Lasnamäel ronimas
Viisin lapsed Lasnamäele ronima.
Ja siis käisin ise ka.
Nelja korra järel on muljed sellised:
2008 - 2010 olin ma nördinud, et selline imeline rahvaspordiehitis nagu Lasnamäe kergejõustikuhall seisab sisuliselt tühjana. Käisin seal õhtul, hommikul, nädala sees või puhkepäeval - ikka oli ta enam-vähem tühi, paar jooksjat ja rauatõstjat ja vene võimlejad. Ja ronijad.
Nüüd on hall rahvast triiki täis. Vene võimlejad on alles ja neid on PALJU. Tekkinud on kergejõustiklased (kellele see maja pmst tehtigi) ja neid on PALJU. Tekkinud on täiskasvanud trennigrupid - täna nt triatlonistid -, kes teevad keskendunult ÜKEt ja ka neid on PALJU.
2008 said mu lapsed trenni ajal vabalt piki inimtühja halli mürada, pehmetel mattidel hüpata, kaugushüppe-liivakastis mängida ja varbseinal ronida. Enam ei miskit sellist. Igas nurgas on mõni grupike, kes oma asja ajab ja kellele ei tohi jalgu jääda.
See kõik on sümpaatne - Lasnamäe hall on väärt koht ja on tore, et ta kasutuses on.
Ronimissein on aga üsna maha jäetud ja trennikorraldus täiesti pekkis.
Kolmapäeviti on treeneriks Rein ja siis on ka rahvast ja kõik on "nagu vanasti".
Esmaspäeval tekkis treener kell pool kaheksa ja enne seda toimus suur põrnitsemine ümber varustuse kapi, sest ilma treenerita ei saa algajad vöid kätte ja ei tohi seinale minna. (Mitte et trenniks tegelikult vööd vaja oleks.)
Täna ehk esmaspäeval oli hallis üks roni-paar. Kell seitse tekkis lisaks Igor, kes vist asendas puuduvat ametlikku treenerit. Lisandus üks ronija... ja siis veel mina... ja oligi kõik. Igor on tore, mul oli ronida väga hea - aga no ikkagi, mis trenn see on!
Mu enda aktiivsest ronimis-ajast on möödas viis aastat, sõrmedes pole raasugi jõudu ja kerelihaseid pole ollagi ja kõht on suur ja raske. Daltoonikute rada suudan siiski ronida ja iga uus kord on parem kui varem. Ronida tohin ajaliselt vähe, sõrmeliigeste ülekoormuse oht on kogu aeg kollitamas. Samas - seda rohkem saan sörkida ja üldkehalist teha.
Lasnamäe on tore; ma saan aru, et ron-min on popp ja noortepärane, aga Lasnamäe trenn on tegelikult mitmekülgsem ja minusugustele kasulikum. Tuldagu!
Ja siis käisin ise ka.
Nelja korra järel on muljed sellised:
2008 - 2010 olin ma nördinud, et selline imeline rahvaspordiehitis nagu Lasnamäe kergejõustikuhall seisab sisuliselt tühjana. Käisin seal õhtul, hommikul, nädala sees või puhkepäeval - ikka oli ta enam-vähem tühi, paar jooksjat ja rauatõstjat ja vene võimlejad. Ja ronijad.
Nüüd on hall rahvast triiki täis. Vene võimlejad on alles ja neid on PALJU. Tekkinud on kergejõustiklased (kellele see maja pmst tehtigi) ja neid on PALJU. Tekkinud on täiskasvanud trennigrupid - täna nt triatlonistid -, kes teevad keskendunult ÜKEt ja ka neid on PALJU.
2008 said mu lapsed trenni ajal vabalt piki inimtühja halli mürada, pehmetel mattidel hüpata, kaugushüppe-liivakastis mängida ja varbseinal ronida. Enam ei miskit sellist. Igas nurgas on mõni grupike, kes oma asja ajab ja kellele ei tohi jalgu jääda.
See kõik on sümpaatne - Lasnamäe hall on väärt koht ja on tore, et ta kasutuses on.
Ronimissein on aga üsna maha jäetud ja trennikorraldus täiesti pekkis.
Kolmapäeviti on treeneriks Rein ja siis on ka rahvast ja kõik on "nagu vanasti".
Esmaspäeval tekkis treener kell pool kaheksa ja enne seda toimus suur põrnitsemine ümber varustuse kapi, sest ilma treenerita ei saa algajad vöid kätte ja ei tohi seinale minna. (Mitte et trenniks tegelikult vööd vaja oleks.)
Täna ehk esmaspäeval oli hallis üks roni-paar. Kell seitse tekkis lisaks Igor, kes vist asendas puuduvat ametlikku treenerit. Lisandus üks ronija... ja siis veel mina... ja oligi kõik. Igor on tore, mul oli ronida väga hea - aga no ikkagi, mis trenn see on!
Mu enda aktiivsest ronimis-ajast on möödas viis aastat, sõrmedes pole raasugi jõudu ja kerelihaseid pole ollagi ja kõht on suur ja raske. Daltoonikute rada suudan siiski ronida ja iga uus kord on parem kui varem. Ronida tohin ajaliselt vähe, sõrmeliigeste ülekoormuse oht on kogu aeg kollitamas. Samas - seda rohkem saan sörkida ja üldkehalist teha.
Lasnamäe on tore; ma saan aru, et ron-min on popp ja noortepärane, aga Lasnamäe trenn on tegelikult mitmekülgsem ja minusugustele kasulikum. Tuldagu!
3 comments:
Tühjuse põhjus on vist ronimisministeerium.
Rääkisin töökaaslasega, kes ronib.
Küsisin, et Lasnamäel oled proovinud? Vastas, ei, üldse seal ronimisministeeriumis on mõnusam, lihtsalt lähed ja ronid, mujal ei käi, vaja igasugu asju.
Käisin kunagi mõned korrad Mustamäel ronimas.
Köied olid amortiseerunud lopergused soolikad.
Karabiine ei tohtinud kasutada ka ülaltjulgestuse puhul. Vähe sellest, mulle tehti pikk peapesu teemal, et topeltsurmasõlmele tuleb teha kontrollsõlm. Õnneks tuli Peedo, võtsin varrukast kinni ja küsisin, tema sõna siis usuti, et kontrollsõlme pole vaja ja et ma võin olla ronijale julgestajaks, selle eest sain ka peapesu. Reinu trennis sellist jama ei aeta, ta oskab, ka mõtelda.
Toimuv oli jabur. Milleks seda jama. Nad tahtsid vist isegi boulderingi rajal litsentsi.
Igor rääkis, kuidas noored Euroopa kogemusega kutid veenavad teda, et vöökarabiin on ka ülaltjulgestuse korral ohtlik. Ja tekitab "halbu harjumusi".
Nood kristiine ja ronmini tüübid peaks mõnikord reaalses mäes käima, see lööks ehk arusaama riskidest paremini paika.
Ma käin Lasnas ainult kolmapäeviti ja Ronminis ka ainult korra nädalas. Minumeelest hakkab tekkima hoopis selline efekt, et Ronmin on liiga täis ja sunnib inimesi alternatiive otsima -> rohkem rahvast Lasnas (vähemalt kolmapäeviti). Teiste päevade kohta ei oska ütelda. Võimalik, et oma osa mängib ka kohalkäiv seltskond/treener.
Karabiiniga või karabiinita: ise pooldan igas olukorras vöösse sidumist. Üks võimalik veakoht vähem. Samuti oskan ma ette kujutada, kuidas teadmata kasutusajalooga karabiin puruneb ühe kõksuga, köiega ei oska. Suuresti muidugi peas kinni. Sõlme sidumine ei ole täiskasvanud inimesele liiga aeganõudev ettevõtmine. Samas, see on imho ronija enda valik - kui tahab, las läheb karabiiniga. Mina üldiselt ei taha.
Post a Comment