on aga osa mõtlemisest välisel protsessoril ja võid liikuda palju julgemalt. Kaberneemes sõitsin 4 tundi sisuliselt täistempos; füüsilise pingutuse mõttes väga palju raskem kui sama aeg "normaalselt" orienteeruda.

Järgmine samm oleks endale nutiseadmes rada ette joonistada, aga seda ma veel ei plaani.

Mingis mõttes olid koroonarogainide rajad igavalt klassikalised. KP-d olid stiilis "kraavi käänak" või "suur puu lagendiku põhjaserval". Maastikud oleks pakkunud palju rohkemat - Pahkla oma raketibaasi ja hämmastava rändrahnude-külviga, Kaberneemes on militaarmaastikku (esimese vabariigi aegsed ehitised) ja muud põnevat. Rajameistrid, olge leidlikud, siduge orienteerumine koduloo ja loodusturismiga, saab huvitavam!

Koroonarogainga käis kaasas luulevõistlus.
Kontrollpunktidest leitud sõnade abil tuli poeem koostada.
Mina ei osalenud, sest parim, millega ma hakkama oleks saanud, oleks olnud tasemel:
higi, kusi, veri

muda, pask ja pori

ohtralt neid ma valan

kui metsa mööda siban

jne. ("muda", "veri", "mets" ja "higi" olid kõik kood-sõnad)

Kuid idee - lisada spordivõistlusele veidi humanitaarsemat hõngu - on ikkagi kuldaväärt.

Üldiselt - super üritus, aitäh korraldajatele ja kõikidele kaas-võistlejatele!

Elva Xdream

Väga äge oli!!!

Stardiülesanne on jalgsi hajutus ümber Arbi järve. Sörgin oma asja rahulikult ära. L aga ei saabu ega saabu. Ootame, loeme legendi ette, lõpuks helistan. L ähib ja jookseb alles kusagil kaugel, olla suure grupiga koos ära eksinud.

Rattaetapid on rohke valik-O abil huvitavaks tehtud. Ratas läheb üldiselt hästi. Ühes KP-s läheme teiste sabas vale teed pidi. Teises jälle võidame sabas sõitmisest, sest sillakest KP 8 ja 9 vahel me kaardil ise ei märka. Igatahes olen rõõmus, et mul on korralik karvane rehv all, rajal on nii juurikaid kui muda.

Jalgsi-rogain 1974 a kaardil. Brr!!! Mina lihtsalt istuks maha ja nutaks, aga L orienteerub. Rügame üle pea nõgestes, sumame vööni kraavides ja kõnnime kõige suuremal õõtsikul, kuhu ma elus sees sattunud olen (Verevi järvest läänes). Punkte võetakse paljude tiimide ühistööna. Viimane KP on üle Verevi järve ujudes. Üsna hirmus etapp igatahes. Jalad ja käed sügelevad veel järgmisel õhtul.

Kanuuetapp on mingi trikiga, kuid meie seda läbi ei hammusta. Lisaks sõidame ühest KP-st mööda ja võtame seetõttu ühe teise KP rohkem kui vaja, + 8 minutit. Ja mina tüürin kehvasti, käime kaldast kaldasse. Kanuu ongi meil kõige nõrgem etapp, oleme selle ajaga üsna lõpus.

Lisaülesandeid:
- Meelis määrab täpselt poi asukoha järvel - aplaus!!!
- Lauri laskub teraviljahoidla tornist.
- Meelis läbib elektrifitseeritud raja - uhh. Xdreamide vist kõige vastikum lisaülesanne üle aegade.
- Finiši-eelne ujumine Arbi järve silla all loputab meid puhtaks ja on super tore.

Tulemustes oleme kahjuks teises pooles, sest saame 3 x 15 minutit SI-pulkade trahvi. Kasutusel on "kaugloetavad" SIAC pulgad. Trahvid on igaüks eri KP-st. Kõik on ratta-punktid, kõigis käisime kolmekesi ära, aga ju jäi siis mõni SI fikseerimata. Kurb.

Ilm oli enne võistlust super nõme. Ma tulin Purtsest (Ida-Viru), seal puhus ja sadas ja oli külm ja üldse ei olnud tahtmist terveks päevaks orienteeruma minna. Aga stardis oli kuiv. Ja võistluse ajal ei olnud kellelegi mahti märgata, kas jahutus tuleb ülevalt või alt. Ei ole halba ilma, on ainult liiga aeglane tempo :)

Pärast võistlust tekkis tungiv soov minna dieedile ja jooksutrenni. L lippas ees kadedaksvõtva gasellliku kiirusega. Aga tegelikult käisin hoopis Tarbja paisjärves ujumas. See oli ka tore. :)

Üldiselt aga - väga tore etapp!!!
Sai nõgest, sai muda, sai joosta (... okei sörkida), sai rattaga sõita ja kanuusõidu meelde tuletada.
Aitäh korraldajale ja rajameistrile, ja aitäh Laurile-Meelisele kutsumast!