Lumeilves Haanjas
Mu elu kõige ilusam Eesti matk!
Käisin "Lumeilvesel".
Marssisime Anniki Inno ja Kunnar Karu juhtimisel läbi 50 Haanja kõrgemat küngast, ehk siis kõik, mil kõrgust 270m või üle.
Ilm oli imeline. IIIMEEEELIIINEEEE!!!! Ma ei suuda seda väljendada ei sõnas ega pildis, ehkki üht-teist panin Facebooki. Oli sadanud paksu õrna lund ja tuulevaikus hoidis selle kõik puude (ja muude) peal üleval; mets oli nagu muinasjutt, sõnulseletamatu ja kaunis. Esimesel päeval alustasime-lõpetasime hämaras ja nägime ära kogu päevase valguse ringi. Hommikune hämarus, siis alles tõusmata päikese kõikjaltkumav valgus, siis esimesed soojad toonid kõrgemate kuuskede latvades, siis soe madal talvepäike, siis ere keskpäevane sära värskel kirkal lumel - ja siis kõik tagurpidi hämaruseni tagasi. Vahepeal lõi külmapoiss õhku vine, mis hajutas valgust nagu udu ja kogu maailm oli kui mattklaasi taga. Ja selles valguses siis mets, mis lund otsast otsani täis; iga puudegrupp omaette mustriga, igalt oksalt pudenemas valget vatti.
Käisime ses võluilmas kaks päeva. Esimene päev - üheksa tundi järjest sumamist. Teine päev - viis. Ilm oli külm, aga mitte üleliia, mingi -10 ümber. Rahvast oli 20+. Lõpp-algus-ööbimine Milla majutuses Haanjas. Millat kiidan, koht on mugav, süüa anti palju & hästi, saun oli suur ja soe.. mis sa veel tahad!
Seltskond oli lõbus. Võimalust ees- või taasliikujale lund kaela soputada kasutati usinalt. Üheksa tundi liikumist väsitas, aga ei tapnud kedagi.
Mina aga sain radikuliidi. Või reuma või lendva või liikva. Ilmselt külmetasin esimesel päeval selja ära. Tunda andis see teise päeva hommikul. Tegin pildistamiseks paar kiiremat sammu - ja sain äkilise, terava valu selga. Kogu edasise päeva pidin end jälgima: kui end põrutasin või valesse asendisse jäin, halvas valu kogu selja. Lõunapausil ei suutnud ma mahakukkunud vorstijuppi üles võtta - kummarduda ei saa, kükitada ei saa, no ei saa!!
Nüüd ravin end kodus pipraplaastritega ja läheb tasapisi paremaks, aga mitte üle. Suusatama näiteks ei saa. Nutt ja hala! - lumi on, rajad on, isegi aega on! - aga sõitma minna ei tohi! Närin kinnast ja ajan enda asemel lapsi rajale, õppigu siis vähemalt nemadki sõitma...
Käisin "Lumeilvesel".
Marssisime Anniki Inno ja Kunnar Karu juhtimisel läbi 50 Haanja kõrgemat küngast, ehk siis kõik, mil kõrgust 270m või üle.
Ilm oli imeline. IIIMEEEELIIINEEEE!!!! Ma ei suuda seda väljendada ei sõnas ega pildis, ehkki üht-teist panin Facebooki. Oli sadanud paksu õrna lund ja tuulevaikus hoidis selle kõik puude (ja muude) peal üleval; mets oli nagu muinasjutt, sõnulseletamatu ja kaunis. Esimesel päeval alustasime-lõpetasime hämaras ja nägime ära kogu päevase valguse ringi. Hommikune hämarus, siis alles tõusmata päikese kõikjaltkumav valgus, siis esimesed soojad toonid kõrgemate kuuskede latvades, siis soe madal talvepäike, siis ere keskpäevane sära värskel kirkal lumel - ja siis kõik tagurpidi hämaruseni tagasi. Vahepeal lõi külmapoiss õhku vine, mis hajutas valgust nagu udu ja kogu maailm oli kui mattklaasi taga. Ja selles valguses siis mets, mis lund otsast otsani täis; iga puudegrupp omaette mustriga, igalt oksalt pudenemas valget vatti.
Käisime ses võluilmas kaks päeva. Esimene päev - üheksa tundi järjest sumamist. Teine päev - viis. Ilm oli külm, aga mitte üleliia, mingi -10 ümber. Rahvast oli 20+. Lõpp-algus-ööbimine Milla majutuses Haanjas. Millat kiidan, koht on mugav, süüa anti palju & hästi, saun oli suur ja soe.. mis sa veel tahad!
Seltskond oli lõbus. Võimalust ees- või taasliikujale lund kaela soputada kasutati usinalt. Üheksa tundi liikumist väsitas, aga ei tapnud kedagi.
Mina aga sain radikuliidi. Või reuma või lendva või liikva. Ilmselt külmetasin esimesel päeval selja ära. Tunda andis see teise päeva hommikul. Tegin pildistamiseks paar kiiremat sammu - ja sain äkilise, terava valu selga. Kogu edasise päeva pidin end jälgima: kui end põrutasin või valesse asendisse jäin, halvas valu kogu selja. Lõunapausil ei suutnud ma mahakukkunud vorstijuppi üles võtta - kummarduda ei saa, kükitada ei saa, no ei saa!!
Nüüd ravin end kodus pipraplaastritega ja läheb tasapisi paremaks, aga mitte üle. Suusatama näiteks ei saa. Nutt ja hala! - lumi on, rajad on, isegi aega on! - aga sõitma minna ei tohi! Närin kinnast ja ajan enda asemel lapsi rajale, õppigu siis vähemalt nemadki sõitma...
No comments:
Post a Comment